KOREA reis - lõppsõna

    

 Kui küsida, kas jäime Korea reisiga rahule, siis vastaks poliitkorrektselt, et nii ja naa.
Alustaks sellest, et mis ei meeldinud. Või pigem, et mida oleks rohkem oodanud. Mulle meeldib ka sihtriigi ajalooga kursis olla, seda aga Koreas ei ole. Riik on niivõrd moderne, et kõik vana on maha lõhutud ja kõik kohad, kus vana võiks näha olla, on suletud. Nii Seouli kui ka Busani linn uueneb kohutava kiirusega. Vanad rajoonid lihtsalt tehakse maatasa ja asemele ehitatakse pilvelõhkujad. Ja need ajaloolised paleed, mis on arhitektuuriliselt säilitatud, on seest tühjad, nii et näed ainult fassaadi. Ei ole võrreldavgi Hiina paleedega, kus ka sisustus on olemas ja osad töötavad laiemas mõttes muuseumidena, rääkimata Euroopa kuninglikest paleedest, kus võid terve päeva  veeta. Nendega võrreldes on Korea kuningapaleed pettumuseks. 
Kui aga vaadata Koread, kui ülikiirelt arenevat tänapäevast riiki, siis seda seal näeb. Pilvelõhkujad, üks modernsem ja futuristlikum kui teine, üks otsapidi pilvedes ja teine natuke madalam, seda seal näeb
Mis koreas meeldis? Eelkõige rahulik elurütm. Hoolimata sellest, et Seoul on maailmas suuruselt 5. linn, rahvaarvuga 23 miljonit (seda küll koos kõrval asuva Incheoni piirkonnaga) ja võis eeldada sipelgapesa tunnet, siis tegelikult on täpselt vastupidi. Tempo on üllatavalt rahulik. Keegi ei tõukle, keegi ei kiirusta, autod ei kihuta ega signaalita, jalakäijana võid rahulikult igal pool liigelda, kartmata, et sind alla aetakse. Isegi Tallinnas on õhkkond närvilisem. Ainuke, mis selle idülli rikkus, olid rollerid. Neid ei ole küll meeletult palju, aga need on liiklusvahendid, mis liiguvad reegliteväliselt. Kui sõidutee peal sõita ei saa, sõidetakse kõnniteel, kui kõnniteel sõita ei saa, liigutakse mururibal. Pole vahet, kas fooris on roheline või punane tuli, rollerid sõidavad alati, pole vahet, kas liiklus seisab või autod sõidavad, rollerid poevad ikka autode vahel paremale-vasakule, edasi-tagasi. Aeg-ajalt on päris huvitav neid vaadata. Aga taas, jalakäijana on suht ohutu liikuda, ka rollerijuhid arvestavad jalakäijatega ja mingit ohtu nad ei kujuta. Roller võib sul mitusada meetrit jalakäija tempos selja taga järgneda. Kui ikka mööda ei mahu, siis jalakäijat trügima ei hakata. 
Väga oluline on iga riigi külastamisel turvalisus. Sellega on Koreas kõik kõige paremas korras. Mitte ühtegi korda reisi jooksul ei tekkinud hetke, kus oleks end ebaturvaliselt tundnud. Koreakad on ausad ja abivalmid. Võin seda oma kogemustel kinnitada, kui kaotasin telefoni, mille vahel oli ka pangakaart. Suhteliselt kiiresti õnnestus kätte saada telefon koos kõigi seal vahel olnud asjadega. Ehk ainuke probleem oli leida inimene, kes suudaks inglise keeles rääkida, saamaks teada, kus telefon asub.
Paaril korral jäime hätta ka parkimisautomaatidega. aga hetkega oli keegi kõrvalseisvatest koreakatest abis, kuni selleni, et maksti oma pangakaardiga (osa automaate välismaiseid pangakaarte ei tunnista)
Ainuke murekoht abi küsimisel on kohalike keeleoskus. Saan aru, et vanemad inimesed ja maakohad on probleemsed, aga et Seoulis ja Busanis jääd inglise keelega hätta, seda ei osanud karta. Ei osanud karta, et ka noored inimesed ei räägi peale oma keele ühtegi teist keelt. Nagu ühes oma postituses kirjutasin, oli täiesti üllatav, et noor mees turistiinfos oskas öelda ainult ühte sõna - NO. Muud midagi. Turisti info ja umbkeelne teenindaja, natuke imelik. 
aga ju siis kõik keeleoskajad noored istuvad kontorites. On ju Korea noorte soov hea hariduse järgi üldteada ja hea hariduse nimel õpitakse end haigeks. Ju siis need keeleoskajad noored infopunkti või mõnda söögimajja tööle ei satu.
Seoses keelte mitteoskamisega veel üks huvitav tähelepanek. Hoolimata sellest, et koreakas näeb, et sa tema keelest aru ei saa, räägib ta ikka oma keeles edasi. Kui tavaliselt üritatakse siis käte ja kehaga oma soovid/jutu selgeks teha, siis koreakad stoilise rahuga lasevad oma keeles edasi. Nii et ka kehakeelest ei saa aru, mida nad mõtlevad.

Kohad, mida Seoulis ja Busanis ning nende linnade lähiümbruses vaadata. (mida me ise külastasime ja mis külastamata jäi.
SEOUL
1. Gyeongbokgung Palace +     Rahvuskultuuri muuseum
Need kaks asuvad sisuliselt ühel territooriumil ja võiks koos läbi käia, saab sellise 3-5 tunni pikkuse huvitava ringkäigu.
2. Changdeokgung Palace + Salajane aed
Eelmisest 800 m kaugusel asuv teine suurem palee, mille juures UNESCO kultuuripärand "Salajane aed". Salajasse aeda me sisse ei läinud. Kuna oli eriti kuum ilm ja sinna pääseb sisse ainult koos giidiga ja et tuuri alguseni oli üle 40 min, siis ootama ei jäänud. Aga kirjelduste järgi kindlasti üks kohtadest Seoulis, mida võiks külastada.
3. Seoul Tower
Kindel koht, kuhu tuleks minna. Ka kõige kõrguskartlikumatel inimestel ei teki seal kõrgel olemise tunnet.
Ligi 500 m kõrguselt saab väga hea vaate linnale. Ainuke mure, et torni külastamiseks peab valima selge ilma, siis on ka midagi näha.
Torni pääseb kas Hopp-on hop-off bussiga otse tornijalamile või siis köisraudteega raudteejaama vahetust lähedusest.  
4. DMZ
Demilitariseeritud tsoon. 
DMZ külastus jättis kahetised tunded. Ei kahetse, et selle reisi ette võtsime, aga midagi väga vapustavat seal ei olnud. Ehk põhjus ka selles, et igal pool oli vähe aega. DMZ külastuse ajal viiakse sind kolme kohta, kus igas pead juba poole tunni pärast bussis tagasi olema. Rohkem kui DMZ külastus ise, saab giidi jutust teada, mis Korea ajaloos juhtunud on, et tänasel päeval on kaks Koread. Kui on väga selge ilm, on võimalik näha pikksilmast ka Põhja Koread, aga üldjuhul on suvisel ajal paras vine, nii et näed küll midagi, aga mitte selgelt.
Kui võimalus valida, soovitaks valida tuuri, mis on pikem kui 4-5 tundi.
5. Korea Sõjamemoriaal
Kui sõjalainel jätkata, siis võiks ära käia ka Sõjamemoriaalis. Meie ise sinna ei jõudnud, aga väidetavalt on seal huvitav. 
6.Songdo Central Park
Kui on aega ja tahtmist poolteist tundi rongiga sõita, siis Incheoni saarel on pilvelõhkujate vahele peidetud kena park koos kanaliga, kus saab pooletunnise paadisõidu teha.
Midagi erilist see ei ole, aga just see kooslus tohutute pilvelõhkujate ja kanaliga pargiga on päris huvitav. Aga jah, asub see kesklinnast kaugel nii et kui aeg piiratud, siis selleks, et tunnike pargis jalutada,  3,5 tundi edasi-tagasi sõidule kulutada, pole kõige mõttekam.
7. Bukchon Hanok küla
Mingil põhjusel me sinna ei jõudnud. Plaanis küll oli, aga erinevatel põhjustel sinna ei jõudnud.
Linnasüdames asuv traditsiooniliste majade rajoon. 
8. Tänavakaubandus
Tõenäoliselt on üks parimaid kohti Insadongi ostutänav ja selle läheduses asuvad loendamatud söögikohad ja pisipoed.

BUSAN
Kui juba Koread külastada, siis kindlasti tasub ka Busani minna. Rongid Seouli ja Busani vahel käivad sagedamini, kui tramm Tallinna kesklinna ja Kopli vahel. Pilet 42 eurot ja sõit kestab 2,5 tundi.
suvel on üldiselt rongid täis, nii et kui riskida ei taha ja soov kindlal kellaajal sõita, võiks pileti eelnevalt ära osta. Ja nagu ikka, pileteid saab osta nii raudteejaamast kui ka netistkas siis KORAILi kodulehelt või ka mitmete vahendajate kaudu.
Busanis võiks käia:
1. Gamcheon Culture Village
Kunagi võtsid tudengid kätte ja värvisid mäe nõlval olevad majade katused erivärvilisteks. See ettevõtmine laienes ja nii ongi kahe mäe nõlval olevate majade katused  ning ka majad ise kõik erivärvilised. Kaugelt väga uhke vaatepilt ja ka majade vahelistes kitsastes vahekäikudes huvitav ringi jalutada.
2. Gwangalli rand
Busani kesklinna rand. Kui võimalik, siis ranna külastuse võiks ette võtta reede või laupäeva õhtul. Siis seal üldjuhul ka midagi toimub. Kas mõni kontsert või midagi muud. Meie sattusime seal täiesti juhuslikult vaatemängulisele droonide (valgus)showle, kus sajad erivärviliste valgustitega droonid taevas  erinevaid kujusid joonistasid. Lisaks valgusshow ranna vastas meres oleval maailma pikimal Busani sillal ning lisaks veel mingi teleshow live võtted ja mõned tänavamuusikute kontserdid. 
Rannas saab ka ujuma minna, aga kohalikud üldjuhul vees ei käi ja päikest ei võta, v.a. mõned üksikud ja needki pikkades riietes. Nii et kes tahab liival päikest võtta või vette minna, siis ruumi on palju.
3. Jagalchi kalaturg
Kui Busanis käia, peab kindlasti ka kalaturgu külastama. Tuhanded müüjad, müüakse nii eluskalu, värskelt püütuid ning ka mingil moel konserveeritult. Aga samuti kõikvõimalike krabilisi, karpe, vähke, kaheksajalgu, meretaimi ja üldse kõiki, mis vees kasvab või liigub. Sortiment on selline, et võtab silme ees kirjuks. Seda enam, et paljudele müüdavatele asjadele ei oska isegi nime anda.
Seda peab oma silmaga nägema. 
4. Taejongdae Cliffed Coast
Linnast 10 km kaugusel asuv kaljurand. Teekond algab mere tasapinnalt ja tõuseb 200 m kõrgusele. Iga natukese maa tagant on puhkekohad ja vaateplatformid. Saab ronida majakasse ja laskuda treppi mööda alla meretasapinnale suurte kivide peale. Kõige tipus Budha tempel. Peatuskohtade vahel saab sõita ka autorongiga, aga meie sealoleku ajal mingil põhjusel need seisid nii et käisime kogu paarikilomeetri pikkuse ringi jalgsi. Palava ilmaga ei olnud see üldse lihtne ja mäkke ronimine ikka paras katsumus.
Ümber kaljude saab sõita ka laevaga. Kuna merel oli korralik laine ja et kõik ei ole kõikuva laevaga nõus sõitma, siis merelt me kaljusid ei vaadanud.
Ümber Busani on mitmeid rahvusparke, tuntum nendest Apsani rahvuspark  kus saaks aega veeta, aga meie poolt jäid need avastamata. Selle asemel liikusime autoga mööda rannikut, nii mööda ida- kui ka läänekallast 50-70 km Busanist välja. Väga tore on näha elu kalurikülades.    

Kindlasti on terve rida kohti, mida veel külastada, aga siin lihtsalt üks valik, kus me ise käisime ja milliste kohta on mingi subjektiivne arvamus.

KÕIGE-KÕIGE-KÕIGE
Paneksin siia veel väikese loeteluna oma isiklikud kõige-kõige arvamused:
KÕIGE MEELDIVAM KOHT - Seoul Tower. Lihtsalt võrratu vaatepilt ümbritsevale.
KÕIGE HUVITAVAM PÄEV - Busani teine päev, kui lõuna ajal kesklinna randa läksime ja tagasi alles hilisõhtul. Lihtsalt nii palju ootamatut ja põnevat toimus laupäeva õhtul. 
KÕIGE SUUREM PETTUMUS - Seouli erinevad paleed. Kuna sisse kuskile ei pääsenud, nägid ainult fassaadi
KÕIGE SUUREM ELAMUS - Pilvelõhkujate rohkus ja nende suurus.
KÕIGE SUUREM POSITIIVNE ÜLLATUS - Söögikohtade hulk ja erinev valik.
KÕIGE SUUREM NEGATIIVNE ÜLLATUS - Korealaste keeleoskus.
KÕIGE SUUREM MAITSEELAMUS - loomaliha grillimine.
KÕIGE HALVEM MAITSEELAMUS - Arusaamatus söögikohas, kui loomaliha asemel toodi lauda loomamagu.
KÕIGE SUUREM SÖÖGIELAMUS - Kaluriküla restos angerja söömine, kui kohalik tädi meie abitust nähes näitliku angerja grillimise korraldas.
KÕIGE ROHKEM MEELDIS ÜLDISELT - turvalisus ja rahulik õhkkond, mis ei lähe kokku arusaamaga suurlinna olemusest.
KÕIGE EBAMEELDIVAM HETK - teise päeva õhtul oma linnaosas õhtust süües. Vaatepilt, kus kõrvallauas jõi noor tüdruk end korralikult purju ja kui tänaval paar meest oma purupurjus naisi koju toimetasid.
KÕIGE SUUREM RAHULOLU HETK - kui telefoni pangakaartidega kaotasin ja tunni aja pärast need mulle tagastati. Ehk et korealaste ausus.
KÕIGE VASTIKUM OLUKORD - seotud on see finnairi lennukiga, kui meid kõik lennuki erinevatesse otstesse istutati ja klinditeenindusest ülbelt teatati, et kui tahate kõrvuti istuda, siis makske.  

Eks neid kõige-kõigesid on kindlasti veel, aga kõige-kõige-kõige on reis ise. Kui tekib küsimus, et kas Koreasse minna või mitte, siis kindlasti minna. Aga tuleks täpsustada, et kes tahab näha tõelist ja ehedat Aasiat, siis parem valida Hiina või mõni teine vähem arenenud riik. Kui aga soov näha Aasia kiiret arengut, siis seda Koreas leiab.

 Ja veel mõned tähelepanekud, mida Koreas arvestada.

Internett - Sõltub, kas minna üksi või kahekesi või suurema grupiga. kui üksi, siis kõige otstarbekam osta kohalik gsm andmesidega kõnekaart. Seda saab teha praktiliselt kohe, kui lennujaama passikontrollist läbi oled. 
Kui aga väikese grupiga minna, ja enamus ajast koos ollakse, on alternatiiviks gsm wifi ruuter rentida. Samast putkast, kust gsm kaardi saab, saab ka wifi ruuteri rentida. Maksab see 40 eurot/kuu, aga kolmele tarbijale on eeskujulik kiire internett igal pool olemas. Signaal on piisavalt võimas, et ka hotelli erinevate korruste tubades saab probleemivabalt netis surfata. 
Hotellides on wifi olemas, aga kui hotellis palju rahvast, võib kiirus olla ebameeldivalt aeglane. Enamuses söögikohtades on kohalik wifi ja passwordid suurelt seina peal. Osades piirkondades on ka tasuta avalik võrk olemas, aga sellest ei saanudki aru, et kuidas see täpselt töötab. Mõnes kohas sai ühenduse kätte, mõnes mitte ja mõnes sai ainult androidi seadmega võrku sisse.
Maksed - meie kaardid töötavad probleemivabalt igal pool. Vaid mõned parkimisautomaadid ei tunnista meie kaarte. Ja osa terminale, valdavalt mingid suured automaadid parkimismajades, metroos jms., on sellised, kus eelnevalt pead valima, et tegu on rahvusvahelise kaardiga.
Sularaha praktiliselt vaja ei ole. Meil küsiti sularaha vaid ühes söögikohas, kuigi ka seal oli kaardimakse võimalus olemas.
Ainuke probleem vaid Woni kurss. Kõik hinnanumbrid on nii suured, et peast arvutamine peab hästi selge olema, et kiirelt hinnast aru saada.

 Hotelli valik - Ja veel üks tähelepanek, mis võiks huvi pakkuda. Meie elasime kokku kolmes hotellis, milles kahes oli hommikusöök hinna sees ja ühes mitte. Need kaks hotelli saidki valitud selle pärast, et hommikusöök oli hinna sees. Etteruttavalt võiks öelda, et teist korda sellist valikut ei teeks.
Esimese hotellis hommikusööki sees ei olnud, aga oli võimalik juurde osta. maksis see umbes 17 eurot.
Aga selle 17 euro eest sõid sõna otseses mõttes tund aega ja valik oli väga rikkalik. 
Teises hotellis, Busanis, oli hommikusöök hinna sees, aga see oli pehmelt öeldes õnnetus. hommikusöögirestoran meenutas pioneerilaagri sööklat. Valik oli suht kesine, seisma pidid toidujärjekorras, siis seisid veel kohvi järjekorras ja ka rösteri järjekorras. Ning siis võis juhtuda, et pidid ootama, kuni mõni laud vabaneb. 4 hommikusööki kannatasime ära, aga see oli ka piir. Oleks ühe päeva veel pidanud selle hotelli sööklas alustama, oleks pigem söömata olnud.
Kolmas hotell, Seoulis, oli samuti hommikusöögiga. Kuna hotell ei olnud väga suur, siis rahvast palju ei olnud, aga selle võrra oli vähem ka istekohti ja igal hommikul pidime 5-10 min ootama, kuni mõni laud vabaneb. Lisaks oli ka söök erakordselt üksluine. Natuke munaputru, lahja kannukohv ja tops jogurtit.
Nii et kui on valida, kas hommikusöögiga hotell või sama raha eest üks tärn rohkem, siis unustage see hommikusöök ja valige parem hotell. Süüa saab vajadusel ka mõnes kõrvalasuvas kohvikus. 

KOREA reis - XI päev. Viimane päev Koreas

 Täna viimane päev Koreas. Et tagasi lendame alles õhtul, siis terve päev aega (enne reisi) planeeritud tegevusi veel lõpetada. Üheks selliseks oli Seoul Namsan Tower külastamine.

Namsan Tower on üks Seouli maamärkidest, mida võimalusel tuleks külastada. Asub see linna keskel ja avaneb sealt väga hea vaade kogu linnale. Kuna torn on ehitatud Namsani mäe tippu, ei olnud vaja ehitada ülikõrget torni. Mägi ise on merepinnast 243 m ja torn omakorda 237 meetrit, nii et merepinnast asub tornitipp 480 meetri kõrgusel. Vaateplatvorme on kolm ja kõrgeim neis 466 m kõrgusel. Sellest kõrgusest aga näeb juba väga kaugele. Vaja on vaid selget ilma, et vaatepilti nautida. Arvestades, et Seouli linnas on päris tihti sudu ja päris tihti ka pilved nii madalal, et tornitippu näha ei ole, siis peab hoolega valima päeva, millal torni külastada.
Meie külastuspäeval oli ilm suhteliselt selge, aga mitte ideaalne. Näha oli päris kaugele, kuigi silmapiir juba päris udune.
Kui aga päeva algusest alustada, siis hotellist pidime välja registreerima kell 12. Hommikul sai kõht munaputru täis söödud ja siis asju pakkima. kell 12 registreerisime hotellist välja, aga et lennujaama plaanisime liikuma hakata alles kell 16, siis jäi 4 tundi aega, et Seoul Tower läbi käia. Kesklinnast lennujaama sõit võtab üle tunni ja et kartsime ka võimalikke järjekordi lennujaamas, soovisime vähemalt 3 tundi enne väljalendu kohal olla. Igaks juhuks veel natuke aega varuks ja saimegi, et kell 16 võiks hotellist kohvrid võtta ja lennujaama poole liikuma hakata.

Etteruttavalt võib öelda, et lennujaamas läks meil sisenemisest kuni passikontrollist väljumiseni täpselt pool tundi, nii et saime lennujaamas päris pikalt jalutada. Natuke aitas sellele kaasa ka tõsiasi, et pagasi äraandmisel õnnestus kuidagi priority ritta sattuda, millega  tunnikese kokku hoidsime. 

Nii et siis Namsan Seoul Towerisse. Kristi arvas, et tema läheks jala. GPS näitas torni jalamile 1,4 km, aga et torni saab köisraudteega, mille asukohta päris täpselt ei teadnud ja ei teadnud, kui palju peab eelnevalt mäkke ronima ning et ka ilm oli taas 34-35 kraadi ning et ka seljas olid juba tagasisõidu riided (sobilikumad põhjamaisesse kliimasse), siis igaks juhuks võtsime takso. Hiljem muidugi selgus, et köisraudtee alguspunkt oli veel lähemal ja tänavakõrguselt köisraudtee juurde sai ka liftiga, siis jalutada oleks olnud maksimaalselt 300-400 m. 
Köisraudteega siis üles torni ja edasi tornitippu.

Vahemärkusena veel nii palju, et torn on omamoodi kultuurikeskus. Torni jalamil on 4 korrust, millest üks suur näitusesaal, lisaks mitu korrust söögikohti ja suveniiripoode. Torni hoovialal välilava etenduste jaoks jms. Ja tundub, et torn on ka koht, kuhu vastabiellunud oma õnnetabasid riputavad. Neid oli igal pool - kümnete trepikäsipuude küljes, spetsiaalsetel hoidikutel ja üldse igal pool, kuhu neid kinnitada võimalik on.

Üleval on 3 korrust vaateplatvormidega, 450, 460 ja 466 meetri kõrgusel ning lisaks veel pöörlev restoran viimase vaateplatvormi kohal, mis teeb täistiiru 1 tunni ja 40 minutiga. 

Mart ja Kristi läksid natuke varem ära, et veel linna vahel käia, meie käisime torni alt viimase korruseni läbi. Küll väikese mööndusega, et pöörleva restorani osani ei jõudnud. Nii palju aega polnud, et 2 tundi seal veel olla.
Vaatepilt ülemiselt platvormilt oli võimas. Linnas ringi liikudes oli näha, et linn on pilvelõhkujaid täis ja rongiga sõites näed, et mitte ainult kesklinn, vaid ka äärelinn ja maakülad. Aga et pilvelõhkujaid nii palju on ja et nii võimsad ja kõrged, seda näed ainult tornist. Nii kaugele, kui silm võtab ja igas suunas, näed pilvepiirini ulatuvaid torne. Olles Eestis harjunud madalate ehitistega ja mõne kõrghoonega Tallinna kesklinnas, on Seouli panoraam ikka midagi sürreaalset. Mõistus lihtsalt keeldub uskumast, et ühe koha peal võib nii palju ja nii tihedalt pilvelõhkujaid olla. Lisaks veel see, mis alles ehitusjärgus. Valmivaid torne oli näha nii kesklinnas kui kaugemal.
Aega kulus nii palju, et napilt jõudsime kella neljaks hotelli. Kotid kaenlasse ja metroosse, et alguses raudteejaama ja sealt juba lennujaama ekspressile istuda.

Vahemärkusena üks täpsustus lennujaama ja linna vahel liikuva rongi kohta. Kui esimese päeva blogis kirjutasin, et lennujaamast linna sõitsime tund ja 45 min, siis tagasi saime 45 min kiiremini. Lennujaamast linna läheb nii lennujaama ekspressrong, millel lennujaama ja raudteejaama vahel 10 peatust, siis samas sõidab ka tavaline rong. Ei mäleta, kas see oli nr 1 või nr.4, aga peatuseid poole rohkem. Kui lennujaamas rongi peale istusime, siis veel imestasin, et miks osa inimesi rongile ei tulnud ja sõidu ajal imestasin, et miks nii palju peatusi, kui ometi kaardi järgi oleks pidanud olema oluliselt vähem. Nüüd muidugi asi selge, et me ei kasutanud lennujaama ekspressrongi, vaid tavalist aeglast rongi.

Linnas jätsime söömata, et teeme seda lennujaamas. Aega seal piisavalt ja küll leiab mõne sobiva söögikoha. Täielik iroonia. Kui linnas on söögikohti iga nurga taga, siis lennujaamas, selles osas, kus meie välja lendasime, oli ainult üks söögikoht lahti. No ei usu oma silmi, käisime veel terminali lõpuni, et peab ju kuskil veel süüa saama, aga ei. Üks söögikoht oli veel, aga seda just pandi kinni.

Mis seal ikka, jalutasime tagasi selle ainsama söögikoha juurde ja tellisime sealt. Nii palju küll oli, et ühel alal oli nii Korea, Hiina kui ka Vietnami köögid. Üks tellimispunkt ja natukese aja pärast said siis vastavast köögist oma taldriku kätte. 
Mis lennujaamas kõige müstilisem ja arusaamatum, oli tõsiasi, et vett ja teisi karastusjooke polnud ka kuskil mujal müüa, kui selles ühes söögikoha. Et kui tahtsid pudelit pepsit, pidid seisma toidujärjekorra ära, et pudel pepsit saada. Täiesti ebanormaalne. 
Lend väljus õigeaegselt ja järgmised 13 tundi pealpool pilvi. Hea vähemalt, et väljumine hilisõhtul ja jääb ehk lennukis magama, nii et ei peaks 13 tundi filmi vaatama ja raamatut lugema.

Tähelepanekud:
1.  Korea koerad
Seda peab ka ise nägema. Kas on põhjus selles, et inimesed elavad kõrghoonetes või selles, et rohelisi alasid on linnas vähe, aga koeri näha ei ole ja need, mis näha, no need on Nähtused suure tähega. Enamus koeri on kassipoja suurused, valget värvi ja midagi puudli laadset. Reeglina on koertel soengud, koertel on karvad värvitud. Mõnel koeral on käppade otsad pruuniks värvitud, mõnel koeral peakarvad teist värvi jne jne, fantaasial piire pole. 

Ja mis kõige üllatavam, koeri mitte ei jalutata, vaid sõidutatakse kärus. Lastevankrite sarnased kärud, aga natuke väiksemad. Midagi absurdsemat annab ette kujutada. Esimesel korral, kui Mare ütles, et nägi poeaknal koerakäru, ei suutnud ma seda uskuda, kui natuke hiljem nägin lapsevankrit, millel all koera jaoks koht, siis hakkasin juba kahtlema, et kas tõesti koerad kärudes. Kui aga natuke hiljem üks ema tütrega metroosse tuli ja enda ees koeravankrit lükkas, milles pisike puudel sees, siis tekkis küll mõte, et kuhu veel edasi, et milleks koer võetakse. Aga ju see on mingi moetrend seal, et kui koer, siis ka käru.

Sellega siis meie reis läbi sai. Tõenäoliselt mõne päeva päras kirjutan veel ühe osa, kus kogu reisi lühidalt kokku võtan, et mis kõige rohkem üllatas ja mis kõige rohkem meeldis või mis kõige vähem.
Ja eks laseme esmastel emotsioonidel maha jahtuda ja siis saab ehk natuke teise pilguga eelnevale 11 päevale vaadata.

Pildid:
1. Namsan Seoul Tower
2. Torni vaateplatvormil
3. Pilt linnale
4. Armastuse lukud
5. Seoul-helsingi
6. Marsruut 
7. Koerake kärus

KOREA reis - X päev. Võtame rahulikult.

Öösel oli kõvasti vihma sadanud ja ja veel hommikul tibutas kergelt. Nii et pidime natuke ootama, et ilma vihmavarjuta välja saaks minna. Pool üksteist oli aga taevas pilvitu ja võis oma viimast täispikka päeva nautima hakata.

Tänaseks plaan sõita Incheoni saarele ja seal Central Parkis natuke aega veeta. Kirjelduse järgi pidid seal olema futuristlikud majad, mille vahel park koos tehiskanali ja erinevate veespordi võimalustega. Et kes tahab, sõidab kanuuga, kes tahab vesijalgrattaga, kes tahab, tavalise jalgrattaga jne. Tundus päris põnev kirjeldus.

Incheon on saar (tegelikult kuulIncheoni alla ka osa mandrimaast, mitte ainult saar) on saaremaast täpselt poole väiksem, aga elab/töötab seal 2,9 miljonit inimest. Nii et võib vaid ette kujutada, mis olukord seal on, kui tihedalt on see piirkond asustatud. Nii et pole ime, kui terve piirkond on ehitatud pilvedesse.
Pilvelõhkujad ja veel pilvelõhkujad, sekka ka mõni madalam maja, millel korruseid alla 20-ne. 
Saar on ajalooliselt kuulus selle poolest, et Vene-Jaapani sõja esimesed lasud tehti Incheoni saarel. Korea sõja ajal, 1950 a suvel, maandusid ameerika esimesed dessandid just Incheoni saarel, kust algas Korea lõunaosa vabastamine Põhja korea okupatsioonist. Tänasel päeval on Incheoni saar tuntud eelkõige oma tööstuse poolest. Tänu vabatsoonile, on suur osa Seouli ümbruse suurtest ettevõtetest koondunud just Incheoni. Incheonis on ka Seouli uus rahvusvaheline lennuväli. Incheoni sadam on suuruselt teine sadam Koreas peale Busani. 

Nii et Incheoni keskparki me suundusime. Asub see Seouli kesklinnast umbes 30 km kaugusel ja mitme ümberistumisega, võttis rongisõit aega tund ja 40 min. Aga et meil midagi muud tänaseks plaanis polnud ja et ilm kiskus ka natuke soojaks, siis poolteist tundi jahedas rongis oli päris hea vaheldus kuumaga linna vahel jalutamisele.
Ettekujutus pargist oli küll natuke suurem ja võimsam, kui see tegelikult oli, aga mis seal ikka, kohal olime ja ringi jalutasime. Nagu eelnevalt mainisin, oli tegu kunstliku kanaliga, mille mõlemas ääres 100-150 m laiune pargivöönd. Kanali kallastel väikesed loomaaedikud ja kanalil akutoitega erinevad rendipaadid ujumas. Kaugelt vaatasime, et tegu vesijalgratastega, aga tegelikult akutoitega paadikestega. Mõni oli paadi kujuline, mõni katamaraan, mõni ümar, nagu pannkook. Ühe sellise pannkoogi ka rentisime 30 minutiks. Sõita sai paarsade meetrit mööda kanalit, ümber tehissaare ja tagasi ning täpselt 30 min läbi oligi. 
Mainimata jäi, et kuna tegu saarega, ümberringi soolane vesi, et öösel oli kõvasti sadanud ja maapind märg, ning et temperatuur umbes 35 kraadi, siis tunne oli, et istud türgi saunas. Tundsid, kuidas raske niiske õhk õlgadele pressis. Ja kui vahepeal tuul ka täiesti ära kadus ja ühtegi puud päikesevarju pakkumas polnud, oli tõesti selline tunne, et oled leiliruumis. Pikalt olla ei kannatanud. Paar tundi ja hakkasime rongipeatust otsima. 

Tagasi linna jõudes mina enam õues olla ei soovinud, selle asemel et kõrvetava päikese ja kõrge niiskusega väljas olla, eelistasin hotelli jahedat tuba. Mare läks veel poode kontrollima. 
Nii palju veel väljas käisime, et kella seitsmest asusime õhtusöögikohta otsima. Kui arvata, et söögikoha leidmine läheb kergelt, arvestades, et kõrvaltänavatel ainult söögikohad on, siis nii see päris ei olnud. Kristi ja Mart läksid omaette sööma, meie omaette. 

Etteruttavalt võib öelda, et aega võttis 45 min, kui lõpuks maha istusime ja seda ka minu väga konkreetse nõudmise peale, et kui siia nüüd sööma ei jää, läheme hotelli ja oleme näljas :) Peretüli söögikoha valiku pärast. 
Lõpuks siiski söönuks saime ja tuleb tunnistada, et päris maitsev oli.

Tähelepanekud:
1. Siseruumide konditsioneeritud õhk.
Korealased hakkavad hulluks minema oma konditsioneerimisega. Kõikides siseruumides on temperatuur 18 kraadi peale keeratud, samuti metroorongides, taksodes ja ju vist ka bussides. Lihtsalt jube on +35 kraadisest õuest 18 kraadisesse tuppa astuda. Kusjuures töötavad ka suured ventilaatorid, nii et jäine õhk lööb uksel näkku. Täiega tekkis kartus, et kui sellise temperatuurimuutusega

külmetushaigust kätte ei saa, on tegu väikese imega. Mare käis ringi, jope kotis, nii et enne, kui kuskile sisenesime, pani ta jope selge ja kurguni kinni.
2. Niiskus
Õhuniiskus on kõrge ja kui ka vihma sajab, on olukord ikka täiega raske. Sauna leiliruumi tunne tekib ja iga kiirem samm lööb hetkega higi lahti. Kui veel natuke mäkke ronid, võid kindel olla, et 5 minuti pärast võid särgist higi välja väänata.

Homme siis Korea viimane päev.  

Pildid:
1. Incheon
2. Incheon
3. Paadireis kanalil
4.Tüürimees Mare
5. Pissivad vanamehed

KOREA reis - IX päev. Tagasi Seouli

 Täna siis rongile ja Seouli tagasi.
Et hotellist pidime juba kell 10 välja registreerima, siis rongipiletid sai ostetud kella 11.00 väljumisele. Taas paneb imestama, kui tihe rongiliiklus Seouli ja Busani vahel on. Sisuliselt iga poole tunni tagant väljub rong ja mingitel kellaaegadel ka veel väiksema vahega. Ja rongid on rahvast täis. Nii tulles kui ka minnes olid rongis ainult üksikud vabad kohad. Sõit ise kiire ja sujuv. Panin aeg-ajalt ka kellal mõne kiirust näitava spordiprogrammi tööle, et sõidukiirust näha. Maksimaalselt üle 270 km/h, aga selline keskmine sõidukiirus oli vahemikus 250-260 km/h.

See peaks olema see tase, mida meil Rail Baltica nimelisena ehitama hakatakse. Siin on see üle 10 aasta toiminud, meil alles planeeritakse. Nii et ehitame suure hooga eilset päeva. Aga see selleks.
Poole kolmest olime Seoulis ja oma hotelli otsima. Kuna rasked kohvrid kaasas, siis hoolimata tõsiasjast, et hotell suhteliselt lähedal, võtsime takso, et seiklemist vältida. 
Väike vahejuhtum ka hotellis, kui adminn teatas, et meie broneering on tühistatud. Booking.com kaudu broneerides, jooksis broneeringu lõpetamisel arvuti kokku ja eeldasin, et broneerimine jäi pooleli. Tegin siis uue broneeringi.  Kontrollimisel selgus, et ka esimene broneering oli ikka läbi läinud ja üks oli vaja tühistada. Tühistasin siis esimese ära ja ka booking.com näitas, et üks on tühistatud, teine kehtiv.
Hotelli adminn aga ajab oma joru,et temal on mõlemad ära tühistatud ja et pean oma reisibürooga ühendust võtma. Hakkasin ise ka endas juba kahtlema, et äkki olingi kogemata mõlemad broneeringud tühistanud. Arvuti kotist välja ja booking.com lehele. Seal ilusti kirjas, et üks on tühistatud, teine kehtiv. Uuesti adminni juurde, et kontrolligu oma süsteem üle. No ja leitigi, et bronn

ikka kehtiv. Nii et toad saime. Aga hetkeks tekkis juba lootusetu tunne, et peamegi uut hotelli otsima hakkama. Samasse hotelli booking.com tänaseks vabu tube ei näidanud.
Täna esimene päev, kui vihma sajab. Mitte küll palju, aga ikkagi. Ostsime 2 euro eest ühekordsed vihmavarjud ja natuke ümberkaudsetel tänavatel ka ringi jalutasime, aga et märjaks saada ei tahtnud, siis päris kiirelt hotelli tagasi. Õhtuks nii palju ilm paranes, et lasi vähemalt sööma minna. 
Kuigi söögikohti on sadu, siis selle õige leidmine võttis ikkagi 45 minutit. Mida rohkem neid on, seda valivam ka ise oled. Ühes ei meeldi külm õhk, teises menüü, kolmandas kole välimus ja neljandas veel mingi asi. Üks tahab nuudleid ja teine ei taha grilli, üks ei taha suppi ja teine tahab kana. Ja nii tegimegi tervele kvartalile tiiru peale. Lõppes asi sellega, et astusime ühte söögikohta sisse ja kui Mare teatas, et temale ei meeldi ja otsime veel edasi, teatasin resoluutselt, et kui siin ka ei söö, ei söö kuskil ja läheme näljastena hotelli tagasi. See ähvardus mõjus :)

Saime oma kanad kätte ja taas kord tuleb tõdeda, et süüa Koreas teha osatakse. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli rahulik päev ja kell ei saanud aru, mis täna juhtunud on, et sammude arv jäi kaugelt alla 10000. Loodetavasti saab ta homme taas oma tavapärase rütmi kätte ja näitab tavapäraseid numbreid kaugelt üle 10000

Tähelepanekud:
1. Pagasiga taksos
Üks kõige arusaamatumaid asju on fakt, et kui sul vähegi suurem kohver, siis taksos võib tekkida probleeme. Kodus oled harjunud, et taksodes on suured pagasnikud, kuhu mahub piisav hulk kola sisse. Koreas nii ei ole. (Vist) kõik taksod on gaasiga töötavad ja pagasnikus on gaasiseadmed. Tähendab see seda, et lisaks olemasolevale gaasiseadmele mahub sinna heal juhul üks väiksem kohver. Täiesti arusaamatu, kuidas nii võib. Kui Seoulist Busani sõitsime, võtsime hotellist raudteejaama sõitmiseks 2 taksot ja samuti nüüd Seouli raudteejaamast hotelli. Minul oli üks suur kohver, Marel väike kohver ja seljakott. Raudteejaamas taksosse istudes ilmnes tõsiasi, et minu suur kohver ei mahu pagasnikusse. proovisin ühte pidi, ei ole lootustki, siis teist pidi, aga ikka natuke suur. Ja taksojuht autost välja ei tule. Surusin siis kohvrit jõuga natuke allapoole ja lõin luugi tugeva pauguga kinni. Et tegu polnud kõvast plastikust kohvriga, siis nii palju see järgi andis, et luuk kinni jäi. Mare tiris oma kompsud taksosse sisse. 
Nii et suurte kohvritega Koreas liikumine võib osutuda probleemseks. 

Pildid:
1. Sõidukiirus 270 km/h
2. Tavaline küla pilt rongiaknast
3. Õhtusöögiks kaks erinevat sorti kana

KOREA reis - VIII päev. Kalapäev

 Täna öösel magasin käterätt ümber jalalaba, et mitte voodit ja tekki ära määrida. Kand ikka nii piisavalt katki, et peab ootama, kuni haavale kärn peale kasvab. Ööseks ei tahtnud plaastrit ka peale jätta, nii et kõige lihtsam oli käterätik ümber jala keerata ja (juukse)kummiga kinni tõmmata. Natuke ebamugav oli, mitte et valus oleks, vaid alateadlikult hoiad jalga ja öösel ärkasin mitu korda üles lihtsalt selle pärast, et kontrollida, kas käterätik on kenasti ümber jala. 

Hommikul nii palju oli, et tossusid jalga ei pannud. Plaaster haavale ja varbavahed jalga.
Tänane plaan on külastada Jagalchi kalaturgu ja siis sarnaselt eilsega, sõita mööda rannikut umbes 50-60 km linnast välja. Selle vahega, et kui eile sõitsime idarannikul, siis täna liiguks teisele poole, lääne suunas
Et siis kalaturule. 
Jõudsime kiirelt kohale ja esimene küsimus, et kuidas ja kuhu auto parkida. Jätsime auto tänava äärde, natuke maad enne kalaturgu, et jalutame mõnisada meetrit. Kohe kui auto tee äärde parkisime, ilmus kõrvalt majast vanem naine ja hakkas midagi seletama. Aru ei saanud, aga pika jutu lõpuks saime vist nii palju aru, et sellel kohal autot parkida ei tohi, et peame edasi sõitma. Nii et taas segadused parkimisega.

Ok, autole uuesti hääled sisse ja vaikselt edasi liikuma. 50 m edasi sõitis tee äärest üks auto just ära ja sain tema koha endale. Kuna seal oli justkui parkimiskoht valgega märgitud, siis olin suht kindel, et pargin õigesti. Ja et keegi kohe õiendama ei tulnud, lukustasime uksed ja hakkasime kalaturu poole jalutama.
Seda vaatepilti on raske kirjeldada, mis see kalaturg tegelikkuses on. Ma arvan, et ei pane väga palju mööda, kui ütlen, et müügikohti oli seal vähemalt 2000. Ja pigem sellest rohkem kui vähem. Ja see kalavalik, mis seal oli, see on kirjeldamatu. Sadu erinevaid sorte kalu, karpe, krevette, vähke, krabisid ja kaheksajalgu. Lisaks hulgaliselt meretaimi ja muid loomsed või taimseid asju, millele ei osanud ei nime anda, ega ka arvata, millega tegu.
Kaks suurt angaari olid täis eluskala müüjaid. Suured akvaariumid ja kastid, milles pidev veevahetus. Kui tahtsid, võisid sealt kohe ühe kala osta ja teisele korrusele minna, kus siis kas ise küpsetad või lased selle kala valmis teha. 

Edasi väliturg värske kalaga. Hommikul püütud kala, enamuses puhastatud, letil kliente ootamas. Mõnedele kaladele oli soola peale visatud, mõnedele voolas voolikust vesi peale, mõned olid lihtsalt letil. Massiliselt ostjaid näha polnud, nii et tekkis kohe küsimus, mis nendest kaladest saab, mis päeva jooksul maha ei müüda. Kas need töödeldakse mingil moel ringi või külmutatakse või veel mingi muu tehnoloogia kala säilitamiseks, see jäigi arusaamatuks. Aga küsimus, et mida tehakse päeva lõpus värske kalaga, mis on terve päeva 30+ temperatuuri juures seisnud, jäigi vastuseta.
Ja kolmandaks erinevate töödeldud kalade meretaimede müüjad. Ka neid oli piisavalt palju, kes pakendatud mereande müüsid.
Igal juhul on see kalaturg vapustav vaatepilt, eriti kogu selle elavate mereelukate paljususega.

Tagasi auto juurde jalutades oli mingi paber klaasipuhastaja vahele tekkinud. Selge pilt, nüüd parkimistrahv välja kirjutatud. Võtsin siis selle lipiku ja muud sealt ei leidnud, kui käsitsi kirjutatud paar märki. Ei osanud midagi ette võtta. Istusime juba autos, kui üks korea  onu auto poole sibas ja ukse juurde seisma jäi. Onu oli vist parklavaht või teenis lihtsalt natuke taskuraha. Küsis meie lipikut näha ja nõudis 3000 woni (natuke üle 2 euro). Mis seal ikka, vaidlema ei hakanud ja maksime nõutud summa.
Tänane plaan oli mööda rannikut kaugemale sõita, nii et valisime kaardi pealt ühe 50 km kaugusel oleva saare, kuhu ka autoga sai ja liikuma. 
Edasine, võib öelda, oli hommikuse kalaturu jätk. Kui alustasime kalateemaga, siis sellega ka jätkame. Sattusime kõige ehedamatesse kaluriküladesse, kus nägime nii kalalaevade saabumist merelt kui ka päevast vaikelu, kus mõni küla näib väljasurnud olevat, mõnes näed ainult mehi kohalikus söögikohas sojut joomas ja mõnes ka mõnda inimest küla vahel liikumas. Aga igas külas väikesed paadisadamad ja hulgaliselt erineva suuruse ja otstarbega kalapaate. 
Kui juba kalurikülades liigume, siis teemakohane oleks ka lõunaks üks kalaroog süüa. Et paar viimast külakest olid inimtühjad ja ka avatud söögikohti polnud (mis Koreas tundub isegi imelik), siis auto ringi ja tuldud teed tagasi. Mõned külad varem olime näinud ühte normaalse välimusega söögikohta ja seda otsima läksimegi.

Vaevata leidsime selle söögikoha üles ja et oli lõuna aeg, siis vist pool küla seal söömas. Igatahes üks vaba laud vaid oli ja meid sinna istutati.
Väikeseks üllatuseks oli menüüs ainult üks kalaroog, angerjas. Mõtlesime, et võtame ühe väikese portsu prooviks, et iga üks saab natuke, aga perenaine tõstis häält, et NO-NO-NO. Hea küll, võtame siis terve kilo ära. Ka sellega poldud nõus. Anti mõista, et nelja inimese peale peab 2 kilo võtma. Mis sa vaidled, võtsime siis 2 kilo ja jäime ootama, mis juhtuma hakkab. etteruttavalt võib öelda, et juhtus üks imeline lõunasöök. Natuke läks aega mööda ja lauale hakati tooma kõikvõimalikke kausikesi erinevate lisandite ja maitseainetega, siis hõõguvad söed laua keskele ja siis kauss kaladega. 2 kilo tundus ikka päris palju, aga eks tuleb pingutada.
Ise me kaladega midagi teha ei osanud. Tõstsin arglikult ühe kala grillile ning ehmatasin, kui see sabaga vehkima hakkas ja rulli ennast keris. 

Vahemärkusena, et selliseid söögikohti, kus ise grillima pead, on hästi palju ja ka teise päeva õhtul käisime ühes sellises. Laua keskel on auk, kuhu tuuakse pott kuumade sütega, sellele rest peale ja ise siis hakkad vastavalt tellitule omale toitu grillima. Laua kohal ka õhu väljatõmbe toru, mille saab kohe grilli kohale tõmmata, et suits kõik ventilatsiooni läheks. Liha grillimine on lihtne, eks iga üks on meist kodus lihalõike grillinud. Aga mida teha, kui tegu on mingi tundmatu toiduga, millest pole sul vähematki ettekujutust, et kui kuumalt, kui kaua ja mis moodi.

Üks teenindaja vist sai aru, et oma jõududega me söönuks ei saa ja tuli meile kiiresti appi. Kala lõigati pikuti pooleks, grilliti esmalt selja poolt, siis seest poolt, siis lõigati kääridega tükkideks ja tõsteti grilli äärele veel natukeseks järelküpsema. Samal ajal näidati, mis kastmete sisse kala kasta ja kuidas kõiki lisasid süüa. Täiesti fantastiline elamus. Ja hoolimata krõbedast hinnast, oli see selle reisi vist kõige parem ja nauditavam söögikord.
Kõht täis hakkasime tagasi linna sõitma. Aga et kõigil veel kohustusliku koju toomise kommid ostmata, hakkasime otsima mõnda kaubanduskeskust. Googeldades jõudsime järeldusele, et üheks kindlamaks ja vist ainukeseks võimaluseks on Lotte Mart. (kuskil eelnevalt kirjutasin  sellest natuke pikemalt). Ühe Lotte Mardi Busani äärelinnast ka leidsime ja sinna paariks tunniks sukeldusime. 
Õhtul viisime auto rendifirmasse tagasi ja et homme vaja hakata tagasi Seouli sõitma, siis väike jalutuskäik ka raudteejaama, et piletid ära osta. 

Tähelepanekud:
1. Korealaste riietumisstiil
Kui autod on Koreas kahte värvi, kas must või valge, siis ega riiete osas olukord väga erinev olegi. Värve väga palju ei näe. Vanemad inimesed kannavad valdavalt kas halli, pruuni, beeži või mingeid sarnaseid toone, siis noortel näeb natuke rohkem värvi. On ka must ja valge ning natuke ergumaid toone, aga siiski suhteliselt pastelsed värvid ja mitte silmatorkavalt ergud. Nii et meie oma punaste ja siniste riietega nägime ikka päris erandlikud linnapildis välja. Ja riided on valdavalt laiad. Vist selle pärast, et õhk läbi käiks. Ning palju kantakse ka erinevaid peakatteid. Lihtsast sonimütsis laia kaabuni. Kindlasti on sellel ka oma praktiline pool. Kui ikka väljas +35 ja päike lagipähe paistab, siis ilma mütsita olla ei tohikski. Eriti, kui juuksed süsimustad. 
2. Korealaste rahulikkus.
Eeldasime, et miljonilinnas elu keeb ja inimesed kihutavad, üksteist trügides, mööda kitsaid tänavaid, et õhk on närvilisi inimesi täis, aga nii see ei ole. Elu kuidagi kulgeb vaikselt, keegi ei kiirusta, keegi ei trügi, kõigil on aega, isegi rongi oodates võetakse perroonil järjekorda ja kui rong uksed lahti teeb, siis minnakse ükshaaval uksest sisse. Kuidagi ebaloogiliselt rahulik õhkkond nii ülerahvastatud linna kohta. Ja seda nii Seoulis kui ka Busanis.

     Pildid:
1. Kalaturu valik
2. Kalaturu valik
3. Üks kalaturu eluskala müügi angaaridest
4. kalutiküla sadamas merikarpide mahalaadimist uudistamas
5. Lüunasöök kalutikülas
6. Meie lõunasöök enne pannile jõudmist

KOREA reis - VII päev - Busani ümbrust avastamas

Tänane plaan on natuke linnast välja sõita. Eelneva info põhjal soovitati Taejongdae Cliffed Coast läbi käia. Taejongdae Cliffed Coast on üks Busani elanike lemmikkohtades, kus aktiivsem jalutuskäik ette võtta. Linna lähedal ja saab mõõduka koormuse kätte.
Kella üheksast sõime hommikust ja kohe ka liikuma. 

Vahemärkusena hotelli hommikusöögist. Kui eelnevalt kirjutasin, et hotell asub 50 m kaugusel raudteejaamast, et hästi mugav oli kohvritega hotelli ja hiljem hotellist raudteejaama liikuda. Aga eks hotelli valikul mängis oma rolli ka fakt, et hommikusöök oli hinna sees. Etteruttavalt võib öelda, et 4 hommikusööki kannatasime ära, aga viiendat enam poleks. Meenutas see natuke odavat töölissööklat, kus sajad inimesed korraga söövad. Esiteks seisad väikeses järjekorras, et taldrik kätte saada ja igast potist midagi taldrikule saaks, siis seisad järjekorras, et saia röstida ja lõpuks veel järjekorras, et kohvi saada. Ning siis otsid veel vaba lauda ning võib juhtuda, et vaba lauda polegi. Siis valid mõne laua välja, kus inimene paistab varsti lõpetavat ja seisad oma kandikuga selle laua kõrval, kuni eelnev sööja lõptab.. Söök iseenesest oli söödav, aga suht üksluine, nii et jah, pikemalt seda sööklat välja poleks kannatanud.

Hommikusöök söödud, liikusime auto juurde, mille olime eile hotellist paarsada meetrit eemale jätnud. Trahvikviitungit kojameeste vahel polnud, nii et autosse, aadress navisse ja liikuma.

Kaljurannikule oli mingi 15 min autosõitu ja auto saime kenasti tasulisse parklasse panna. Võtsime siis suuna infopunkti poole, et kaart võtta ja ehk ka mingid head soovitused saada. Täiesti arusaamatu, et noor mees, kes turisti infos istus, ei rääkinud praktiliselt sõnagi inglise keelt. Mis seal ikka, vähemalt kaardi saime ja seal oli põhiline peale märgitud. 
Teine üllatus saabus siis, kui tahtsime kohaliku lasterongi moodi asjandusele istuda, mis turiste mäkke veab. Rongid täna ei sõida. Mis sest, et on puhkepäev ja rahvas liigub. Nii et siis jala edasi.
Põhimõtteliselt on tegu poolsaarega, mille kaldad on valdavalt püstloodis kaljud. Mööda poolsaare ühte äärt läheb tee üles ja väikese ringina tuleb sama saare poolt ka tagasi. Poolsaarele saab ka laevaga pool tiiru peale teha. Parema vaate huvides oleksin ise eelistanud kaljuseinu vee tasapinnalt laevast vaadata, aga et meri oli veidi laineline, siis Mare keeldus kategooriliselt sadamasse laskumast. Mereäärse inimesena talle lihtsalt kõikuv laev ei meeldi.
Nii et jalgsimatk siis mäest üles ja alla tagasi. Et temperatuur oli uhkelt üle 30 kraadi, siis esimesse vahepunkti, 50 m kõrgemal ja 700 m kaugemal, jõudes, oli särk seljas nii märg, et sõna otseses mõttes võis vett välja väänata. Seal sai natuke konditsioneeritud ruumis jahtutud ja siis järgmised 500 m edasi ja 50 m kõrgemale, kus asus tuletorn ja võimalus nii kõrgemale, tuletorni tippu kui ka alla veepiirile laskuda. Mare jäi kuskile vahepealsesse puhkekohta ootama, Kristi tuletorni kohviku tasandile, meie Mardiga laskusime päris veepiirile, et murdlainetest mõned pildid teha. Põhimõtteliselt 100 m trepist alla ja uuesti üles. Tulemuseks higist läbimärjad riided. Lootuses, et saab kuskil ujuma minna, oli vähemalt käterätik kaasas, nii sai vähemalt keha natuke kuivemaks nühkida. Tõusta oli natuke veel ja järgmise 500 m pärast jõudsime ühte töötavasse buddha templisse. Kiire palvus, mõned fotod ja tagasiteele. Et olime enamust rajast juba läbinud, siis suund parklasse tagasi. Et templist tundus ka üks metsarada sinna suunda minevat, siis valisime metsaraja. Paiguti küll tundus, et rada läheb hoopis üles, võttis metsarada siiski suuna alla ja paiguti ka päris järsult ning lõpuks viis meid täpselt samasse kohta, kus oma ülesronimist alustasime. Et särgid olid kõigil seljas läbimärjad ja pole just suurem mõnu autos märja särgiga istuda, jalutasime mööda teed edasi, et mõnest pisipoest uus T-särk osta, aga taas, ainult söögikohad. Nii et pääsu polnud, tuli märja särgiga autosse istuda. Nii palju küll sai, et poolniiske käterätik selja alla. Et märjana kõige parem olla ei ole, siis suund hotelli tagasi, et pesus ära käia ja kuivad riided selga saaks.

Hotellis kiire riiete vahetus ja uuesti autosse ning Busanist välja, mööda rannikuäärt sõitma. Valisime suvalise asukoha umbes 40 km linnast välja ja mööda rannikäärset teed liikuma. Väga tore on niimoodi vaikselt liikuda ja külaelu näha.
Ühes külas, millest läbi sõitsime, paistis autoaknast kena liivarand ja et vahetusriided olid kotis, siis ujuma ka läksime. Vesi hästi soolane, nii et aja käed-jalad laiali ja leba vee peal ning lase lainetel end loksutada. Paari meetri kõrgused lained kiigutasid päris mõnusalt.
Edasi aga läks asi natuke halvaks ja paneks siia kolm hüüumärki ning suurte tähtedega kirja, et ärge seda järgi tehke. Ronisin mingite kivide otsa istuma, kust üks eriti suur laine mind minema pühkis. Nii suur jõud lainel, et mitte midagi teha ei suuda. Vee alune kiviosa oli mingite väikeste merekarpidega kaetud ja kui ma mööda kive lohisesin, kraapisid nad nii mõnegi kehaosa verele. Nii et kiire pesu puhta joogiveega ja tagasisõit hotelli. Aga et aeg oligi juba hiline ja pikalt enam sõita ei plaaninudki, siis selle väikese vahejuhtumi tõttu midagi nägemata ei jäänud.

Enne hotelli leidsime kõrvalolevast CU väikepoest ka mingit desovahendit ja suuremaid plaastreid ning edasi hotelli raviprotseduure läbi viima. Et kõige rohkem sai haiget kand, siis homme tossusid jalga panna kindlasti ei saa. Aga et igaks juhuks sai kodus ka varbavahed kotti visata, siis peaks ilma tossudeta hakkama saama.
Ühest söögikohast võtsime ka toidu kaasa, nii et tänane õhtusöök sai hotellitoas söödud.
Nii et tänane päev lõppes väikese vigastusega. 

Tähelepanekud:
1. Sõidukiirus
See ka teema, mis natuke üllatanud. Linnas on kiirus kas 30, 50, 60 või 70 km/h. Sõltuvalt tänava laiusest ka sõidukiirus. Kogu aeg pead märke jälgima, et milline lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on. Õnneks on tänapäevased navid nii targad, et teatavad igast kiirusemuudatusest koheselt. Ja mitte ainult. Igast kiirusekaamerast antakse teada, samuti lamavast politseinikust ja muust takistusest või ohust, mis teel võib olla. 
Linnast väljas on kiirusepiirang 80 km/h ja seda ka kaherealistel lõikudel, kus meil võib sõita 110 või 120. See on küll natuke imelik, et lai kaherealine tee, aga max kiirus 80
Vaid kiirteedel on lubatud 100.
Ja kiiruskaameraid on igal pool ja hästi tihedalt. Iga kaamera ees küll hoiatusmärk ja ka navi annab nendest teada. Aga enamus sõidab korrektselt lubatu piires ja pigem natuke aeglasemalt, kui  et +10 km/h. Ja kaamerate ees käib reeglina veel äkkpidurdused. Natuke üllatas, et linna vahel sõidetakse üle lubatu ja kaamerate ees pidurdatakse järsult, linnast väljas on kiiruseületamist vähe. 

Homme plaanis hommikul kalaturule minna ja edasi mööda rannikut Busanist teisele poole.

Pildid:

1. Taejongdae Cliffed Coast (taustal Busan)
2. Taejongdae Cliffed Coast (vaade tuletornist alla
3. Taejongdae Cliffed Coast (vee tasapinnal)
4. Korea idapoolne rannik
5. Sukeldumine lainesse

KOREA reis - VI päev. Busan

 Täna rendime auto ja järgnevad 3 päeva avastame Busani ja selle lähiümbrust autoaknast. Loodetavasti saame suurlinna liikluses hakkama ja loodetavasti ei pea järgnevate päevade jooksul politseile aru andma, et miks mingit liikluseeskirja rikkunud oled. On ju teine kultuur, teised kombed, teised liiklusmärgid, valgusfoorid ja teemärgistused. Hea vähemalt, et liiklus on parempoolne.
Etteruttavalt võib öelda, et kui paar punasega ristile sõitmist (õnneks kedagi ei seganud) välja jätta, möödus kõik probleemivabalt.

Liiklus on Korea suurlinnades suhteliselt rahulik. Ainuke asi, millega ei harjunudki, olid valgusfoorid ja vasakpöörded. Kolme päeva jooksul ei suutnudki aru saada, et mis juhul võib rohelisega pöörata ja millisel juhul peab ootama vasaknoole süttimist fooris. Ja et mitte väga oma pead vaevata, siis käitu, nagu kohalikud. Keerulisem oli siis, kui olid esimene auto foori all vasakpööret ootamas. Aga ka see olukord sai lahenduse. Kui roheline süttib, siis lihtsalt ei liigu paigast ja ootad, kas tagumine auto hakkab signaalitama. Kui ei, siis kõik korras, järelikult peab rohelist noolt veel ootama, kui signaalitavad, siis gaas põhja.
Esimene asi, mida vaatama suundusime, oli Gamcheon Culture Village

Tegu mäeküljel asuva trepina üles minevate majadena, mille katused on noored ära värvinud. Iga maja katus erinevat värvi, nii et kaugelt vaatad, nagu lapitekiga tegu. Ja nagu ikka, kus vähegi rahvast liigub, igal pool suveniiripoekesed ja toidukohad. Jalutasime mööda suuremat teed üles ja alla tulime mööda treppe ja majadevahelisi jalgradu. Maja maja küljes kinni ja väikesed teerajakesed (tänavad) majade ees, mida mööda saad liikuda. Huvitav see, et igal tänavakesel oli tualett. Kas tõesti on kogu see linnaosa ilma majasiste tualettideta ja kasutatakse ühistualette. Raske uskuda.
Edasi Busani suur sild, Gwangan Bridg, millel pikkust 7,4 km ja mis kõrgub 35 m kõrgusel üle veepinna. Sild on kahe korruseline, nii et erinevad sõidusuunad on erinevatel korrustel. Sild nagu sild ikka, ühel pool paistab meri ja teisel pool linn. Seda küll, et kõrgelt on linnale päris kena vaatepilt. Et sillalt pistis kohe ka Busani rand, said kiirelt plaanid ringi mängitud, edasi-tagasi üle silla sõidetud ja suund rannale võetud. 

Esimene probleem oli auto parkimine. Aga leidsime ühe parkimismaja ja saime auto ära parkida.

Vahemärkusena parkimisest. See on ka üks asi, millega peab arvestama, kui auto rendid. Parkimine on päris imelik ja keeruline. Üldiselt koreakad ise pargivad sinna, kus ruumi on. Ohutuled põlema ja seisavad teine kord keset tänavat. Aga seda vist siiski mitte väga pikalt. 
Tänavate äärtes, ka väikeste, on kollased katkendlikud ja pidevjooned, sinised-punased kolmnurgakesed, valged jooned ja valged ristjooned. Mida need kõik tähendavad, ega päris täpselt ei teagi, aga tundub, et värvilised kolmnurgad näitavad väravakohti, kollane pidev keelab peatumise, kollane katkendlik lubab peatuda ja kui valge ristjoon on, siis vist ka parkida. Aga päris kindel ei ole. Autot me hotelli parklas hoida ei saanud, kohti lihtsalt ei olnud, nii ööseks jätsime auto hotelli lähedal olevatele tänavatele. Ära ei viidud ja ühtegi kviitungit kojameeste vahelt ei leidnud, nii et mine sa tea, kas parkisime õigesti või lihtsalt tegu hea õnnega. 
Tänavate ääres, kus autot parkima mahub panna, võib leida kõikvõimalikke potsikuid, punased koonuseid, kanistreid jms, märgistamaks vist kellegi privaatseid kohti. Aga tundus, et nii ka müüakse parkimist. Näed tänava ääres rida torbikuid ja nende vahel taati istumas. Maksad talle väikese summa ja laseb sind märgitud kohale parkima. Linnas on ka piisavalt parkimismaju ja Seoulis ka parkimisroboteid. Sõidad sisse ja auto liigub sul kuskile kaugele ja kõrgele. Kesklinna parkimismajad just kõige odavamad kohad ei ole. Meie auto poole päevane parkimismajas hoidmine maksis 19000 woni (ca 15 eur), aga arvestades, et tegu oli kohe ranna kõrval oleva kohaga, siis vist ka mitte liialt kallis.

Gwangali rand on Busani kesklinna rand, poolkuu kujuline 1,4 km pikk ja 25 m laiuse liivaribaga. Rahvast väga palju ei olnud, nii et sai rahulikult rannapromenaadil jalutada kuni ranna lõpus olev muuli ja kalasadamani. Kristi ja Mart otsustasid ujuma minna, minul vahetusriideid kaasas ei olnud, nii et ujumine jäi mõnda järgnevat päeva ootama. Aga kohe ka uus mure, kus riideid vahetada. Mingeid kabiine ei ole, nii et ainuke võimalus on avalik tualett. Seda nad ka kasutasid. Nagu juba eelnevalt mainisin, kohalikke vees ei olnud. Olid, aga väga vähesed ja needki valdavalt lapsed.
Randa jõudes jäi silma umbes 100 m pikkune piiratud ala, mis oli vaibaga kaetud. Tagasi tulles oli vaibal tohutult palju väikeseid droone. Midagi pidi hakkama toimuma, kõige tõenäolisemalt mingi valgusshow. Mingid poisid, kes seal askeldasid, kinnitasid meie arvamust ja et valgusshow algab täpselt kell 20.00 ning teine kell 22
Et esimeseni oli aega 3 tundi, siis otsustasime, et tunnikese jalutame ümberkaudsetel tänavatel, siis valime mõne pikema toimega söögikoha välja, sööme pika õhtusöögi ja siis juba sätime end droonide valgusmängu vaatama.
Sõime sellises söögikohas, kus tuuakse lauale toored produktid, tõstetakse minigrill keset lauda ja ise grillid endale toidu. Üle terve Korea tundub selliseid isegrillimise  toidukohti palju olevat.

Kell 19 oli väljas juba suht pime ja seadsime sammud uuesti ranna poole, tuleb ju varakult sobiv istekoht leida. Rannast avanes ka vaade suurele sillale ning pool kaheksa lülitati seal valgustus sisse. Valgustus mitte valgustamise mõttes, vaid ka seal hakkasid tulukesed ja ekraanid vilkuma. Lisaks ilmusid silla alt purjekad ja kaatrid, millelt praktiliselt pool tundi järjest lasti ilutulestikku. Ei midagi väga suurt, tavalised poes müüdavad ilutulestikupaketid, mis lendavad 20-30 m kõrgusele, aga ilus vaadata ikka.
Ja täpselt kell 20 algas muusika ja taevasse tõusid sajad või isegi tuhanded droonid, mis muutsid värv ja kohti, moodustades erinevaid äratuntavaid kujundeid ja liikumisi. Väga sürr vaatepilt, kui taevas on täis värvilisi tulukesi, mis erinevaid kujundeid moodustavad. Kestis see kokku ehk mingi 15 min (aega raske hinnata, kui vaatad ammulisui taevasse). 
Natuke vaatasime veel ka sillal toimuvat värvide mängu ja oligi aeg hotelli sõitma hakata. Pisike

probleem tekkis veel auto kätte saamisega parkimismajast, kuna tõkkepuu lihtsalt ei avanenud. Lõpuks ilmus parklavalvur, kes mingil viisil selgeks tegi, et parkimisautomaat ei tunnista võõraid kaarte.  Maksin talle 19000 woni peo peale ja onu kasutas oma kaarti. Välja me saime ja ka hotelli jõudsime.      

Tähgelepanekud
1. Korealaste liikumine
Huvitav on see, kuidas korealestest teenindav personal liigub. Nad mitte ei käi, vaid jookseva imelike lühikeste sammudega. Ka tänane parklavalvur sibas oma lühikeste sammudega tuppa oma kaarti tooma ja tagasi. Samuti suuremate poodide müüjad ja isegi söögikohtade teenindajad. Noored ei liigu nii, aga just keskealised ja vanemad. Seda liikumist on väga naljakas vaadata ja iga kord tahaks öelda, et ära kiirusta, nii kiire meil ei ole, et peaksid meie pärast jooksma.
2. Korealaste rannakombed.
Eelnevalt kirjutasin, et Busani rannas ujujaid ei näinud. Päeval rannas väga palju rahvast ei olnud, nii et liival sai rahulikult käia, ilma, et kellegi otsa komistaks. Aga need, kes seal päevitasid, kui nii seda tegevust võib nimetada, olid kõik riides ja mõned ka varjude all. Ja mis eriti imelik, ka ujumas käidi riietes. Paremal juhul "sukkpükstes" ja pika varrukatega särgis, mõnel juhul tavalistes tänavariietes. Väidetavalt hoiavad korealased oma nahka päevitamise eest, et nahk kauem ilus püsiks. Eks see vist läheb natuke kokku nende üldise arusaamisega välise ilu väga ja väga suurest tähtsusest.

Homme teeme siis pikema ringi linnast välja.    

Pildid:

1. Gamcheon Culture Village
2. Gamcheon Culture Village
3. Gwangali rand
4. Gwangali rand. Õhtune silla valgusmäng
5. Droonide valgusshow fragment (Et mastaapidest aru saada, kujutis asub ca 200 m kaugusel)