14. päev (22.07)

 14. Päev (22.07.)

 Nes - Oslo
Kokku läbisõit 131 km

OSLOSSE JÕUDMISE PÄEV

Nagu ikka, hommikune uni nii pikaks kui võimalik, siis pühapäevale kohaselt pannkoogid ja Oslo poole teele.
Selle reisi eripäraks on see, et kiiret ei ole kuskile. Läbisõidud väiksed ja aega varutud piisavalt, nii et kiiret ei kuhugi. Võrreldes eelmise aasta Balkani tuuriga sootuks teine olukord. Eelmisel aastal oli sihtkohti nii kohutavalt palju ja erinevate sihtkohtade vahekaugused suured, nii et tihti peale oli juba varahommikul äratus, et uude (suur)linna jõuda. Sel aastal vastupidi ja peaks mainima, et oluliselt mõnusam. Magad kaua, sõidad natuke ja jälle uues sihtkohas. Aga ega ei kujutaks ette ka, et peaks siinsetel teedel 500-600 km päevi tegema.
Siiani on varajast äratust olnud ainult korra – Bergeni päeval(kui päris täpne, siis oli varajane äratus ka reisi teisel päeval laevas, et õigeks ajaks sööma jõuda ja laevast maha saada). Nüüd oht, et homme, Oslo peale minnes, teine varajane tõusmine.
Teekond Nesist Oslosse möödus märkamatult. Seda nii ajalises mõttes, kuna enamus teest oli suhteliselt otsesuunas piisavalt lai ning samuti ka aknast väljavaate poolest. Tulles fjordidest, ei üllata siinne loodus milelgagi. Pigem tekitab äratundmisrõõmu esimene siledam maalapp, kuid hetk hiljem ilmub kurvi tagant uus mäemürakas ja kõik jälle endine.
Nii palju teekond pakkus, et natuke enne Oslot ilmus teele buss, ees suur kiri Utoya. Naljatasime veel, et võiks Utoya saarele kiirretke teha, et bussiliin saarele käima pandud. Siis tuli teine buss veel ja kohe ka kolmas. Etteruttavalt võib öelda, et kuni Osloni tuli Utoya kirjadega busse veel  vähemalt 10-15. Ja siis hakkas mõte kerima, et eelmisel aastal samal ajal olime kuskil Bulgaarias vist kui Oslos pomm plahvatas ja hiljem Utoya saarel veresaun korraldati. Et kas täna mingi aasatpäev või midagi sellesarnast. Kuna Norra raadiost aru ei saanud, siis sel hetkel see teadmata jäigi. Kuigi olime kindlad, et mis muud see ikka olla saab. Hiljem netti pääsedes oli kinnitus olemas, et just täna aasta tagasi tegi Breivik oma „vägitegusid“. Vastik, igasugu idioote meie kõrval elab. Ja nüüd ka see Ameerika kinotulistamine, kus kinnivõetud tulistaja arvab kongis olles, et on filmivõtetel. On ikka ilmas mõistusevabasid olendeid.
Et siht otse kämpasse ja kämpa mingi 15 km linnast välja Stockholmi poole, sõitsime läbi terve linna ja linna praktiliselt ei näinudki. Kui enamus linnasid ehitavad kiirteed vaiadele, siis Norras on nii kõvad tunneliehitajad, et kiirteed on tehtud linna alla. Ja oleks, et üks tee läheks läbi, aga ei, iga natukese maa tagant väljasõidud paremale ja vasakule ja siis muidugi katsu see õige väljasõit leida. Klaaral on küll mingi värk, mis ilma satelliiti nägemata liigutab sinu asukohta edasi, aga selle kiirusega, millega hetk tagasi tunnelisse sisenesid, nii et üldjuhul jookseb Klaara oma tee jälgimisega tunnelis kas ette või jääb hoopis maha, aga vähemalt annab teada, et mingil ajal peab maa alt välja tulema ja ise juba vastavalt siis liidad või lahutad tema jutust. Nii palju muidugi on, et kui juba üle 5-6 kilomeetri maa all oled olnud, viskab Klaara pildi eest ja on vait kuni uuesti päevavalgesse jõuab.
Nii et Oslo läbisime ilma suuremat linna nägemata ja täiesti õieti olime õigel teel väljavalitud kämpasse. Kämpasse jõudsime natuke peale lõunat, pakkisime maja lahti ja kuna ilm veel ilus, läksime kõrvalolevasse linna raudteejaama otsima. Et tekkis mõte,  miks üldse autoga hakata linna minema, kui kõrvalt läheb rong otse kesklinna. Seda enam, et kämpast saadud Oslo teejuhti lugedes, leidsime, et „Oslo card“-ga on kõik avalik transport tasuta ja kõige mõistlikum oleks see kaart osta. Ja et Oslos kõik olulisemad vaatamisväärsused jalutuskäigu kaugusel üksteisest ja paar kaugemat, Holmenkollen ja Vigelandi park, tänu tasuta bussisõidule lihtsalt kättesaadavad, pole mõtet rattaid kaasa vedada.
Nii et siis raudteejaama otsima. Esialgu sõitsime muidugi vales suunas. Et ühe nurga peal oli jalgratturitele suunaviin „Senter“, siis eeldasimegi, et ju tee viib kohaliku küla keskusesse, aga see näitas hoopis suunda  Oslo kesklinna ja nii me naerul nägudega Oslo poole väntasimegi, lootuses, et kohe näeme raudteejaama nurga tagant ilmumas. Lase veel maalapsed linna. Olime mingi 3-4 km vändanud kui hakkas kahtlus tekkima, et tee, mida mööda me sõidame on liialt suur (E18, Stockholm-Oslo) ja vaevalt, et see meie teivasjaama viib. Ots ringi ja tuldud teed tagasi. Pärast paari konsulteerimist kohalikega oli õige teeots käes ja õige pea ka raudteejaam. Et raudteejaam hinnanguliselt paari kilomeetri kaugusel, oli mõte, et hommikul ratastega rongijaama, jätame rattad jaama ja ise rongiga Oslosse.
Kuid lootus, et saame ilusa uue kiirrongiga sõita unistuseks jäigi. Parajasti mingid teetööd käimas ja rongiga oleks saanud paar peatust ligemale ja edasi oleks pidanud ikkagi bussiga sõitma. Egas midagi, tagasi kämpasse, uurima, et millised parimad võimalused Oslosse saamiseks oleksid. Selgus, et otseliin kesklinna läheb 300 – 400 meetri kauguselt kämpa väravast. Probleem lahendatud ja homme hommikul bussiga linna.
Täna õhtuks värske kartul ja kilu, saab soolase isu täis söödud. Kirjutan ja suu jookseb juba vett.
Kokkuvõtvalt ei oskagi midagi muud tähtsat öelda, kui et jõudsime Oslosse.

Pildid:
1. Loodus Oslo lähistel
2. Väike jahisadam Oslo äärelinnas
3-4. Rattaga kämpa ümbrust avastamas, ehk peaaegu oslosse