Kaliningradi autoreis - Esimene päev (13.08)

Plaanide järgi oleksime pidanud eile välja sõitma, aga plaanid on selleks, et neid muuta. Nii ka meiega, saime Muhust liikuma alles täna hommikul 9.40 praamiga.
Pärnus kiire rublade vahetus ja teele. GPS näitas kohale jõudmise ajaks 20.00, arvestades, et piiri peal võib ka hulga tunde minna, olin optimistlikuks kohalejõudmise ajaks arvanud kesköö. Lätis oli kõik tore, maanteel kuni Riiani 100 km/h märgid väljas ja Riia ringtee tühi, kui riigipühal. Auto navi korrigeeris kohalejõudmise aega iga kilomeetriga ja varsti oli juba 19.30.
Riia- Jelgava tee ka korda tehtud (viimati sõitsin seal 3 a tagasi, siis oli veel kuumaastik) ja Jelgavast Šiauliaini samuti tee väga heas korras. Aga edasine meenutas vana vene aega, kus teede remontimise all mõeldi asfaldi lappimist ja paikamist. Igal aastal uus paik peale ja nii 10 a järjest. Mingi 30-40 km oli tee ikka päris hull. Aga mida lähemale piirile, seda paremaks.
Piiri ületasime Sovetskis. Sovetsk on Pärnu suurune linn, mis kuni 1946 aastani kandis nime TILSIT. Etteruttavalt võib öelda, et olime valmis piiril ootama 4-5 tundi, aga kõik kokku võttis mõlema piiri ületamine 2 tundi.
Leedu piiri peal oli kümmekond autot järjekorras, aga kõik vene numbriga ja rivis, kus mitte EL passiga inimesed. EL rida täiesti tühi. Nii et sõitsime hooga kohe tõkkepuuni välja. Ainuke häda, et ühtegi inimest pole näha. Läksin siis uurima, et kas peame ise kuhugi minema või tullakse meie juurde. Öeldi, et oodake, teie juurde tullakse. Tuldigi, 15 min pärast ning 5 minutiga käidi passidega toas ja tagasi ning tehti tõkkepuu lahti. head aega Leedu ja tere Venemaa. Vene piiri peal oli meie ees 3 Leedu numbritega autot, aga et vene poole peal võeti vene numbritega autod ette, siis poole tunni jooksul ei saanud meie reast ükski auto edasi. Ja siis järsku kõik kolm korraga. Ju vist Leedu poole pealt ei lastud mingil põhjusel ühtegi vene numbriga autot edasi ja nii meie reast kohe 3 ette võetigi. Jäime esimeseks autoks, kes järjekorda passima jäi. Aga et olime esimesed, nägime piiripunkti elu iga liigutust ja kuna oli mida vaadata, siis polnudki see ootamine kõige väsitavam. Vene numbriga autosid muudkui tuli ja tuli, uhkelt sõitsid kõik meist mööda ja meie muudkui vaatasime ja vaatasime. Olime seisnud niiviisi vist 45-50 min, kui vist taas mingi tõrge leedu pool oli, nii et meie reast said uuesti 3 autot pabereid vormistama. 15-20 minutiga olid mingid deklaratsioonid ja avaldused vormistatud ning tõkkepuu meie ja Sovetski linna vahel avanes.
Mis on huvitav, naljakas ja ka natuke arusaamatu - et kui Leedu poole peal tegeles meiega üks inimene, siis vene poole peal 7. Aga kõik olid viisakad ja abivalmid ning kõik ka tegid midagi. Üks avas värava, üks näitas, kuhu sõita, üks kontrollis auto põhjaalust ja üks autot seest, üks kontrollis passe ja üks aitas deklaratsiooni vormistada, üks kontrollis deklaratsiooni ja tagus templeid. see, kes deklaratsiooni aitas vormistada, avas tõkkepuu ja see, kes auto põhjaalust kontrollis, avas viimase raudvärava linna. Üks vist oli veel, kes autot seest ja väljast pildistas, aga kas ta ka äkki midagi veel tegi, seda ei pannud tähele. Nii et igati tore aeg oli Vene piiri peal.

Kui Läti-Leedu läbimine käis imelihtsalt ja piiri ületamine mõistlikkuse piires, siis Sovetsk üllatas kõige hullemate tänavatega, mida elu sees näinud olen. Linna tänavad on valdavalt telliskivi sillutisega, mis maha pandud 100 aastat tagasi. Ja viimase 50 aasta jooksul pole tänavaid remonditud. Pole siis ime, et iga teise maja peal on kiri "Autoremont". Mõni tänav oli ikka nii hull, et nii aeglaselt polnud võimalik sõita, et autole liiga ei teeks. Seda valusam autole, et tegime veel paar tiiru linnas, et kuulsaid tragunipolgu kasarmuid näha. Kuna minu enda Vene armee esimesed 2 nädalat algasid just nendest samades kasarmutest, mis olid sel ajal soldati baaskursuse läbimise kohaks, oli vähemalt mingi äratundmisrõõm kindlustatud. Et hakkas juba hämarduma (paduvihma ootuses oli taevas täiesti must), ei hakanud Sovetskis pikemalt tiirutama, vaid sõitsime kohe edasi Kaliningradi poole.
Olles käinud Kalingradis 15 a tagasi, eeldasin, et ega seal midagi muutunud pole ja teed on sama hullud, kui viimase käigu ajal. Aga üllatus oli suur, kui sile asfaltee viis Sovetskist Kalingrad-Kaunas teele, mis oli täiesti korralikuks 4 realiseks kiirteeks ehitatud. Mis aga Venemaal vist kunagi ei muutu, on linna tähised iga üksiku maja juures. Kusjuures väga paljudes on veel kiirusepiirang 40 ning veel väga paljudes külades ka kiiruskaamerad. Kas need ka Eesti numbrimärke fikseerivad ja kas fikseerimisele ka midagi järgneb, seda igaks juhuks katsetama ei hakanud.
Et viimased 40 km oli väga korralik kiirtee, siis jõudsime kohaliku aja järgi poole üheksaks kohale. Natuke aega ka hotelli otsimiseks, mis polnud üldse lihtne, ning kell üheksa sai check in tehtud.
Kalingradi ajutiseks koduks sai linna südames, kaluri külas olev hotell Honey Bridge Hotel, millele keegi oli unustanud sildi külge panna. Käisin 2 tiiru ümber maja, aga mingit hotelli ei leidnud. Et paar maja eemal oli samuti hotell, astusin siis sinna sisse, et teed küsida. Tuli välja, et sissepääs on jõe poolt ja läbi välikohviku. Läksin siis uuesti vaatama ja leidsingi ja leidsin isegi väikese sildi seinalt. Aga oskad sa hotelli sissepääsu otsida välikohviku nurgast, kust ettekandja praade välja tassib.
Aga hotell ise on väga hubane ja väga hea köögiga. Õhtusöögiks grillitud loomaliha (9 eur) ja loomaliha biifsteek(6 eur), mis mõlemad sinu enda silmade all valmis tehti ning mis maitsesid oivaliselt ja maja poolt ka klaas veini muutsid ka 11 tundi autosõitu meeldivaks.

Homme linna avastama.

Pildid:
Leedu-Vene piirisild
Esimesed 10 m Venemaal
Esimesel sajal meetril kohe militaarväljapanek