Kaliningradi autoreis - Päev enne starti (11.08)

Kui tegu Venemaaga, ei saa kunagi kindel olla, et plaanitu ka toimub. Olles varasematel aastatel töö tõttu korduvalt Venemaal käinud, on praktiliselt iga kord midagi jaburat ja uskumatut juhtunud. Ka nüüd  tekkis järsku oht, et alanud reis oleks võinud ootamatu lõpu saada.
Eile uudiseid lugedes jäi juhuslikult pilk peatuma pealkirjal, kus Luminori panga ametnik kirjeldas värvikalt inimeste investeerimisoskusi. Lambi lõi põlema sõna Luminor ning seonduvalt: liising ja auto. Kuna auto kuulub Luminori liisingule, meenus, et mingi aeg tagasi oli uudis, et Vene toll ei lase sisse liisingu autosid. Kuna aga viimasel ajal selliseid uudiseid pole olnud, olin veel suht rahulik ja ei aimanud ohtu lähenevat. Igaks juhuks helistasin Luminori, et kas ja mis infot neil on. Vastus oli natuke ehmatav, nimelt täpselt selline see olukord on, et ei pruugi liisingu autoga Vene piirist üle saada. Neil täpset infot pole, aga tõenäoliselt võib piiril probleeme oodata. Ainuke, mida nemad teha saavad, on väljastada inglisekeelne volitus.  Egas midagi, PPA kodulehelt leidsin kiirelt piiripunktide telefonid ja kõne Narva piiripunkti. Kui nüüd loota, et Vene tolli tegemiste kohta saab Eesti piiripunktist mingit infot, siis see on küll naiivne lootus. Nemad ei tea mitte midagi, neil pole vähimatki infot, kas mõni auto on sel põhjusel Vene tolli poolt tagasi saadetud või mitte.
Järgnevalt otsustasin, et helistan Vene tollile. Venemaa mingite otsingumootoritega leidsin lehe, kus kõik Venemaa piiripunktide aadressid ja telefonid. Kui kellelgi vaja, siis siit "peaks" infot leidma
https://www.alta.ru/tam/
Esimese hooga valisin selle piiripunkti, mille kaudu plaanisin Kaliningradi oblastisse siseneda, Sovetski piiripunkti. Korduvad helistamised tulemust ei andnud - keegi ei vastanud. Võtsin siis järgmise, Nida poolsaare piiri ette. Aga ega sealgi keegi vastanud. Niiviisi proovisin kõik Kalingradi ja Leedu vahelised piiripunktid läbi. Tulemus 0
Järgmisena sorteerisin Venemaa ja Eesti vahelised piiripunktid välja ja uuesti helistama. Ivangorod - vaikus, Pihkva - vaikus, Šumilkino - vaikus ja viimane, Kunitšina. Ja see kord saatis edu, minu kõnele vastati. Kurtsin oma mure ära ja vastus oli lakooniline. Kõik õige, kui üks liisingu auto on Venemaal, siis teine sisse ei pääse. Minu küsimusele, et kas saaks kontrollida, et kas Luminori liisingu auto saab üle piiri, tuli kiire vastus, et olukord muutub reaalajas ja midagi konkreetset ta öelda ei saa. Lõpuks mees siiski leebus ja küsis üle, et mis liisinguga tegu. Saanud teada, et Luminor, oli hetk vaikust ja siis konkreetne vastus, et Luminori autosid hetkel üle piiri ei lasta ja ei ole vahet, kas ületatakse Eesti või mõne teise riigi piiri. Aga et mõne tunni pärast võib juba auk tekkida. Aga võib ka mitte tekkida ja võib ka mitmekümne tuuni pärast mitte tekkida. Ühe sõnaga, riskida mõtet pole ja oma Luminori liisingu autoga ma Kaliningradi ei sõida.
Õnneks on peres ka üks 10 aastane Fordi pisibuss, millega hea maale laudu või kive vedada. Eks tuleb sellega minna. Vähemalt kindel, et piirilt tagasi ei saadeta.
Plaan oli täna õhtul välja sõita, et kuskil Leedus öömajale jääda ja hommikul piirile minna. Kuna bussil pole aga rohelist kaarti ja kindlustused pühapäeval ei tööta, tuleb homme hommikul kindlustusest roheline kaart alustuseks kätte saada ja alles siis teele asuda. Lisaks Fordil ka ülevaatsusega väike probleem, aga eks saab selle ka hommikul korda. Nii palju veel, et saatsin kirja Kaliningradi hotelli, et võimalik, et saabume väga hilja. Eks siis homme näeb, mis kell välja sõidame.



 

Kaliningradi autoreis - 2. päev, Kaliningrad

Täna siis esimene täispikk päev Kaliningradis.
Hommikusöök, mis hotelli taset arvestades oli väga tagasihoidlik, kiirelt söödud, oli hommikul esimeseks ülesandeks leida infopunkt, kust linna kaardi saaks. Hotellis seda ei olnud (mis on taas väga imelik) ja ega hotelli adminni käest väga palju infot ka ei saanud, et mida teha ja kuhu minna. Nii et arvuti lahti ja Kaliningradi infopunkti asukohta otsima. Kalininingradi enda lehelt saime vajaliku aadressi ja navi juhendamisel liikuma. Kohale jõudes aga mingit infopunkti ei leidnud. Tegu oli Kalingradi draamateatri aadressiga. Uuesti netist otsides leidsime ka teise aadressi, Võidu väljak 1, kus see ka reaalselt asus.
Kogemused on õpetanud, et alati on kõige õigem võtta alustuseks üks giidiga bussituur, mis kõik olulisemad paigad läbi sõidab. Ja kui midagi arusaamatuks jääb või kuhugi pikemalt tahad sisse minna, siis saab seda hiljem juba oma käe peal teha.
Infopunktist pakuti välja 2 võimalust: inglisekeelne audiogiidiga tuur, mis kestab 2 tundi ja elusa giidiga venekeelne tuur,  mis kestab 3 tundi. Kuna mõlemad saame ka vene keelega piisavalt hästi hakkama, siis valisime viimase. Etteruttavalt võib aga öelda, et parem oleks olnud vist audiogiid. 2 giidi, kes kaasas olid, rääkisid küll palju, aga vaikselt, segaselt ja natuke teemast mööda. Nii et ega giidide jutust väga palju aru saanud.
Aga Kaliningradist natuke täpsemalt. Juba eile õhtul, hoolimata pimedaga saabumisest, üllatas Kalingradi laiad teed, ilusad fassaadid, uued hooned ja üldine puhtus. Midagi, mis ei lähe üldise vene eluga kokku. Tegelik põhjus selles, et eelmisel aastal toimusid Venemaal jalgpalli MM ja 4 mängu ka Kalingradis. Selle tarvis ehitati Kalingradi läbiva Pregolya jõe luhale uhke staadion, mis algselt pidi mahutama 45 tuh. pealtvaatajat, aga mis rahapuudusel ehitati kolmandiku võrra väiksem.
Ja kuna selline sündmus toimus ja oodata oli hulgaliselt väliskülalisi, siis tehti korda ka linna need osad, kuhu oli oodata arvukalt turiste. Aga et tegu Venemaaga ja vajadusega võõrastele hea mulje jätta, siis mindi kohati absurdini. Kui öelda sõna "Potjomkini küla", siis paljudele pole rohkem vaja selgitada. Olles näinud kogu seda asja Sochis olümpiamängude ajal, kuidas vanad majad maha lammutati ja uued peale ehitati, kuidas vajadusest 2x laiemad teed ehitati, kuidas Sochi ja ümbritevate külade juurde kiirraudtee veeti, siis siin on toimunud natuke sarnane asi. Küll väiksemas mahus, aga siiski.
Hea näide on Lenini prospekti (n.ö. linna peatänav)ääres olevad 50-ndatel ehitatud majad (Hrušhtšovkad). Arhitektuuri üliõpilastele anti ülesanne, teha majad ilusaks. Mis siis tehti, Majadele ehitati uus fassaad, lisati tornikesed jms, nagu vanadel saksa majadel kombeks. Kui siis kohalikud hakkasid peaaegu et mässama, et tehke meil parem veevärk majas korda, mitte ärge ehitage vanale majale tornikesi peale, oli vastus konkreetne. See, mis seespool, on teie mure. Ja nii paljude asjadega. Ja kuna Jalgpalli MM sai läbi, siis tõmmati rahakraanid kinni ja mis sel hetkel pooleli jäi, see on nii tänase päevani.

Mida siis Kaliningradis vaadata. Üks väheseid kohti, mida võib ehedaks ja vanaks nimetada, on Königsbergi katedraal, kuhu on maetud Immanuel Kant. Väidetavalt pommitas liitlaste lennuvägi Königsbergi kesklinna 1944 aastal maatasa, vaid Katedraal jäi puutumata(ametlikel andmetel alustas Königsbergi pommitamist 1941 aastal punaarmee, aga sellest mudugi kohalikud vaikivad). Ning hilisemate lahingute järgselt pole Kanti haua läheduses, katedraali seinast, ühtegi kuuliauku leitud. Huvitav on ka see, et venelased ise ei pea Kanti mitte saksa filosoofiks, vaid vene omaks. Kant oli võtnud vene kodakondsuse, kui Königsberg läks Vene keisririigi koosseisu ja ei olnud sellest hiljem loobunud. Ja et Kant polnud mitte kordagi Königsbergist lahkunud, siis ongi ta vene filosoof.
Teine asi, millega Kalingradlased saavad uhkustada, on Kaliningradi ülikool. Asi nimelt selles, et Kaliningradi ülikool on kõige vanem ülikool praeguse Venemaa territooriumil.
Veel on linnas 7 väravat (ajaloolilselt oli neid 9), mis säilitanud oma ajaloolise välimuse ja millel kõikide saksakeelsed nimetused (Brandenburgi-, Sackheimi-,Friedlandi-, Rosgarten-, Attack- ja Kuninga värav), Võimas administratiivhoone, mis täna on Balti laevastiku peakorter ja vana börsihoone ning ongi kõik. Midagi muud vana Kalingradi järgi jäänud ei ole. On küll üksikud väiksemad majad ja elamud, aga sisuliselt kogu linn on uus. Sellel ka oma põhjus, mis võib isegi tõsi olla. Peale Königsbergi ülevõtmist 1946 aastal sisuliselt kogu rahvastik, kes sinna selleks hetkeks oli veel jäänud, küüditati ja asemele toodi sadu tuhandeid etnilisi venelasi. Eks esimesed aastad või pigem aastakümned kulusid koristustöödele (tehnikat ei olnud ja kõik tehti käsitsi) ja algselt oli isegi mingi plaan olnud, et osaliselt linn taastada, aga sm. Kossõgin olevat öelnud, et seda linna ei taasta ja ka olemasolevad ajaloolised hooned tuleb maha lammutada, kaasaarvatud Königsbergi katedraal. Õnneks siiski nii hulluks asi ei läinud, aga fakt on, et vanast Königsbergist praktiliselt midagi järgi ei ole.
Mida küll Kaliningradlaste kasuks peab ütlema, on tõsiasi, et nad tahavad olla Venemaa erooplased ja peavad ennast eurooplasteks. Eks see paljus ka tõsi ole, eriti, mis puudutab puhtust ja korda. Isegi liiklus on täiesti teine, kui suurel Venemaal, meenutades meile pigem Soomet, kui et Venemaad. Keegi ei kihuta, keegi ei närvitse ja jalakäijaid lastakse igal pool üle tee.
Aga veel Kalingradi vaatamisväärsustest.
Villade rajoon
See on midagi, mida tasub vaadata. Kaliningradlased ise nimetavad seda Amalienau rajooniks. Seal võib näha uhkeid ja veel uhkemaid 19 sajandi ja 20 sajandi alguse Saksa ja Preisi stiilis villasid. Kuigi saksa ajal olid seal väga ranged piirangud villade ehitamise kohta (majal võib olla 2 korrust + mansardkorrus, igasse ruumi pidi paistma päevavalgus ja veel mitmeid, mida ei suutnud meelde jätta), on villad siiski kõik omanäolised ja uhked. Viimase 10 aastaga on rajoon saanud täiesti uue ilme, kui enamus vanu hooneid on restaureeritud ja palju uusi juurde ehitatud. Kusjuures uued on oma arhitektuurilt sarnased vanadele villadele ja paiguti rasku aru saada, kas tegu restaureeritud vana või uusehitisega.
Olles nende villade vahel, unustad hetkeks, et ei ole mitte mõnes Saksamaa või Austria ajaloolises rikaste linnajaos, vaid Venemaal.Igatahes väga hea ja ilusa mulje jättis.
Maailma Ookeani muuseum
See on ka koht, kus võid end rahulikult pooleks või enamaks päevaks ära unustada.
Pikki sadamakaid seisavad erinevad laevad, millesse saab sisse, lisaks ekspositsioonid sadamahoonetes, pühendatud maailmamere sügavustule ja ajaloolistele avastustele, Arktika ekspeditsioonidele ja kosmose vallutamisele ning paljule muule, mis seotud mere ja teadusega. Lisaks natuke militaarteemat, mis tundub kohustuslik olevat igas venemaa muuseumis. Aga sellest homse päeva kirjelduses.
Õhtupoolikul leidsime ühe megasuure ehituspoe ja veendusime, et kui meie ehituspoodides on viimase aastaga hinnatase  oluliselt langenud, siis võrreldes Venemaaga on langemisruumi veel küllaga. Ei hakka rääkima kohaliku tootjate toodangust, kus korraliku täispuidust ukse saad alates 50 euroga kätte, vaid ka samadest kaubamärkidest, mis meiegi poodides olemas.
Aga tänast päeva kokku võttes - sai palju ringi sõita, näha suurt osa Kaliningradist ja veenduda, et linnapildi ja arhitektuuri mõttes pole siin väga vaadata midagi.

Pildid:
1. 50-ndate Hruštšovka, millel fassaad muudetud saksapäraseks
2. Brandenburgi väravad
3. Üks paljudest villadest

Kalingradi autoreis - 5 päev ja kokkuvõte

Viies päev lihtsalt kojusõidu päev, millest kirjutada pole midagi. Rohkem tegu shoppamise päevaga. Kaunases Senukai ehitusmaterjalide pood Mega keskuses, kus laupäevasel päeval oli kõik kaup -40% ja nii mõnigi asi rändas ostukorvi. Edasi Riia ja vastavalt IKEA ja DEPO  ning auto kandevõime juba piiri peal. Ning piiril ka kohustuslik alkostop ning siis juba otse koju.

Aga kokkuvõtteks.
Kas tasub Kalingradi minna? Arvestades, et oktoobrist saab elektroonilise viisaga ka Leningradi oblastisse, siis sügisel saaks vene elu ka lähemal näha.
Arvestades, et Peterburg on maailmalinn, siis pigem oodata ja sõita Peterburgi. Kontrastid maaelu, mida Peterburgi teel näeb, ja suurlinna vahel, on väga suured. Kaliningrad on natuke teine. Küll ajalooga, aga sellest ajaloost suurt midagi järele jäänud pole. Sarnaneb Kalingrad väga paljuski suvalise Venemaa sama suurusega linnaga. Kindlasti on Kalingrad keskmisest Venemaa linnast puhtam ja kesklinn ning sellega piirnev ala välismaailma jaoks korda tehtud ja ilus vaadata. Kindlasti on Kalingrad ka turvalisem ja kindlasti on Kalingradi oblasti Läänemere rannik üks suur ja pikk liivarand, kus kena jalutada, aga muus osas, eriti , mis puutub elusse väljaspool Kalingradi linna, on tegu ikka suht mahajäätud alaga, kus üksikud allesjäänud vanad varemed annavad aimu kunagi olnud asustusest.
Kaliningradi oblastist välja saades tunned iga keharakuga, et oled Venemaalt väljas, oled Euroopas. Ja pole vahet, kas lähed Poola või Leetu, riigipiiri ületusega muutub kogu maailm teiseks. 

Korea reis. Enne reisi.

 Mitu aastat on nii mööda läinud, et pikemate reiside peale pole tahtmist, julgust, ega ka võimalust olnud mõelda. Koroona on teinud reisimistesse omad korrektuurid ja igasugustele reisisoovidele kriipsu peale tõmmanud.
Aasta alguses tekkis mõte, et kui koroonaolukord kergemaks läheb, võiks ka kuskile kaugemale minna. Ja et kohe jaanuaris saatis Finnair ka oma pakkumiste lehe ja et Aasia reisid olid suht mõistliku hinnaga, sai kiirelt otsus langetud, et lendame ja et sel korral Seouli. Nii palju küll oli, et esimese hooga ei tahtnud pikka reisi kahekesi ette võtta ja mõtlesime mitme alternatiivi peale, aga et Kristi ja Mart olid sisuliselt hetkega nõus ühinema, siis oli ka see mure koheselt maas ja sai piletid ära osta.
Kuna reaalse väljalennuni oli praktiliselt pool aastat aega ja et olukord maailmas oli igas mõttes keeruline, siis polnud kuni viimase hetkeni kindlad, et reis ikka toimub.
Esimesed ohumärgid kerkisid peale Ukraina sõja algust, kui kõik Euroopa lennufirmad lõpetasid lendamise üle Venemaa ja igast kanalist hakkas tulema infot lendude tühistamise kohta. Esimene teade Finnairilt tuli juba veebruari lõpus, aga õnneks mitte tühistamise kohta vaid tagasilennu väljumise aja muutuse kohta.
Sel hetkel oli Finnair vist üks viimaseid Euroopa lennufirmasid, kes veel üle Venemaa lendas, aga oli teada, et ka Finnair lõpetab otse lendamise.
Veel kuu edasi ja siis uus teade, aga samuti väljumiste aegade muutuste kohta.
Veel natuke ja uus teade, et lennatakse ringiga ja seoses sellega lennuaeg pikeneb tunni võrra.
Samal ajal tuli uksest-aknast teateid, kuidas erinevad lennufirmad lende tühistavad. Põhjuseks küll valdavalt tööjõuprobleemid, aga ka fakt, et ringiga lendamised on muutunud sedavõrd kalliks, et kasulikum on lennud tühistada.
Igaks juhuks tegime varakult reisikindlustused ja arvestades, et ka koroona näitajad üle kogu maailma hakkasid taas tõusma, siis sai valitud kõige kallim ja kõige tugevama (koroona)kattega kindlustus.
Kui suve alguses ja keskel olid koroonapiirangud veel suht normaalsed, siis juulist alates hakkas igapäevaselt olukord keerulisemaks minema ja reisi alguspäeval muutusid Koreas koroonanõuded taas karmimaks. Lisaks sellele, et vahetult enne lendu tuli kodus PCR test teha, tuli seda teha ka koheselt peale Seoulis maandumist ja mingi info järgi ka kolmandal päeval peale saabumist. 
Nii et närvikõdi kuni viimse hetkeni. Seda enam, et ise olin külmetushaigusega kimpus kaks nädalat enne väljalendu ja Mare jäi samasse tõppe nädal enne väljalendu. Ja et sümptomid olid sarnased koroonale, siis hoolimata sellest, et kiirteste sai teha üle päeva ja kahte triipu ette ei saanud, oli kartus viimase hetkeni, et PCR test võib positiivse tulemuse anda.
Üks päev enne väljalendu andsime Pärnu Synlabis proovi ja hakkasime kohvreid pakkima, teadmata veel, kas saame lennukile või mitte, ehk et kas testi tulemus on negatiivne või juhtub midagi hullemat. Öösel kella 4 ajal hakkas telefon piiksuma ja Synlab teatas sõnumiga, et testi vastused on digiloos nähtavad. Sai siis kohe digilukku sisse logitud ja südame rahustamiseks teada, et mõlemad oleme negatiivsed. Nii et  reis võis alata.
Enne reisi sain veel Finnairi peale tõsiselt vihastada ja vähemalt hetkel olen endale lubanud, et Finnairile mina enam ühtegi eurot ei vii. Eks näeb, aga hetkel olen oma otsuses veel kindel.
Milles siis probleem? 36h enne väljalendu hakkasin Finnairi kodulehel lennule registreerima ja Finnair paigutas kõiki meid erinevatesse lennuki otstesse. Olin varemalt kuulnud teatud odavlennufirmade poliitikast paarid lahutada, et siis kalli raha eest kõrvuti kohti müüa, aga et Finnair, seda poleks uskunud. Helistasin Finnairi infotelefonile, kust targemaks ei saanud. Nemad seal midagi teha ei saa, aga lubati proovida istekohti muuta. Kui 12h hiljem midagi muutunud ei olnud, võtsin klienditoega uuesti ühendust. Info sama, lennukis vabu kohti ei ole ja nemad midagi muuta ei saa. Kui ehk ainult lennujaamas pagasit ära andes ja koha peal registreerides, et lennujaama inimesed näevad tegelikku olukorda lennukis.
Etteruttavalt võib öelda, et ka lennujaamas ei saanud midagi teha ja keegi ei suutnud ka selgitada, miks sama piletiga reisijad lahku istuma pannakse. Ehk et osta istekoht, saad soovitud kohale, soovitud inimese kõrvale istuma. Mida kuradit, see on siis lugupeetud lennufirma poliitika. Ja istusimegi lennuki erinevates otstes. Ja mitte meie ainukesena. Rahulolematuid oli lennukis peale meie ka teisi. Aga mis seal ikka, eks tulevikus arvestame sellega.
Aga koroonatestid tehtud, lennukisõit üle elatud, 25. juuli ennelõunal me Seouli jõudsime.     

Kaliningradi autoreis - 4 päev, Kaliningradist Poola

Et juba Kaliningradis olime, ehk et hulk maad maha sõidetud, leidsime, et pole mõtet sama teed tagasi sõita, vaid teeme väikese ringi ja sõidame tagasi Poola-Leedu kaudu.
Lisaks Sovetskile, mille kaudu Kalingradi oblastisse sisenesime, saab piiri ületada veel 6 piiripunkti kaudu:
Niida poolsaare piiripunkt
Chernyshevskoe piiripunkti kaudu, mis kõige otsem tee Valgevenesse ja Venemaale
Goldapi piiripunkt, mille kaudu saab Poola kirdeossa
Bagrationovski piiripunkt, mille kaudu saab kõige otsemat teed Varssavisse
Ning päris Kalingradi oblasti edalanurgas kaks piiripunkti, Novoselovo ja Gronovo, mis viivad Gdanskisse ja edasi põhja Saksamaale.
Kasutasime oma loogikat, et kindlasti on suur liiklusvoog Venemaa poole ja Chernyshevskoe piiripunktis võib palju vene autosid ees olla. Sama ka Bagrationovski punktis, mille kaudu liigub põhiline autodevoog Euroopasse. Ja sama ka Gdanski suunaga. Ehk et tõenäoliselt on kõige väiksem liiklus Goldapi piiripunktis. Ja et sealt kaudu ka kõige otsem tee Augustowisse ja Suwalkisse, mille kaudu tagasi sõidame, siis valik langes just Goldapi piiripunktile.
Aga eksisime. Etteruttavalt võib öelda, et piiri ületamiseks kulus kokku natuke üle nelja tunni. Võimalik, et sama aeg oleks kulunud ka mõnes teises piiriületuses, aga paar oludega kursis olevat kohalikku väitsid, et poolakad kontrollivad meelega hästi aeglaselt. Seda oli ka tunda järjekorra liikumisest, mis lihtsalt seisis paigal. Et autode järjekorras oli julgelt 2/3 autodest vanad VW Passatid, millel vist 90 liitrine kütusepaak, oli selge, et enamus piiril ootajatest on professionaalsed kütusevedajad. Ning sellest ka järjekorrad piiril.

Vahele ka natuke teekonnast Kalingradist piirile. Kaliningradist läheb Chernyahovski poole välja uus renoveeritud neljarealine kiirtee, kus lubatud isegi 110 km/h sõita. Ja seda päris pikalt, kuni Talpaki külani, kus üks tee pöörab üles Sovetskisse ja teine siis Chernyahovskisse ja edasi Vilniuse-Minski suunas. Kokku ligi 50 km väga head teed. Talpakist edasi läks tee palju venepärasemaks - kitsas, kurviline, üles-alla ja iga natukese aja tagant valge sildiga küla. Aga vähemalt asfalt oli suhteliselt hea ja mingeid suuri auke asfaldis polnud. Erandiks mõned külad, kus oli säilitatud 150 aastane kivisillutisega tee, millel üle 30 km/h kiirus oleks autole väga valus olnud. Aga suures plaanis oli tee täiesti sõidetav. Seda järgmised 60 km, kuni Gusevi linnani, kus pöörasime Goldapi piiripunkti poole. Edasi läks tee kitsaks ja veel kurvilisemaks. Aga sõita sai ja kuna liiklust praktiliselt polnud, ei tundunudki see kitsas tee väga ehmatav.

Aga ehmatav oli kõik see, mis jäi teest vasakule ja paremale. Ehmatav pole küll kõige õigem sõna, pigem võiks öelda, et masendav või midagi sellist. Elu maal on lihtsalt välja surnud. Külades on enamus maju tühjad või sellises seisus, et raske uskuda, et keegi sees elaks. Harva nägid mõnda põldu, mis oleks haritud. Mõne üksiku erandiga, olid hoovid võssa kasvanud ja mõne üksiku külamaja juures oli ka inimesi näha. Ja isegi ühte lehmakarja nägime, nii paarikümnepealist. Kahju vaadata, kuidas elu maal on välja surnud. Ei ole küll uurinud, mis alusel ja kuidas toimub maa müük või kellele maa üldse kuulub, aga usun, et maa müügil on piirangud (eriti välismaalastele) ja see võib üheks põhjuseks olla, miks maal midagi ei toimu.
Lõpuks siis piiril. Esimene pilk tundus lootustandev, paarkümmend poola Passatit ja mõni Leedu numbriga auto järjekorras ning kõrval kümmekond vene numbriga autot, mis oma reas oma tempoga edasi liikusid. Aga see oli esimene pilk ja lootus kiireks piiriületuseks. Kui vene numbritega järjekord natukegi liikus, siis EL-i järjekord väga aeglaselt. Kiruti Poola piirivalvet, kes aeglaselt töötab. Ja tundus see tõsi olevat. Vene poolt lasti välja ainult nii palju, kui poolakas vastu võttis ja eriti palju vastu ei võetud. Läks aega, mis läks, aga lõpuks avanes tõkkepuu ka meie ees ja saime Vene poole pealt välja. Poola piiril toimis kõik täpselt vastupidi, EL-i autode järjekord liikus 3x kiiremini kui teine ja poole tunniga olime Poolas.
Algselt plaanisime Augustowis mõnda ehitusmaterjalide poodi inspekteerida (terrassi ehitus käsil ja üht-teist vaja juurde osta) ja siis kas Augustowis või Suwalkis öömajale jääda. Olin juba enne Bookingus märganud, et kogu piirkonnas pole ühtegi vaba tuba, aga kuna see tundus ilmvõimatu, arvasin, et mingi tarkvara viga, mis näitab kõiki hotelle fully booked. Et Augustowis suuri

ehitusmaterjalipoode pole, sõitsime otse Suwalkisse, et seal OBIs ringi vaadata ning seal ka öömaja otsida. OBIs saime, mida olimegi otsinud ja edasi öömaja otsima. Esimene hotell - 0, teine samuti ja ka kolmandas kõik välja müüdud. Tuli välja, et piirkonnas mingi suur festival ja ongi nii, et kõik hotellid/motellid/hostelid viimseni välja müüdud. Mis seal ikka, sõidame edasi ja vaatame, kuhu välja jõuame. Ju mõni motell ikka ette jääb. Jõudsime praktiliselt Kaunaseni välja, kui esimese motelli, mille vahetus lähetuses polnud rekkamehi meelitavat striptiisi reklaami, leidsime ja öömajale saime jääda.

Kui päev lühidalt kokku võtta, siis sai Kalingradi oblast läänest itta läbitud, nähtud mõnda linna ja külaelu seda osa, mis kunagisest ilust järele on jäänud. Ehk et praktiliselt väljasurnud maaelu. Istutud üle 4 tunni piiril ja otsitud Poolas tulutult öömaja. Positiivse poole pealt on hea näha, kuidas Poola areneb. Kuidas teid ehitatakse ja kuidas maal elu käib. Põllud on hooldatud ja maal käib tõsine töö.

Pildid:
Meie hotell Kaliningradi kaluri külas
Huvitav poeke hotelli akende vastas
Nostalgialaks 1. Kali suure kaubasnduskeskuse ukse taga
Nostalgialaks 2. Gaseeritud vee automaat Svetlogorskis 

Kaliningradi autoreis - 3. päev, Svetlogorsk

Eile õhtul tekkis mõte, et kuna Kaliningradis pole suurt midagi enam teha, võiks kuskile välja sõita. Valik, kas Baltiisk või Svetlogorsk. Baltiisk on sisuliselt kinnine linn olnud ja tänasel päeval turistidele avatud vaid osaliselt. Mingi info kohaselt küll enamus linna avatud, aga samas keegi teadis rääkida, et vaja mingi sissepääsuluba saada. Nii et kindluse ja lihtsuse mõttes otsustasime sõita Svetlogorskisse. Eelmisest Kaliningradi reisist veel meeles, et Svetlogorsk oli ilus koht juba 15 a tagasi. On ju Svetlogorsk olnud kuurortlinn nii saksa ajal kui ka hilisemal vene ajal. Kui õieti mäletan, oli Svetlogorskis, endise nimega  Rauchen ka üks Luftwaffe suurtest taastuskeskustest. Ning kas mitte natsisaksa teine mees, Herman Göring ise ei puhanud seal.
Päev aga algas Maailma Ookeani Muuseumiga (nimetame seda meremuuseumiks).
Muuseum kujutab endast sadamakai ala, kai ääres seisvate laevadega ja kaldapealsete ehitistega, kus erinevad püsiekspositsioonid.
Laevadest saab näha:

Kalatraaler - Ennesõjaaegne kalalaev, mis valmistatud Saksamaal ja sõjajärgselt antud Venemaale.
Laeva pikkus 38 m: Sellel laeval on päris tähtis roll olnud läbi sõjajärgse ajaloo, olles üks esimesi suuremaid traalereid, mis pani alusele avamere kalapüügile Kaliningradis. Lisaks on laev olnud Kaliningradi merekooli üks peamisi õppelaevasid. Laev oli ka teatud mõttes teaduse tegemise baasiks, kus töötati välja uued standardid kala püüdmisel, -säilitamisel ja -töötlemisel.
 Jäämurdja "Krassin" - Üks esimesi Vene jäämurdjaid, valmistatud 1917, mis tegi avastusreide Arktika vetes. 20. saj esimese poole üks võimsamaid laevu kogu maailmas. Laev, mis aitas sõja ajal suuri kaubakonvoisid läbi Põhja Jäämere vedada.
Uurimislaev "Vitjaz" - Vist üks kuulsamaid uurimislaevu maailmas. Laeva pardal on töötanud teadlased 50-st N-Liidu ülikoolist  ja 20-st erinevast riigist. Laev on teinud üle 65 teaduslikku ekspeditsiooni üle terve maailma, uurides ookeanisügavuste saladusi. Maailma sügaivama koha, Mariani sügaviku, täpse sügavuse on mõõtnud just see laev. Ka see laev on valmistatud Saksamaal ja antud sõjajärgselt reparatsiooni korras Venemaale.
Vitjaz on rekonstrueeritud muuseumiks ja laevaruumid on muudetud muuseumisaalideks, kus näeb ülevaadet paljude mereekspeditsioonide kohta ja palju infot Arktika avastamisest.
 Allveelaev "B413" - DiiselLaev-tuletorn"Irben" - Esimene tsaariaegne laev-tuletorn, mis algselt (1810 ) seisis Soome lahes Sgt Peterburgi lähistel. 1853 viidi see Kolka lahte, kus Riia laht ühineb Läänemerega. Balti mere erinevates kohtades on see laev seisnud kuni oma teenistuse lõpuni.

allveelaev, mis on täiesti muutmata kujul avatud külastamiseks. 
Uurimislaev "Kosmonavt Viktor Patsaev" - Venemaa kosmoseagentuuri käsutuses olnud uurimislaev, mis pidas sidet kosmoseobjektidega. Ainuke omataoline kogu maailmas.
Et kogu ekspositsioon läbi käia, tuleks võtta terve päev ja kui tahaks ka olemasolevasse infosse süveneda, siis päevast ei piisagi.
Lisaks kai ääres seisvatele laevadele on seal ka kaldapealsed ekspositsioonid. Huvitavamateks ehk meresügavuste uurimiseks mõeldud erineva suuruse ja sukeldusvõimega batüskaafid. Ka see, millega käid Titanicu vrakki uurimas.
Meil kulus meremuuseumis umbes 3,5 tundi ja selle ajaga jõudsime läbi käia 2 laeva ja 2 kaldapealset hoonet. Külastasime laevadest uurimislaeva Vitjaz ja allvelaaeva B-413. Vitjazi just sellel oleva ekspositsiooni pärast ja allvaelaeva selle erilisuse ja autentsuse pärast.
Svetlogorskil on selles mõttes hästi läinud, et suuri lahinguid seal ei olnud ja linna vana arhitektuur on säilinud. Loomulikult on sinna ehitatud nõukogude ajal juurde suuri ja veel suuremaid üleliidulisi sanatooriume, kuid suures piirdes on linn säilitanud vana kuurortlinna hõngu ning silmapiirini ulatuva liivaranna. Ja muidugi lõputu rida merevaigu müügipunkte. Väike jalutuskäik rannas, väike jalutuskäik rannapromenaadil ja lõunasöök esimeses ettejuhtuvas söögikohas, mis osutus vist linna kõige hullemaks (subjektiivne arvamus). Et hinnad olid 2-4 eurot prae kohta, tekkis küll väike imestus, et kas siin linnas ongi selline hinnatase, aga kui praed lauale toodi, oli asi selge. Praad meenutas kangesti töölissöökla toitu 30 a tagasi. Nii palju küll oli, et prae juures oli tükk salatilehte ja toodi nuga ning kahvel. Igatahes välimus oli küll natuke kahtlane. Maitsega nii hull ei olnud, kannatas isegi süüa. Väike nostalgialaks igal juhul.
Svetlogorskis veel üks juhtum, mis liigitub rubriiki "Võimalik vaid Venemaal". tahtsime ühes kohvikus kohvi ja koogikese süüa. Tellisime letist ära (kohvikus oli eraldi lett kaasa ostmiseks) ja lootsime, et kõik korras. Tüdruk hakkas koogitükki karpi pakendama, mille peale palusin tal koogitükk taldrikule panna, et sööme väljas ära. Teenindajal läksid silmad punni, et nii küll ei saa, peate lauda istuma ja ootama, kuni teenindaja tuleb. Samas oli kohviku ees lauad, kus võisid niisama istuda ja kohvi juua. Mis seal ikka, ostsime siis sama kohviku väljas olevast letist natuke teistsugused koogid ja saime sama kohviku ees olevate laudade taga süües oma suhkruportsu kätte.
Mis veel Svetlogorskist meelde jäi. Peatumise keelu märk on nõrganärvilistele ja kui seal veel sõiduki teisaldamise lisatahvel all, siis peab selle märgi taga peatuma ja parkima.

Svetlogorskisse sõiduga nägi ka ehedat vene külaelu. Või õigemini seda, mis külaelust järgi on jäänud. Vanad sõjaeelsed hooned on enamus varemetes, pooled majad külades on maha jäetud, enamus väga halvas seisus ja vaid tõesti  mõni üksik natuke paremas olukorras. Aga üldmulje Vene külaelust on ikka masendav. Meie mõistes korras aeda ei näinud ühtegi. Muruniiduk on siin mail tundmatu tööriist. Hoovid on täis kõikvõimalikku kola, alates vanadest põllutööriistadest kuni lennuki rakettideni välja. Ja külade tänavad, neid ei suuda kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema. 100 aastat vanad või veel vanemad telliskivisillutisega teed on auku vajunud. Kiirus üle 30 km/h tähendaks juba autole surma. Samas on uued asfaltteed väga heas korras. Paiguti 4 realised teed on suhteliselt siledad  ja hästi sõidetavad. Ainuke häda on jaburate kiiruspiirangutega. Ei hakka rääkima valgete siltidega küladest, kus kiirus on veel 40 km/h peale alla tõmmatud, vaid ka täiesti normaalsel hea nähtavusega teel on lambist pandud 50 märk ja radar selle taga. Kõige naljakam oli uus neljarealine kiirendus- ja aeglustusradadega teelõik, mis annab igati kiirtee mõõdu välja. seal oli täies pikkuses kiirusepiirang 70 km/h. Vaatad ja imestad.
Tagasi Kaliningradi jõudsime õhtul peale seitset. Eile oli mingi mõte, et läheme õhtul Katedraali orelikontserti kuulama, aga mõtteks see jäigi. Kuna kontsert algas kell kuus, siis olime lihtsalt hiljaks jäänud. Kuna aega oli, siis astusime kõrvalolevasse kaubanduskeskusesse sisse, et kohaliku kaubavalikuga tutvuda. Üldiselt võib öelda, et mingist kaubapuudusest Venemaal rääkida ei saa. Kõik on olemas ja sortiment lai, nagu ühes suures suppermarketis olema peab ja hinnatase normaalne. Ei hakka muidugi rääkima alkoholist, see teada, et venes odav. Õllepudeli saab kätte alla 50 sendi ja viinapudeli 2-3 euroga (seda ei oska kommenteerida, kas selline viin ka juua kannatab). Kala on kolmandiku jagu kallim, vähemalt lõhelised. Kuigi olid ka mingid soodustooted, mis hinnatasemelt meie kalahindadega sarnased.Liha ja vorstitooted suht sarnaste hindadega. Samuti juust ja piim. Aga mis selgelt odavam, on pagaritooted ja leib-sai. Mõned asjad (magusad saiakesed) isegi kuni poole võrra.
Aga väga üldistades võib öelda, et hinnatase meiega päris sarnane..
Kui tänane päev lühidalt kokku võtta, sai sõita linnast välja ja näha ka seda elu, mis suurlinna külastades nägemata jääb.
Otsustasime, et homme hommikul sööme hommikusöögi ära ja hakkame tagasi liikuma. tagasi küll selle mööndusega, et sõidame Kalingradist Poola ja sealt Leedu kaudu tagasi.

Pildid:
Uurimislaev "Vitjaz"
Allveelaev B-413
Batüskaaf
Svetlogorski üks sümbolitest - Päikesekell rannas

Kaliningradi autoreis - autoga Kalingradi

Sel aastal siis üks selline reis ka, millest on mõtet kirjutada. Nimelt otsustasime Kaliningradi sõita.
Alates juulist saab Kaliningradi oblastisse tasuta elektroonilise viisaga, mis suures piirdes sama, mis Ameerikasse sõidulgi. Täidad Venemaa Välisministeeriumi lehel vastava ankeedi ja 3-4 päevast saad pdf formaadis viisa e-mailile.
Viisa taotluse aadress on https://evisa.kdmid.ru/en-US/Home/
Miks Kaliningrad.
Esiteks muidugi fakt, et tegu siiski ajalooliselt huvitava piirkonnaga, mis siiani olnud rohkem või vähem suletud. Kuni II Maailmasõjani kuulus Kaliningrad ja sellega piirnev ala Königsbergi nime all Natsi Saksamaale ning ajalooliselt on Prussiana kuulunud nii Vene Impeeriumile, Poolale kui ka Saksamaale ja olnud ka iseseisev riik. II Maailmasõja järgselt anti  piirkond N Liidule ja linn nimetati Kaliningradiks ja piirkond Kaliningradi oblastiks. Kaliningradi oblast puhastati etnilistest asukatest   ning praktiliselt täielikult asustati Venemaalt ümberasustatud venelastega. Piirkonda toodi erakordselt suured sõjaväekontingendid, kaasarvatud tuumapomme kandvad raketid ja -allveelaevad. Hoolimata sellest, et Kaliningradi oblastist on hulgaliselt sõjaväge välja viidud, on piirkond siiani Euroopa kõige militariseeritum ala.
Teiseks, tahaks näha, mis on järele jäänud Saksa aja arhitektuurist. Arvestades, et Natsi Saksamaa ajal oli Königsberg oluline piirkond ja seal ehitati palju ja et ka N.Liidu ajal ehitati seal palju, küll valdavalt militaarsuunalisi ehitisi,  peaks Kaliningrad olema linn, mis täis äärmiselt eriilmelisi ja vastuolulisi ehitisi.
Kolmandaks, täna ei ole Kaliningrad veel turistidele ja turismile orienteerunud piirkond, nii et loodetavasti tänasel päeval näeb seal ehedat vene elu. Kuigi, nii palju on kuulda olnud, et Kalingradi oblasti venelased peavad ennast erinevateks, võrreldes suure Venemaaga. Eks näeb.
Neljandaks, Kaliningrad on suhteliselt lähedal.
Ja lõpuks ka viisavabadus. Ei ole vaja enam maksta 50-60 eurot ning oodata mitu nädalat viisat.
Nii et vaatame oma silmaga üle, mida Kaliningrad meile pakub.
 

Kaliningradi autoreis - Esimene päev (13.08)

Plaanide järgi oleksime pidanud eile välja sõitma, aga plaanid on selleks, et neid muuta. Nii ka meiega, saime Muhust liikuma alles täna hommikul 9.40 praamiga.
Pärnus kiire rublade vahetus ja teele. GPS näitas kohale jõudmise ajaks 20.00, arvestades, et piiri peal võib ka hulga tunde minna, olin optimistlikuks kohalejõudmise ajaks arvanud kesköö. Lätis oli kõik tore, maanteel kuni Riiani 100 km/h märgid väljas ja Riia ringtee tühi, kui riigipühal. Auto navi korrigeeris kohalejõudmise aega iga kilomeetriga ja varsti oli juba 19.30.
Riia- Jelgava tee ka korda tehtud (viimati sõitsin seal 3 a tagasi, siis oli veel kuumaastik) ja Jelgavast Šiauliaini samuti tee väga heas korras. Aga edasine meenutas vana vene aega, kus teede remontimise all mõeldi asfaldi lappimist ja paikamist. Igal aastal uus paik peale ja nii 10 a järjest. Mingi 30-40 km oli tee ikka päris hull. Aga mida lähemale piirile, seda paremaks.
Piiri ületasime Sovetskis. Sovetsk on Pärnu suurune linn, mis kuni 1946 aastani kandis nime TILSIT. Etteruttavalt võib öelda, et olime valmis piiril ootama 4-5 tundi, aga kõik kokku võttis mõlema piiri ületamine 2 tundi.
Leedu piiri peal oli kümmekond autot järjekorras, aga kõik vene numbriga ja rivis, kus mitte EL passiga inimesed. EL rida täiesti tühi. Nii et sõitsime hooga kohe tõkkepuuni välja. Ainuke häda, et ühtegi inimest pole näha. Läksin siis uurima, et kas peame ise kuhugi minema või tullakse meie juurde. Öeldi, et oodake, teie juurde tullakse. Tuldigi, 15 min pärast ning 5 minutiga käidi passidega toas ja tagasi ning tehti tõkkepuu lahti. head aega Leedu ja tere Venemaa. Vene piiri peal oli meie ees 3 Leedu numbritega autot, aga et vene poole peal võeti vene numbritega autod ette, siis poole tunni jooksul ei saanud meie reast ükski auto edasi. Ja siis järsku kõik kolm korraga. Ju vist Leedu poole pealt ei lastud mingil põhjusel ühtegi vene numbriga autot edasi ja nii meie reast kohe 3 ette võetigi. Jäime esimeseks autoks, kes järjekorda passima jäi. Aga et olime esimesed, nägime piiripunkti elu iga liigutust ja kuna oli mida vaadata, siis polnudki see ootamine kõige väsitavam. Vene numbriga autosid muudkui tuli ja tuli, uhkelt sõitsid kõik meist mööda ja meie muudkui vaatasime ja vaatasime. Olime seisnud niiviisi vist 45-50 min, kui vist taas mingi tõrge leedu pool oli, nii et meie reast said uuesti 3 autot pabereid vormistama. 15-20 minutiga olid mingid deklaratsioonid ja avaldused vormistatud ning tõkkepuu meie ja Sovetski linna vahel avanes.
Mis on huvitav, naljakas ja ka natuke arusaamatu - et kui Leedu poole peal tegeles meiega üks inimene, siis vene poole peal 7. Aga kõik olid viisakad ja abivalmid ning kõik ka tegid midagi. Üks avas värava, üks näitas, kuhu sõita, üks kontrollis auto põhjaalust ja üks autot seest, üks kontrollis passe ja üks aitas deklaratsiooni vormistada, üks kontrollis deklaratsiooni ja tagus templeid. see, kes deklaratsiooni aitas vormistada, avas tõkkepuu ja see, kes auto põhjaalust kontrollis, avas viimase raudvärava linna. Üks vist oli veel, kes autot seest ja väljast pildistas, aga kas ta ka äkki midagi veel tegi, seda ei pannud tähele. Nii et igati tore aeg oli Vene piiri peal.

Kui Läti-Leedu läbimine käis imelihtsalt ja piiri ületamine mõistlikkuse piires, siis Sovetsk üllatas kõige hullemate tänavatega, mida elu sees näinud olen. Linna tänavad on valdavalt telliskivi sillutisega, mis maha pandud 100 aastat tagasi. Ja viimase 50 aasta jooksul pole tänavaid remonditud. Pole siis ime, et iga teise maja peal on kiri "Autoremont". Mõni tänav oli ikka nii hull, et nii aeglaselt polnud võimalik sõita, et autole liiga ei teeks. Seda valusam autole, et tegime veel paar tiiru linnas, et kuulsaid tragunipolgu kasarmuid näha. Kuna minu enda Vene armee esimesed 2 nädalat algasid just nendest samades kasarmutest, mis olid sel ajal soldati baaskursuse läbimise kohaks, oli vähemalt mingi äratundmisrõõm kindlustatud. Et hakkas juba hämarduma (paduvihma ootuses oli taevas täiesti must), ei hakanud Sovetskis pikemalt tiirutama, vaid sõitsime kohe edasi Kaliningradi poole.
Olles käinud Kalingradis 15 a tagasi, eeldasin, et ega seal midagi muutunud pole ja teed on sama hullud, kui viimase käigu ajal. Aga üllatus oli suur, kui sile asfaltee viis Sovetskist Kalingrad-Kaunas teele, mis oli täiesti korralikuks 4 realiseks kiirteeks ehitatud. Mis aga Venemaal vist kunagi ei muutu, on linna tähised iga üksiku maja juures. Kusjuures väga paljudes on veel kiirusepiirang 40 ning veel väga paljudes külades ka kiiruskaamerad. Kas need ka Eesti numbrimärke fikseerivad ja kas fikseerimisele ka midagi järgneb, seda igaks juhuks katsetama ei hakanud.
Et viimased 40 km oli väga korralik kiirtee, siis jõudsime kohaliku aja järgi poole üheksaks kohale. Natuke aega ka hotelli otsimiseks, mis polnud üldse lihtne, ning kell üheksa sai check in tehtud.
Kalingradi ajutiseks koduks sai linna südames, kaluri külas olev hotell Honey Bridge Hotel, millele keegi oli unustanud sildi külge panna. Käisin 2 tiiru ümber maja, aga mingit hotelli ei leidnud. Et paar maja eemal oli samuti hotell, astusin siis sinna sisse, et teed küsida. Tuli välja, et sissepääs on jõe poolt ja läbi välikohviku. Läksin siis uuesti vaatama ja leidsingi ja leidsin isegi väikese sildi seinalt. Aga oskad sa hotelli sissepääsu otsida välikohviku nurgast, kust ettekandja praade välja tassib.
Aga hotell ise on väga hubane ja väga hea köögiga. Õhtusöögiks grillitud loomaliha (9 eur) ja loomaliha biifsteek(6 eur), mis mõlemad sinu enda silmade all valmis tehti ning mis maitsesid oivaliselt ja maja poolt ka klaas veini muutsid ka 11 tundi autosõitu meeldivaks.

Homme linna avastama.

Pildid:
Leedu-Vene piirisild
Esimesed 10 m Venemaal
Esimesel sajal meetril kohe militaarväljapanek