Lahti – Helsingi – Tallinn - Pärnu
Läbisõit 250 km + 12 km ratastel
Taas kord sai kõik plaanid pea peale pööratud ja selle
asemel, et homme Helsingiga tutvuda, sõitsime hoopis laevale ja õhtuks olime
juba Tallinnas ja ööseks ka Pärnusse.
Aga alustades hommikust ja järjekorras, siis täna pikalt
ei maganud. Juba enne üheksat hakkas päike nii piisavalt kütma, et vaja oli end
püsti ajada ja võimalikult palju luuke/aknaid/uksi lahti teha, et veidigi
jahedamat õhku tuppa saaks. Juba eile oli temperatuur tõusnud 27 kraadini ja
sama tundub ka tänasel päeval juhtuvat. Kiire söök ja kümnest olime juba valmis
linnatuurile minema. 
Linnatuur algas küll ühe väikse äpardusega, aga see
muutis päeva pigem huvitavamaks. Nimelt pöörasime staadionilt välja sõites
rataste ninad mitte linna poole, vaid vastupidises suunas ja hakkasime linnast
välja sõitma. Asi poleks hull olnud, kui tee oleks tasane või allamäge olnud, aga see läks päris järsu
nurga all ülespoole. Teine kilomeeter võttis Marel vee nii lahti, et ta
otsustas ratta pealt maha tulla ja jala edasi astuda. Olles kaks kilomeetrit
läbinud, jõudsime esimese ristteeni ja siis saime nägijateks – risti peal oli
teeviit, mis näitas keskusesse ja loomulikult vastassuunas tuldud teega. Egas
midagi, pöörasime rattad ringi ja tuldud teed tagasi. See edu muidugi nüüd oli,
et kogu tee läks allamäge ja vastupuhuv tuul jahutas mõnusalt keha. Ilma
väntamatagi tõusis kiirus üle 40-ne. Ja nii me kesklinna poole veeresime. Nagu
tavaks saanud, siis esmajärjekorras turismiinfo poole, et välja uurida, mida vaadata
ja kus üldse käia.
Kui päris ausalt, siis ega seal Lahtis eriti midagi teha
pole, tüüpiline Soome keskmise suurusega linn, kus ajaloolisi ehitisi
praktiliselt ei ole ja kesklinn suht ilmetu. Infost soovitati sadamasse minna –
põhilised tegevused ja turisti lõksud pidavat just sadamas olema ja me suundusimegi
sadama poole.
Mitte kaugel kesklinnast tõmbas Mare järsku hädapidurid
peale. Teele oli jäänud kirbukas ja sealt me ju ometi mööda minna ei saanud.
Mare lubas kiiresti üle vaadata ja siis edasi. Kiiresti ta küll tagasi oli, aga
mitte selleks, et edasi sõita, vaid selleks, et ka mind sisse vedada. Et tegu
polnud mitte tavalise kaltsukaga, vaid mingi päästearmee väljamüügiga, kus
riiete osakaal suht väike, siis päris huvitav oli seal asju ja hundasid vaadata.
Leidsime paar päris huvitavat asja, aga et olime ratastega, siis väga palju
kaasa ei võta. Mul kohe tekkis selline tunne, et tänasel päeval satume siis
veel kord ja nii ma vaikselt poest välja suundusin, et uurida, kuhu käruga
parkida võimalik oleks. Täpselt nii ka läks ja oma Lahti tuuri lõpetasime just
selles samas kirbukas.
Vahepeal aga sadamasse. Sadamasse minnes pead
paratamatult ka Sibeliustalost mööda minema, aga et täna laupäeva ja
Sibeliustalo avatud ainult esmaspäevast reedeni, siis sinna ei hakanudki minema
ja sõitsime otse sadamaalale. Sadam koos ümbritseva pargiga moodustab meeldiva
terviku, kus kohalikud aega veedavad või niisama jalutavad. 
Meie sealoleku päeval käis sadamas mingi suurem pidu, nii
et tundus, et pool linna on kohal ja naudib ilusat ilma. Rahvamuusikud laulsid,
peotantsijad näitasid oma oskusi ja tänavakauplejad proovisid oma kaubale ostjaid
leida. Laevadel ja kuival maal olevad restoranid olid umbselt keskealisi ja
natuke vanemaid Soomlasi täis, kes võtsid päevast maksimumi. Klõpsutasime mõned
pildid, kuulasime veidi muusikat, ostsime liitri herneid ja sõitsime edasi
kõrvaolevasse parki. Läheduses on ka linna üks mitmest saadionist ja et kõva
kisa oli kosta, otsustasime ka selle kisa allika välja selgitada. Kisa
põhjustasid noored sportlased, kes mingit imelikku mängu mängisid. Käes olid
neil kaikad ja kaigaste küljes võrkkotid, kuhu siis tennispali suurune pall
sisse korjati ja edasi juba vastase väravasse üritati visata. Pikalt ei
jälginud, aga reeglid meenutasid kõige rohkem jäähokit. Eks peab välja uurima,
mis mänguga tegu. Et võistkondi oli vähemalt 6 ja mängiti kahel väljakul,
tundub igatahes popp mäng olevat. Natuke veel pargis jalutamist, mõned pildid
basseinide ääres, sõbrunemine partide ja lagledega (eriti just viimastega, kuna
need nii ülbed, et lihtsalt ei lähe tee pealt eest. Sina pead neist mööda
minema) ning vaikselt auto poole tagasi.
Auto juurde tagasi jõudes „avastasime“, et kirbukas on
veel tund aega lahti ja sinna me tagasi sõitsimegi. Osta sai nii mööblit,
valgusteid, elektroonikat ja hulgaliselt mänguasju, nii et ühe korraga ei
viinud pooltki ostetust autosse. Osa kolast autosse, osa kärusse ja nüüd võis
Lahtiga hüvasti jätta.
Edasi Helsingisse ja otsima, kuhu öömajale jääda.
Tee peal aga tekkis mõte, et kas üldse on mõtet ööseks
Helsingisse jääda ning et sõidaks õhtuks hoopis Tallinna ja vaataks turisti
pilguga õhtust Tallinna vanalinna. Mõeldus tehtud – sõitsime sadamasse ja et
laev väljus kahe tunni pärast, siis sinna ka piletid ostsime ja üheksast olime
Tallinnas.
Tallinn võttis meid vastu külma ilma uduga, nii et
esimene mõte oli, sõidame kohe edasi ja
jätame selle vanalinna mõtte mõneks järgmiseks korraks.
Aga et kohal juba olime ja ka autole leidsime päris
kesklinna läheduses hea koha, siis otsustasime siiski kiire tiiru vanalinnale
peale teha. Et oli laupäeva õhtu ja vanalinn rahvast pungil, siis meie kiire
pilguheit kujunes tegelikult ligi paaritunniliseks jalutuskäiguks.
Meie tähelepanekud (arvestada, et pole aastaid vanalinna
jalga saanud)
-
Peale õllekate ja restoranide vanalinnas midagi
muud ei ole. Isegi nurgatagustes hoovides olid baarid ja puhvetid ja ka nendele
jätkus kliente. Viru ja Raekoja platsi ümbruses on neid eriti palju ja ega seal
väga palju vabu kohti näha polnud. Eriti õllekates
-
Ei saa öelda, et me ainukesed eestikeelt
rääkivad inimesed vanalinnas olime, aga ega eesti keelt väga palju kuulda ei
ole. Hinnaguliselt äkki paar protsenti. Aga selle eest kuuleb kõikvõimalikke
keeli
-
Vanalinn on ilus. Midagi sellist naljalt mujal
ei leia. Ei räägi siin Euroopa vanadest (suur)linnadest, nagu Praha, Viin,
München ja veel mõned, vaid tavalistest Tallinna mõõtu linnadest. Tegelikult on
Tallinna vanalinn võrratu ja pole ime, et turistid armastavad seda.
-
Olles vanalinnas 30 aastat tagasi elanud ja
teades kõiki nurgataguseid, on üle pika aja vanalinnaga kohtumine tõeline
avastuste ja meenutuste retk.
Et väsimust veel ei olnud, otsustasime, et sõidame
Pärnusse ning kella ühe paiku Pärnusse ka jõudsime. Homseks on plaanid teada,
vaja käru korda teha, asjad autosse toppida ja ilma käruta saarele.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli erakordselt sisutihe päev
ja plaanid muutusid iga natukese aja tagant. Hommikul Lahtis, pealelõunal
Helsingis, õhtuks Tallinnas ja ööseks veel Pärnusse.
Nii et põhimõtteliselt võiks sellega reisile joone alla
tõmmata. Seda küll tervelt poolteist päeva varem kui plaanitud, aga kõik, mis
näha tahtsime, ära ka nägime.
Loodetavasti on veel nii palju viitsimist, et mingi
kokkuvõte kirjutada, kuhu siis mälestused ja meenutused reisist ning ka mõned
faktilised andmed juurde.
Pildid:
1. Lahti kirbuturg
2. Lahti sadam
3. Lahti sadama laev-restoran
4. Sadama pargiala
5. Sadama pargiala
6. Öine Tallinn
