Saturday, August 6, 2011

27. päev (06.08.)

 Panevezis – Pärnu  - Muhu
Läbisõit 430 km



REISI LÕPUPÄEV
NB! Kuna täna pilte ei teinud, siis mingid suvalised vanad pildid

Tänase päevaga võib siis reisile joone alla tõmmata ja pidulikult raporteerida, et reis on läbi. Nüüd mõni päev puhata ja siis võib viimase peatüki sellesse blogisse kirjutada. Pealkirjaks siis „Kõige – kõige – kõige“ ja sisuks kõik faktilised andmed (läbisõit, kulutatud kütus jne.) ning enda subjektiivsed arvamused, et milline kõige ilusam linn/riik/koht jne. Ja milline kõige nigelam, kus kõige toredamad inimesed, millised suurimad üllatused ja pettumused ja kõik muu selline.
Aga kui nüüd lühidalt ka see viimane päev kokku võtta, siis päev algas kohutavalt vara – jalul olime juba kaheksast, ehk et äratus veel 15-20 min varem. Põhjuseks sama jama, mis õhtul magama ei lasknud jääda, nimelt autode müra. Kuigi oleme maganud suurele teele palju lähemal, häiris Panevezise müra kuidagi eriti tugevasti. Piisas kui üks põrisev kolisev traktor kell pool kaheks mööda kimas ning kohe selle järel kohalik rekka äss sajaga mööda treppis asfalti järele lendab, ning siis veel mingi imelik mürin ja siis mingi imelik kolin ning uni oligi lõplikult läinud. Kiire kohvi joodud ja võileivad söödud, sai veel kõrvalolevas kaubanduskeskuses eilse päeva tekst ja mõned pildid üles laetud (tänud Olympic casinole, kellel ainuke avalik wifi võrk üleval) ning sai kodu poole teele asutud. Esimene kiire tankimispeatus Bauskas, teine peatus Ikla Kantiinis (piiril olev puhvet), kus sai hapukapsast ja seapraadi, seljankat ja pannkooki söödud ja kella kahest olime Pärnus. Pärnu võttis vastu muutunud liikluskorraldusega ja need tänavad, mida mööda kuu aega tagasi linnast välja sõitsime, olid sootuks kadunud ning need, mida mööda nüüd sisse sõitsime, olidkuu aega tagasi vaid aimatavad. Nii et elu nagu Poolas, küll selle vahega, et Poolas ehitatakse korraga 95 km pikkust lõiku, meil paari kilomeetrit. Samuti võttis Pärnu vastu meid kohutavalt suure hulga mootorratturitega. Arvestades viimase paari ööga tekkinud allergiat kõikide mürisevate kaherattaliste vastu, oli pilt suisa õõvastav. Ei teagi, et kas mingi sündmus toimumas või lihtsalt kõik vabariigi tsiklistid Pärnusse kogunenud, aga rattaid oli tõesti linnas palju. Nii et eelmisel päeval kirutud Panevezis ja sealsed motohullud polnud sugugi hullemad kui kodune Pärnu. Kiire pilk töö juurde ja  veendunud, et kõik veel omal kohal, sai nina Virtsu poole pöörata, et praamile ja Muhusse jõuda. Järgmised paar päeva kulub maja koristamisele ja mõnede haavade remontimisele. Lisaks kaotatud katuseluugile läks katki köögi veekraani lüliti, nii et täna sai vee kätte ainult selle moega, et tegid köögi kraani lahti ja siis tualeti oma ka, milline siis pumba sisse lülitas. Ning kõige suurem töö homseks on kõikide veinipudelite, õllepurkide ja kommipakkide väljaotsimine ja ülelugemine. Et mis me kõik siis kaasa vedanud oleme. 

PILDID:
1. Nännimüüja Krakowis
2. Fakiir Krakowis
3. Naabri pesupäev Tsernomoretsi kämpas   

Friday, August 5, 2011

26.päev (05.08)





 Varssavi - Paneveziz
Läbisõit 520 km
INTERNETI OTSIMISE PÄEV
Hommik algas, nagu enamus teisigi -  ärkamine, söömine, asjade kokkupanek ja sõitma. Küll aelle vahega, et hommikul Mare läks veel kõrvalolevasse kaubanduskeskusesse eilset kontrollreisi lõpetama, mina mõnda wifi võrku otsima, et kahe viimase päeva tekstid üles laadida ning siis veel korraks kiiresti toidupoodi  ja siis oleks saanud kiirelt Eesti poole liikuma hakata. Sellised  olid plaanid, mis aga täituma ei pidanud. Läksin kaubanduskeskusesse sisse, otsemat teed puhvetisse, istusin maha ja panin läpaka tööle, et kiiresti tekst üles ja aidaa. Mida aga ei olnud, oli nett. Et otsapidi mingit tasuta võrku väga nõrgalt näitas, oli lootus, et liigun mõnikümmend meetrit kõrvale ja saan ühenduse kätte. Aga lootuseks see jäigi. Liikusin siis mööda kaubanduskeskuse äärt, et kuskil ju ometi peab mõni võrk olema. Olin juba 15 min nii liikunud ja julge 200 m maha käinud kui esimene turva tuli vaatama, et kes see seljakoti ja läpakaga jobu on, kes hommikul vara mööda seinaääri luurab. Midagi ta küll ei küsinud, aga pilk kõneles enda eest, et ta oli just minu pärast oma mugavast toakesest pidanud välja tulema. 5 min hiljem käis veel teine raadiosaatjaga pan turvamees minust kahtlaselt mööda, aga ka see ei tahtnud täpsemalt uurida, nii et jätkasin oma ringkäiku mööda seina äärt. Varsti vist jõudsin nende kahe turvamehe territooriumilt välja, sest nagu nõiaväel olid nad kadunud ja rohkem mina neid oma silmaga ei näinud.  Ühel pool maja kontrollitud, et võrku ei pääse, proovisin ka teispool õnne, aga ega sealgi paremaks läinud. Mitte ühtegi vaba wifi võrku polnud. 100 mkaugemal oli suur IKEA pood ja loogiline mõistus ütleb, et kus siis veel wifit peaks leidma kui mitte rootslaste uhkuses. Jalutasin siis 100m ja potsatasin IKEA kohviku toolile ning õnn oli otsatu kui arvuti leidis IKEA restorani wifi üles. Leidis küll ja ühendas ära ka, aga netti ei lasknud. Pidi olema mingi nende süsteemi viga, et interneti ühendust ei ole. Järgmine lootus oli 50 m kaugusel olev KFC. Kus siis veel nett peaks olema kui mitte sellistes kiirsöögikohtades, nagu McDonalds, KFC, Hesburger jne. Aga kus tulemus juba käega katsuda, seal uus takistus ees. Nimelt oli IKEA ja KFC vahel ca 1 m laiune kraav, milles ka vesi lõbusalt vulisemas. Ja teispool kraavi KFC turvamees mind jõllitamas. Ju ta tahtis näha minu meeleheitliku hüpet tema suunas ja siis minu kukkumist vette. Natuke veel ja ma oleks seda ka teinud, aga samal hetkel helises telefon ja Mare uuris, et mitu pooltundi ta veel mind toidupoes peab ootama. Ja nii jäigi minul hüpe sooritamata ja turvamehel märgade varvastega eestlane nägemata, internetiühendusest enam ei räägigi. Poest viimased sisseostud tehtud, otsustasime, et ei hakka siin pikemalt internetti otsima, et sõidame tee peal esimesse McD-sse sisse ja asi lahendatud. Kuna teispool Varssavit üks McDonalds ei saanud veel lõppedagi kui teine juba algas, olime roosad ja rõõmsad, et lähima mõne kilomeetri jooksul on esimene McD leitud. Aga nii lihtsalt see meil paraku ei läinud. Etteruttavalt nii palju, et esimene McD oli 250 km kaugusel Suwalkis. Hakkasime siis järjest motellidega suuremaid bensukaid läbi sõitma, aga ei mingit wifi võrgu haisugi. Isegi mitte kinnist võrku. Olime juba üle 200 km Varssavist väljas ja igat bensukat, hotelli ja motelli vaadanud kui saaki jahtiv kiskja, aga saatuse tahtel, olid kõik normaalsemad kohad teiselpood teed ja Poolas pole lootustki maanteel vasakpööret teha, eriti parklast välja. Nii saigi loodetud rohkem paremal pool olevatele hotellidele ja motellidele. Aga ei mingit tulemust, nii et endalgi hakkas kerge lootusetu tunne tekkima. Uut indu andis posti otsas olev teade, et 39 km pärast on McD ja veel rohkem indu kohe järgmise posti otsas olev info, et 5 km kaugusel  on wifiga puhvet. Isegi see ei lugenud, et pidin vasakule alla pöörama ja kohviku parklas me õige pea ka olime.
Blogi ja pildid sain kiirelt üles ning päev jälle päästetud. Nagu saatuse tahtel oli ka suurel teel mõlemas suunas väike auk sees, nii et Mare ei pidanudki minema liiklust peatama, et saaks parklast uuesti tee peale välja pöörata.
Õige pea olime üle piiri, varsti ka Kaunases, kus juba tuttav Mega kaubanduskeskus ja kuhu me ka  otsustasime sööma minna. Et pizzat väga ei tahtnud enam ja burgeri isu ka polnud, võtsime koha sisse ainukeses, traditsioonilisi praade pakkuvas restoranis. Toidud tellitud, jäime neid siis ootama. Ja oodata ei tulnud mitte vähe. Äkki isegi pool tundi. Olin täpselt selle piiri peal, et ise kööki appi minna, kui õnneks siiski meie road saabusid ja minu sekkumine vajalikuks siiski  ei osutunud. Tähendas aga see seda, et meie plaan, jõuda õhtuks Leedu-Läti piirile või isegi Bauskasse, jooksis kolinal kokku. Pimedas jõudsime Panevezisesse ja kuna Babilonase kaubanduskeskus on ainult 1 km kaugusel E67 trassist, siis keerasime suurelt teelt Panevezisesse ja otse kaubanduskeskuse parklasse.
Kui olime 2 min kohal olnud, tekkis esimene mõte, et kas oleme sattunud lollidemaale või oleme ise oma arengus kuskil midagi vahele jätnud. Aru me ei saanud, et mis toimub. Mare seisis umbes 5 minutit maja ukse ees ja pilt oli täpselt sama nagu Verekivi filmis, kus raehärra korrutas „uskumatu“ ja „uskumatu“. Kui Poolas olid enamus tsikleid ilma summutiteta, siis Panevezises olid kõik ilma, lisaks ka ATV-d, väikesed nõrgad Hondad ja isegi üks traktor põristas mööda sellise mürinaga, nadu oleks suur kaubarong mäkke rühkinud. Et kaubanduskeskuse ees on valgusfoor, siis selle tagant oli vaja kõigil liikuvatel kahe-, kolme- ja neljarattalistel kiirendust näidata ja võimalusel nokka tõsta. Seda kiunimist on päris tore kuulata, küll vaid esimesed 5 – 10 min, siis muutub tüütavaks ja edaspidi juba närvidele käivaks. Eriti kui mingi 1,4 l mootoriga vana BMW üritab foori alt minnes ketsi vilistad. I käiguga korra täispööretel õnnestu, II käiguga on aga jõud otsas ja ilma summutita mootor vaid jõriseb jõuetult.  Aga vähemalt üritas. Mõni äkilisem bemm  keerab korraks kiirelt ka parklasse sisse, paneb siin paar poognat ja kohe kiiresti edasi. Ja muidugi pooltel summutita autodel on üle KW helivõimendust peal. Ega selle mürina sees midagi kuulda muidu poleks. See on neile väike mure, et 200 000 inimest linnas sama repertuaari kuulama peavad.
Igatahes igav õhtul ei olnud. Ja vähemalt olen nüüd teada saanud, et rekka mürin ja vibratsioon otse akna taga on olematu heli, võrreldes ilma torudeta liitrisest superbike-dega, mille pöörded lähenevad 15000 pöördeni ning millele lisab tooni juurde katkise sumpsiga  vana traktor, mis täisgaasil liigub, lootuses mitte mööda last rullnoka bmw-d või hondat, millel samuti summutajat pole ja mootor pidevalt pööretepiirajasse jookseb ning siis  ka paukuma hakkab.
Tõelise päästjana ilmus kella kesköö paiku välja politsei, mis vaiksel kiirusel paar ringi ümbritsevatel tänavatel tegi ja tundus, et nii mõnigi rullnokk otsustas selleks õhtuks koju magama minna.Tere tulemast lollide linna. Kui keegi kunagi plaanib Leedust läbi sõita, siis minu soovitus on küll, et ärge öömajale Panevezisesse  jääge. 

PILDID:
1. Poola surnuaed autoaknast
2. Poola tüüpiline aed autoaknast
3. Jumalaema kuju talu tee ääres
4. Panevezise parkla

25. päev (04.08)


 Lewin - Varssavi
Läbisõit 450 km



POOLAGA TAASTUTVUMINE
Et sisuliselt otse kojusõit, siis midagi suurt enam kirjutada pole ja pilte ka enam ei tee(kui just midagi erakordset ei näe), nii et enam ei midagi uut.
Kui alguses sõitsime läbi Poola Varssavi – Krakowi kaudu, siis tagasi tuleme Wroclavi kaudu. Oli see nüüd õige tegu või mitte, aga et ette oli teada, et Wroclav – Varssavi tee on pikalt remondis, oli see meie enda valik, et terve päeva sõitmisega saime edasi alla 500 km. Aga et puhkuse aeg ja kiiret pole kuhugi, pole suurt vahet, kas jõuad öömajaparklasse kell seitse õhtul või aeglasema sõidu tõttu kell üheksa. Sõitsime siis rahulikult, saime kahele poole ringi vaadata ja poolamaad näha, õppisime teedeehitust ja Poolat sootuks uuest küljest tundma.
Kui veel hiljuti ei arvanud ma Poolast suurt midagi, siis nüüd on Poola kaugel Tshehhist ees. Ja vaadates Poola arengut, on tulevikus Poola kindlasti üks Euroopa suurtest jõududest.
Teeehitus oli mastaapne. 95 km ulatuses oli korraga uue tee ehitus käsil. Ja töö käis sootuks teises tempos kui meie seda Eestis ja eriti Pärnu ringsõidul harjunud nägema olema. 95 km ulatuses erinevaid teetöömasinaid, kraanasid , ehitusmasinaid, lisaks punastes vestides teetöölised, see avaldab muljet. Ja osades lõikudes käis töö 24h, millest andsid tunnistust suured generaatorid ja prožektorid. Igal juhul võimas. Ja teed ei tehtud nii, nagu kodus, vaid sootuks teisel tasemel ja ka tee oli sootuks teise tasemega. Tee peal kümneid betoonitehaseid, mis otse teetammile  20 cm paksuse  betooni valavad. Sünged masinad. Üks veokas toob tsemendi sisse, veetsistern on ka voolikutega küljes ja kuskilt tuuakse ka liiv ja kruus ning nii ta seal pržektorite valguses 24 h teed valab. Mare on kunagi betooniotehases paneelide valmistamist vaatamas käinud ja vähemalt tema väitel on tehnoloogi täpselt sarnane. Kas sinna asfalt ka peale läheb, seda ei näinud kuskil, nii et tõenäoliselt jääbki betoontee, millele mingi kare kiht peale läheb. Nagu 30 aastate Saksamaa kui Hitler  alustas betoonteede ehitamisega, mis enamus veel tänasel päeval kasutusel, küll korraliku asfaldikatte all, et siledam oleks.  Saksamaa ida pool peaks 30-ndatel ehitatud betoonteid veel küllaldaselt kasutuses olema ja sellistena, nagu neid sel ajal ehitati. Kui poolakad ainult sama teed ei lähe, nagi Tshehhid, kes tõenäoliselt midagi valesti tegid ja tee sõidukõlbmatuks muutus. Aga jah, vaatad sellist teedeehitust ja austustunne tekib riigi vastu. Ja kogu selle megaehitusega kaasnevad töökohad ja sissetulekud ja tarbimise tõus ja maksude laekumine ja kõik muu sellega kaasnev. Nii et väga võimas.
Varssavisse jõudsime õhtul 7 paiku ja, kuigi 3 nädala tagune väga nunnu kämpa teada, sõitsime hooga läbi linna ja keerasime vahetult enne linnast väljasõitu IKEA parklasse, kuhu ka öömajale jäime.  Kiirkontroll, et mis poed keskuses on ja siis toidupoodi.
See, mis toidupoes meid vastu võttis, oli nii mõnus ja hubane, et selle poe võtaks kindlalt enda kodupoeks. Nimeks mingi Petsi ja Volli suppermarket(tegelikukult küll Piotr and Pawel supermarket). Suppermarketi kohta küll natuke väike, aga valik väga lai ja kohe nii huvitav, et vist esimest korda elus nautisin ma toidupoes riiulite vahel käimist ja asjade vahtimist. Homme hommikul, enne ärasõitu, lähen uuesti läbi,  äkki saab midagi huvitavat ka kaasa võtta.
Poes käidud ja kerge õhtusöök söödud, algas keskuse parklas tsirkuse vaatamine, mis kestis uhkelt üle 3 tunni, nagu korralikule etendusele kohalik.
Alguses tuli üks tsikklimees ja hakkas ümber laternaposti tiirutama. Tiirutas ja tiirutas ja ära ei väsinud. Isegi pea ei hakanud ringi käima. Täpset aega ei võtnud, aga mingi 25-30 min oli ümber posti tiirutanud, siis vist hakka halb ja tegi paar kaheksat ka sisse. Ja uuesti ümber posti tiirutama. Vahepeal oli teine tulnud, kes natuke podisevama häälega valis ühe teise posti ja hakkas samuti tiirutama. Küll selle vahega, et ring oli suurem ja kaheksaid tuli rohkem sisse. Ja siis tuli kolmas ratas ka veel, kes õnneks läks nii piisavalt kaugele, et me teda peaaegu et ei kuulnudki. Ja nii nad tiirutasid üle tunni. Siis väike puhkepaus ja läks pidurdamiseks. Ikka nii et võeti hoog sisse ja siis kahe jalaga piduritele. Tore oli kuulata – pöörded üles ja siis pidurikrigin järel.  Ja nii nad meile etendust andsin. Meie õnneks olid neil summutitorud vähemalt midagi täis ja ei olnud tüüpilist tsikli vingumist ja kisa kui summutitorud tühjaks on tehtud.
Nii et magamajäämisega suuremat probleemi polnud ja kuna üle mitme öö ei olnud ka rekkaid, mis kogu maailma värisema panevad, sai väga hea une kuni hommikuni.
Hommikul üks poering veel ja siis otse kodu poole. Tõenäoliselt ühe jutiga Eestisse ei sõida ja jääme öömajale kuskil Leedu Läti piiri ligiduses. Nii et koju peaks jõudma Laupäeva lõuna paiku. 


PILDID:
1. Wroclav autoaknast
2. Wroclav autoaknast, vol. 2
3. Betoonist teekate
4. Poolaka kaubik   

24. päev(03.07)


Viin – Praha – Lewin (Poola)
Läbisõit 530 km


PLAANIDE MUUTUSE  PÄEV
Hommikul sõitsime Viinist välja selge teadmisega , et täna õhtuks jõuame Prahasse, õhtu mõnuleme kämpas, homme teeme väikse ringkäigu Prahas ja õhtul kodu poole.
Aga et mõlemad olime enne Prahas käinud ja Praha vanalinna risti ja põiki läbi läbi käinud, oleks kogu jalutamine Prahas koosnenud lihtsalt nähtud kohtade äratundmisest. Nii saigi Praha maha kriipsutatud ja otsustatud, et sõidame nii kaua edasi kui viitsimist on. Et Tshehhimaa oli meid halvasti vastu võtnud, oli tekkinud soovike, sellest riigist võimalikult kiiresti minema saada ja enne ühtegi peatust ei tee kui oleme juba Poolas. Seda viimast otsustasime küll Prahas, kus meil suures kaubanduskeskuses isegi süüa ei antud.
Aga et Tshehhi aastatega läheb hullemaks, see oli meile valusaks üllatuseks. Oli ju aastatid tagasi Tshehhi üks mõnusamaid riike, kuhu reisida ja seda ka autoga. Tänasel päeval teevad aga tshehhid autoturisti elu võimalikult raskeks. See oli meil enne teada, et Tshehhis bensiin kallis on ja Viinist lahkudes sai paak kõriauguni täis laadida, aga et piiri ületanud, esimeses bensukas  95 taga hinnaks oli 38,40 krooni, mis on 1,59 eurot, võttis õhku ahmima küll ja kui kiirtee eest küsiti ka 15 eurot, mis on täpselt poole rohkem kui Austrias, siis olid esimesed miinused juba Tshehhi kohta kirjas. Ja püüa sa hiljem negatiivseid emotsioone kaotada. Natuke saime sõita mööda külavaheteed ja siis algas kiirtee. Oleks seda teadnud, et see kiirtee selline on, oleks küll mõne teise metsaraja valinud. Kiirtee on Tshehhis betoonplaatidest tehtud või siis betoonist valatud, aga nii et iga plaat on erinevalt ära vajunud ja sõit toimub nagu vanaaegsel pesulaual. Seda eriti veel esimesel rajal, kus meie oma käruga valdavalt liikusime. Paiguti oli olukord kohe nii hull, et kartsin nii auto kui maja pärast, et selline tagumine võib midagi lihtsalt ära lõhkuda. Sõitsin siis paremate ratastega tee peenral oleval siledamal osal, et põrutamist veidigi leevandada. Ise veel arvasime, et küll see jama varsti lõppeb ja tee normaalseks läheb, aga ei midagi. Pea Prahani välja tagus ja raputas, kusjuures kõike seda saatis selline põmps-põmps-põmps müra, mis ei lasknud isegi mõtteid mõelda, valjust rääkimisest ei saanud unistadagi. Ühe sõnaga, see tee oli ikka kohutavalt väsitav. Enne Prahat oli juba plaan kindel, et Prahasse sisse ei lähe. Valime mõne linnaäärse kaubanduskeskuse, shoppame natuke(ostame kohjustuslikud tshehhi õlled), sööme kõhu täis ja kihutame edasi. Alustuseks kohe teise korruse söögikohtadesse, kus kõik enimtuntud nimed olemas. Valisime ühe hiinaka ja tellisime ära. Kui jooki lasti, küsisin igaks juhuks, et kaardiga ju ikka maksta saab. Vastuseks oli piluka pearaputus, mida saatis eriti loll naeratus. Soovitas esimese korruse automaadist sularaha tuua. Tere tulemast tehnikasajandisse. Sama vastuse saime kõigist söögikohtadest. No mida kuradit, oleme sattunud keskaegsesse Aasia kööki või kuhu. Raha muidugi vahetama, ega automaadist sulli välja võtma ei läinud, vaid ostsime poest hoopis grillkana. Ja kuna üleeilsest olid keedetud kartulid külmikus, siis praadisime need kaubanduskeskuse parklas ära ja sõime grillkana kõrvale. Lõunasöök parem kui hiinakas.
Kõht täis, panime kohe edasi, et võimalikult vähe sellel maal olla. Kui natuke enne Prahat läks tee heaks ja meie õnn oli piiritu, siis peale Prahat tulid betoonplaadid tagasi. Aga vist veidike uuem tee, et nii palju ei raputanud ja lasi vähemalt rahulikult rääkidagi. Paiguti oli tee veel hull, aga seda õnneks mitte pikalt. Igal juhul, kui vähegi võimalik, vältige seda trassi, mis läheb Wrotslavi poolt Tshehhimaale sisse ja Viini poolt välja. Kui autost lahti ei taha saada, siis valige mõni teine marsruut.
Bensuseier hakkas ka kahtlaselt alla vajuma ja oli selge, et mingi 5 liitrit jääb piirist puudu, ni et tekkis reallne vajadus, mõned ülikallid bensiiniliitrid osta, et Poolani välja vedada. Aga mida ei tulnud, oli bensukas. Tõenäoliselt kõik piiriäärsed tshehhid käivad  Poolas tankimas ja kodumaal pole piiri ääres ühtegi tanklat. Asi hakkas kriitiliseks muutuma kui arvuti näitas lõpuni 5 km, siis 4,3,2,1 ja varsti oligi 0 ees. Et nulliga olin enne ka mõned kilomeetrid sõitnud, siis lootus veel oli. Seda enam, et Hradec Hralovini oli veel mingid 5-6 km. Aga mõte liikus juba selles suunas, et tuleb jalgratas võtta, väike kanister pakiraamile ja edasi. Õnn oli see kord meie poolel ja vahedult enne linna oli kaubanduskeskus ja kaubanduskeskuses ka bensukas. Kusjuures minu arust ka kõige odavama bensiinihinnaga, mida näinud. Liiter 95- te maksis vaid 1,43 eurot. Tankisin kohe 10 liitrit selle puhul.
Varsti olime Poolas ja peale Tshehhit tundus isegi Poola ilus. Kohe tõeliselt ilus riik ja kohe tõeline kergendus Tshehhist pääseda.
Poolas hakkasime kohe öömaja otsima ja kolmandas bensukas endale sobiva koha ka leidsime. Ni et läbi sai tihe sõidupäev, mille jooksu sai Tshehhist praktiliselt ühe hingetõmbega läbi kimatud 

PILDID:
1. Hektar päikesebatareisid Tshehhi mäenõlval
2. Auto esiaken

Tuesday, August 2, 2011

23. päev (02.08)


Viin
Läbisõit 30 km
VAPUSTAV PÄEV
Et Viinist maksimumi saada, plaanisime Viinile pühendada terve päeva ja vajadusel õhtu ka veel otsa. Oma arust käisime ikka väga palju ja meie linnatuur lõppes alles peale seitset, aga Viinist nägime vist küll ühte väikest osa. Tegelikult olime kella neljaks juba piisavalt väsinud, et võimalikult palju pühendada edasist aega metrooga sõitmisele ja autoga mõne kaugema objekti otsimisele. Et Viin korralikult läbi käia, kõikide vaatamisväärsustega tutvuda ning ka mõned muuseumid ja ooperimajad ning kontserdisaalid läbi käia, peab vist nädal aega koha peal elama. Aga kesklinna osa käisime vapralt läbi ja reisijuhis olevatest eriti olulistest asjadest jäi vaatamata mõni üksik. Seda küll kesklinna osas ja mitte kesklinnast kaugemal, kus ka veel lugematu arv vaatamisväärsusi.
Auto saime panna otse kesklinna, raekoja alusesse parklasse. Miks seal kohti oli, sellest saime aru õhtul kui parkimise eest maksta tuli. Et raekoja väljak on pidevalt mingite kultuuriürituste toimumise kohaks, siis ka täna oli seal suur ekraan üleval, väljak toole täis ja plakatitel teade, et toimumas mingisugune filmifestival. Istusime ka siis pinkidel natuke, et tunda festivali hõngu,  aga et midagi ei juhtunud, siis kiirelt püsti ja edasi. Alustuseks muidugi tavapärane vaidlusmoment, et kas minna paremale või vasakule (üldjuhul läheme kuhu poole tahes, aga hiljem selgub alati, et olime vales suunas läinud). Mare käes oli kaart, minul oli kõhutunne ja esimese hooga usaldasime just seda viimast. Peale põhjalikku kaardi uurimist avastas Mare siiski, et läheme vist vales suunas ja mõtekam oleks 180 kraadi pööre teha. Tegime nii ja vähem kui 5 min pärast olime parlamendihoone ees. Nii et sel korral oli kaart targem.  Igasugused ekskursioonid hoonete sees jätsime järgmiste reiside teemaks, vastasel korral suudaks päevaga paar suuremat hoonet ja mõne väiksema läbi käia ja piirdusime rohkem välise ilu nautimisele ning võimalusel  kiirpilguks läbi ukse/akna klaaside. Pildid parlamendioonest tehtud, liikusime edasi marsruudil Theresa väljak (kunstimuuseum, ajaloomuuseum) – Hofburgi kompleks(endine kuningate ja keisrite residents, mis annab eheda pildi Habsburgide hiilgusest ja võimsusest) – Riigiooper – jalakäijate ala – Stefani väljak (kus asub Viini sümbol ja kõikide turistide kohustuslik objekt, Püha Stefani katedraal).
Loomulikult jäi teele terve rida erinevaid kultuuri-, ajaloo- ja turismiobjekte, aga kõikide loetlemine ei ole lihtsalt võimalik, kuna kõikide nimesidki ei tea ja ega nimekirja panek blogisse polegi omaette eesmärk.
Lihtsalt emotsioonidest nii palju, et iga järgnev oluline objekt tõi esile uue AH ja OH ning hetkeks tarretuse, et uut ja võimsamat sisse ahmida. Kui alguses oli raekoda midagi üle mõistuse võimast, siis hiljem tõi sama emotsiooni esile Parlamendihoone ja veidi hiljem juba Habsburgide residents ja kui Püha Stefani katedraal nurga tagant välja ilmus, oli suu mingiks hetkeks lihtsalt lahti ununenud, enne kui pilt mõistusesse jõudis ja suu uuesti klõpsuga kinni läks. Püha Stefani katedraali sai seest ka vaadatud ja ühisel otsusel tunnistasime selle sisemuse kõige ilusamaks kiriku sisemuseks, mida reisi ajal näinud oleme.  (see, milline kirik väljastpoolt kõige võimsama mulje jättis, sellest kunagi edaspidi pealkirja all – Kõige Kõige Kõige)
Edasi juba natuke maisemate asjade juurde ja kuna kõht hakkas märku andma ja nõudis oma, siis ei saanud üle ega ümber  originaalsest Viini šnitslist. Mare võtti kartulisalatiga, mina friikate ja mingi erilise kastmega ning nii me seal Püha Stefani kiriku valvsa pilgu all sõime ja mõmisesime mõnust. Kõht täis ja jalad taas töökorras, arvasime, et nüüd paras aeg minna natuke kaugemale ja üritada üle Doonau jalutada. Peale konsulteerimist kaardi ja kõhutundega, leidsime õige teeotsa ja jõe saime poole minema. Esimene sild, mis viis üle Doonau kanali, tuli õige kiiresti ja et kaardi peal tundusid kanal ja jõgi päris lähedal, siis kohe täie hooga edasi. Aga nagu ikka, olime kuskil õige teeotsa maha magada ja kui uuesti kaarti uurisime, avastasime, et oleme pool tundi paraleelselt jõega jalutanud. See teadasaamine ise oli juba nii kurnav, et ei suutnud isegi lähedaloleva välikohviku toolideni end vedada, vaid potsatasime esimese kõrgema trotuaari peale. Mõistus otsas, tahtejõud otsas ja ka soov edasi liikuda otsas.
Kiire reisikoosoleku tulemusena jõudsime otsusele, et sõidame metrooga auto juurde ja autoga üle jõe. Et auto juurde jõuda, tuli sõita kokku 6 peatust ja teha üks ümberistumine.
Klaarale sai sissesöödetud esimene vaatamisväärsus, mille teiselt Doonau kaldalt leidsime, nimeks Donauturm, mis iganes see peaks tähendama ja teele. Autoga üle Doonau suundudes sai ka selgeks, et meie mõte, jala jõeni jalutada, oleks olnud ikka paras idiootsus ja päris hea, et valesti läksime ning olime sunnitud tagasi auto järele tulema.
Donauturmiks osutus Viini teletorn, oma 252 m kõrgusega, kahe pöördkohvikuga 165 meetri-  ja oivalise vaateplatvormiga  150 meetri kõrgusel. Kuna juba seal olime, siis ka üles sõitsime ja pilgu Viinile 150 meetri kõrguselt heitsime. Ei ole vist vaja mainida, et pilt oli vaatamist väärt. Lisaks kohvi ja tordilõik kohvikus, mis veel 15 m kõrgemal ja mis 27 minutiga tiiru ümber oma telje tegi. Kahel õhtul järjest juba pilvepiiril olla, see on võimas.
 Kui üle tunni olime tornis ära olnud, kiirliftiga laa sõitnud ja alloleva fotograafile viisakalt selgeks teinud, et me 7 euro eest tema tehtud pilti isegi ei mõtle osta, ostmisest rääkimata, saime autonina kämpa poole pöörata ja sõitma hakata. Enne kämpat ka kiirkäik lähedalolevasse kaubanduskeskusesse (kella poole kaheksast oli kaubanduskeskuses lahti vaid üks pitsabaar ja väiksemat sorti toidupood), et varusid täiendada. Ei ole küll kokku lugenud, aga usun, et majas ja autos on tänase päeva seisuga kokku üle 20 euro eest veini (vähemalt 15 pudelit, millest mõni ka 1,5 liitrine) ja vähemalt 12 euro eest õlut ( üle 10 liitri). Lisaks mitu kilekotitäit komme ja shokolaadi, nii et kodus ei ole pikalt vaja külalsite tulles eelnevalt  poodi vaja minna. Aga ees on veel Tshehhi, nii et õlle tagavara võib täieneda veel oluliselt.
Kämpas tagasi, vajus üks meist päris kiiresti voodisse, et natukenegi väsitavast päevast taastuda, aga taastumine tähendas kohest uinumist ja tõenäoliselt hommikuni välja. Teine meist üritab vapralt tänast päeva kirja panna, eks näeb, kas enne saab jutt valmis või tuleb Mati külla.
Inglaste lapsed karjuvad väljas nagu tahaks keegi neilt elu võtta (ei viitsi aknast välja vaadata, äkki ongi nii), nii et isegi kui Mati tuleb,kas ta ikka on inglaste punapäistest jõnglastest tugevam.
Nüüd saan täielikult aru,miks kõik riigid tõrjuvad inglise poissmehi kui katku. Kui juba lapsed lärmavad lausa pööraselt, siis mis veel purjus täiskasvanutest rääkida.
Hetkel just üks kõva häälega isa arvas, et vaja laps koju kutsuda ja tegi seda nii kõvasti, et kogu kämpa seda kuulis. Ja ega laps ka võlgu jäänud, esimese hooga saadeti isa lihtsalt p...sse.
Täielik teater, mis siin toimub. Mõned lapsed veel jalul, nii et tuleb natuke veel kannatada, kuni need ka ära kukuvad ja mänguplatsi liivakasti magama jäävad.
Huvitav, et Rumeenias, Konstanta kämpingus, oli ka kämpa lapsi täis ja raudselt rohkem kui siin ja olime ka laste mänguplatsile päris lähedal, aga kella kümnest oli seal täielik rahu. Ja ega nad seal enne kümmet ka erilist lärmi teinud.
Nii et soovin edu ja pikka elu kõigile, kes plaanivad inglise lapsi teha.      

PILDID:
1. Parlamendihoone ees
2. Ajaloo- ja kunstimuuseumi vahel
3. Hofburgi kompleksis
4. Püha Stefani väljak
5. Teletorni vaateplatvorm
6. Teletorni kohvik
7. Peitepilt, pildil kaks fotograafi