Panevezis – Pärnu - Muhu
Läbisõit 430 km
Läbisõit 430 km
REISI LÕPUPÄEV
NB! Kuna täna pilte ei teinud, siis mingid suvalised vanad pildid
Tänase päevaga võib siis reisile joone alla tõmmata ja pidulikult raporteerida, et reis on läbi. Nüüd mõni päev puhata ja siis võib viimase peatüki sellesse blogisse kirjutada. Pealkirjaks siis „Kõige – kõige – kõige“ ja sisuks kõik faktilised andmed (läbisõit, kulutatud kütus jne.) ning enda subjektiivsed arvamused, et milline kõige ilusam linn/riik/koht jne. Ja milline kõige nigelam, kus kõige toredamad inimesed, millised suurimad üllatused ja pettumused ja kõik muu selline.
Aga kui nüüd lühidalt ka see viimane päev kokku võtta, siis päev algas kohutavalt vara – jalul olime juba kaheksast, ehk et äratus veel 15-20 min varem. Põhjuseks sama jama, mis õhtul magama ei lasknud jääda, nimelt autode müra. Kuigi oleme maganud suurele teele palju lähemal, häiris Panevezise müra kuidagi eriti tugevasti. Piisas kui üks põrisev kolisev traktor kell pool kaheks mööda kimas ning kohe selle järel kohalik rekka äss sajaga mööda treppis asfalti järele lendab, ning siis veel mingi imelik mürin ja siis mingi imelik kolin ning uni oligi lõplikult läinud. Kiire kohvi joodud ja võileivad söödud, sai veel kõrvalolevas kaubanduskeskuses eilse päeva tekst ja mõned pildid üles laetud (tänud Olympic casinole, kellel ainuke avalik wifi võrk üleval) ning sai kodu poole teele asutud. Esimene kiire tankimispeatus Bauskas, teine peatus Ikla Kantiinis (piiril olev puhvet), kus sai hapukapsast ja seapraadi, seljankat ja pannkooki söödud ja kella kahest olime
Pärnus. Pärnu võttis vastu muutunud liikluskorraldusega ja need tänavad, mida mööda kuu aega tagasi linnast välja sõitsime, olid sootuks kadunud ning need, mida mööda nüüd sisse sõitsime, olidkuu aega tagasi vaid aimatavad. Nii et elu nagu Poolas, küll selle vahega, et Poolas ehitatakse korraga 95 km pikkust lõiku, meil paari kilomeetrit. Samuti võttis Pärnu vastu meid kohutavalt suure hulga mootorratturitega. Arvestades viimase paari ööga tekkinud allergiat kõikide mürisevate kaherattaliste vastu, oli pilt suisa õõvastav. Ei teagi, et kas mingi sündmus toimumas või lihtsalt kõik vabariigi tsiklistid Pärnusse kogunenud, aga rattaid oli tõesti linnas palju. Nii et eelmisel päeval kirutud Panevezis ja sealsed motohullud polnud sugugi hullemad kui kodune Pärnu. Kiire pilk töö juurde ja veendunud, et kõik veel omal kohal, sai nina Virtsu poole pöörata, et praamile ja Muhusse jõuda. Järgmised paar päeva kulub maja koristamisele ja mõnede haavade remontimisele. Lisaks kaotatud katuseluugile läks katki köögi veekraani lüliti, nii et täna sai vee kätte ainult selle moega, et tegid köögi kraani lahti ja siis tualeti oma ka, milline siis pumba sisse lülitas. Ning kõige suurem töö homseks on kõikide veinipudelite, õllepurkide ja kommipakkide väljaotsimine ja ülelugemine. Et mis me kõik siis kaasa vedanud oleme. 
NB! Kuna täna pilte ei teinud, siis mingid suvalised vanad pildid
Tänase päevaga võib siis reisile joone alla tõmmata ja pidulikult raporteerida, et reis on läbi. Nüüd mõni päev puhata ja siis võib viimase peatüki sellesse blogisse kirjutada. Pealkirjaks siis „Kõige – kõige – kõige“ ja sisuks kõik faktilised andmed (läbisõit, kulutatud kütus jne.) ning enda subjektiivsed arvamused, et milline kõige ilusam linn/riik/koht jne. Ja milline kõige nigelam, kus kõige toredamad inimesed, millised suurimad üllatused ja pettumused ja kõik muu selline.
Aga kui nüüd lühidalt ka see viimane päev kokku võtta, siis päev algas kohutavalt vara – jalul olime juba kaheksast, ehk et äratus veel 15-20 min varem. Põhjuseks sama jama, mis õhtul magama ei lasknud jääda, nimelt autode müra. Kuigi oleme maganud suurele teele palju lähemal, häiris Panevezise müra kuidagi eriti tugevasti. Piisas kui üks põrisev kolisev traktor kell pool kaheks mööda kimas ning kohe selle järel kohalik rekka äss sajaga mööda treppis asfalti järele lendab, ning siis veel mingi imelik mürin ja siis mingi imelik kolin ning uni oligi lõplikult läinud. Kiire kohvi joodud ja võileivad söödud, sai veel kõrvalolevas kaubanduskeskuses eilse päeva tekst ja mõned pildid üles laetud (tänud Olympic casinole, kellel ainuke avalik wifi võrk üleval) ning sai kodu poole teele asutud. Esimene kiire tankimispeatus Bauskas, teine peatus Ikla Kantiinis (piiril olev puhvet), kus sai hapukapsast ja seapraadi, seljankat ja pannkooki söödud ja kella kahest olime
Pärnus. Pärnu võttis vastu muutunud liikluskorraldusega ja need tänavad, mida mööda kuu aega tagasi linnast välja sõitsime, olid sootuks kadunud ning need, mida mööda nüüd sisse sõitsime, olidkuu aega tagasi vaid aimatavad. Nii et elu nagu Poolas, küll selle vahega, et Poolas ehitatakse korraga 95 km pikkust lõiku, meil paari kilomeetrit. Samuti võttis Pärnu vastu meid kohutavalt suure hulga mootorratturitega. Arvestades viimase paari ööga tekkinud allergiat kõikide mürisevate kaherattaliste vastu, oli pilt suisa õõvastav. Ei teagi, et kas mingi sündmus toimumas või lihtsalt kõik vabariigi tsiklistid Pärnusse kogunenud, aga rattaid oli tõesti linnas palju. Nii et eelmisel päeval kirutud Panevezis ja sealsed motohullud polnud sugugi hullemad kui kodune Pärnu. Kiire pilk töö juurde ja veendunud, et kõik veel omal kohal, sai nina Virtsu poole pöörata, et praamile ja Muhusse jõuda. Järgmised paar päeva kulub maja koristamisele ja mõnede haavade remontimisele. Lisaks kaotatud katuseluugile läks katki köögi veekraani lüliti, nii et täna sai vee kätte ainult selle moega, et tegid köögi kraani lahti ja siis tualeti oma ka, milline siis pumba sisse lülitas. Ning kõige suurem töö homseks on kõikide veinipudelite, õllepurkide ja kommipakkide väljaotsimine ja ülelugemine. Et mis me kõik siis kaasa vedanud oleme. 
PILDID:
1. Nännimüüja Krakowis
No comments:
Post a Comment