Varssavi - Paneveziz
Läbisõit 520 km
Läbisõit 520 km
INTERNETI OTSIMISE PÄEV
Hommik algas, nagu enamus teisigi - ärkamine, söömine, asjade kokkupanek ja sõitma. Küll aelle vahega, et hommikul Mare läks veel kõrvalolevasse kaubanduskeskusesse eilset kontrollreisi lõpetama, mina mõnda wifi võrku otsima, et kahe viimase päeva tekstid üles laadida ning siis veel korraks kiiresti toidupoodi ja siis oleks saanud kiirelt Eesti poole liikuma hakata. Sellised olid plaanid, mis aga täituma ei pidanud. Läksin kaubanduskeskusesse sisse, otsemat teed puhvetisse, 
istusin maha ja panin läpaka tööle, et kiiresti tekst üles ja aidaa. Mida aga ei olnud, oli nett. Et otsapidi mingit tasuta võrku väga nõrgalt näitas, oli lootus, et liigun mõnikümmend meetrit kõrvale ja saan ühenduse kätte. Aga lootuseks see jäigi. Liikusin siis mööda kaubanduskeskuse äärt, et kuskil ju ometi peab mõni võrk olema. Olin juba 15 min nii liikunud ja julge 200 m maha käinud kui esimene turva tuli vaatama, et kes see seljakoti ja läpakaga jobu on, kes hommikul vara mööda seinaääri luurab. Midagi ta küll ei küsinud, aga pilk kõneles enda eest, et ta oli just minu pärast oma mugavast toakesest pidanud välja tulema. 5 min hiljem käis veel teine raadiosaatjaga pan turvamees minust kahtlaselt mööda, aga ka see ei tahtnud täpsemalt uurida, nii et jätkasin oma ringkäiku mööda seina äärt. Varsti vist jõudsin nende kahe turvamehe territooriumilt välja, sest nagu nõiaväel olid nad kadunud ja rohkem mina neid oma silmaga ei näinud. Ühel pool maja kontrollitud, et võrku ei pääse, proovisin ka teispool õnne, aga ega sealgi paremaks läinud. Mitte ühtegi vaba wifi võrku polnud. 100 mkaugemal oli suur IKEA pood ja loogiline mõistus ütleb, et kus siis veel wifit peaks leidma kui mitte rootslaste uhkuses. Jalutasin siis 100m ja potsatasin IKEA kohviku toolile ning õnn oli otsatu kui arvuti leidis IKEA restorani wifi üles. Leidis küll ja ühendas ära ka, aga netti ei lasknud. Pidi olema mingi nende süsteemi viga, et interneti ühendust ei ole. Järgmine lootus oli 50 m kaugusel olev KFC. Kus siis veel nett peaks olema kui mitte sellistes kiirsöögikohtades, nagu McDonalds, KFC, Hesburger jne. Aga kus tulemus juba käega 
katsuda, seal uus takistus ees. Nimelt oli IKEA ja KFC vahel ca 1 m laiune kraav, milles ka vesi lõbusalt vulisemas. Ja teispool kraavi KFC turvamees mind jõllitamas. Ju ta tahtis näha minu meeleheitliku hüpet tema suunas ja siis minu kukkumist vette. Natuke veel ja ma oleks seda ka teinud, aga samal hetkel helises telefon ja Mare uuris, et mitu pooltundi ta veel mind toidupoes peab ootama. Ja nii jäigi minul hüpe sooritamata ja turvamehel märgade varvastega eestlane nägemata, internetiühendusest enam ei räägigi. Poest viimased sisseostud tehtud, otsustasime, et ei hakka siin pikemalt internetti otsima, et sõidame tee peal esimesse McD-sse sisse ja asi lahendatud. Kuna teispool Varssavit üks McDonalds ei saanud veel lõppedagi kui teine juba algas, olime roosad ja rõõmsad, et lähima mõne kilomeetri jooksul on esimene McD leitud. Aga nii lihtsalt see meil paraku ei läinud. Etteruttavalt nii palju, et esimene McD oli 250 km kaugusel Suwalkis. Hakkasime siis järjest motellidega suuremaid bensukaid läbi sõitma, aga ei mingit wifi võrgu haisugi. Isegi mitte kinnist võrku. Olime juba üle 200 km Varssavist väljas ja igat bensukat, hotelli ja motelli vaadanud kui saaki jahtiv kiskja, aga saatuse tahtel, olid kõik normaalsemad kohad teiselpood teed ja Poolas pole lootustki maanteel vasakpööret teha, 
eriti parklast välja. Nii saigi loodetud rohkem paremal pool olevatele hotellidele ja motellidele. Aga ei mingit tulemust, nii et endalgi hakkas kerge lootusetu tunne tekkima. Uut indu andis posti otsas olev teade, et 39 km pärast on McD ja veel rohkem indu kohe järgmise posti otsas olev info, et 5 km kaugusel on wifiga puhvet. Isegi see ei lugenud, et pidin vasakule alla pöörama ja kohviku parklas me õige pea ka olime.
Blogi ja pildid sain kiirelt üles ning päev jälle päästetud. Nagu saatuse tahtel oli ka suurel teel mõlemas suunas väike auk sees, nii et Mare ei pidanudki minema liiklust peatama, et saaks parklast uuesti tee peale välja pöörata.
Õige pea olime üle piiri, varsti ka Kaunases, kus juba tuttav Mega kaubanduskeskus ja kuhu me ka otsustasime sööma minna. Et pizzat väga ei tahtnud enam ja burgeri isu ka polnud, võtsime koha sisse ainukeses, traditsioonilisi praade pakkuvas restoranis. Toidud tellitud, jäime neid siis ootama. Ja oodata ei tulnud mitte vähe. Äkki isegi pool tundi. Olin täpselt selle piiri peal, et ise kööki appi minna, kui õnneks siiski meie road saabusid ja minu sekkumine vajalikuks siiski ei osutunud. Tähendas aga see seda, et meie plaan, jõuda õhtuks Leedu-Läti piirile või isegi Bauskasse, jooksis kolinal kokku. Pimedas jõudsime Panevezisesse ja kuna Babilonase kaubanduskeskus on ainult 1 km kaugusel E67 trassist, siis keerasime suurelt teelt Panevezisesse ja otse kaubanduskeskuse parklasse.
Kui olime 2 min kohal olnud, tekkis esimene mõte, et kas oleme sattunud lollidemaale või oleme ise oma arengus kuskil midagi vahele jätnud. Aru me ei saanud, et mis toimub. Mare seisis umbes 5 minutit maja ukse ees ja pilt oli täpselt sama nagu Verekivi filmis, kus raehärra korrutas „uskumatu“ ja „uskumatu“. Kui Poolas olid enamus tsikleid ilma summutiteta, siis Panevezises olid kõik ilma, lisaks ka ATV-d, väikesed nõrgad Hondad ja isegi üks traktor põristas mööda sellise mürinaga, nadu oleks suur kaubarong mäkke rühkinud. Et kaubanduskeskuse ees on valgusfoor, siis selle tagant oli vaja kõigil liikuvatel kahe-, kolme- ja neljarattalistel kiirendust näidata ja võimalusel nokka tõsta. Seda kiunimist on päris tore kuulata, küll vaid esimesed 5 – 10 min, siis muutub tüütavaks ja edaspidi juba närvidele käivaks. Eriti kui mingi 1,4 l mootoriga vana BMW üritab foori alt minnes ketsi vilistad. I käiguga korra täispööretel õnnestu, II käiguga on aga jõud otsas ja ilma summutita mootor vaid jõriseb jõuetult. Aga vähemalt üritas. Mõni äkilisem bemm keerab korraks kiirelt ka parklasse sisse, paneb siin paar poognat ja kohe kiiresti edasi. Ja muidugi pooltel summutita autodel on üle KW helivõimendust peal. Ega selle mürina sees midagi kuulda muidu poleks. See on neile väike mure, et 200 000 inimest linnas sama repertuaari kuulama peavad.
Igatahes igav õhtul ei olnud. Ja vähemalt olen nüüd teada saanud, et rekka mürin ja vibratsioon otse akna taga on olematu heli, võrreldes ilma torudeta liitrisest superbike-dega, mille pöörded lähenevad 15000 pöördeni ning millele lisab tooni juurde katkise sumpsiga vana traktor, mis täisgaasil liigub, lootuses mitte mööda last rullnoka bmw-d või hondat, millel samuti summutajat pole ja mootor pidevalt pööretepiirajasse jookseb ning siis ka paukuma hakkab.
Tõelise päästjana ilmus kella kesköö paiku välja politsei, mis vaiksel kiirusel paar ringi ümbritsevatel tänavatel tegi ja tundus, et nii mõnigi rullnokk otsustas selleks õhtuks koju magama minna.Tere tulemast lollide linna. Kui keegi kunagi plaanib Leedust läbi sõita, siis minu soovitus on küll, et ärge öömajale Panevezisesse jääge.
istusin maha ja panin läpaka tööle, et kiiresti tekst üles ja aidaa. Mida aga ei olnud, oli nett. Et otsapidi mingit tasuta võrku väga nõrgalt näitas, oli lootus, et liigun mõnikümmend meetrit kõrvale ja saan ühenduse kätte. Aga lootuseks see jäigi. Liikusin siis mööda kaubanduskeskuse äärt, et kuskil ju ometi peab mõni võrk olema. Olin juba 15 min nii liikunud ja julge 200 m maha käinud kui esimene turva tuli vaatama, et kes see seljakoti ja läpakaga jobu on, kes hommikul vara mööda seinaääri luurab. Midagi ta küll ei küsinud, aga pilk kõneles enda eest, et ta oli just minu pärast oma mugavast toakesest pidanud välja tulema. 5 min hiljem käis veel teine raadiosaatjaga pan turvamees minust kahtlaselt mööda, aga ka see ei tahtnud täpsemalt uurida, nii et jätkasin oma ringkäiku mööda seina äärt. Varsti vist jõudsin nende kahe turvamehe territooriumilt välja, sest nagu nõiaväel olid nad kadunud ja rohkem mina neid oma silmaga ei näinud. Ühel pool maja kontrollitud, et võrku ei pääse, proovisin ka teispool õnne, aga ega sealgi paremaks läinud. Mitte ühtegi vaba wifi võrku polnud. 100 mkaugemal oli suur IKEA pood ja loogiline mõistus ütleb, et kus siis veel wifit peaks leidma kui mitte rootslaste uhkuses. Jalutasin siis 100m ja potsatasin IKEA kohviku toolile ning õnn oli otsatu kui arvuti leidis IKEA restorani wifi üles. Leidis küll ja ühendas ära ka, aga netti ei lasknud. Pidi olema mingi nende süsteemi viga, et interneti ühendust ei ole. Järgmine lootus oli 50 m kaugusel olev KFC. Kus siis veel nett peaks olema kui mitte sellistes kiirsöögikohtades, nagu McDonalds, KFC, Hesburger jne. Aga kus tulemus juba käega 
katsuda, seal uus takistus ees. Nimelt oli IKEA ja KFC vahel ca 1 m laiune kraav, milles ka vesi lõbusalt vulisemas. Ja teispool kraavi KFC turvamees mind jõllitamas. Ju ta tahtis näha minu meeleheitliku hüpet tema suunas ja siis minu kukkumist vette. Natuke veel ja ma oleks seda ka teinud, aga samal hetkel helises telefon ja Mare uuris, et mitu pooltundi ta veel mind toidupoes peab ootama. Ja nii jäigi minul hüpe sooritamata ja turvamehel märgade varvastega eestlane nägemata, internetiühendusest enam ei räägigi. Poest viimased sisseostud tehtud, otsustasime, et ei hakka siin pikemalt internetti otsima, et sõidame tee peal esimesse McD-sse sisse ja asi lahendatud. Kuna teispool Varssavit üks McDonalds ei saanud veel lõppedagi kui teine juba algas, olime roosad ja rõõmsad, et lähima mõne kilomeetri jooksul on esimene McD leitud. Aga nii lihtsalt see meil paraku ei läinud. Etteruttavalt nii palju, et esimene McD oli 250 km kaugusel Suwalkis. Hakkasime siis järjest motellidega suuremaid bensukaid läbi sõitma, aga ei mingit wifi võrgu haisugi. Isegi mitte kinnist võrku. Olime juba üle 200 km Varssavist väljas ja igat bensukat, hotelli ja motelli vaadanud kui saaki jahtiv kiskja, aga saatuse tahtel, olid kõik normaalsemad kohad teiselpood teed ja Poolas pole lootustki maanteel vasakpööret teha, 
eriti parklast välja. Nii saigi loodetud rohkem paremal pool olevatele hotellidele ja motellidele. Aga ei mingit tulemust, nii et endalgi hakkas kerge lootusetu tunne tekkima. Uut indu andis posti otsas olev teade, et 39 km pärast on McD ja veel rohkem indu kohe järgmise posti otsas olev info, et 5 km kaugusel on wifiga puhvet. Isegi see ei lugenud, et pidin vasakule alla pöörama ja kohviku parklas me õige pea ka olime.Blogi ja pildid sain kiirelt üles ning päev jälle päästetud. Nagu saatuse tahtel oli ka suurel teel mõlemas suunas väike auk sees, nii et Mare ei pidanudki minema liiklust peatama, et saaks parklast uuesti tee peale välja pöörata.
Õige pea olime üle piiri, varsti ka Kaunases, kus juba tuttav Mega kaubanduskeskus ja kuhu me ka otsustasime sööma minna. Et pizzat väga ei tahtnud enam ja burgeri isu ka polnud, võtsime koha sisse ainukeses, traditsioonilisi praade pakkuvas restoranis. Toidud tellitud, jäime neid siis ootama. Ja oodata ei tulnud mitte vähe. Äkki isegi pool tundi. Olin täpselt selle piiri peal, et ise kööki appi minna, kui õnneks siiski meie road saabusid ja minu sekkumine vajalikuks siiski ei osutunud. Tähendas aga see seda, et meie plaan, jõuda õhtuks Leedu-Läti piirile või isegi Bauskasse, jooksis kolinal kokku. Pimedas jõudsime Panevezisesse ja kuna Babilonase kaubanduskeskus on ainult 1 km kaugusel E67 trassist, siis keerasime suurelt teelt Panevezisesse ja otse kaubanduskeskuse parklasse.
Kui olime 2 min kohal olnud, tekkis esimene mõte, et kas oleme sattunud lollidemaale või oleme ise oma arengus kuskil midagi vahele jätnud. Aru me ei saanud, et mis toimub. Mare seisis umbes 5 minutit maja ukse ees ja pilt oli täpselt sama nagu Verekivi filmis, kus raehärra korrutas „uskumatu“ ja „uskumatu“. Kui Poolas olid enamus tsikleid ilma summutiteta, siis Panevezises olid kõik ilma, lisaks ka ATV-d, väikesed nõrgad Hondad ja isegi üks traktor põristas mööda sellise mürinaga, nadu oleks suur kaubarong mäkke rühkinud. Et kaubanduskeskuse ees on valgusfoor, siis selle tagant oli vaja kõigil liikuvatel kahe-, kolme- ja neljarattalistel kiirendust näidata ja võimalusel nokka tõsta. Seda kiunimist on päris tore kuulata, küll vaid esimesed 5 – 10 min, siis muutub tüütavaks ja edaspidi juba närvidele käivaks. Eriti kui mingi 1,4 l mootoriga vana BMW üritab foori alt minnes ketsi vilistad. I käiguga korra täispööretel õnnestu, II käiguga on aga jõud otsas ja ilma summutita mootor vaid jõriseb jõuetult. Aga vähemalt üritas. Mõni äkilisem bemm keerab korraks kiirelt ka parklasse sisse, paneb siin paar poognat ja kohe kiiresti edasi. Ja muidugi pooltel summutita autodel on üle KW helivõimendust peal. Ega selle mürina sees midagi kuulda muidu poleks. See on neile väike mure, et 200 000 inimest linnas sama repertuaari kuulama peavad.
Igatahes igav õhtul ei olnud. Ja vähemalt olen nüüd teada saanud, et rekka mürin ja vibratsioon otse akna taga on olematu heli, võrreldes ilma torudeta liitrisest superbike-dega, mille pöörded lähenevad 15000 pöördeni ning millele lisab tooni juurde katkise sumpsiga vana traktor, mis täisgaasil liigub, lootuses mitte mööda last rullnoka bmw-d või hondat, millel samuti summutajat pole ja mootor pidevalt pööretepiirajasse jookseb ning siis ka paukuma hakkab.
Tõelise päästjana ilmus kella kesköö paiku välja politsei, mis vaiksel kiirusel paar ringi ümbritsevatel tänavatel tegi ja tundus, et nii mõnigi rullnokk otsustas selleks õhtuks koju magama minna.Tere tulemast lollide linna. Kui keegi kunagi plaanib Leedust läbi sõita, siis minu soovitus on küll, et ärge öömajale Panevezisesse jääge.
PILDID:
1. Poola surnuaed autoaknast
2. Poola tüüpiline aed autoaknast
3. Jumalaema kuju talu tee ääres
4. Panevezise parkla
No comments:
Post a Comment