Viin – Praha – Lewin (Poola)
Läbisõit 530 km
Läbisõit 530 km
PLAANIDE MUUTUSE PÄEV
Hommikul sõitsime Viinist välja selge teadmisega , et täna õhtuks jõuame Prahasse, õhtu mõnuleme kämpas, homme teeme väikse ringkäigu Prahas ja õhtul kodu poole.
Aga et mõlemad olime enne Prahas käinud ja Praha vanalinna risti ja põiki läbi läbi käinud, oleks kogu jalutamine Prahas koosnenud lihtsalt nähtud kohtade äratundmisest. Nii saigi Praha maha kriipsutatud ja otsustatud, et sõidame nii kaua edasi kui viitsimist on. Et Tshehhimaa oli meid halvasti vastu võtnud, oli tekkinud soovike, sellest riigist võimalikult kiiresti minema saada ja enne ühtegi peatust ei tee kui oleme juba Poolas. Seda viimast otsustasime küll Prahas, kus meil suures kaubanduskeskuses isegi süüa ei antud.
Aga et Tshehhi aastatega läheb hullemaks, see oli meile valusaks üllatuseks. Oli ju aastatid tagasi Tshehhi üks mõnusamaid riike, kuhu reisida ja seda ka autoga. Tänasel päeval teevad aga tshehhid autoturisti elu võimalikult raskeks. See oli meil enne teada, et Tshehhis bensiin kallis on ja Viinist lahkudes sai paak kõriauguni täis laadida, aga et piiri ületanud, esimeses bensukas 95 taga hinnaks oli 38,40 krooni, mis on 1,59 eurot, võttis õhku ahmima küll ja kui kiirtee eest küsiti ka 15 eurot, mis on täpselt poole rohkem kui Austrias, siis olid esimesed miinused juba Tshehhi kohta kirjas. Ja püüa sa hiljem negatiivseid emotsioone kaotada. Natuke saime sõita mööda külavaheteed ja siis algas kiirtee. Oleks seda teadnud, et see kiirtee selline on, oleks küll mõne teise metsaraja valinud. Kiirtee on Tshehhis betoonplaatidest tehtud või siis betoonist valatud, aga nii et iga plaat on erinevalt ära vajunud ja sõit toimub nagu vanaaegsel pesulaual. Seda eriti veel esimesel rajal, kus meie oma käruga valdavalt liikusime. Paiguti oli olukord kohe nii hull, et kartsin nii auto kui maja pärast, et selline tagumine võib midagi lihtsalt ära lõhkuda. Sõitsin siis paremate ratastega tee peenral oleval siledamal osal, et põrutamist veidigi leevandada. Ise veel arvasime, et küll see jama varsti lõppeb ja tee normaalseks läheb, aga ei midagi. Pea Prahani välja tagus ja raputas, kusjuures kõike seda saatis selline põmps-põmps-põmps müra, mis ei lasknud isegi mõtteid mõelda, valjust rääkimisest ei saanud unistadagi. Ühe sõnaga, see tee oli ikka kohutavalt väsitav. Enne Prahat oli juba plaan kindel, et Prahasse sisse ei lähe. Valime mõne linnaäärse kaubanduskeskuse, shoppame natuke(ostame kohjustuslikud tshehhi õlled), sööme kõhu täis ja kihutame edasi. Alustuseks kohe teise korruse söögikohtadesse, kus kõik enimtuntud nimed olemas. Valisime ühe hiinaka ja tellisime ära. Kui jooki lasti, küsisin igaks juhuks, et kaardiga ju ikka maksta saab. Vastuseks oli piluka pearaputus, mida saatis eriti loll naeratus. Soovitas esimese korruse automaadist sularaha tuua. Tere tulemast tehnikasajandisse. Sama vastuse saime kõigist söögikohtadest. No mida kuradit, oleme sattunud keskaegsesse Aasia kööki või kuhu. Raha muidugi vahetama, ega automaadist sulli välja võtma ei läinud, vaid ostsime poest hoopis grillkana. Ja kuna üleeilsest olid keedetud kartulid külmikus, siis praadisime need kaubanduskeskuse parklas ära ja sõime grillkana kõrvale. Lõunasöök parem kui hiinakas.
Kõht täis, panime kohe edasi, et võimalikult vähe sellel maal olla. Kui natuke enne Prahat läks tee heaks ja meie õnn oli piiritu, siis peale Prahat tulid betoonplaadid tagasi. Aga vist veidike uuem tee, et nii palju ei raputanud ja lasi vähemalt rahulikult rääkidagi. Paiguti oli tee veel hull, aga seda õnneks mitte pikalt. Igal juhul, kui vähegi võimalik, vältige seda trassi, mis läheb Wrotslavi poolt
Tshehhimaale sisse ja Viini poolt välja. Kui autost lahti ei taha saada, siis valige mõni teine marsruut.
Bensuseier hakkas ka kahtlaselt alla vajuma ja oli selge, et mingi 5 liitrit jääb piirist puudu, ni et tekkis reallne vajadus, mõned ülikallid bensiiniliitrid osta, et Poolani välja vedada. Aga mida ei tulnud, oli bensukas. Tõenäoliselt kõik piiriäärsed tshehhid käivad Poolas tankimas ja kodumaal pole piiri ääres ühtegi tanklat. Asi hakkas kriitiliseks muutuma kui arvuti näitas lõpuni 5 km, siis 4,3,2,1 ja varsti oligi 0 ees. Et nulliga olin enne ka mõned kilomeetrid sõitnud, siis lootus veel oli. Seda enam, et Hradec Hralovini oli veel mingid 5-6 km. Aga mõte liikus juba selles suunas, et tuleb jalgratas võtta, väike kanister pakiraamile ja edasi. Õnn oli see kord meie poolel ja vahedult enne linna oli kaubanduskeskus ja kaubanduskeskuses ka bensukas. Kusjuures minu arust ka kõige odavama bensiinihinnaga, mida näinud. Liiter 95- te maksis vaid 1,43 eurot. Tankisin kohe 10 liitrit selle puhul.
Varsti olime Poolas ja peale Tshehhit tundus isegi Poola ilus. Kohe tõeliselt ilus riik ja kohe tõeline kergendus Tshehhist pääseda.
Poolas hakkasime kohe öömaja otsima ja kolmandas bensukas endale sobiva koha ka leidsime. Ni et läbi sai tihe sõidupäev, mille jooksu sai Tshehhist praktiliselt ühe hingetõmbega läbi kimatud
Hommikul sõitsime Viinist välja selge teadmisega , et täna õhtuks jõuame Prahasse, õhtu mõnuleme kämpas, homme teeme väikse ringkäigu Prahas ja õhtul kodu poole.
Aga et mõlemad olime enne Prahas käinud ja Praha vanalinna risti ja põiki läbi läbi käinud, oleks kogu jalutamine Prahas koosnenud lihtsalt nähtud kohtade äratundmisest. Nii saigi Praha maha kriipsutatud ja otsustatud, et sõidame nii kaua edasi kui viitsimist on. Et Tshehhimaa oli meid halvasti vastu võtnud, oli tekkinud soovike, sellest riigist võimalikult kiiresti minema saada ja enne ühtegi peatust ei tee kui oleme juba Poolas. Seda viimast otsustasime küll Prahas, kus meil suures kaubanduskeskuses isegi süüa ei antud.
Aga et Tshehhi aastatega läheb hullemaks, see oli meile valusaks üllatuseks. Oli ju aastatid tagasi Tshehhi üks mõnusamaid riike, kuhu reisida ja seda ka autoga. Tänasel päeval teevad aga tshehhid autoturisti elu võimalikult raskeks. See oli meil enne teada, et Tshehhis bensiin kallis on ja Viinist lahkudes sai paak kõriauguni täis laadida, aga et piiri ületanud, esimeses bensukas 95 taga hinnaks oli 38,40 krooni, mis on 1,59 eurot, võttis õhku ahmima küll ja kui kiirtee eest küsiti ka 15 eurot, mis on täpselt poole rohkem kui Austrias, siis olid esimesed miinused juba Tshehhi kohta kirjas. Ja püüa sa hiljem negatiivseid emotsioone kaotada. Natuke saime sõita mööda külavaheteed ja siis algas kiirtee. Oleks seda teadnud, et see kiirtee selline on, oleks küll mõne teise metsaraja valinud. Kiirtee on Tshehhis betoonplaatidest tehtud või siis betoonist valatud, aga nii et iga plaat on erinevalt ära vajunud ja sõit toimub nagu vanaaegsel pesulaual. Seda eriti veel esimesel rajal, kus meie oma käruga valdavalt liikusime. Paiguti oli olukord kohe nii hull, et kartsin nii auto kui maja pärast, et selline tagumine võib midagi lihtsalt ära lõhkuda. Sõitsin siis paremate ratastega tee peenral oleval siledamal osal, et põrutamist veidigi leevandada. Ise veel arvasime, et küll see jama varsti lõppeb ja tee normaalseks läheb, aga ei midagi. Pea Prahani välja tagus ja raputas, kusjuures kõike seda saatis selline põmps-põmps-põmps müra, mis ei lasknud isegi mõtteid mõelda, valjust rääkimisest ei saanud unistadagi. Ühe sõnaga, see tee oli ikka kohutavalt väsitav. Enne Prahat oli juba plaan kindel, et Prahasse sisse ei lähe. Valime mõne linnaäärse kaubanduskeskuse, shoppame natuke(ostame kohjustuslikud tshehhi õlled), sööme kõhu täis ja kihutame edasi. Alustuseks kohe teise korruse söögikohtadesse, kus kõik enimtuntud nimed olemas. Valisime ühe hiinaka ja tellisime ära. Kui jooki lasti, küsisin igaks juhuks, et kaardiga ju ikka maksta saab. Vastuseks oli piluka pearaputus, mida saatis eriti loll naeratus. Soovitas esimese korruse automaadist sularaha tuua. Tere tulemast tehnikasajandisse. Sama vastuse saime kõigist söögikohtadest. No mida kuradit, oleme sattunud keskaegsesse Aasia kööki või kuhu. Raha muidugi vahetama, ega automaadist sulli välja võtma ei läinud, vaid ostsime poest hoopis grillkana. Ja kuna üleeilsest olid keedetud kartulid külmikus, siis praadisime need kaubanduskeskuse parklas ära ja sõime grillkana kõrvale. Lõunasöök parem kui hiinakas.
Kõht täis, panime kohe edasi, et võimalikult vähe sellel maal olla. Kui natuke enne Prahat läks tee heaks ja meie õnn oli piiritu, siis peale Prahat tulid betoonplaadid tagasi. Aga vist veidike uuem tee, et nii palju ei raputanud ja lasi vähemalt rahulikult rääkidagi. Paiguti oli tee veel hull, aga seda õnneks mitte pikalt. Igal juhul, kui vähegi võimalik, vältige seda trassi, mis läheb Wrotslavi poolt
Tshehhimaale sisse ja Viini poolt välja. Kui autost lahti ei taha saada, siis valige mõni teine marsruut.Bensuseier hakkas ka kahtlaselt alla vajuma ja oli selge, et mingi 5 liitrit jääb piirist puudu, ni et tekkis reallne vajadus, mõned ülikallid bensiiniliitrid osta, et Poolani välja vedada. Aga mida ei tulnud, oli bensukas. Tõenäoliselt kõik piiriäärsed tshehhid käivad Poolas tankimas ja kodumaal pole piiri ääres ühtegi tanklat. Asi hakkas kriitiliseks muutuma kui arvuti näitas lõpuni 5 km, siis 4,3,2,1 ja varsti oligi 0 ees. Et nulliga olin enne ka mõned kilomeetrid sõitnud, siis lootus veel oli. Seda enam, et Hradec Hralovini oli veel mingid 5-6 km. Aga mõte liikus juba selles suunas, et tuleb jalgratas võtta, väike kanister pakiraamile ja edasi. Õnn oli see kord meie poolel ja vahedult enne linna oli kaubanduskeskus ja kaubanduskeskuses ka bensukas. Kusjuures minu arust ka kõige odavama bensiinihinnaga, mida näinud. Liiter 95- te maksis vaid 1,43 eurot. Tankisin kohe 10 liitrit selle puhul.
Varsti olime Poolas ja peale Tshehhit tundus isegi Poola ilus. Kohe tõeliselt ilus riik ja kohe tõeline kergendus Tshehhist pääseda.
Poolas hakkasime kohe öömaja otsima ja kolmandas bensukas endale sobiva koha ka leidsime. Ni et läbi sai tihe sõidupäev, mille jooksu sai Tshehhist praktiliselt ühe hingetõmbega läbi kimatud
PILDID:
1. Hektar päikesebatareisid Tshehhi mäenõlval
2. Auto esiaken
No comments:
Post a Comment