Lewin - Varssavi
Läbisõit 450 km
Läbisõit 450 km
POOLAGA TAASTUTVUMINE
Et sisuliselt otse kojusõit, siis midagi suurt enam kirjutada pole ja pilte ka enam ei tee(kui just midagi erakordset ei näe), nii et enam ei midagi uut.
Kui alguses sõitsime läbi Poola Varssavi – Krakowi kaudu, siis tagasi tuleme Wroclavi kaudu. Oli see nüüd õige tegu või mitte, aga et ette oli teada, et Wroclav – Varssavi tee on pikalt remondis, oli see
meie enda valik, et terve päeva sõitmisega saime edasi alla 500 km. Aga et puhkuse aeg ja kiiret pole kuhugi, pole suurt vahet, kas jõuad öömajaparklasse kell seitse õhtul või aeglasema sõidu tõttu kell üheksa. Sõitsime siis rahulikult, saime kahele poole ringi vaadata ja poolamaad näha, õppisime teedeehitust ja Poolat sootuks uuest küljest tundma.
Kui veel hiljuti ei arvanud ma Poolast suurt midagi, siis nüüd on Poola kaugel Tshehhist ees. Ja vaadates Poola arengut, on tulevikus Poola kindlasti üks Euroopa suurtest jõududest.
Teeehitus oli mastaapne. 95 km ulatuses oli korraga uue tee ehitus käsil. Ja töö käis sootuks teises tempos kui meie seda Eestis ja eriti Pärnu ringsõidul harjunud nägema olema. 95 km ulatuses erinevaid teetöömasinaid, kraanasid , ehitusmasinaid, lisaks punastes vestides teetöölised, see avaldab muljet. Ja osades lõikudes käis töö 24h, millest andsid tunnistust suured generaatorid ja prožektorid. Igal juhul võimas. Ja teed ei tehtud nii, nagu kodus, vaid sootuks teisel tasemel ja ka tee oli sootuks teise tasemega. Tee peal kümneid betoonitehaseid, mis otse teetammile 20 cm paksuse betooni valavad. Sünged masinad.
Üks veokas toob tsemendi sisse, veetsistern on ka voolikutega küljes ja kuskilt tuuakse ka liiv ja kruus ning nii ta seal pržektorite valguses 24 h teed valab. Mare on kunagi betooniotehases paneelide valmistamist vaatamas käinud ja vähemalt tema väitel on tehnoloogi täpselt sarnane. Kas sinna asfalt ka peale läheb, seda ei näinud kuskil, nii et tõenäoliselt jääbki betoontee, millele mingi kare kiht peale läheb. Nagu 30 aastate Saksamaa kui Hitler alustas betoonteede ehitamisega, mis enamus veel tänasel päeval kasutusel, küll korraliku asfaldikatte all, et siledam oleks. Saksamaa ida pool peaks 30-ndatel ehitatud betoonteid veel küllaldaselt kasutuses olema ja sellistena, nagu neid sel ajal ehitati. Kui poolakad ainult sama teed ei lähe, nagi Tshehhid, kes tõenäoliselt midagi valesti tegid ja tee sõidukõlbmatuks muutus. Aga jah, vaatad sellist teedeehitust ja austustunne tekib riigi vastu. Ja kogu selle megaehitusega kaasnevad töökohad ja sissetulekud ja tarbimise tõus ja maksude laekumine ja kõik muu sellega kaasnev. Nii et väga võimas.
Varssavisse jõudsime õhtul 7 paiku ja, kuigi 3 nädala tagune väga nunnu kämpa teada, sõitsime hooga läbi linna ja keerasime vahetult enne linnast väljasõitu IKEA parklasse, kuhu ka öömajale jäime. Kiirkontroll, et mis poed keskuses on ja siis toidupoodi.
See, mis toidupoes meid vastu võttis, oli nii mõnus ja hubane, et selle poe võtaks kindlalt enda kodupoeks. Nimeks mingi Petsi ja Volli suppermarket(tegelikukult küll Piotr and Pawel supermarket). Suppermarketi kohta küll natuke väike, aga valik väga lai ja kohe nii huvitav, et vist esimest korda elus nautisin ma toidupoes riiulite vahel käimist ja asjade vahtimist. Homme hommikul, enne ärasõitu, lähen uuesti läbi, äkki saab midagi huvitavat ka kaasa võtta.
Poes käidud ja kerge õhtusöök söödud, algas keskuse parklas tsirkuse vaatamine, mis kestis uhkelt üle 3 tunni, nagu korralikule etendusele kohalik.
Alguses tuli üks tsikklimees ja hakkas ümber laternaposti tiirutama. Tiirutas ja tiirutas ja ära ei väsinud. Isegi pea ei hakanud ringi käima. Täpset aega ei võtnud, aga mingi 25-30 min oli ümber posti tiirutanud, siis vist hakka halb ja tegi paar kaheksat ka sisse. Ja uuesti ümber posti tiirutama. Vahepeal oli teine tulnud, kes natuke podisevama häälega valis ühe teise posti ja hakkas samuti tiirutama. Küll selle vahega, et ring oli suurem ja kaheksaid tuli rohkem sisse. Ja siis tuli kolmas ratas ka veel, kes õnneks läks nii piisavalt kaugele, et me teda peaaegu et ei kuulnudki. Ja nii nad tiirutasid üle tunni. Siis väike puhkepaus ja läks pidurdamiseks. Ikka nii et võeti hoog sisse ja siis kahe jalaga piduritele. Tore oli kuulata – pöörded üles ja siis pidurikrigin järel. Ja nii nad meile etendust andsin.
Meie õnneks olid neil summutitorud vähemalt midagi täis ja ei olnud tüüpilist tsikli vingumist ja kisa kui summutitorud tühjaks on tehtud.
Nii et magamajäämisega suuremat probleemi polnud ja kuna üle mitme öö ei olnud ka rekkaid, mis kogu maailma värisema panevad, sai väga hea une kuni hommikuni.
Hommikul üks poering veel ja siis otse kodu poole. Tõenäoliselt ühe jutiga Eestisse ei sõida ja jääme öömajale kuskil Leedu Läti piiri ligiduses. Nii et koju peaks jõudma Laupäeva lõuna paiku.
Et sisuliselt otse kojusõit, siis midagi suurt enam kirjutada pole ja pilte ka enam ei tee(kui just midagi erakordset ei näe), nii et enam ei midagi uut.
Kui alguses sõitsime läbi Poola Varssavi – Krakowi kaudu, siis tagasi tuleme Wroclavi kaudu. Oli see nüüd õige tegu või mitte, aga et ette oli teada, et Wroclav – Varssavi tee on pikalt remondis, oli see
meie enda valik, et terve päeva sõitmisega saime edasi alla 500 km. Aga et puhkuse aeg ja kiiret pole kuhugi, pole suurt vahet, kas jõuad öömajaparklasse kell seitse õhtul või aeglasema sõidu tõttu kell üheksa. Sõitsime siis rahulikult, saime kahele poole ringi vaadata ja poolamaad näha, õppisime teedeehitust ja Poolat sootuks uuest küljest tundma. Kui veel hiljuti ei arvanud ma Poolast suurt midagi, siis nüüd on Poola kaugel Tshehhist ees. Ja vaadates Poola arengut, on tulevikus Poola kindlasti üks Euroopa suurtest jõududest.
Teeehitus oli mastaapne. 95 km ulatuses oli korraga uue tee ehitus käsil. Ja töö käis sootuks teises tempos kui meie seda Eestis ja eriti Pärnu ringsõidul harjunud nägema olema. 95 km ulatuses erinevaid teetöömasinaid, kraanasid , ehitusmasinaid, lisaks punastes vestides teetöölised, see avaldab muljet. Ja osades lõikudes käis töö 24h, millest andsid tunnistust suured generaatorid ja prožektorid. Igal juhul võimas. Ja teed ei tehtud nii, nagu kodus, vaid sootuks teisel tasemel ja ka tee oli sootuks teise tasemega. Tee peal kümneid betoonitehaseid, mis otse teetammile 20 cm paksuse betooni valavad. Sünged masinad.
Üks veokas toob tsemendi sisse, veetsistern on ka voolikutega küljes ja kuskilt tuuakse ka liiv ja kruus ning nii ta seal pržektorite valguses 24 h teed valab. Mare on kunagi betooniotehases paneelide valmistamist vaatamas käinud ja vähemalt tema väitel on tehnoloogi täpselt sarnane. Kas sinna asfalt ka peale läheb, seda ei näinud kuskil, nii et tõenäoliselt jääbki betoontee, millele mingi kare kiht peale läheb. Nagu 30 aastate Saksamaa kui Hitler alustas betoonteede ehitamisega, mis enamus veel tänasel päeval kasutusel, küll korraliku asfaldikatte all, et siledam oleks. Saksamaa ida pool peaks 30-ndatel ehitatud betoonteid veel küllaldaselt kasutuses olema ja sellistena, nagu neid sel ajal ehitati. Kui poolakad ainult sama teed ei lähe, nagi Tshehhid, kes tõenäoliselt midagi valesti tegid ja tee sõidukõlbmatuks muutus. Aga jah, vaatad sellist teedeehitust ja austustunne tekib riigi vastu. Ja kogu selle megaehitusega kaasnevad töökohad ja sissetulekud ja tarbimise tõus ja maksude laekumine ja kõik muu sellega kaasnev. Nii et väga võimas. Varssavisse jõudsime õhtul 7 paiku ja, kuigi 3 nädala tagune väga nunnu kämpa teada, sõitsime hooga läbi linna ja keerasime vahetult enne linnast väljasõitu IKEA parklasse, kuhu ka öömajale jäime. Kiirkontroll, et mis poed keskuses on ja siis toidupoodi.
See, mis toidupoes meid vastu võttis, oli nii mõnus ja hubane, et selle poe võtaks kindlalt enda kodupoeks. Nimeks mingi Petsi ja Volli suppermarket(tegelikukult küll Piotr and Pawel supermarket). Suppermarketi kohta küll natuke väike, aga valik väga lai ja kohe nii huvitav, et vist esimest korda elus nautisin ma toidupoes riiulite vahel käimist ja asjade vahtimist. Homme hommikul, enne ärasõitu, lähen uuesti läbi, äkki saab midagi huvitavat ka kaasa võtta.
Poes käidud ja kerge õhtusöök söödud, algas keskuse parklas tsirkuse vaatamine, mis kestis uhkelt üle 3 tunni, nagu korralikule etendusele kohalik.
Alguses tuli üks tsikklimees ja hakkas ümber laternaposti tiirutama. Tiirutas ja tiirutas ja ära ei väsinud. Isegi pea ei hakanud ringi käima. Täpset aega ei võtnud, aga mingi 25-30 min oli ümber posti tiirutanud, siis vist hakka halb ja tegi paar kaheksat ka sisse. Ja uuesti ümber posti tiirutama. Vahepeal oli teine tulnud, kes natuke podisevama häälega valis ühe teise posti ja hakkas samuti tiirutama. Küll selle vahega, et ring oli suurem ja kaheksaid tuli rohkem sisse. Ja siis tuli kolmas ratas ka veel, kes õnneks läks nii piisavalt kaugele, et me teda peaaegu et ei kuulnudki. Ja nii nad tiirutasid üle tunni. Siis väike puhkepaus ja läks pidurdamiseks. Ikka nii et võeti hoog sisse ja siis kahe jalaga piduritele. Tore oli kuulata – pöörded üles ja siis pidurikrigin järel. Ja nii nad meile etendust andsin.
Meie õnneks olid neil summutitorud vähemalt midagi täis ja ei olnud tüüpilist tsikli vingumist ja kisa kui summutitorud tühjaks on tehtud.Nii et magamajäämisega suuremat probleemi polnud ja kuna üle mitme öö ei olnud ka rekkaid, mis kogu maailma värisema panevad, sai väga hea une kuni hommikuni.
Hommikul üks poering veel ja siis otse kodu poole. Tõenäoliselt ühe jutiga Eestisse ei sõida ja jääme öömajale kuskil Leedu Läti piiri ligiduses. Nii et koju peaks jõudma Laupäeva lõuna paiku.
PILDID:
1. Wroclav autoaknast
2. Wroclav autoaknast, vol. 2
3. Betoonist teekate
4. Poolaka kaubik
No comments:
Post a Comment