Viin
Läbisõit 30 km
Läbisõit 30 km
VAPUSTAV PÄEV
Et Viinist maksimumi saada, plaanisime Viinile pühendada terve päeva ja vajadusel õhtu ka veel otsa. Oma arust käisime ikka väga palju ja meie linnatuur lõppes alles peale seitset, aga Viinist nägime vist küll ühte väikest osa. Tegelikult olime kella neljaks juba piisavalt väsinud, et võimalikult palju
pühendada edasist aega metrooga sõitmisele ja autoga mõne kaugema objekti otsimisele. Et Viin korralikult läbi käia, kõikide vaatamisväärsustega tutvuda ning ka mõned muuseumid ja ooperimajad ning kontserdisaalid läbi käia, peab vist nädal aega koha peal elama. Aga kesklinna osa käisime vapralt läbi ja reisijuhis olevatest eriti olulistest asjadest jäi vaatamata mõni üksik. Seda küll kesklinna osas ja mitte kesklinnast kaugemal, kus ka veel lugematu arv vaatamisväärsusi.
Auto saime panna otse kesklinna, raekoja alusesse parklasse. Miks seal kohti oli, sellest saime aru õhtul kui parkimise eest maksta tuli. Et raekoja väljak on pidevalt mingite kultuuriürituste toimumise kohaks, siis ka täna oli seal suur ekraan üleval, väljak toole täis ja plakatitel teade, et toimumas mingisugune filmifestival. Istusime ka siis pinkidel natuke, et tunda festivali hõngu, aga et midagi ei juhtunud, siis kiirelt püsti ja edasi. Alustuseks
muidugi tavapärane vaidlusmoment, et kas minna paremale või vasakule (üldjuhul läheme kuhu poole tahes, aga hiljem selgub alati, et olime vales suunas läinud). Mare käes oli kaart, minul oli kõhutunne ja esimese hooga usaldasime just seda viimast. Peale põhjalikku kaardi uurimist avastas Mare siiski, et läheme vist vales suunas ja mõtekam oleks 180 kraadi pööre teha. Tegime nii ja vähem kui 5 min pärast olime parlamendihoone ees. Nii et sel korral oli kaart targem. Igasugused ekskursioonid hoonete sees jätsime järgmiste reiside teemaks, vastasel korral suudaks päevaga paar suuremat hoonet ja mõne väiksema läbi käia ja piirdusime rohkem välise ilu nautimisele ning võimalusel kiirpilguks läbi ukse/akna klaaside. Pildid parlamendioonest tehtud, liikusime edasi marsruudil Theresa väljak (kunstimuuseum, ajaloomuuseum) – Hofburgi kompleks(endine kuningate ja keisrite residents, mis annab eheda pildi Habsburgide hiilgusest ja võimsusest) – Riigiooper – jalakäijate ala – Stefani väljak (kus asub Viini sümbol ja kõikide turistide kohustuslik objekt, Püha Stefani katedraal).
Loomulikult jäi teele terve rida erinevaid kultuuri-, ajaloo- ja turismiobjekte, aga kõikide loetlemine ei ole lihtsalt võimalik, kuna kõikide nimesidki ei tea ja ega nimekirja panek blogisse polegi omaette eesmärk.
Lihtsalt emotsioonidest nii palju, et iga järgnev oluline objekt tõi esile uue AH ja OH ning hetkeks tarretuse, et uut ja võimsamat sisse ahmida. Kui alguses oli raekoda midagi üle mõistuse võimast, siis hiljem tõi sama emotsiooni esile Parlamendihoone ja veidi hiljem juba Habsburgide residents ja kui Püha Stefani katedraal nurga tagant välja ilmus, oli suu mingiks hetkeks lihtsalt lahti ununenud, enne kui pilt mõistusesse jõudis ja suu uuesti klõpsuga kinni läks. Püha Stefani katedraali sai seest ka vaadatud ja ühisel otsusel tunnistasime selle sisemuse kõige ilusamaks kiriku sisemuseks, mida reisi ajal näinud oleme. (see, milline kirik väljastpoolt kõige võimsama mulje jättis, sellest kunagi edaspidi pealkirja all – Kõige Kõige Kõige)
Edasi juba natuke maisemate asjade juurde ja kuna kõht hakkas märku andma ja nõudis oma, siis ei saanud üle ega ümber originaalsest Viini šnitslist. Mare võtti kartulisalatiga, mina friikate ja mingi erilise kastmega ning nii me seal Püha Stefani kiriku valvsa pilgu all sõime ja mõmisesime mõnust. Kõht täis ja jalad taas töökorras, arvasime, et nüüd paras aeg minna natuke kaugemale ja üritada üle Doonau jalutada. Peale konsulteerimist kaardi ja kõhutundega, leidsime õige teeotsa ja jõe saime poole minema. Esimene sild, mis viis üle Doonau kanali, tuli õige kiiresti ja et kaardi peal tundusid kanal ja jõgi päris lähedal, siis kohe täie hooga edasi. Aga nagu ikka, olime kuskil õige teeotsa maha magada ja kui uuesti kaarti uurisime, avastasime, et oleme pool tundi paraleelselt jõega jalutanud. See teadasaamine ise oli juba nii kurnav, et ei suutnud isegi lähedaloleva välikohviku toolideni end vedada, vaid potsatasime esimese kõrgema trotuaari peale. Mõistus otsas, tahtejõud otsas ja ka soov edasi liikuda otsas.
Kiire reisikoosoleku tulemusena jõudsime otsusele, et sõidame metrooga auto juurde ja autoga üle jõe. Et auto juurde jõuda, tuli sõita kokku 6 peatust ja teha üks ümberistumine.
Klaarale sai sissesöödetud esimene vaatamisväärsus, mille teiselt Doonau kaldalt leidsime, nimeks Donauturm, mis iganes see peaks tähendama ja teele. Autoga üle Doonau suundudes sai ka selgeks, et meie mõte, jala jõeni jalutada, oleks olnud ikka paras idiootsus ja päris hea, et valesti läksime ning olime sunnitud tagasi auto järele tulema.
Donauturmiks osutus Viini teletorn, oma 252 m kõrgusega, kahe pöördkohvikuga 165 meetri- ja oivalise vaateplatvormiga 150 meetri kõrgusel. Kuna juba seal olime, siis ka üles sõitsime ja pilgu Viinile 150 meetri kõrguselt heitsime. Ei ole vist vaja mainida, et pilt oli vaatamist väärt. Lisaks kohvi ja tordilõik kohvikus, mis veel 15 m kõrgemal ja mis 27 minutiga tiiru ümber oma telje tegi. Kahel õhtul järjest juba pilvepiiril olla, see on võimas.
Kui üle tunni olime tornis ära olnud, kiirliftiga laa sõitnud ja alloleva fotograafile viisakalt selgeks teinud, et me 7 euro eest tema tehtud pilti isegi ei mõtle osta, ostmisest rääkimata, saime autonina kämpa poole pöörata ja sõitma hakata. Enne kämpat ka kiirkäik lähedalolevasse kaubanduskeskusesse (kella poole kaheksast oli kaubanduskeskuses lahti vaid üks pitsabaar ja väiksemat sorti toidupood), et varusid täiendada. Ei ole küll kokku lugenud, aga usun, et majas ja autos on tänase päeva seisuga kokku üle 20 euro eest veini (vähemalt 15 pudelit, millest mõni ka 1,5 liitrine) ja vähemalt 12 euro eest õlut ( üle 10 liitri). Lisaks mitu kilekotitäit komme ja shokolaadi, nii et kodus ei ole pikalt vaja külalsite tulles eelnevalt poodi vaja minna. Aga ees on veel Tshehhi, nii et õlle tagavara võib täieneda veel oluliselt.
Kämpas tagasi, vajus üks meist päris kiiresti voodisse, et natukenegi väsitavast päevast taastuda, aga taastumine tähendas kohest uinumist ja tõenäoliselt hommikuni välja. Teine meist üritab vapralt tänast päeva kirja panna, eks näeb, kas enne saab jutt valmis või tuleb Mati külla.
Inglaste lapsed karjuvad väljas nagu tahaks keegi neilt elu võtta (ei viitsi aknast välja vaadata, äkki ongi nii), nii et isegi kui Mati tuleb,kas ta ikka on inglaste punapäistest jõnglastest tugevam.
Nüüd saan täielikult aru,miks kõik riigid tõrjuvad inglise poissmehi kui katku. Kui juba lapsed lärmavad lausa pööraselt, siis mis veel purjus täiskasvanutest rääkida.
Hetkel just üks kõva häälega isa arvas, et vaja laps koju kutsuda ja tegi seda nii kõvasti, et kogu kämpa seda kuulis. Ja ega laps ka võlgu jäänud, esimese hooga saadeti isa lihtsalt p...sse.
Täielik teater, mis siin toimub. Mõned lapsed veel jalul, nii et tuleb natuke veel kannatada, kuni need ka ära kukuvad ja mänguplatsi liivakasti magama jäävad.
Huvitav, et Rumeenias, Konstanta kämpingus, oli ka kämpa lapsi täis ja raudselt rohkem kui siin ja olime ka laste mänguplatsile päris lähedal, aga kella kümnest oli seal täielik rahu. Ja ega nad seal enne kümmet ka erilist lärmi teinud.
Nii et soovin edu ja pikka elu kõigile, kes plaanivad inglise lapsi teha.
Et Viinist maksimumi saada, plaanisime Viinile pühendada terve päeva ja vajadusel õhtu ka veel otsa. Oma arust käisime ikka väga palju ja meie linnatuur lõppes alles peale seitset, aga Viinist nägime vist küll ühte väikest osa. Tegelikult olime kella neljaks juba piisavalt väsinud, et võimalikult palju
pühendada edasist aega metrooga sõitmisele ja autoga mõne kaugema objekti otsimisele. Et Viin korralikult läbi käia, kõikide vaatamisväärsustega tutvuda ning ka mõned muuseumid ja ooperimajad ning kontserdisaalid läbi käia, peab vist nädal aega koha peal elama. Aga kesklinna osa käisime vapralt läbi ja reisijuhis olevatest eriti olulistest asjadest jäi vaatamata mõni üksik. Seda küll kesklinna osas ja mitte kesklinnast kaugemal, kus ka veel lugematu arv vaatamisväärsusi.Auto saime panna otse kesklinna, raekoja alusesse parklasse. Miks seal kohti oli, sellest saime aru õhtul kui parkimise eest maksta tuli. Et raekoja väljak on pidevalt mingite kultuuriürituste toimumise kohaks, siis ka täna oli seal suur ekraan üleval, väljak toole täis ja plakatitel teade, et toimumas mingisugune filmifestival. Istusime ka siis pinkidel natuke, et tunda festivali hõngu, aga et midagi ei juhtunud, siis kiirelt püsti ja edasi. Alustuseks
muidugi tavapärane vaidlusmoment, et kas minna paremale või vasakule (üldjuhul läheme kuhu poole tahes, aga hiljem selgub alati, et olime vales suunas läinud). Mare käes oli kaart, minul oli kõhutunne ja esimese hooga usaldasime just seda viimast. Peale põhjalikku kaardi uurimist avastas Mare siiski, et läheme vist vales suunas ja mõtekam oleks 180 kraadi pööre teha. Tegime nii ja vähem kui 5 min pärast olime parlamendihoone ees. Nii et sel korral oli kaart targem. Igasugused ekskursioonid hoonete sees jätsime järgmiste reiside teemaks, vastasel korral suudaks päevaga paar suuremat hoonet ja mõne väiksema läbi käia ja piirdusime rohkem välise ilu nautimisele ning võimalusel kiirpilguks läbi ukse/akna klaaside. Pildid parlamendioonest tehtud, liikusime edasi marsruudil Theresa väljak (kunstimuuseum, ajaloomuuseum) – Hofburgi kompleks(endine kuningate ja keisrite residents, mis annab eheda pildi Habsburgide hiilgusest ja võimsusest) – Riigiooper – jalakäijate ala – Stefani väljak (kus asub Viini sümbol ja kõikide turistide kohustuslik objekt, Püha Stefani katedraal).
Loomulikult jäi teele terve rida erinevaid kultuuri-, ajaloo- ja turismiobjekte, aga kõikide loetlemine ei ole lihtsalt võimalik, kuna kõikide nimesidki ei tea ja ega nimekirja panek blogisse polegi omaette eesmärk.
Lihtsalt emotsioonidest nii palju, et iga järgnev oluline objekt tõi esile uue AH ja OH ning hetkeks tarretuse, et uut ja võimsamat sisse ahmida. Kui alguses oli raekoda midagi üle mõistuse võimast, siis hiljem tõi sama emotsiooni esile Parlamendihoone ja veidi hiljem juba Habsburgide residents ja kui Püha Stefani katedraal nurga tagant välja ilmus, oli suu mingiks hetkeks lihtsalt lahti ununenud, enne kui pilt mõistusesse jõudis ja suu uuesti klõpsuga kinni läks. Püha Stefani katedraali sai seest ka vaadatud ja ühisel otsusel tunnistasime selle sisemuse kõige ilusamaks kiriku sisemuseks, mida reisi ajal näinud oleme. (see, milline kirik väljastpoolt kõige võimsama mulje jättis, sellest kunagi edaspidi pealkirja all – Kõige Kõige Kõige)
Edasi juba natuke maisemate asjade juurde ja kuna kõht hakkas märku andma ja nõudis oma, siis ei saanud üle ega ümber originaalsest Viini šnitslist. Mare võtti kartulisalatiga, mina friikate ja mingi erilise kastmega ning nii me seal Püha Stefani kiriku valvsa pilgu all sõime ja mõmisesime mõnust. Kõht täis ja jalad taas töökorras, arvasime, et nüüd paras aeg minna natuke kaugemale ja üritada üle Doonau jalutada. Peale konsulteerimist kaardi ja kõhutundega, leidsime õige teeotsa ja jõe saime poole minema. Esimene sild, mis viis üle Doonau kanali, tuli õige kiiresti ja et kaardi peal tundusid kanal ja jõgi päris lähedal, siis kohe täie hooga edasi. Aga nagu ikka, olime kuskil õige teeotsa maha magada ja kui uuesti kaarti uurisime, avastasime, et oleme pool tundi paraleelselt jõega jalutanud. See teadasaamine ise oli juba nii kurnav, et ei suutnud isegi lähedaloleva välikohviku toolideni end vedada, vaid potsatasime esimese kõrgema trotuaari peale. Mõistus otsas, tahtejõud otsas ja ka soov edasi liikuda otsas.
Kiire reisikoosoleku tulemusena jõudsime otsusele, et sõidame metrooga auto juurde ja autoga üle jõe. Et auto juurde jõuda, tuli sõita kokku 6 peatust ja teha üks ümberistumine.
Klaarale sai sissesöödetud esimene vaatamisväärsus, mille teiselt Doonau kaldalt leidsime, nimeks Donauturm, mis iganes see peaks tähendama ja teele. Autoga üle Doonau suundudes sai ka selgeks, et meie mõte, jala jõeni jalutada, oleks olnud ikka paras idiootsus ja päris hea, et valesti läksime ning olime sunnitud tagasi auto järele tulema.
Donauturmiks osutus Viini teletorn, oma 252 m kõrgusega, kahe pöördkohvikuga 165 meetri- ja oivalise vaateplatvormiga 150 meetri kõrgusel. Kuna juba seal olime, siis ka üles sõitsime ja pilgu Viinile 150 meetri kõrguselt heitsime. Ei ole vist vaja mainida, et pilt oli vaatamist väärt. Lisaks kohvi ja tordilõik kohvikus, mis veel 15 m kõrgemal ja mis 27 minutiga tiiru ümber oma telje tegi. Kahel õhtul järjest juba pilvepiiril olla, see on võimas.
Kui üle tunni olime tornis ära olnud, kiirliftiga laa sõitnud ja alloleva fotograafile viisakalt selgeks teinud, et me 7 euro eest tema tehtud pilti isegi ei mõtle osta, ostmisest rääkimata, saime autonina kämpa poole pöörata ja sõitma hakata. Enne kämpat ka kiirkäik lähedalolevasse kaubanduskeskusesse (kella poole kaheksast oli kaubanduskeskuses lahti vaid üks pitsabaar ja väiksemat sorti toidupood), et varusid täiendada. Ei ole küll kokku lugenud, aga usun, et majas ja autos on tänase päeva seisuga kokku üle 20 euro eest veini (vähemalt 15 pudelit, millest mõni ka 1,5 liitrine) ja vähemalt 12 euro eest õlut ( üle 10 liitri). Lisaks mitu kilekotitäit komme ja shokolaadi, nii et kodus ei ole pikalt vaja külalsite tulles eelnevalt poodi vaja minna. Aga ees on veel Tshehhi, nii et õlle tagavara võib täieneda veel oluliselt.
Kämpas tagasi, vajus üks meist päris kiiresti voodisse, et natukenegi väsitavast päevast taastuda, aga taastumine tähendas kohest uinumist ja tõenäoliselt hommikuni välja. Teine meist üritab vapralt tänast päeva kirja panna, eks näeb, kas enne saab jutt valmis või tuleb Mati külla.
Inglaste lapsed karjuvad väljas nagu tahaks keegi neilt elu võtta (ei viitsi aknast välja vaadata, äkki ongi nii), nii et isegi kui Mati tuleb,kas ta ikka on inglaste punapäistest jõnglastest tugevam.
Nüüd saan täielikult aru,miks kõik riigid tõrjuvad inglise poissmehi kui katku. Kui juba lapsed lärmavad lausa pööraselt, siis mis veel purjus täiskasvanutest rääkida.
Hetkel just üks kõva häälega isa arvas, et vaja laps koju kutsuda ja tegi seda nii kõvasti, et kogu kämpa seda kuulis. Ja ega laps ka võlgu jäänud, esimese hooga saadeti isa lihtsalt p...sse.
Täielik teater, mis siin toimub. Mõned lapsed veel jalul, nii et tuleb natuke veel kannatada, kuni need ka ära kukuvad ja mänguplatsi liivakasti magama jäävad.
Huvitav, et Rumeenias, Konstanta kämpingus, oli ka kämpa lapsi täis ja raudselt rohkem kui siin ja olime ka laste mänguplatsile päris lähedal, aga kella kümnest oli seal täielik rahu. Ja ega nad seal enne kümmet ka erilist lärmi teinud.
Nii et soovin edu ja pikka elu kõigile, kes plaanivad inglise lapsi teha.
PILDID:
1. Parlamendihoone ees
1. Parlamendihoone ees
2. Ajaloo- ja kunstimuuseumi vahel
3. Hofburgi kompleksis
3. Hofburgi kompleksis
4. Püha Stefani väljak
5. Teletorni vaateplatvorm
6. Teletorni kohvik
7. Peitepilt, pildil kaks fotograafi
5. Teletorni vaateplatvorm
6. Teletorni kohvik
7. Peitepilt, pildil kaks fotograafi
Veel üks haagise eelis - saab kümnete liitrite kaupa odavat veini kaasa tirida. Me pariisist tõime ainult kaks pudelit...
ReplyDeleteTäpselt nii see on. Lähed poodi ja võtad valimatult. Kuna pudeli hind 0,9 - 2 eurot, siis võtad selle mõttega, et küll pärast proovid, et mis korvi sattus. Siiani pole vähemalt kahetsenud ja kõik veinid olnud vägagi joodavad
ReplyDelete