19. päev (29.07)

 Žiri
Läbisõit 0 km

Alguseks kohe üks täpsustus läbisõidu osas. Kuigi läbisõidu kohal on 0, on tänase päeva läbisõit umbes 100 km. Aga et ise ei sõitnud ja oma autot ei kasutanud, siis olgu 0.
Päev algas kohutavalt vara, minu jaoks, kes ma tavaliselt ärkan peale kaheksat. Kuna hommikul oli vaja natuke paberitööd teha, siis läksin koos Igoriga Alpinasse, et rahulikult laua taga saaks istuda. Alpinas algab tööpäev kell seitse ja Igor tundub veel eriline patrioot olema, kes läheb tööle veel tund aega varem. Nii et tema tööpäev algab kell 6 hommikul. Minu puhul tehti küll erand ja päris kuueks ei hakanud tööle minema, aga enne seitset olime kohal küll. Püüa sa tööd teha kui poolenisti magad alles. Aga midagi polnud parata.
Täna oli Mici kord meiega tegeleda ja plaanis oli külastada Skocjanske karstikoopaid. Tegu maailma suuruselt teise karstikoobastega, mis käesoleval hetkel uuritud 6 km ulatuses. Tegelikult voolab jõgi maa all üle 40 km, enne kui Itaalia pinnal uuesti maa alt välja tuleb, nii et uurimata ja avastamata koopaid võib olla oluliselt rohkem kui praegu teada on. Üldse on Sloveenias üle 1000 karstikoopa, mis sügavamad rohkem kui kilomeeter. Turistidele on avatud ainult väike osa koobastest ja Skocjanske on selles suhtes suurim , varustatud korralike radadega ja igati hästi turvatud.  Ekskursioone maa alla tehakse ainult giidide juhendamisel ja ilma igasuguse isetegevuseta. Maa alla on veetud piisav valgustus, et näha kuhu astud ja mis koobastes on. Ekskurssioone on 2 tüüpi: lühem, pooleteise tunnine, kus päris põhja, ehk jõe tasandile ei lähe ja pikem, 4 tunnine, kus minnakse vee tasandile välja.  Veetasand tähendab muidugi jõe tasapinda, mis tegelikult on kuskil 400 m üle merepinna.
Kuna kogu seee ala on UNESCO kaitse all, siis sisuliselt omapäi ei tohi seal mitte midagi teha. Isegi pildistamine on keelatud, nii et erilist pildimaterjali pole.
Zirist saime välja sõita kella ühest. Selleks ajaks olin mina suutnud oma töö täpselt valmis saada, Mici mingid hinnakirjad samuti ja Marel oli kõikidele Žiri poodidele vähemalt 2 ringi peale tehtud. Mici võttis Alpina auto(WV Passat), millega ta polnud harjunud sõitma ja mis 2 korda suurem kui ta enda pisike Suzuki. Kui mägisel alal polnud sõitmisega suurt probleeme, elab ta ju 400 m kõrgemal kui Žiri ja mägiteed kimab ta iga päev 2 korda, siis kiirteel läks sõit natuke imelikuks. Kui kiirus 170-ni üles kruviti ja 5. käik sisse unustati lülitamast ja vastavalt mootor juba pööretepiirajasse jooksma hakkas ning möödasõidul mõnest suurest rekkast ka paar jõnksu sisse tulid, oli kergelt kõhe küll. Õnneks sellist kiirust polnud palju ja valdavalt kõikus spidoka seier 130 ja 150 vahel.  Üldiselt oli see autosõit päris huvitav ja meeldejääv kogemus, eriti tagasisõites kui ka vihma sadama hakkas
Aga kohale me jõudsime ja tagasi ka, nii et pole häda midagi. Ja ega see sõit nüüd nii hull ka polnud, nagu välja näitan.
Grupid lähevad maa alla iga täistund ja iga grupiga kaasas 2 giidi. Enne loeti ette, et mida tohib ja mida mitte ning hoiatati, et maa all on külm ja pange joped selga. Temperatuur koobastes on konstantne 12 kraadi. Pilte teha ei lubatud, kuid kuna fotokaid ära ei korjatud, siis mõned klõpsud kõrge ISO ja pika säriajaga ikka tegin. Aga et valgust koobastes ikka väga vähe, siis ega eriti midagi välja tulnud ja paremad kohad jäid nii uduseks, et aru pole midagi saada.
Alustuseks umbes 100 m mööda tunnelit allapoole ja siis see pilt avanes – koobas oma täies ilus. Esimene koobas ei olnud väga suur ja võrreldes hiljemnähtutega vägagi tagasihoidlik, aga esimese koopana mõjus vapustavalt. Koobas oli küll suht väike, nii 10 m kõrgune äkki, aga kõik need stalakniidid ja stalaktiidid, mis oma erinevate suurustega ja kujudega natuke müstilised välja paistsid, lisaks see kuidas need valgustatud olid, tekitasid alguses küll eriti muljetavaldava pildi.
Milleks küll loodus suuteline on. See küsimus tekkis veel päev hiljem Veneetsias, et mis siis ikkagi võimsam on, kas inimloodud mõne aastasaja jooksul või looduse tehtud aastatuhandete jooksul. Küsimus, millele vist ühest vastust ei ole. Igal juhul koopad läksid suuremaks ja kivikujud ja vee poolt uuristatud käigud võimsamaks.Ekskursiooni esimene pool oli n.n. kuival alal, mis jõe poolt  miljonite aastate taguselt tekitatud ning kus valitses täielik vaikus. Ainult lagi tilkus kuigivõrd ja ainsad helid, lisaks meie tekitatutele, olid vee tilkade kukkumised. Ekskursiooni jätkudes läksime järjest allapoole ja mingil hetkel hakkas vee kohinat kuulma. Olime jõudnud n.n. märjale alale, ehk maaaluse jõe tasapinna lähedale.  Olgu kohe öeldud, et jõe tasapinnani meie ei jõudnud ja veest olime kõige madalamal mingi paarikümne meetri kõrgusel.   Lisaks oli ehitatud ühte suurde koopasse sild 40 m kõrgusele üle voolava jõe. Et sild oli piisavalt kõrgete käsipuudega ja ei kõikunud, siis vähemalt meie grupis kellelgi sillast üleminekuga probleeme ei tekkinud. Aga olevat selliseid inimesi küll olnud, kes lihtsalt ei suuda sillast üle minna ja mõne hullemaga on tõsiseid probleeme tekkinud. Koobas, kus sild on, on vist üks võimsamaid. Vee vool on kiire ja koopa põhjas ka väike juga ja kärestik, nii et koobas poolest saadik vee auru täis. Koopa kõrgus võis olla mingi paarsada meetrit küll ja koopa suurust ja müstilisust tõid esile veel turistide raja valgustustuled, mis algasid kuskil kaugel koopa kõrguses ja kauguses ning siksakitades tulid seina äärt mööda allapoole.  Vaatepilt selline, mida ei suuda kirjeldada vaid mida pead ise nägema, et mingigi ettekujutus tekkiks. Poolteist tundi läks nagu lennates ja varsti olime kuskil suures augus, kust paistis päevavalgus. Meie retk maapinna sügavusse oli lõppenud ja valida oli kahe variandi vahel: kas kasutada lifti ja jõuda tagasi alguspunkti 10 minutiga, või kasutada mägirada ja tõusta üles jalgsi, ning kulutada tõusule 30 minutit. Valisime muidugi teise variandi ja kuigi jäime väikse vihma kätte, tasus see ronimine ära. Nägime veel üjhte imposantset juga ning lisaks külamuuseumi, kus siis kohaliku piirkonna mingi osa ajaloost välja pandud. Nii et kokku võttis koobaste külastus üle 3 tunni.
Tagasi Žirisse jõudsime õhtul kella seitsmeks ja selleks ajaks oli Igor grilli välja kärutanud ja mitu kilo liha ootas küpsetamist. Igor Ise naeris, et osa oma grillimise oskusest on ta saanud Mardilt, eriti selle, kus õllepudel peab grilli ääres olema. Kas siis liha kastmiseks või enda turgutamiseks, see on juba omaette teema.
Liha tuli välja vapustav, samuti Igori naise, Nina poolt valmistatud salatid. Marel nüüd uued mõted ja nipid olemas, kuidas lihtsate vahenditega ülimaitsvaid salateid teha.
Sõime liha ja limpsisime õlut ning Igori ämma poolt valmistatud kirsilikööri (Igor ise ja ämm on erilised joogimeistrid. Ämm ajab samakat ja Igor kasutab seda oma jookide valmistamiseks. Ja neid on tal erinevaid ja erinevatest aastakäikudest muljetavaldavalt palju) ning vaikselt oli juba kottpimedaks läinud. Mici pidi koju minema ja kuna meiegi ei tahtnud homset Itaaliasse sõitu väga hilja peale jätta, siis soovisime pererahvale head ööd ja vajusime oma maja voodisse, nagu niidetult.

PILDID:

1. Igori maja

2. Sloveenia autoaknast
3. Tunnel Skocjanske koobastesse

4. Skocjanske koopad

5. Skocjanske koopad, vol.2

18. päev (28.07)

 Zagreb – Ljubljana  - Žiri
Läbisõit 205 km

Et Ljubljanasse pidime jõudma kella ühe paiku ja et sõita oli ainult 140 km, saime liikuma hakata alles peale ühteteist ja kuna Zagreb oli meid hästi vastu võtnud ja ennast hästi tutvustanud, ei hakanud sellest linnast ära kiirustama. Ja ega eriti varem poleks saanudki, hommikul lõppes(pigem küll katkes lühikeseks ajaks) vihmasadu alles peale kümmet ja ega me siis vihmaga saa majast välja minna.
Juba õhtul hakkas kergelt vihma sadama, aga öö jooksul sadu aina tugevnes ja vastu hommikut oli juba selline kerge paduka moodi vihm väljas. Et maja oli täpselt suure puu all, siis puu pealt kukkusid mitte enam väiksed vihmapiisad, vaid suured veemullid. Ja ´vastavalt oli ka kolin katusel selline, nagu keegi loobiks sinna kruusakive.  Selle kolina peale ärksin üles ja igaks juhuks panin tualeti katuseluugi  ja köögiakna kinni, mine tea, et äkki hakkab vett sisse sadadama. Vastu hommikut tõusis Mare üles ja avastas, et põrand ujub. Katuseaugu parandamise teip oli vee raskuse all kummi vajunud ja läbi hakanud tilkuma. Esimeste päästetöödena sai põrand kuivaks pühitud ja kauss katuseluugile alla pandud, et küll hommikul vaatab, mida teha annab. Paari  tunni jooksul, mis veel magada sai, oli kaussi nii palju vett tilkunud, et munade keetmiseks sai pott peaaegu et täis.Et luuk või ehk tegelikult luugi aset täitev mäkaiveri teip oli märg ja uut kihti peale panna ei saanud, siis ega midagi teha polnudki ja kuna  sõidu ajal puhub sõidutuul vee katuselt minema, siis sõidu ajal läbitilkumise ohtu pole.
Hommikul jäi vihm parasjagu nii palju vähemaks, et sai käru autole taha haakida ja ise autos sõiduasend sisse võtta ning Zagrebist välja. Vihm järele ei jäänud ja kuni Ljubljanani l tuli tõsist padukat. Meie õnneks lakkas vihm just enne Ljublajanat ja sel päeval vihma enam ei sadanud, nii et saime oma käigud Ljubljanas kõik ära teha, ilma, et oleks pidanud viohmavarju peale mõtlema.
Sloveenias plaanisime tegelikult olla poolteist päeva ja edasi Itaaliasse, aga kuna meie eest hoolitseti ülihästi ja kahe päeva programm oli juba paika pandud, saime Sloveeniast ära sõita alles kolmandal päeval.
Tänane päev vedas meid Ljubljanas ringi Igor Alpina tehasest , kuid  kuna tema teadmised Ljubljanast piirdusid suuremalt jaolt baaride ja restoranidega ülikooli ajast (nii ta ise naljana ütles), siis liitusime ekskursioonigrupiga ja saime korraliku tutvustava ringkäigu ingliskeelse giidi saatel ja lisaks veel paadisõidu linna läbiva Ljubljanitsa jõel.
Kui natuke alustuseks Sloveeniast, siis, kui eile tahtsin saada horvaadiks ja elada Zagrebis, siis tänase päeva õhtuks on soovid muutunud ja eelistaks Sloveeniat.Kuigi tegu endise Jugoslaavia osaga, on Sloveenidel  vähe ühist teiste ex Jugoslaavia rahvustega. Kuna ajaloos türklased ja mongolid oma vallutusretkedega praeguse Sloveenia territooriumini ei jõudnud, on seda  ka inimestest ja kommetest näha. Lõunammalase välimust ja olemust on Sloveenis sama vähe kui eskimo oma ja olemuselt on nad pigem Austerlased kui mingid lõunamaalased (eks Sloveenia on pikalt Austria-Ungari kuningriigi koosseisus olnud ja Jugoslaavia osaks saanud alles maailmasõdade tulemusena.
Kogu maa on piinlikult korras ja hooldamata maalappi naljalt ei leia. Majad ja hooned on sured, ilusad ja samuti väga korras ja hooldataud. Üks Sloveenia eripäradest vist on see, et majad on suured. Keskmine ühepereelamu on vähemalt 300 m2 suur ja väidetavalt nad väiksemal pinnal hakkama ei saa. Ok, paljudes peredes elavad mitu põlvkonda koos, aga ikkagi, majad on üle mõistuse suured ja arusaamatuks jääb, kuidas nad need suured majad nii korras suudavad hoida. Üritasin seda ka Igori käest uurida, et miks nii suur, kas kõik ruumid majas ikka on kasutusel , kes seda korras hoiab, mis see kõik maksab jne. Kõike piinliku täpsusega siia kirjutama ei hakka, aga see ongi nende tava, et maja peab suur olema, muidu oled sa saamatu ja keegi sust lugu ei pea( mitte just sõna-sõnalt nii, aga mõte on selline). Igori maja on näiteks nelja kordne (tualett ja köök  kõige üleval, nii et andis päris ronida) Kõik ruumid on kasutusel ja seda nii suvel kui ka talvel. Kütmine on küll kallis ja kütavad nafta ja/või puudega, aga kuna maja on hästi soojustatud, siis pidid küttekulud kontrolli all olema. Sooja vee saab päikesepaneelidest. Reeglina on maja ümber aiad ja enamuse juurikatest kasvatavad nad ise.
Nii et igal juhul austus kõigile sloveenidele, nii puhast ja korras maad me oma reisi jooksul näinud ei olnud.
Ljubljana, oma kesklinna ja vanalinnaga ei anna küll Zagrebi mõõtu välja ei oma hoonete suuruse, uhkuse, ega ka turistide arvuga, aga oma väiksuse ja lihtsusega on väga hubane ja mõnus.On ju Ljubljana rahvaarv alla 300000, nii et et väga suurt luksust oleks isegi imelik oodata.  Kogu kesklinna peale on kaks võimast hoonet, mis jätavad tõeliselt imposantse mulje:  Ljubljana ülikooli administratiivhoone(ajalooliselt kuulus hoone Habsburgide dünastiale)  värskelt kordatehtud keskväljakul  ja  Ljubljana ortodoksi kirik oma vaskkujudega uksega, mille kujud sümboliseerivad kogu rahva ajalugu. Kirik ise oli nii väljast kui seest tõeliselt võimas. Kogu ülejäänud vanalinn on muidugi korda tehtud, aga nagu juba mainisin, võrreldes Zagrebiga on Ljubljana märgatavalt tagasihoidlikum. Hea pildi jätavad vanalinna väiksed sillad, mis on erinevatel aegadel ehitatud ja ja oma väiksusega jätavad hästi armsa mulje. Ekskurssioon kestis ligi kaks tundi ja selle ajaga sai praktiliselt kogu vanalinnale tiir peale tehtud. Vaatamata jäi ainult kesklinna kõrgendikul asuv kindlus, mis kindlasti oleks olnud väärt lähemalt tutvuda, aga kuna lihtsalt ei viitsinud mäkke ronida, siis jäi see järgmiseks korraks. Kindluse asemel nautisime tänavakohviku menüüd, nii et aeg kaotsi ei läinud.
Ljubljanast otse Žirisse, seda küll mitte kõige otsemat teed, mis läheb otse üle mägede, vaid natuke pikemat, et päris kurvilisi mägiteid vältida. Kuna vahemaad on väiksed, olime kuskil kuue paiku juba Igori juures, parkisime oma maja Igori hoovi ning õhtune programm võis alata. Lühidalt vaid nii palju, et arvestdes sloveenide külalislahkust, oli õhtu väga  meeldiv ja kõhtutäitev. 
Homne päev algab kell pool seitse ja saab olema lõunani päris töine, nii et pikemalt t  täna  ei lobise. Aga et homme on ootamas ees uus ekskursioon, maailma suuruselt teise karstikoopasse ja 6 km pikkusesse tunnelisse, siis päev saab olema kindlasti põnev

PILDID:
1. Sloveenia autoaknast

2. Sloveenia Ülikooli administratiivhoone

3.Ljubljanitsa jõgi

4.Mare ja Igor

5. Sillad Ljubljanitsal

6. Ortodoksi kirik

7. Just õhtusöögilt

17. päev (27.07.)

 Belgrad - Zagreb
Läbisõit 357 km

HORVAATIA PÄEV
Päev ja riik. Kui riigid ja vahemaad väiksed, siis saab isegi hakkama. Kui paar päeva tagasi oli reisi kõige igavam ja mõttetum päev, siis tänane oli vastupidiselt kõige toredam ja positiivseid üllatusi täis. Seda tänu Horvaatiale ja Zagrebile ning olukorrale, et seda ei osanud oodata.
Ärasõit bensiinijaam-kämpingust oli nagu tavaliselt, kuskil 10 paiku ja kuni Zagrebin i kiirtee, nii et 290 km läbimiseks mingid 4 tundi ja kohe kämpasse. Kuna kämpa oli Zagrebi külje alla eelnevalt välja valitud, saaks käru kämpasse jätte ja autoga linna vallutama minna.
Aga alustuseks tuleb Horvaatiasse saada ja kuna piirid on parajad pudelikaelad ja et piirikontroll toimub nii riigist väljasõites kui ka riiki sissesõites, siis igal piiriületusel kaks kontrolli. Serbijast välja sõites oli lihtsalt passikontroll ja aidaa Serbija, Horvaatiasse sisenedes aga taas järjekord ja pooletunnine ootamine. Ja nagu juba traditsiooniks saanud, seisime sinna ritta, mis kõige aeglasemalt liikus. Passid kontrollitud, äratasime vist Horvaatia tollimehes suuremat uudishimu, nii et tavalise kärusse pilgu viskamise asemel , läks hoopis luukide avamiseks lahti. Alustuseks gaasiballoonide kapp,  siis voodialused, siis kapid, siis uuriti veel peldiku ja toa seinu, et ega mingeid peidikuid pole. Mitu pikka minutit tuuseldas majas, nii et pärast oli mitukümmend minutit vaja, et kõik korda uuesti teha. Oleks võinud ju lihtsalt küsida, et kas illegaale ja keemiarelvi kaasas on, oleks saanud eitava vastuse ja kõik rahul. Aga ei, vaja ikka kõik lahti kiskuda. Lisaks tegin näpu veel katki temaga toimetades. Nii et sissejuhatus Horvaatiasse polnud kõige parem.
Aga see ununes kiiresti. Kohe piiri ületades algas justkui uus maailm, kus kõik hoolitsetud ja meeldivalt korras. Ju see samasugune olukord, kui venest Eestisse tulla. Isegi rahakurss ja hinnad olid palju arusaadavamad, korruta lihtsalt kahega ja on meie vana kroonihind käes. Üks huvitav ja häiriv asi jäi aga päris kiiresti silma, nimelt ei olnud bensukates hindasid väljas ja ka bensiinijaamasid oli üllatavalt vähe ja kõik bensiinijaamad olid ühe firma omad.  Ega muidu saanudki teada kui et sõitsime ühte sisse, lasime paagi täis ja tshekilt saime arvutada, et hinnaks 1,34 eurot/l.
Kuna Klaaral on Horvaatia kohta kõik teed ja tänavad teada, jõudsime ilusasti kämpasse, panime maja paika, voolu taha, ise dušši alt läbi ja valmis linna minema.
Kämping oli väga hubane ja armas, pesemisvõimalused korralikud ja pererahvas lahke. Kui Rumeenias ja Bulgaarias olid kämpades 99% oma riigi numbriga autod, siis siin ei ole mite ühtegi Horvaatia numbrimärka näha, kõik võõrad. Enamus autosid Itaaliast, mõned Hollandist ja Inglismaalt ja meie(päris kõike autosid loomulikult ei suutnud kontrollida, nii et päris tõele see loetelu ei vasta).
Ja linna. Zagreb üllatas kohe oma suurlinnalike siisesõitudega. Mitmetasndilised ristmikud, paljurealised teed, rahulik ja sujuv liiklus – täpselt selline tunne, et oled mõnda vana Euroopa suurlinna sisse sõitmas.
Serbijaga võrreldes sootuks teine olukord ja mitte keegi ei sõelunud ega trüginud, nii et alguses oli isegi veidi imelik. Ja siis nad ilmusid – Zagrebi trammid. Esimest trammi vahtisin vist ammuli sui, nagu must mees blondiini. Ni iilusad ja nunnud, et hoobilt oli Zagrebist pilt ees kui maailma kõige kenamast linnast. Trammid olid tõesti ilusad. Kõik uued ja kõik ühte moodi sinised ja kõik puhtad ning reklaamidest määrimata. Loodetavasti saab Tallinn ka mingil ajal oma uued trammid kätte. Ei oleks uskunud, et üks liiklusvahend võib nii palju linnapilti muuta. Kuna enne olime kämpa juures olnud infopunktist kaardid võtnud ja lasknud selgeks teha olulisemad vaatamisväärsused, siis sai Klaarale üks vaatamisväärsustest sisse söödetud ja nii ta meid kesklinna viiski. Praktiliselt täpselt uue maaaluse parkla sissepääsu juurde. Koha leidsime 5. korrusel allpool maapinda, nii et sai ikka keerutada, kuni koha leidsime. Meie alla jäi veel üks korrus, nii et tõenäoliselt see parkimismaja oli küll kaevurite abiga tehtud. Liftiga parkimismajast üles ja oops, kuhu me sattunud olime? Ümber ringi klaas ja roostevaba metall , eskalaatoreid üles ja alla ning rahvas igal pool. Lift oli toonud meid H&M teisele korrusele.  Astusime tänavale ja oops, kuhu nüüd sattunud olime? Ümberringi välikohvikud, inimesed kohvi ja kokteile nautimas, mingi väike ausammas, mille äärel noored juttu ajamas ja ei mingit kisa-kära ega autode tuututamist. Kuna 5 sammu kaugusel oli kirikuuks, astusime sinna sisse, et natukegi ümbritsevaga harjuda ja mitte väga lollina välja näha. Kirikust uuesti väljas, palusime ühe kohaliku abi, et välja selgitada, kus hetkel asume ja kuna meil oli infopunkti kaardil ilusasti ära märgitud jalakäijate marsruut, midsa mööda kõik olulised vaatamisväärsused ära näeb ja et kuhu suunda edasi liikuda. Loomulikult tegime esimesed sammud vales suunas ja kui juba aru saime, et kus oleme ja kuhu minna, olime juba paarisaja meetrise ringi teinud ja praktiliselt samasse kohta tagasi jõudnud. Olukorrast ülevaade olemas, läksime siis jalakäijate ringi läbima. Pilt, mis Zerbija kesklinnas on, on võrratu. Ja need sinised trammid, isegi vanalinnas mõjuvad nad omaette vaatamisväärsustena. Et kõike ette lugeda, mida nägime ja kus käisime, läheks vist mitu lehte paberit. Kui lühidalt, siis Zagreb on jaotatud ülalinnaks, kus meie käisime ja alllinnaks, kuhu me ajapuudusel ei jõudnud. Aga et kõige olulisemad on just ülallinnas, nägime hoolimata piiratust ajast, päris palju. Alustasime ja lõpetasime on ringkäigu Ban Jelaci väljakul, mis meil nagu Võidu väljak Tallinnas, edasi mööda vanalinna treppe kõrgemale mäe otsa, kus püha Marki väljak ja kirik, mille ümber Horvaatia parlamendi hooned. Täpselt nagu Tallinnas Toompea. Edasi läbi kivivärava allapoole tagasi, mööda mitmetest ausammastest, kuni Zagrebi katedraalini välja. Arvestades linna suurust, on tegu erakordselt võimsa ja suursuguse hoonega, kus parasjagu ka jumalateenistus käis ja kus meie ka õnnistuse saime. Vahemärkusena peab mainima, et Horvaadid tunduvad tõsiusklik rahvas olevat ja seda nii noored kui ka vanad. Jumalateenistusel oli palju rahvast ja ka teeäärsetes väikestes kabelites oli näha, kuidas inimesed astusid mingi pühakuju eest läbi ja palvetasid kiirelt. Ja ka suveniiripoodides oli julgelt 2/3 suveniiridest religioosset laadi.
Oma ringiga Ban Jelaci väljakule tagasi jõudnud, maandusime ühes Itaalia välikohvikus ja nautisme tõeliselt maitsvat õhtusööki. Mare võttis ja kana, mina sealiha ja õlle ja sööma. Esimese ampsu ajal kiskus Mare oma näole sellise grimassi, et arvasin juba, et toit halb. Tuli välja, et itaalia kokk ei olnud kana valmistamisel vürtsidega kokku hoidnud (erinevalt minu seast, kus oleks tulisust võinud isegi rohkem olla). Pakkusin küll võimalust, et  vahetame taldrikud, aga kange, nagu ta on, sai ise oma praega hakkama. Ühe tüki küll sain välja lunida, veendumaks, et kana oli tõesti HOT. Aga süüa need itaalased teha oskavad, sõime ja mõmisesime mõnust. Plaan oli ka alllinnas väike tiir teha, aga kuna söömine võttis suht pika aja ja väljas hakkas juba pimedaks minema, ning et soov oli kämpas ka veel nats mõnuleda, jätsime alllinna järgmiseks korraks.  Loodetavasti see järgmine kord tuleb, kuna siia linna tahaks kindlasti tagasi tulla.
Ja kui on üks koht, kus elada tahaks, siis tänasest alates on see Zagreb ning Horvaatlaseks hakkaks ka. Sellised emotsioonid siis Zagrebist. Homme ootab ees endise Jugoslaavia väiksema riigi, Sloveenia, pealinn Ljubljana, nii et võimalik, et homme tahan juba sloveenlaseks saada.Aga täna tahan olla horvaat.
Tagasi kämpasse jõudsime juba pilkases pimedas. Üks kiire eurone vein, mis jäigi lõpuni joomata, valmiskirjutatud tekstide üleslaadimine blogisse kämpa peamajas, mõned koduste uudiste pealkirjad veel loetud ja oligi kohaliku aja järgi kell südaöö. Et hommikul väljasõit alles kell 11, siis aega magada ja viimast Horvaatiat nautida piisavalt. Homme ja ülehomme on meil organiseeritud päevad. Tuttavad sloveenid sisustavad järgmised päevad ja kuna me oleme ühte neist 5 päeva Eestis lõbustanud (eelmise aasta tuhapilve ajal ei saanud Igor ära lennata ja 5 päeva istus Eestis, kuni ta Varssavisse viisin, kust ta siis edasi juba omal jõul sai). Nii et tõenäoliselt on järgmised 2 päeva sisutihedad.

PILDID:
1. Zagrebi tramm
2. Zagrebi vanalinna kohal

3. Zagreb, Püha Marki väljak

4. Zagrebi mehed lõunapausil

5. Zagreb

6. Ban Jelaci monument

16. päev (26.07)

Sofia - Belgrad
Läbisõit 496 km

SERBIJA PÄEV
Öö oli väsitav, seda ainult ühele meist ja mitte mulle. Isegi läbi parkla sõitsid mingid autod ja kellegi koer haukus närviliselt, nii et Mare vist väga magada ei saanud. Nii ta ise väitis, aga päris kindel ma selles ei ole.
Kuna käru oli auto küljes ja ainukeseks ettevalmistuseks oli hommikusöögi valmistamine, läks ärkamisest sõitma hakkamiiseni ainult tund aega(!) ja poole kümnest olime juba autos ja liikumas.
Kogu hommikuse aja oli meie vahetus läheduses seisnud üks peugeott, kaks musta tonti autos. Kaubanduskeskuse parkla, las seisavad, aga kui meiega koos ka parklast välja sõitsid, tekkis kerge ohutunne, et millest selline kokkusattumus. Esimese risti ees jäid seisma ja üks mustadest tontidest vahtis meid pikalt ja lahtise suuga. Ei olnud kindel ka, et milliste autodega Bulgaaria pätid sõidavad, äkki ongi nende lemmikuks 10 aastat vana peugeott. Sõitsime edasi ja üritasin peeglist ikka jälgida, et kas nad järgnevad ka, kuid et lisapeeglid värisevad auklikul teel nii tugevalt, et pole aru saada, mios värvi auto selja taga on, margist rääkimata, siis polnud teada, on nad taga või mitte. Keerasime siis bensukasse sisse ja kergenduseks ühtegi peugeotti meile järgnemas ei olnud. Kergendus.
Paak täis ja edasi Belgradi poole.
Sofiast läks kiirtee välja ja varsti olimegi piiril. Bulgaaria poolel läks kiiresti, 10 min ja kinnitus, et ei vea üle piiri ühtegi põgenikku ning läbi meid lasti. 100 m edasi oli aga 5 rida sõiduautosid, igas reas pikk rida sõiduautosid. Nendest julge 2/3 saksa numbritega. No mida sakslased Bulgaarias teevad? Aga vaadates autodesse oli vastus kiirelt käes – tegu oli küll Saksamaa numbrimärkidega, aga autodes 100% türklased. Kõik autod laeni kaupoa täis ja enamusel ka suusaboksid katusel. Eks minnakse vanalt kodumaalt uude kodumaale tagasi.
40 min piiri peal passimist, mis tuletas meelde vanu aegu kui ka Lätti ei saanud alla poole tunnise piiril ootamiseta ning taaskordset kinnitust, et meil ei ole kuskile ühtegi immigranti peidetud ning ka ühtegi tulirelva ei ole kaasas ja Serbias me olime. Serbia algas kitsa kurvilise teega, kus iga 100 saksa numbriga auto kohta liigub üks Serbia numbriga 40 aastat vana Renault või 30 aastat vana Jugoslaavia Zaztava (on üks selline naljakas auto, mida sovjetiajal Jugos valmistati) või siis 20 aastat vana hoburakend. Kuhu me küll sattunud oleme. Ettekujutus, et tegu ju endise sotsialismileeri kõige rikkama riigiga, kuhu isegi nõukogude turiste ei lastud, osutus küll müüdiks. Kas tõesti pikalt kesknud sõda ja riigi lagunemine on nii laastavalt mõjunud. Eelnevalt mitmeid kordi Sloveenias käinuna, küll ei oodanud sellist trööstitud pilti. Aga õnneks teekonna ja aja möödudes olukord paranes ja mida kaugemale piirist ja mida lähemale Belgradile, seda rohkem paremuse poole. Niš-ist alates kuni Belgradini on väga korralik kaherealine kiirtee, nii et Belgradi jõudsime päris kiiresti. Kuna ükski kaasasolev gps ei tundnud Belgradi, siis sõitsime lihtsalt märkide järgi kesklinna poole ja kui parkimistsooni number läks päris väikseks, arvasime, et oleme linna südames. Ühe nurga taga leidsime ka parkimiskoha, nii et kõik korras ja linnatuur võib alata. Kerge nõutus oli kui autot parkides ei olnud kellegilt ega kuskilt parkimispiletit osta. Kuna aga ühelgi kohalikul autol polnud ka parkimispiletit, siis ei hakanud pikalt põdema ja jätsime ka enda auto ilma parkimispiletita meie tagasitulekut ootama. Kui nüüd ette rutata, siis tagasitulles oli trahvikviitung ilusasti kojamehe vahel.
Esimene mure Belgradis oli linnakaardi ostmine, aga arusaamatu, et ükski ajaleheputka linna kaarti ei müü. Marel oli autoatlase Belgradi kaart kaasas (mis küll rohkem gloobuse eest, aga vähemalt linna kontuurid olid peal), lasime ühel ajalehemüüjal sinna oma asukoha märkida ja enam-vähem saime aru ka, et kus kesklinn asub. Alustuseks jõe äärde ja ühe kõrge silla peale, kust oli ilusasti näha nii lähedalasuvate kirikute tornid kui ka veidi kaugemal olev kindlus. Suund teada polnud enam mingit probleemi kohustuslike vaatamisväärsuste leidmisel. Peaks kohe mainima, et niivõrd kuivõrd Sofia üllatas negatiivselt, üllatas Belgrad positiivselt. Ja igati hea meel selle üle, et Belgradi tulime (algses reisikavas Belgradi polnud). Kesklinna kindlus oli suur ja võimas. Kohe nii suur, et piltigi oli raske teha, et natukenegi suurem osa kindlusest ühe pildi peale jääks. Kindluses olev relvamuuseum oli erienvate ilmasõdade aegseid raskerelvi täis. Alates 1. Maailamsõja aegsete kergetankide ja raskekahuritega, mille toru läbimõõt pool meetrit ning teise maailmasõja aegsete tankidest ja suurtükkidest, kuni torpeedode ja Katjuushadeni välja.
Samuti oli linn täis erinevaid kirikuid, milledest võimsama mulje jättis ortodoksi kirik oma sünge sisemusega.
Kui Belgradi jalakäijate tsooni jõudsime, kuhu  kõik tänavakaubandus ja välikohvikud koondunud, kiskus taeva taas väga tumedaks ja kuna vihmavarju ka kaasas polnud, tekkis Marel äkki soov hästi kiiresti auto üles otsida. Lohisesin nagu ketikoer läbi kogu jalakäijate tsooni, saamata osa välikaubanduse võludest. Isegi jäätis jäi ostmata. Liigne oleks vist mainida, et vihma sadama ei hakanudki. Et aga ilm selline kahtlane oli, ei hakanud uuesti linna peale jalutama minema, vaid võtsime suuna mõnda linnalähedasse kaubanduskeskusesse, et öömajale jääda. Linnas hüppasime küll infopunktist läbi, kus teati, et linnast 20 km kaugusel on üks kämping. Kuna aga õiget kaarti polnud, mille järgi sõita, vaid ainult infopunkti töötaja umbmäärane kirjeldus ja et see ka meie homse marsruudiga ei kattunud, võtsime suuna linnast välja. Et Serbija piiri ületamisega olime saanud ühe tunni juurde ja väsimust ka polnud ning et linnaäärsetest kaubanduskeskustest sai ka hooga mööda sõidetud, jäi valikusse mõni suvalinekiirtee bensukas. Lõpuks sõitsime linnast ligi 100 km välja ning leidsime ühe sobivalt suure bensiinijaama. Panime ennast busside parklasse paika ja öömajale. Läbi une oli veel kuulda, kuidas rekkad manööverdasid ja kui järgmisel hommikul silmad lahti ajasime, olime suurte autode poolt sisse piiratud. Üldiselt on rekkamehed suht varajased, nii et kui meie üks kord saapad jalga saime, oli üks türklane vaid parklas magamas.   

PILDID:

1. Belgrad autoaknast
2. Varemed ja uusehitis - tüüpiline Belgradi pilt
3. Belgradi kondluse müüril
4. Relvamuuseum
5. Kindluse müüril, vol.2

6. Üks kindluse mitmest väravast

15. päev (25.07)

 Tsernomorets - Sofia
Läbisõit 420 km

SOFIA PÄEV
Juba etteölduna, tegu oli suht nõmeda ja mõttetu päevaga, vist selle reisi uus kõige mõttetum päev. Ja süüdi selles Bulgaaria teed ja Sofia linn. Aga kõigest järjekorras.
Esimest korda reisi jooksul panime kella helisema, et varakult sõitma hakata. Mõte selline, et Sofia kui suurlinn ja suure riigi pealinn on kindlasti vaatamisväärsusi täis ja kui hilja linna jõuda, ei jõua midagi näha. Eelnevalt sai arvestud, et jõuame Sofiasse  kuskil kahe ja kolme vahel ja linna vaatamine jääb õhtu peale. Et eelnevalt polnud  Sofia juures ühtegi kämpat leidnud, nii ette oli teada, et öömaja saab olema mõnes kaubanduskeskuse parklas ja kuna parklasse pole vaja väga vara jõuda, oleks saanud pikemalt ka Sofia õhtuse eluga tutvuda.
Kell sai laulma pandud poole kaheksaks, aga ega see ei tähenda, et pool kaheksa üles saaks. Puhkuse aeg ja kohe raske on und mitte täis magada. Nii et mingi veerand tundi läks kindlasti, enne kui üldse jalad alla saime (minul veel kauem), mingi aeg läks söömisele, mingi aeg asjade kokkupanekule ja mingi aeg veel sellele ja teisele. Mõte oli ka viimane ujumine Mustas meres teha, aga siis oleks vist alleks lõunast liikuma saada. Nii et ujumisest tuli loobuda. Ühe sõnaga, tegime nii kiiresti kui suutsime, aga läks nii, nagu alati - liikuma saime hakata ikka alles 9 paiku. Lisaks olid eile ühed sakslased naabriteks tulnud ja oma käru nii paigutanud, et ma enda oma juurde tagurdama ei pääsenud. Nii tuli lihaste jõul käru 90 kraadi pöörata, et auto külge saaks haakida. Õnneks sakslased tulid ka appi, nii et sõltumata sellest, et käru poolenisti liival oli, sai ta kärmelt õigesse suunda pöörata ja autole sappa haagitud. Väike jagelemine veel adminnitädiga, kes meid lihtsalt ja avalikult 12 leviga( 100 eeku) tõmbas, väites, et meie plats oli kallim kui paberil kirjas. OK, saagu ta selle 12 Leviga õnnelikuks.  Kusjuures tõmmata saime päeva jooksul veelgi, nii et see üks bulgaarlaste rahvuslik eripära vist. OK, dokumendid välja lunastatud, saime hakata Sofia peale liikuma.
Esimesed 100 ja natuke rohkem kilomeetrit oli lausa lust sõita- korralik kaherealine kiirtee ja ka liiklus praktiliselt olematu, edasi läks tee küll üherealiseks, aga kuna liiklus suht hõre, polnud mingeid probleeme. Järsku hakkas Klara tädi tahtma, et me suurelt teelt maha pööraksime. Kuna aga kõik märgid ja suunaviidad näitasid, et oleme õigel teel, ja ka Mare käes olev autoatlas kinnitas seda, siis ignoreerisime järjekindlalt Klaara tädi ja sõitsime edasi. Lõunasöögi ajal sai isegi Klaara marsruut täies ulatuses ekraanile mahutatud ja imestatud, et miks Klaara meid nii lõunasse ajab ja tahab ligi 60 km ringi teha. Ei saanudki sellest aru, kuni järgmise päeva lõunani, mil autorouti lahti võtsin ja avastasin, et Klaara tahtis meid viia Plovdiv – Sofia kiirteele, mis kokkuvõttes on küll 60 km pikem, aga sellele vaatamata üle poole tunni lühem. Kuna lühem tee viis sinka-vonka üle mägede, siis Marel kõrvad lukus, peopesad higised  ja  autopõrandasse kaassõitja kohale piduripedaali koht sisse tallatud. Lisaks jälle avarii ja liiklusseisak ligi pool tundi. Ja lõppresultaadiks mitmetunniline hilinemine Sofiasse, võrreldes plaanituga.   Sofias sai sisuliselt kesklinna sõidetud ja isegi üks piisav parkimiskoht leitud. Enne veel arvas üks kohalik rullnokk, et temal on mõtekas korraks meie käru müksata. Teine rida kadus ära ja enne rea lõppu tahtis ta kindlasti minust mööda saada, aga kas mootor ei jõudnud tal vedada või milles asi, aga vaatan peeglisse, et jorss ei jõua ega jõua mööda. Rea lõpp juba käes, kohalik aga ikka mul veel kõrval. Aru ei saanud, et mis toimub, hetke veel ja jorss sõidab ühe rattaga vastu trotuääri ja edasi juba teadmata. Igaks juhuks tõmbasin hoo maha ja samal hetkel ripsas ta oma parema peegliga käru. Ja ega see polnud ainuke napikas tänase päeva jooksul. Selliseid ühe sõiduraja kadumisi oli Sofias üllatavalt palju ja pooltel üritas keegi veel viimasel hetkel mööda saada. 
OK, Sofias kenasti kohal ja et tegu kesklinnaga, oli parkimine tasuline ja kohe samas ka üks parkimiskontroll liikumas. Kutsusime onu siis enda juurde, et mida teha ja kust parkimispileteid saaks. Parkimisonul olid kõik olemas ja tegi meile ilusasti selgeks, et kaks tundi vaja maksta, siis kell nii palju, et rohkem pole vaja. Ja kõik kokku 4 Levi. (2 euri). Maksin nõutud summa ja onu ise märkis piletile kõik vajalikud asjad ning lõpetuseks padistas veel 5 minutit mingitest arusdaamatutest asjadest (vene keele ja bulgaaria keele segu). Kui pärast parkimispiletit vaatasin, polnud seal neljast levist haisugi. Onu oli meile 2 levise parkimispileti müünud 2 korda kallimalt. Nii et ühe päeva jooksul juba teist korda bulgaarlaste käest tõmmata saanud. On ikka toredad inimesed.
Sofia ise oli täielik pettumus. Esiteks polnud midagi vaadata ja teiseks, hakkas padukat sadama. Mare põgenes ühte poodi sisse( ja tänu sellele sai vähemalt ühele lapsele üllatuse), mina nautisin lõunamaa paduvihma õues.Õnneks oli Mare suure vihmavarju kaasa võtnud, nii et kõige hullem mul olukord polnud.  Korraks nagu jäi vaiksemaks, nii et saime Nevski katedraalist ühe vihmase pildi teha. Siis aga vihm tugevnes taas ja järgmiseks kohaks  vihmavarjus olemiseks sai Subway kiirsöögikoht. Venitasime

vihm jäi vaiksemaks just selleks, et kohe kõvemini sadama hakata, nii et järgmine vaatamisväärsus meie jaoks oli üks suvaline kangialune. Kui mingid 15 min olime oodanud, tekkis tunne, et vihm on nõrgemks jäänud(tegelikult see nii muidugi ei olnud) ja saime edasi, nüüd juba küll tagasi, auto poole minna, et mida sa enam ringi jalutad kui vihma sajab. Sadu tugev ja selgemat taevast pole kuskilt näha. Lisaks kõigele hakkas ka pimedaks minema. Sellest ei hakka kirjutama, kuidas, selle asemel,et otse auto juurde minna, tegime kilomeetrise ringi (ja seda paduvihmas). Aga lõpuks me oma elamise- ja liiklemise vahendi üles leidsime.
 Nii et tänu vihmale ei näinud me Sofiast mitte midagi. Lohutuseks nii palju, et autoga sõitsime läbi terve linna ja täpselt läbi kesklinna ning ega ka autoaknast polnud midagi näha. Ei olnud uusi ja uhkeid hooneid, ei olnud vanalinna ega vanu maju, ei olnud ilusaid losse ega katedraale. Ühe sõnaga täielik pettumus,
Öömajaks saime homse tee ääres oleva Kauflandi kaubanduskeskuse parkla. Lisaks sai selle reisi esimene suurem muudatus reisiplaanidesse sisse viidud. Kuna Mare keeldus mägedesse uuesti minemast, aga homne päev oleks kaasa toonud umbes 50 km mägiteid, siis sai omne päev ringi mängitud ja sõidame mitte Aadria mere äärde, vaid hoopis kiirteed mööda Belgradi, endise Jugoslaavia ja nüüdse Serbia pealinna. Kuna tänane päev oli mind ennast ka piisavalt tüütanud, siis saime marsruudi muutuses päris kiiresti kokkuleppele. 

 PILDID:
1. Veinimõis Bulgaarias
2. Bulgaaria autoaknast
3. Bulgaaria autoaknast
4. Ühe hästi kõrge silla peal, 1000 m merepinnast

5. Ühe hästit kõrge silla peal vol 2