17. päev (27.07.)

 Belgrad - Zagreb
Läbisõit 357 km

HORVAATIA PÄEV
Päev ja riik. Kui riigid ja vahemaad väiksed, siis saab isegi hakkama. Kui paar päeva tagasi oli reisi kõige igavam ja mõttetum päev, siis tänane oli vastupidiselt kõige toredam ja positiivseid üllatusi täis. Seda tänu Horvaatiale ja Zagrebile ning olukorrale, et seda ei osanud oodata.
Ärasõit bensiinijaam-kämpingust oli nagu tavaliselt, kuskil 10 paiku ja kuni Zagrebin i kiirtee, nii et 290 km läbimiseks mingid 4 tundi ja kohe kämpasse. Kuna kämpa oli Zagrebi külje alla eelnevalt välja valitud, saaks käru kämpasse jätte ja autoga linna vallutama minna.
Aga alustuseks tuleb Horvaatiasse saada ja kuna piirid on parajad pudelikaelad ja et piirikontroll toimub nii riigist väljasõites kui ka riiki sissesõites, siis igal piiriületusel kaks kontrolli. Serbijast välja sõites oli lihtsalt passikontroll ja aidaa Serbija, Horvaatiasse sisenedes aga taas järjekord ja pooletunnine ootamine. Ja nagu juba traditsiooniks saanud, seisime sinna ritta, mis kõige aeglasemalt liikus. Passid kontrollitud, äratasime vist Horvaatia tollimehes suuremat uudishimu, nii et tavalise kärusse pilgu viskamise asemel , läks hoopis luukide avamiseks lahti. Alustuseks gaasiballoonide kapp,  siis voodialused, siis kapid, siis uuriti veel peldiku ja toa seinu, et ega mingeid peidikuid pole. Mitu pikka minutit tuuseldas majas, nii et pärast oli mitukümmend minutit vaja, et kõik korda uuesti teha. Oleks võinud ju lihtsalt küsida, et kas illegaale ja keemiarelvi kaasas on, oleks saanud eitava vastuse ja kõik rahul. Aga ei, vaja ikka kõik lahti kiskuda. Lisaks tegin näpu veel katki temaga toimetades. Nii et sissejuhatus Horvaatiasse polnud kõige parem.
Aga see ununes kiiresti. Kohe piiri ületades algas justkui uus maailm, kus kõik hoolitsetud ja meeldivalt korras. Ju see samasugune olukord, kui venest Eestisse tulla. Isegi rahakurss ja hinnad olid palju arusaadavamad, korruta lihtsalt kahega ja on meie vana kroonihind käes. Üks huvitav ja häiriv asi jäi aga päris kiiresti silma, nimelt ei olnud bensukates hindasid väljas ja ka bensiinijaamasid oli üllatavalt vähe ja kõik bensiinijaamad olid ühe firma omad.  Ega muidu saanudki teada kui et sõitsime ühte sisse, lasime paagi täis ja tshekilt saime arvutada, et hinnaks 1,34 eurot/l.
Kuna Klaaral on Horvaatia kohta kõik teed ja tänavad teada, jõudsime ilusasti kämpasse, panime maja paika, voolu taha, ise dušši alt läbi ja valmis linna minema.
Kämping oli väga hubane ja armas, pesemisvõimalused korralikud ja pererahvas lahke. Kui Rumeenias ja Bulgaarias olid kämpades 99% oma riigi numbriga autod, siis siin ei ole mite ühtegi Horvaatia numbrimärka näha, kõik võõrad. Enamus autosid Itaaliast, mõned Hollandist ja Inglismaalt ja meie(päris kõike autosid loomulikult ei suutnud kontrollida, nii et päris tõele see loetelu ei vasta).
Ja linna. Zagreb üllatas kohe oma suurlinnalike siisesõitudega. Mitmetasndilised ristmikud, paljurealised teed, rahulik ja sujuv liiklus – täpselt selline tunne, et oled mõnda vana Euroopa suurlinna sisse sõitmas.
Serbijaga võrreldes sootuks teine olukord ja mitte keegi ei sõelunud ega trüginud, nii et alguses oli isegi veidi imelik. Ja siis nad ilmusid – Zagrebi trammid. Esimest trammi vahtisin vist ammuli sui, nagu must mees blondiini. Ni iilusad ja nunnud, et hoobilt oli Zagrebist pilt ees kui maailma kõige kenamast linnast. Trammid olid tõesti ilusad. Kõik uued ja kõik ühte moodi sinised ja kõik puhtad ning reklaamidest määrimata. Loodetavasti saab Tallinn ka mingil ajal oma uued trammid kätte. Ei oleks uskunud, et üks liiklusvahend võib nii palju linnapilti muuta. Kuna enne olime kämpa juures olnud infopunktist kaardid võtnud ja lasknud selgeks teha olulisemad vaatamisväärsused, siis sai Klaarale üks vaatamisväärsustest sisse söödetud ja nii ta meid kesklinna viiski. Praktiliselt täpselt uue maaaluse parkla sissepääsu juurde. Koha leidsime 5. korrusel allpool maapinda, nii et sai ikka keerutada, kuni koha leidsime. Meie alla jäi veel üks korrus, nii et tõenäoliselt see parkimismaja oli küll kaevurite abiga tehtud. Liftiga parkimismajast üles ja oops, kuhu me sattunud olime? Ümber ringi klaas ja roostevaba metall , eskalaatoreid üles ja alla ning rahvas igal pool. Lift oli toonud meid H&M teisele korrusele.  Astusime tänavale ja oops, kuhu nüüd sattunud olime? Ümberringi välikohvikud, inimesed kohvi ja kokteile nautimas, mingi väike ausammas, mille äärel noored juttu ajamas ja ei mingit kisa-kära ega autode tuututamist. Kuna 5 sammu kaugusel oli kirikuuks, astusime sinna sisse, et natukegi ümbritsevaga harjuda ja mitte väga lollina välja näha. Kirikust uuesti väljas, palusime ühe kohaliku abi, et välja selgitada, kus hetkel asume ja kuna meil oli infopunkti kaardil ilusasti ära märgitud jalakäijate marsruut, midsa mööda kõik olulised vaatamisväärsused ära näeb ja et kuhu suunda edasi liikuda. Loomulikult tegime esimesed sammud vales suunas ja kui juba aru saime, et kus oleme ja kuhu minna, olime juba paarisaja meetrise ringi teinud ja praktiliselt samasse kohta tagasi jõudnud. Olukorrast ülevaade olemas, läksime siis jalakäijate ringi läbima. Pilt, mis Zerbija kesklinnas on, on võrratu. Ja need sinised trammid, isegi vanalinnas mõjuvad nad omaette vaatamisväärsustena. Et kõike ette lugeda, mida nägime ja kus käisime, läheks vist mitu lehte paberit. Kui lühidalt, siis Zagreb on jaotatud ülalinnaks, kus meie käisime ja alllinnaks, kuhu me ajapuudusel ei jõudnud. Aga et kõige olulisemad on just ülallinnas, nägime hoolimata piiratust ajast, päris palju. Alustasime ja lõpetasime on ringkäigu Ban Jelaci väljakul, mis meil nagu Võidu väljak Tallinnas, edasi mööda vanalinna treppe kõrgemale mäe otsa, kus püha Marki väljak ja kirik, mille ümber Horvaatia parlamendi hooned. Täpselt nagu Tallinnas Toompea. Edasi läbi kivivärava allapoole tagasi, mööda mitmetest ausammastest, kuni Zagrebi katedraalini välja. Arvestades linna suurust, on tegu erakordselt võimsa ja suursuguse hoonega, kus parasjagu ka jumalateenistus käis ja kus meie ka õnnistuse saime. Vahemärkusena peab mainima, et Horvaadid tunduvad tõsiusklik rahvas olevat ja seda nii noored kui ka vanad. Jumalateenistusel oli palju rahvast ja ka teeäärsetes väikestes kabelites oli näha, kuidas inimesed astusid mingi pühakuju eest läbi ja palvetasid kiirelt. Ja ka suveniiripoodides oli julgelt 2/3 suveniiridest religioosset laadi.
Oma ringiga Ban Jelaci väljakule tagasi jõudnud, maandusime ühes Itaalia välikohvikus ja nautisme tõeliselt maitsvat õhtusööki. Mare võttis ja kana, mina sealiha ja õlle ja sööma. Esimese ampsu ajal kiskus Mare oma näole sellise grimassi, et arvasin juba, et toit halb. Tuli välja, et itaalia kokk ei olnud kana valmistamisel vürtsidega kokku hoidnud (erinevalt minu seast, kus oleks tulisust võinud isegi rohkem olla). Pakkusin küll võimalust, et  vahetame taldrikud, aga kange, nagu ta on, sai ise oma praega hakkama. Ühe tüki küll sain välja lunida, veendumaks, et kana oli tõesti HOT. Aga süüa need itaalased teha oskavad, sõime ja mõmisesime mõnust. Plaan oli ka alllinnas väike tiir teha, aga kuna söömine võttis suht pika aja ja väljas hakkas juba pimedaks minema, ning et soov oli kämpas ka veel nats mõnuleda, jätsime alllinna järgmiseks korraks.  Loodetavasti see järgmine kord tuleb, kuna siia linna tahaks kindlasti tagasi tulla.
Ja kui on üks koht, kus elada tahaks, siis tänasest alates on see Zagreb ning Horvaatlaseks hakkaks ka. Sellised emotsioonid siis Zagrebist. Homme ootab ees endise Jugoslaavia väiksema riigi, Sloveenia, pealinn Ljubljana, nii et võimalik, et homme tahan juba sloveenlaseks saada.Aga täna tahan olla horvaat.
Tagasi kämpasse jõudsime juba pilkases pimedas. Üks kiire eurone vein, mis jäigi lõpuni joomata, valmiskirjutatud tekstide üleslaadimine blogisse kämpa peamajas, mõned koduste uudiste pealkirjad veel loetud ja oligi kohaliku aja järgi kell südaöö. Et hommikul väljasõit alles kell 11, siis aega magada ja viimast Horvaatiat nautida piisavalt. Homme ja ülehomme on meil organiseeritud päevad. Tuttavad sloveenid sisustavad järgmised päevad ja kuna me oleme ühte neist 5 päeva Eestis lõbustanud (eelmise aasta tuhapilve ajal ei saanud Igor ära lennata ja 5 päeva istus Eestis, kuni ta Varssavisse viisin, kust ta siis edasi juba omal jõul sai). Nii et tõenäoliselt on järgmised 2 päeva sisutihedad.

PILDID:
1. Zagrebi tramm
2. Zagrebi vanalinna kohal

3. Zagreb, Püha Marki väljak

4. Zagrebi mehed lõunapausil

5. Zagreb

6. Ban Jelaci monument