Balaton – Szeged – Timisoara (Rumeenia)
Läbisõit 440 km
Läbisõit 440 km
RUMEENIASSE JÕUDMISE PÄEV
Head aega tsiviliseeritud Ungari, tere tulemast metsik Rumeeni – nii võiks päeva väga lühidalt kokku võtta.
Balatoni äärest saime normaalsel ajal minema ja plaanide järgi pidime jõudma Rumeeniasse kuskil kella 5 paiku, siis nii ka juhtus. Kuna otse ühtegi teed ei läinud, pidime sõitma uuesti Budapesti ja sealt suuna Szegedi peale võtma. Tegelikult on küll otsetee olemas, aga see oleks tähendanud praamisõitu üle Doonau ja kuna Clarioni tädi täitas
laevasõiduga tee pikkuseks pea tund aega rohkem kui Budapesti kaudu, siis valisime viimase. Kella 12-st alates hakkas temperatuur tõusma, nii üks kraad poole tunni kohta ja kuni +36-ni välja. Õnneks ei olnud vaja rohkem väljas käia kui Rumeenia piiril kiirtee maksu maksmas ja samas bensukas ka tankimas, nii et väga hull see temperatuur ei tundunudki.
Eilse tankimise ajal sai arvestatud, et bensiini ei ole mõtet Rumeeniasse vedada ja tankisin täpselt nii palju, et üle piiri saaks. On ju Rumeenias bensiin ca 15 senti odavam. Aga et eile õhtul sai veidike ummikus istutud ja ka paarikümne kilommetrine lisaots tehtud ning et piiriületuspunkti viis märkide järgi teine tee, mitte see, mida ma eelnevalt olin arvestanud, siis enne Rumeenia piiri hakkas kütusetuli väga varakult põlema ja autokompuuter lubas lõpuni 5 km rohkem kui tegelikult piirini maad. Arvestades, et tee läks enne piiri järjest hullemaks ja kütesekulu tõusis, siis oli hirm põhjendatud ja umbes kilomeeter enne lõppu teatas auto võidukalt, et saame veel sõita 0 kilomeetrit. Aga lootus, et kütuse lõppu näidatakse väikse varuga, andis jõudu edasi liikuda. Arutasime küll, et kui juhtumisi bensiin otsa saab, võtan ratta ja 4 l kanistri ning bensukasse, aga kõik läks hästi ning Rumeenia bensiinijaama me õnnelikult jõudsime.
Rumeenia piir võttis meid vastu üüratult pika veoautode järjekorraga mõlemal pool piiri ja dokumente küsiva piirivalvuriga sõiduautode poole peal. Rumeenia on küll natuke aega EU s olnud, aga vist mitte Schengeni viisaruumis. Igal juhul dokumente taheti näha ja uuriti, et kuhu edasi liigume.
Nii et Rumeenias. Rumeenia võttis meid vastu musta olemisega valuutamüüjatega, kes peaaegu, et nõudlikult tahtsid, et auto kinni peaks ja mõned Leud neilt vahetaks. Lisaks kõikvõimalikud putkad kahel pool teed ja muud sellised piiril sabas seisjatele mõeldud atraktsioonid. Manööverdasin neist mööda ja esimesse bensukasse, kus paak täis ja kiirelt minema. Bensukas roolis meie kõrvale Dacia, milles 4 musta olemisega meest, üks hirmsam kui teine. Ju tulid Ungarist oma musti tegusid tegemast ja nüüd kiiresti kodumaale tagasi. Marel oli ikka päris hirmus hakanud kui kõik neljakesi teda pikalt piidlesid.
Kui kuskil riigipiir muudab kõike, alates keelest ja valuutast, lõpetades inimeste ja üldvaatega, siis on see Ungari – Rumeenia piir kohe kindlasti. Nagu teise maailma oleks sattunud. Inimesed muutusid hoobilt mustemaks ja jubedamaks, majad koledamaks, teed hullemaks, autod vanemaks, teele ilmusid hobuvankrid koju(või tööle) sõitvate peredega ja palju muu sarnasega. Ning ka liiklus läks hoobilt hullemaks. Pidev joon ja möödasõidu keelu märk tähendavad Rumeenias vist midagi muud kui normaalses maailmas. Nii palju napikaid (möödasõite) pole paari viimase aasta jooksul kokku näinud kui siin esimese tunni jooksul. Teed on kitsad ja kurvilised ja probleemiks pole mitte rekkad, need sõidavad jumalast lahedalt ja kiirelt, vaid mingid külamehest Dacia mehed, kes oma 30 a vanast(silma järgi) Daciast vägisi 50 välja pigistavad. Seda kurvilisel maanteel, kus möödasõit meie mõistes
võimatu. Ehk et kui Ungari pinnal läks keskmise kiiruse arvestamine suures piirdes normaalselt, siis Rumeenia pinnal läks paarisaja kilomeetri läbimine üle tunni pikemaks kui arvestada sai. Aga Timisoarasse jõudsime ja peale seiklemisi linna vahel ka kämpingusse. Meie Clarioni tädil sai Rumeenia pinnal mõistus otsa. Panime Balatoni ääres Timisoara kämpa koordinaadid sisse ja sõitsime rahulikult õpetuste järgi. Timisoarasse jõudes juhatati meid järjekindlalt kesklinna suunas. Nats imelik oli, aga ennegi kämpasid kesklinnas olnud. Kui aga ühe kesklinna silla peal tädi teatas, et olete jõudnud sihtpunkti, ehmatas ära küll, et kus see öömaja siis on. Tegime tiiru läheduses, et ehk on kämpa kuskil jõe kaldapealsel, aga mida pole, seda pole. Aga tänapäeva inimesed, nagu me oleme, ei piirdu me mitte ühe navigeerimisseadmega. Neid oli meil kaasas kokku 3. Arvutis Autoroute ja Nokias ka veel oma. (Etteruttavalt järgmise päeva juurde, kasutasime neid kõiki kolme,et edasi liikuda). Kuna mobla navigaatorit polnud eriti kasutanud, siis asusime arvuti kallale. Autoroute lahti ja koordinaadid sisse. Paar esimest risteed olid imelikud kui arvutitädi ülipikalt juhendas (lugedes ette pööramise suuna, tänava nime ja isegi ilmakaare) ja reeglina pöörasime enne ära kui tädi oma jutuga lõpuni jõudis ja reeglina pöörasime valesse suunda, nii et kõike tuli uuesti alustada. Aga ka sellega harjusime, nii et mingi aja pärast hakkas koostöö ka arvutiga sujuma. Mare vaatas arvuti pilti ja juhendas, et kas paremale, vasakule või otse. Nii et väikese vaheaegadega juba kolmas tädi, kes teed juhatas. Olgu mainitud, et neljas oli veel Nokia tädi, kes sõna võttes läbi sinihamba ka raadio vait pani ja ennast eetrisse surus.
Sellise koostööga jõudsime kiirelt kohale ja valges ka laagri üles, grilli tööle, liha grillitud ja söödud.
Kämpa ise oli selline nõuka aja ehitis, mis natuke meenutas surnuaeda(kohad olid tornidega kiviaedade vahel). Pesemisruumid tõeliselt vanad ja mis kõige rohkem nalja valmistas, peldiku veepaak kõrgel lae all, nagu meil 70-ndatel. Pikk kett koos tilaga rippus laest alla ja et vett tõmmata,tuli seda siis tõmmata.
Aga uni oli hea ja homme Bukaresti poole. Homme tuleb pikk sõidupäev, nii et pikalt magada hommikul ei saa.
Head aega tsiviliseeritud Ungari, tere tulemast metsik Rumeeni – nii võiks päeva väga lühidalt kokku võtta.
Balatoni äärest saime normaalsel ajal minema ja plaanide järgi pidime jõudma Rumeeniasse kuskil kella 5 paiku, siis nii ka juhtus. Kuna otse ühtegi teed ei läinud, pidime sõitma uuesti Budapesti ja sealt suuna Szegedi peale võtma. Tegelikult on küll otsetee olemas, aga see oleks tähendanud praamisõitu üle Doonau ja kuna Clarioni tädi täitas
laevasõiduga tee pikkuseks pea tund aega rohkem kui Budapesti kaudu, siis valisime viimase. Kella 12-st alates hakkas temperatuur tõusma, nii üks kraad poole tunni kohta ja kuni +36-ni välja. Õnneks ei olnud vaja rohkem väljas käia kui Rumeenia piiril kiirtee maksu maksmas ja samas bensukas ka tankimas, nii et väga hull see temperatuur ei tundunudki. Eilse tankimise ajal sai arvestatud, et bensiini ei ole mõtet Rumeeniasse vedada ja tankisin täpselt nii palju, et üle piiri saaks. On ju Rumeenias bensiin ca 15 senti odavam. Aga et eile õhtul sai veidike ummikus istutud ja ka paarikümne kilommetrine lisaots tehtud ning et piiriületuspunkti viis märkide järgi teine tee, mitte see, mida ma eelnevalt olin arvestanud, siis enne Rumeenia piiri hakkas kütusetuli väga varakult põlema ja autokompuuter lubas lõpuni 5 km rohkem kui tegelikult piirini maad. Arvestades, et tee läks enne piiri järjest hullemaks ja kütesekulu tõusis, siis oli hirm põhjendatud ja umbes kilomeeter enne lõppu teatas auto võidukalt, et saame veel sõita 0 kilomeetrit. Aga lootus, et kütuse lõppu näidatakse väikse varuga, andis jõudu edasi liikuda. Arutasime küll, et kui juhtumisi bensiin otsa saab, võtan ratta ja 4 l kanistri ning bensukasse, aga kõik läks hästi ning Rumeenia bensiinijaama me õnnelikult jõudsime.
Rumeenia piir võttis meid vastu üüratult pika veoautode järjekorraga mõlemal pool piiri ja dokumente küsiva piirivalvuriga sõiduautode poole peal. Rumeenia on küll natuke aega EU s olnud, aga vist mitte Schengeni viisaruumis. Igal juhul dokumente taheti näha ja uuriti, et kuhu edasi liigume.
Nii et Rumeenias. Rumeenia võttis meid vastu musta olemisega valuutamüüjatega, kes peaaegu, et nõudlikult tahtsid, et auto kinni peaks ja mõned Leud neilt vahetaks. Lisaks kõikvõimalikud putkad kahel pool teed ja muud sellised piiril sabas seisjatele mõeldud atraktsioonid. Manööverdasin neist mööda ja esimesse bensukasse, kus paak täis ja kiirelt minema. Bensukas roolis meie kõrvale Dacia, milles 4 musta olemisega meest, üks hirmsam kui teine. Ju tulid Ungarist oma musti tegusid tegemast ja nüüd kiiresti kodumaale tagasi. Marel oli ikka päris hirmus hakanud kui kõik neljakesi teda pikalt piidlesid.
Kui kuskil riigipiir muudab kõike, alates keelest ja valuutast, lõpetades inimeste ja üldvaatega, siis on see Ungari – Rumeenia piir kohe kindlasti. Nagu teise maailma oleks sattunud. Inimesed muutusid hoobilt mustemaks ja jubedamaks, majad koledamaks, teed hullemaks, autod vanemaks, teele ilmusid hobuvankrid koju(või tööle) sõitvate peredega ja palju muu sarnasega. Ning ka liiklus läks hoobilt hullemaks. Pidev joon ja möödasõidu keelu märk tähendavad Rumeenias vist midagi muud kui normaalses maailmas. Nii palju napikaid (möödasõite) pole paari viimase aasta jooksul kokku näinud kui siin esimese tunni jooksul. Teed on kitsad ja kurvilised ja probleemiks pole mitte rekkad, need sõidavad jumalast lahedalt ja kiirelt, vaid mingid külamehest Dacia mehed, kes oma 30 a vanast(silma järgi) Daciast vägisi 50 välja pigistavad. Seda kurvilisel maanteel, kus möödasõit meie mõistes
võimatu. Ehk et kui Ungari pinnal läks keskmise kiiruse arvestamine suures piirdes normaalselt, siis Rumeenia pinnal läks paarisaja kilomeetri läbimine üle tunni pikemaks kui arvestada sai. Aga Timisoarasse jõudsime ja peale seiklemisi linna vahel ka kämpingusse. Meie Clarioni tädil sai Rumeenia pinnal mõistus otsa. Panime Balatoni ääres Timisoara kämpa koordinaadid sisse ja sõitsime rahulikult õpetuste järgi. Timisoarasse jõudes juhatati meid järjekindlalt kesklinna suunas. Nats imelik oli, aga ennegi kämpasid kesklinnas olnud. Kui aga ühe kesklinna silla peal tädi teatas, et olete jõudnud sihtpunkti, ehmatas ära küll, et kus see öömaja siis on. Tegime tiiru läheduses, et ehk on kämpa kuskil jõe kaldapealsel, aga mida pole, seda pole. Aga tänapäeva inimesed, nagu me oleme, ei piirdu me mitte ühe navigeerimisseadmega. Neid oli meil kaasas kokku 3. Arvutis Autoroute ja Nokias ka veel oma. (Etteruttavalt järgmise päeva juurde, kasutasime neid kõiki kolme,et edasi liikuda). Kuna mobla navigaatorit polnud eriti kasutanud, siis asusime arvuti kallale. Autoroute lahti ja koordinaadid sisse. Paar esimest risteed olid imelikud kui arvutitädi ülipikalt juhendas (lugedes ette pööramise suuna, tänava nime ja isegi ilmakaare) ja reeglina pöörasime enne ära kui tädi oma jutuga lõpuni jõudis ja reeglina pöörasime valesse suunda, nii et kõike tuli uuesti alustada. Aga ka sellega harjusime, nii et mingi aja pärast hakkas koostöö ka arvutiga sujuma. Mare vaatas arvuti pilti ja juhendas, et kas paremale, vasakule või otse. Nii et väikese vaheaegadega juba kolmas tädi, kes teed juhatas. Olgu mainitud, et neljas oli veel Nokia tädi, kes sõna võttes läbi sinihamba ka raadio vait pani ja ennast eetrisse surus.Sellise koostööga jõudsime kiirelt kohale ja valges ka laagri üles, grilli tööle, liha grillitud ja söödud.
Kämpa ise oli selline nõuka aja ehitis, mis natuke meenutas surnuaeda(kohad olid tornidega kiviaedade vahel). Pesemisruumid tõeliselt vanad ja mis kõige rohkem nalja valmistas, peldiku veepaak kõrgel lae all, nagu meil 70-ndatel. Pikk kett koos tilaga rippus laest alla ja et vett tõmmata,tuli seda siis tõmmata.
Aga uni oli hea ja homme Bukaresti poole. Homme tuleb pikk sõidupäev, nii et pikalt magada hommikul ei saa.
PILDID:
1. Tüüpiline Rumeenia külapilt
2. Kämpa Timisoaras
1. Tüüpiline Rumeenia külapilt
2. Kämpa Timisoaras
3. Õhtusöök kahele
No comments:
Post a Comment