Timisoara - Bukarest
Läbisõit 590 km
Läbisõit 590 km
EBAÕNNE PÄEV
Selle reisi kõigi vastikum päev, esiteks kõige pikem päev, kõige vastikuma liiklusega päev, ummikus istumise päev, eksimiste päev, paduvihma päev ja lõpuks veel maja lagunemise päev. Kõik ühes päevas koos, mis sa hing veel ihkad. Aga nüüd vähemalt lootus, et reisi kõik halvad momendid said ühe päevaga ühele poole ja edasi kõik probleemivabalt. Kui vaid oleks nii ja mitte nagu eelmisel aastal usas, kus esimesele järgnes veel halvem ja nii mitu päeva progresseeruvalt.
Aga päev lõppes vähemalt nii palju rahuldavalt, et leidsime kämpa üles (seda küll 3 gps-i abil, kusjuures kõige täpsem oli taas kord arvuti autoroute) ja saime vähemalt veel tänase päeva sees magama.
Aga nüüd järjekorras.
Nagu ikka, sai hommikul magada täpselt nii kaua kui und on, ehk et umbes üheksani, hommikupudru ja kola kokkupanek ning 10:10 olime stardivalmis, täpselt nagu reisiplaan ette nägi. Ise veel rõõmustasime, et jõuame normaalsel ajal Bukaresti.
Esimene üllatus oli esimeses külas, kus posti otsas olev kell näitas täpselt üks tund rohkem kui meie kellad. Siis jõudis kohale küll, et Rumeenia on laias laastus sama joone peal kui Eesti ja eks siis meil ka sama kellaaeg on, ehk et Ungariga võrreldes üks tund varajasem. Nii et ühe tunni sellest päevast olime juba kaotanud.
Kui eile sai paar tundi rõvedate Dacia taatide taga vedeletud, siis täna oli see aeg oluliselt pikem, teed mägisemad ja Dacia mehi rohkem. Lisaks veel mingid idiootsed kaubikute tegelased, kes vist veavad mägiteedel kaupa ilma seda kinnitamata, nii et igas kurvis lasti kiirus 30 peale. Vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks röökida ja karjuda ning jalgu trampida, aga kuna Mare kardab igat kurvi, mis on üle 10 kraadi ja kui tee läheb veel natuke üles või natuke alla, siis seda enam. Nii et hoidsin end tagasi ja üritasin halva mängu juures võimalikult head nägu teha. Nagu juba eile kirjutasin, on Rumeenia liiklus jubedalt närviline. Kellel mootoril veidikegi rammu on (mootor >1,4 l), need sõeluvad, need kellel seda rammu ei ole, nendel lihtsalt poogen, et keegi teine ka sõidab. Omaette nähtus oli üks hobusemees, kes lihtsalt arvas, et tal keset sõidurada vaja üle silla sõita ja kuna vastutulijaid oli ketina, siis võib ette kujutada, mis seal sillal juhtus. Õnneks (see vist tänase päeva ainuke vedamine) sain ma just enne hobuse teele keeramist selle nina eest läbi, nii et minu tagant tulija pidi kahe jalaga piduritele ronima, et külamehe ainsal varandusel elunatukest säilitada.
Kell oli juba lõuna läbi kui mingil hetkel päästeteenistuse auto sireenide karjudes mööda tuiskas ja mingi 20-30 min hiljem sama masin sama kisaga vastru tuli. Naljatasime veel, et ju ta õigest kohast mööda kimas ja nüüd tagasi sõidab. Siis aga liiklus järsku seiskus. Kõikide eesolevate autode juhid olid väljas ja hetke pärast kõigi tagaolevate autode juhid samuti. Õnneks ei saanud meie midagi aru, millest jutt ja ega keegi osanud meile arusaadavates keeltes seda ka selgitada. Liiklus seisis ja ei meetritki edasi. Veidi aja pärast tuli veel üks päästeteenistuse auto vastu ja siis ka kiirabi ja üks politsei lendas madallennul meist mööda. Siis oli pilt selge, et mingi mats on toimunud, aga et kui kaugel ja kui kaua liiklus seisab, sellest polnud aimugi. Kõik kohalikud väikeste autode mehed sõitsid tagasi ja shestide järgi nii palju aru sain, et mingit metsarada saab õnnetuskohast mööda. Meie aga seisime koos rekkadega uhkelt edasi. Ja nii üle tunni. Lõpuks siiski liiklus lasti lahti ja pilt, mida pool kilti eespool nägime, oli päris võigas. Üks Fordi tagaotsaga (esimest otsa autol enam ei olnud) auto oli ühel pool teed põllul ja 100 m eemal Renault kaubik, millel oli aimatav esiots, teisel pool teed. Nii et pildi järgi laupkokkupõrge. Elagu metsik liiklus kurvilistel teedel . Kõrvalistmel läks Mare nägu nii kaameks, et edasiseks oli kaks võimalust: tõmmata auto teeserva ja ja lihtsalt oodata natuke või teine, mida ka tegin. Plaadi pealt tuli vist mingi ennesõjaaegne rokk, ja kuna see oli üks Mare lemmikrokkidest, keerasin häälenuppu kohe südamest plussi poole. Aitas, hall nägu muutus taas roosaks. Aga vähemalt pool järgnevat tundi oli liikumiskiirus niigi aeglasest veel aeglasem.
Ja siis tuli pauguga vihm kaela. Õnneks oli veel valge ja kiirus väga oluliselt ei muutunud, aga halb oli sõita sellegi poolest.
Ja välgutas tublisti.
Kuna liikusime välgupilvega samas suunas, tema otse, meie kurviliselt ja et meie liikumiskiirused olid suht samad, siis aeg ajalt jõudsime mõne ääre alla ja siis uuesti ära. Nii et vihma saime vahelduva eduga. Aga mis oli müstiline, oli valgusmängu kestus. Välkude sähmimist nägime mingi 4-5 tundi jutti ja kogu aeg meie ees. Ja need polnud mingid väiksed sähvatused, vaid ikka nii, et terve taevas valge. Osa välke risti, osa püsti. Võimas vaatemäng igal juhul.
Kell oli juba 8 õhtul ja sõita veel mingi 200 km, ehk et sama tempo juures oli eeldatavaks kohalejõudmise ajaks 11:30 ning Marel tekkis juba kindel soov kuskil parklas või bensukas pidama jääda. Väikese diskussiooni tulemusena sõitsime natuke veel edasi, kuni Pitesti linnani, et seal vaatame, mida ja kuidas edasi. Kuna Pitestist Bukaresti läheb kiirtee, siis need viimased 120 km läheksid suht libedalt, aga kohalejõudmine oleks igal juhul pimedas. Põhiline argument, et edasi sõita oli järgmises päevas. Kuna plaanitud oli Bukaresti päev, siis oleks hea käru kämpasse jätta ja autoga seiklema minna. Hommikul Bukaresti jõudes oleks pidanud, kas käruga Bukarestis tiirutama, mis liiklust arvestades oleks hullumeelsus olnud, või siis käru kuskile linnaserva parklasse jätta, mis oleks aga tõsine risk olnud. Nii et põrutasime edasi. Tempo oli hea ja gps näitas kohalejõudmise ajaks 22:00, nii et kõige hullem ei tundunudki.
Olukord läks taas hulluks umbes 30 km enne Bukaresti kui jõudsime äikesepilvele järele. Võõras koht, paduvihm, tuled ei näita mitte midagi, vastutulijad pimestavad, ühe sõnaga, kiirteel kukkus kiirus 60 peale. Kuna 2 gps-i, mis sel hetkel juhatasid, ei olnud just kõige ärksamad Rumeenia tundjad, siis kiirtee mahasõidu magasime maha ja pidime paraja ringi tegema, et samale kohale tagasi jõuda. Peale selle näitasid mõlemad gps-id erinevat teepikkust lõpuni. Kuna üks näitas tänavat (mitt maja numbrit vaid lihtsalt tänavat) ja teine geograafilisi koordinaate, siis 2 km eksimus oli võimalik ja liikusime edasi. Et vihm läks tugevamaks, siis kiirus langes, liikusime linnatänavatel max 20 km/h ja sedagi tundus palju – nähtavus oli sisuliselt nullilähedane. Esimesena teatas sihtkohta jõudmisest Nokia tädi. Kuna Clarioni tädil olid koordinaadid oletatavasti täpsed, liikusime Clarioni tädi järgi edasi.Seda mingi tühermaani ja siis teatas ka Clarion, et olete jõudnud sihtpunkt. No tere tulemast tsivilisatsiooni, kämping põllul. Õnneks siiski ka Clarioni tädi polnud täpne. Lootus oli, et ju kämpa kuskil nurga taga on ja et teeme ühe ringi. Aga ei mingit kämpingut. Mare hakkas tungivalt nõudma, et arvuti kiiresti käima paneks (tegelikult tegi ta seda juba mingi hetk tagasi), aga et olime mingi imeliku maja aia taga, siis sõitsin vaikselt edasi, et rahulikumat kohta leida. Selle sama maja tagant ära pöörates jõudsime maja esiküljele ja silma hakkas selgete tähtedega kiri: Embassy of the United States of America“. Mare arvas, et see on kõige kindlam koht, kus kinni pidada ja arvutit uurima hakata. Mina arvasin, et antud momendil oleme vähemalt kolme snaiperpüssi kirbul ja et targem on vist veidi eemale liikuda. OK, leidsime siis lähedaloleva ridaelamu ees vaba koha, saime arvuti tööle ja autorout-i tädi teatas rõõmsalt, et tehke parempööre ja 100 m pärast olete kohal. Nii ka oli.
Kämpas võeti meid ilusasti vastu, kasseeriti raha ja öeldi, et pange oma elamine kuhu ise tahate. Väga tore kui ruumi laialt. See kämpa oli aga täis. Ja vihma sadas ja näha polnud midagi. Tegin jala kämpale ringi peale, et äkki on kaugemal mõni vaba plats, aga territoorium oli suht väike ja karavanide kohti vähe. Paar kohta küll oli, aga need olid nii kitsad, et esiteks, pimedas manööverdamine pole kõige meeldivam ja teiseks, poole meetri kaugusele kellegi majast või telgist ka oma elamist panna ei tahaks. Et vihma ikka ladistas, läksin kärusse jopet võtma ning kui ukse lahti tegin, sain shoki. Kärus sadas vihma. Ühe katuseluugi asemel oli tühjus ja vihma sadas sisse. Põrand oli märg ja kuna plätudega tassisin ka pori sisse, siis pilt oli lihtsalt nutmaajav. MIDA TEHA? Et üks Eesti mees nii lihtsalt alla ei anna, tuli kiiresti tegutseda. Õhtuks sai vihmavari läbi katuseaugu torgatud ja lahti tehtud. Vähemalt vihma ei saja sisse. Ja et tuul vihmavarju ära ei viiks, sai ööseks veel toidukott vihmavarju sanga külge riputatud. Vähemalt täna õhtuks päästetud. Eks homme näeb, mida ja kuidas edasi. Õnneks ei olnud kärusse palju sisse sadanud, nii et luugi pidime kaotanud olema suhteliselt hiljuti.
Hommikul esimeseks asjaks ratas võtta ja natuke maad läbi sõita, et ehk leiab luugi üles. Kuna vahetult enne kämpat olid põõsad ja lootus, et nendes põõsastes luugi ära kaotasime, oli olemas, käisin veel õhtul jala natuke maad tagasi, et äkki leiab üles. Aga mingit katuseluugi moodi asja ma küll ei leidnud. Ja etteruttavalt nii palju, et ei leidnud seda ka järgmisel hommikul.
Majale leidsime ka enam vähem normaalse koha prantsuse kooliekskursiooni varustusebussi ja nende toidukäru vahel, nii et ka see lahenes. Oma voolupistiku toppisin ka prantslaste voolujuhtme külge, nii et elagu rahvaste sõprus.
Et eilsest õhtust oli liha järel ja kartulid keedetud, läks söögitegemine kiiresti. Söögi alla ka sügavkülmast pits jääkülma Saaremaa viina ( kohe täitsa vabatahtlikult kallasin 50-60 gr viina alla) ja magama. Ja uni oli hea. Ei ole vist aastaid nii hästi maganud. Aga sellest juba homme edassi.
P.s. Mainimata jäi, et lisaks kõigile sõitsime ühes linnas valesti ja mööda valet teed välja. Kuna Clarioni tädi oli täna kõigega nõus, et kus ja kuhu sõidan, siis oli Mare see, kes vahepeal autoatlase oli välja võtnud ja ise vägesid juhtis. Mingi hetk ta siis avastas, et sõidame vist valet teed pidi. Tee viis Bukaresti teele välja küll, aga oleksime mingi 40-50 km ringi teinud. Kuna valesti olime sõitnud 10 km, siis otsustasime ringi pöörata ja tagasi sõita. Muuseas, kui ei oleks tagasi pööranud, vaid mööda valet teed edasi sõitnud, oleksime avarii kohast mööda sõitnud ja lõppkokkuvõttes ligi tund aega võitnud. Nii et alati pole kõige lühem tee kõige kiirem.
PILDID:
1. Rumeenia küla autoaknast
2. Rumeenia autoaknast
3. Doonau lüüsid
4. Vihmane Doonau
Selle reisi kõigi vastikum päev, esiteks kõige pikem päev, kõige vastikuma liiklusega päev, ummikus istumise päev, eksimiste päev, paduvihma päev ja lõpuks veel maja lagunemise päev. Kõik ühes päevas koos, mis sa hing veel ihkad. Aga nüüd vähemalt lootus, et reisi kõik halvad momendid said ühe päevaga ühele poole ja edasi kõik probleemivabalt. Kui vaid oleks nii ja mitte nagu eelmisel aastal usas, kus esimesele järgnes veel halvem ja nii mitu päeva progresseeruvalt.
Aga päev lõppes vähemalt nii palju rahuldavalt, et leidsime kämpa üles (seda küll 3 gps-i abil, kusjuures kõige täpsem oli taas kord arvuti autoroute) ja saime vähemalt veel tänase päeva sees magama.
Aga nüüd järjekorras.
Nagu ikka, sai hommikul magada täpselt nii kaua kui und on, ehk et umbes üheksani, hommikupudru ja kola kokkupanek ning 10:10 olime stardivalmis, täpselt nagu reisiplaan ette nägi. Ise veel rõõmustasime, et jõuame normaalsel ajal Bukaresti.
Esimene üllatus oli esimeses külas, kus posti otsas olev kell näitas täpselt üks tund rohkem kui meie kellad. Siis jõudis kohale küll, et Rumeenia on laias laastus sama joone peal kui Eesti ja eks siis meil ka sama kellaaeg on, ehk et Ungariga võrreldes üks tund varajasem. Nii et ühe tunni sellest päevast olime juba kaotanud.
Kui eile sai paar tundi rõvedate Dacia taatide taga vedeletud, siis täna oli see aeg oluliselt pikem, teed mägisemad ja Dacia mehi rohkem. Lisaks veel mingid idiootsed kaubikute tegelased, kes vist veavad mägiteedel kaupa ilma seda kinnitamata, nii et igas kurvis lasti kiirus 30 peale. Vahepeal oli küll selline tunne, et tahaks röökida ja karjuda ning jalgu trampida, aga kuna Mare kardab igat kurvi, mis on üle 10 kraadi ja kui tee läheb veel natuke üles või natuke alla, siis seda enam. Nii et hoidsin end tagasi ja üritasin halva mängu juures võimalikult head nägu teha. Nagu juba eile kirjutasin, on Rumeenia liiklus jubedalt närviline. Kellel mootoril veidikegi rammu on (mootor >1,4 l), need sõeluvad, need kellel seda rammu ei ole, nendel lihtsalt poogen, et keegi teine ka sõidab. Omaette nähtus oli üks hobusemees, kes lihtsalt arvas, et tal keset sõidurada vaja üle silla sõita ja kuna vastutulijaid oli ketina, siis võib ette kujutada, mis seal sillal juhtus. Õnneks (see vist tänase päeva ainuke vedamine) sain ma just enne hobuse teele keeramist selle nina eest läbi, nii et minu tagant tulija pidi kahe jalaga piduritele ronima, et külamehe ainsal varandusel elunatukest säilitada.
Kell oli juba lõuna läbi kui mingil hetkel päästeteenistuse auto sireenide karjudes mööda tuiskas ja mingi 20-30 min hiljem sama masin sama kisaga vastru tuli. Naljatasime veel, et ju ta õigest kohast mööda kimas ja nüüd tagasi sõidab. Siis aga liiklus järsku seiskus. Kõikide eesolevate autode juhid olid väljas ja hetke pärast kõigi tagaolevate autode juhid samuti. Õnneks ei saanud meie midagi aru, millest jutt ja ega keegi osanud meile arusaadavates keeltes seda ka selgitada. Liiklus seisis ja ei meetritki edasi. Veidi aja pärast tuli veel üks päästeteenistuse auto vastu ja siis ka kiirabi ja üks politsei lendas madallennul meist mööda. Siis oli pilt selge, et mingi mats on toimunud, aga et kui kaugel ja kui kaua liiklus seisab, sellest polnud aimugi. Kõik kohalikud väikeste autode mehed sõitsid tagasi ja shestide järgi nii palju aru sain, et mingit metsarada saab õnnetuskohast mööda. Meie aga seisime koos rekkadega uhkelt edasi. Ja nii üle tunni. Lõpuks siiski liiklus lasti lahti ja pilt, mida pool kilti eespool nägime, oli päris võigas. Üks Fordi tagaotsaga (esimest otsa autol enam ei olnud) auto oli ühel pool teed põllul ja 100 m eemal Renault kaubik, millel oli aimatav esiots, teisel pool teed. Nii et pildi järgi laupkokkupõrge. Elagu metsik liiklus kurvilistel teedel . Kõrvalistmel läks Mare nägu nii kaameks, et edasiseks oli kaks võimalust: tõmmata auto teeserva ja ja lihtsalt oodata natuke või teine, mida ka tegin. Plaadi pealt tuli vist mingi ennesõjaaegne rokk, ja kuna see oli üks Mare lemmikrokkidest, keerasin häälenuppu kohe südamest plussi poole. Aitas, hall nägu muutus taas roosaks. Aga vähemalt pool järgnevat tundi oli liikumiskiirus niigi aeglasest veel aeglasem.
Ja siis tuli pauguga vihm kaela. Õnneks oli veel valge ja kiirus väga oluliselt ei muutunud, aga halb oli sõita sellegi poolest.
Ja välgutas tublisti.
Kuna liikusime välgupilvega samas suunas, tema otse, meie kurviliselt ja et meie liikumiskiirused olid suht samad, siis aeg ajalt jõudsime mõne ääre alla ja siis uuesti ära. Nii et vihma saime vahelduva eduga. Aga mis oli müstiline, oli valgusmängu kestus. Välkude sähmimist nägime mingi 4-5 tundi jutti ja kogu aeg meie ees. Ja need polnud mingid väiksed sähvatused, vaid ikka nii, et terve taevas valge. Osa välke risti, osa püsti. Võimas vaatemäng igal juhul.
Kell oli juba 8 õhtul ja sõita veel mingi 200 km, ehk et sama tempo juures oli eeldatavaks kohalejõudmise ajaks 11:30 ning Marel tekkis juba kindel soov kuskil parklas või bensukas pidama jääda. Väikese diskussiooni tulemusena sõitsime natuke veel edasi, kuni Pitesti linnani, et seal vaatame, mida ja kuidas edasi. Kuna Pitestist Bukaresti läheb kiirtee, siis need viimased 120 km läheksid suht libedalt, aga kohalejõudmine oleks igal juhul pimedas. Põhiline argument, et edasi sõita oli järgmises päevas. Kuna plaanitud oli Bukaresti päev, siis oleks hea käru kämpasse jätta ja autoga seiklema minna. Hommikul Bukaresti jõudes oleks pidanud, kas käruga Bukarestis tiirutama, mis liiklust arvestades oleks hullumeelsus olnud, või siis käru kuskile linnaserva parklasse jätta, mis oleks aga tõsine risk olnud. Nii et põrutasime edasi. Tempo oli hea ja gps näitas kohalejõudmise ajaks 22:00, nii et kõige hullem ei tundunudki.
Olukord läks taas hulluks umbes 30 km enne Bukaresti kui jõudsime äikesepilvele järele. Võõras koht, paduvihm, tuled ei näita mitte midagi, vastutulijad pimestavad, ühe sõnaga, kiirteel kukkus kiirus 60 peale. Kuna 2 gps-i, mis sel hetkel juhatasid, ei olnud just kõige ärksamad Rumeenia tundjad, siis kiirtee mahasõidu magasime maha ja pidime paraja ringi tegema, et samale kohale tagasi jõuda. Peale selle näitasid mõlemad gps-id erinevat teepikkust lõpuni. Kuna üks näitas tänavat (mitt maja numbrit vaid lihtsalt tänavat) ja teine geograafilisi koordinaate, siis 2 km eksimus oli võimalik ja liikusime edasi. Et vihm läks tugevamaks, siis kiirus langes, liikusime linnatänavatel max 20 km/h ja sedagi tundus palju – nähtavus oli sisuliselt nullilähedane. Esimesena teatas sihtkohta jõudmisest Nokia tädi. Kuna Clarioni tädil olid koordinaadid oletatavasti täpsed, liikusime Clarioni tädi järgi edasi.Seda mingi tühermaani ja siis teatas ka Clarion, et olete jõudnud sihtpunkt. No tere tulemast tsivilisatsiooni, kämping põllul. Õnneks siiski ka Clarioni tädi polnud täpne. Lootus oli, et ju kämpa kuskil nurga taga on ja et teeme ühe ringi. Aga ei mingit kämpingut. Mare hakkas tungivalt nõudma, et arvuti kiiresti käima paneks (tegelikult tegi ta seda juba mingi hetk tagasi), aga et olime mingi imeliku maja aia taga, siis sõitsin vaikselt edasi, et rahulikumat kohta leida. Selle sama maja tagant ära pöörates jõudsime maja esiküljele ja silma hakkas selgete tähtedega kiri: Embassy of the United States of America“. Mare arvas, et see on kõige kindlam koht, kus kinni pidada ja arvutit uurima hakata. Mina arvasin, et antud momendil oleme vähemalt kolme snaiperpüssi kirbul ja et targem on vist veidi eemale liikuda. OK, leidsime siis lähedaloleva ridaelamu ees vaba koha, saime arvuti tööle ja autorout-i tädi teatas rõõmsalt, et tehke parempööre ja 100 m pärast olete kohal. Nii ka oli.
Kämpas võeti meid ilusasti vastu, kasseeriti raha ja öeldi, et pange oma elamine kuhu ise tahate. Väga tore kui ruumi laialt. See kämpa oli aga täis. Ja vihma sadas ja näha polnud midagi. Tegin jala kämpale ringi peale, et äkki on kaugemal mõni vaba plats, aga territoorium oli suht väike ja karavanide kohti vähe. Paar kohta küll oli, aga need olid nii kitsad, et esiteks, pimedas manööverdamine pole kõige meeldivam ja teiseks, poole meetri kaugusele kellegi majast või telgist ka oma elamist panna ei tahaks. Et vihma ikka ladistas, läksin kärusse jopet võtma ning kui ukse lahti tegin, sain shoki. Kärus sadas vihma. Ühe katuseluugi asemel oli tühjus ja vihma sadas sisse. Põrand oli märg ja kuna plätudega tassisin ka pori sisse, siis pilt oli lihtsalt nutmaajav. MIDA TEHA? Et üks Eesti mees nii lihtsalt alla ei anna, tuli kiiresti tegutseda. Õhtuks sai vihmavari läbi katuseaugu torgatud ja lahti tehtud. Vähemalt vihma ei saja sisse. Ja et tuul vihmavarju ära ei viiks, sai ööseks veel toidukott vihmavarju sanga külge riputatud. Vähemalt täna õhtuks päästetud. Eks homme näeb, mida ja kuidas edasi. Õnneks ei olnud kärusse palju sisse sadanud, nii et luugi pidime kaotanud olema suhteliselt hiljuti.
Hommikul esimeseks asjaks ratas võtta ja natuke maad läbi sõita, et ehk leiab luugi üles. Kuna vahetult enne kämpat olid põõsad ja lootus, et nendes põõsastes luugi ära kaotasime, oli olemas, käisin veel õhtul jala natuke maad tagasi, et äkki leiab üles. Aga mingit katuseluugi moodi asja ma küll ei leidnud. Ja etteruttavalt nii palju, et ei leidnud seda ka järgmisel hommikul.Majale leidsime ka enam vähem normaalse koha prantsuse kooliekskursiooni varustusebussi ja nende toidukäru vahel, nii et ka see lahenes. Oma voolupistiku toppisin ka prantslaste voolujuhtme külge, nii et elagu rahvaste sõprus.
Et eilsest õhtust oli liha järel ja kartulid keedetud, läks söögitegemine kiiresti. Söögi alla ka sügavkülmast pits jääkülma Saaremaa viina ( kohe täitsa vabatahtlikult kallasin 50-60 gr viina alla) ja magama. Ja uni oli hea. Ei ole vist aastaid nii hästi maganud. Aga sellest juba homme edassi.
P.s. Mainimata jäi, et lisaks kõigile sõitsime ühes linnas valesti ja mööda valet teed välja. Kuna Clarioni tädi oli täna kõigega nõus, et kus ja kuhu sõidan, siis oli Mare see, kes vahepeal autoatlase oli välja võtnud ja ise vägesid juhtis. Mingi hetk ta siis avastas, et sõidame vist valet teed pidi. Tee viis Bukaresti teele välja küll, aga oleksime mingi 40-50 km ringi teinud. Kuna valesti olime sõitnud 10 km, siis otsustasime ringi pöörata ja tagasi sõita. Muuseas, kui ei oleks tagasi pööranud, vaid mööda valet teed edasi sõitnud, oleksime avarii kohast mööda sõitnud ja lõppkokkuvõttes ligi tund aega võitnud. Nii et alati pole kõige lühem tee kõige kiirem.
PILDID:
1. Rumeenia küla autoaknast
2. Rumeenia autoaknast
3. Doonau lüüsid
4. Vihmane Doonau
No comments:
Post a Comment