Tsernomorets - Sofia
Läbisõit 420 km
Läbisõit 420 km
SOFIA PÄEV
Juba etteölduna, tegu oli suht nõmeda ja mõttetu päevaga, vist selle reisi uus kõige mõttetum päev. Ja süüdi selles Bulgaaria teed ja Sofia linn. Aga kõigest järjekorras.
Esimest korda reisi jooksul panime kella helisema, et varakult sõitma hakata. Mõte selline, et Sofia kui suurlinn ja suure riigi pealinn on kindlasti vaatamisväärsusi täis ja kui hilja linna jõuda, ei jõua midagi näha. Eelnevalt sai arvestud, et jõuame Sofiasse kuskil kahe ja kolme vahel ja linna vaatamine jääb õhtu peale. Et eelnevalt polnud Sofia juures ühtegi kämpat leidnud, nii ette oli teada, et öömaja saab olema mõnes kaubanduskeskuse parklas ja kuna parklasse pole vaja väga vara jõuda, oleks saanud pikemalt ka Sofia õhtuse eluga tutvuda.
Kell sai laulma pandud poole kaheksaks, aga ega see ei tähenda, et pool kaheksa üles saaks. Puhkuse aeg ja kohe raske on und mitte täis magada. Nii et mingi veerand tundi läks kindlasti, enne kui üldse jalad alla saime (minul veel kauem), mingi aeg läks söömisele, mingi aeg asjade kokkupanekule ja mingi aeg veel sellele ja teisele. Mõte oli ka viimane ujumine Mustas meres teha, aga siis oleks vist alleks lõunast liikuma saada. Nii et ujumisest tuli loobuda. Ühe sõnaga, tegime nii kiiresti kui suutsime, aga läks nii, nagu alati - liikuma saime hakata ikka alles 9 paiku. Lisaks olid eile ühed sakslased naabriteks tulnud ja oma käru nii paigutanud, et ma enda oma juurde tagurdama ei pääsenud. Nii tuli lihaste jõul käru 90 kraadi pöörata, et auto külge
saaks haakida. Õnneks sakslased tulid ka appi, nii et sõltumata sellest, et käru poolenisti liival oli, sai ta kärmelt õigesse suunda pöörata ja autole sappa haagitud. Väike jagelemine veel adminnitädiga, kes meid lihtsalt ja avalikult 12 leviga( 100 eeku) tõmbas, väites, et meie plats oli kallim kui paberil kirjas. OK, saagu ta selle 12 Leviga õnnelikuks. Kusjuures tõmmata saime päeva jooksul veelgi, nii et see üks bulgaarlaste rahvuslik eripära vist. OK, dokumendid välja lunastatud, saime hakata Sofia peale liikuma.
Esimesed 100 ja natuke rohkem kilomeetrit oli lausa lust sõita- korralik kaherealine kiirtee ja ka liiklus praktiliselt olematu, edasi läks tee küll üherealiseks, aga kuna liiklus suht hõre, polnud mingeid probleeme. Järsku hakkas Klara tädi tahtma, et me suurelt teelt maha pööraksime. Kuna aga kõik märgid ja suunaviidad näitasid, et oleme õigel teel, ja ka Mare käes olev autoatlas kinnitas seda, siis ignoreerisime järjekindlalt Klaara tädi ja sõitsime edasi. Lõunasöögi ajal sai isegi Klaara marsruut täies ulatuses ekraanile mahutatud ja imestatud, et miks Klaara meid nii lõunasse ajab ja tahab ligi 60 km ringi teha. Ei saanudki sellest aru, kuni järgmise päeva lõunani, mil autorouti lahti võtsin ja
avastasin, et Klaara tahtis meid viia Plovdiv – Sofia kiirteele, mis kokkuvõttes on küll 60 km pikem, aga sellele vaatamata üle poole tunni lühem. Kuna lühem tee viis sinka-vonka üle mägede, siis Marel kõrvad lukus, peopesad higised ja autopõrandasse kaassõitja kohale piduripedaali koht sisse tallatud. Lisaks jälle avarii ja liiklusseisak ligi pool tundi. Ja lõppresultaadiks mitmetunniline hilinemine Sofiasse, võrreldes plaanituga. Sofias sai sisuliselt kesklinna sõidetud ja isegi üks piisav parkimiskoht leitud. Enne veel arvas üks kohalik rullnokk, et temal on mõtekas korraks meie käru müksata. Teine rida kadus ära ja enne rea lõppu tahtis ta kindlasti minust mööda saada, aga kas mootor ei jõudnud tal vedada või milles asi, aga vaatan peeglisse, et jorss ei jõua ega jõua mööda. Rea lõpp juba käes, kohalik aga ikka mul veel kõrval. Aru ei saanud, et mis toimub, hetke veel ja jorss sõidab ühe rattaga vastu trotuääri ja edasi juba teadmata. Igaks juhuks tõmbasin hoo maha ja samal hetkel ripsas ta oma parema peegliga käru. Ja ega see polnud ainuke napikas tänase päeva jooksul. Selliseid ühe sõiduraja kadumisi oli Sofias üllatavalt palju ja pooltel üritas keegi veel viimasel hetkel mööda saada. 
OK, Sofias kenasti kohal ja et tegu kesklinnaga, oli parkimine tasuline ja kohe samas ka üks parkimiskontroll liikumas. Kutsusime onu siis enda juurde, et mida teha ja kust parkimispileteid saaks. Parkimisonul olid kõik olemas ja tegi meile ilusasti selgeks, et kaks tundi vaja maksta, siis kell nii palju, et rohkem pole vaja. Ja kõik kokku 4 Levi. (2 euri). Maksin nõutud summa ja onu ise märkis piletile kõik vajalikud asjad ning lõpetuseks padistas veel 5 minutit mingitest arusdaamatutest asjadest (vene keele ja bulgaaria keele segu). Kui pärast parkimispiletit vaatasin, polnud seal neljast levist haisugi. Onu oli meile 2 levise parkimispileti müünud 2 korda kallimalt. Nii et ühe päeva jooksul juba teist korda bulgaarlaste käest tõmmata saanud. On ikka toredad inimesed.
Sofia ise oli täielik pettumus. Esiteks polnud midagi vaadata ja teiseks, hakkas padukat sadama. Mare põgenes ühte poodi sisse( ja tänu sellele sai vähemalt ühele lapsele üllatuse), mina nautisin lõunamaa paduvihma õues.Õnneks oli Mare suure vihmavarju kaasa võtnud, nii et kõige hullem mul olukord polnud. Korraks nagu jäi vaiksemaks, nii et saime Nevski katedraalist ühe vihmase pildi teha. Siis aga vihm tugevnes taas ja järgmiseks kohaks vihmavarjus olemiseks sai Subway kiirsöögikoht. Venitasime
Juba etteölduna, tegu oli suht nõmeda ja mõttetu päevaga, vist selle reisi uus kõige mõttetum päev. Ja süüdi selles Bulgaaria teed ja Sofia linn. Aga kõigest järjekorras.
Esimest korda reisi jooksul panime kella helisema, et varakult sõitma hakata. Mõte selline, et Sofia kui suurlinn ja suure riigi pealinn on kindlasti vaatamisväärsusi täis ja kui hilja linna jõuda, ei jõua midagi näha. Eelnevalt sai arvestud, et jõuame Sofiasse kuskil kahe ja kolme vahel ja linna vaatamine jääb õhtu peale. Et eelnevalt polnud Sofia juures ühtegi kämpat leidnud, nii ette oli teada, et öömaja saab olema mõnes kaubanduskeskuse parklas ja kuna parklasse pole vaja väga vara jõuda, oleks saanud pikemalt ka Sofia õhtuse eluga tutvuda.
Kell sai laulma pandud poole kaheksaks, aga ega see ei tähenda, et pool kaheksa üles saaks. Puhkuse aeg ja kohe raske on und mitte täis magada. Nii et mingi veerand tundi läks kindlasti, enne kui üldse jalad alla saime (minul veel kauem), mingi aeg läks söömisele, mingi aeg asjade kokkupanekule ja mingi aeg veel sellele ja teisele. Mõte oli ka viimane ujumine Mustas meres teha, aga siis oleks vist alleks lõunast liikuma saada. Nii et ujumisest tuli loobuda. Ühe sõnaga, tegime nii kiiresti kui suutsime, aga läks nii, nagu alati - liikuma saime hakata ikka alles 9 paiku. Lisaks olid eile ühed sakslased naabriteks tulnud ja oma käru nii paigutanud, et ma enda oma juurde tagurdama ei pääsenud. Nii tuli lihaste jõul käru 90 kraadi pöörata, et auto külge
saaks haakida. Õnneks sakslased tulid ka appi, nii et sõltumata sellest, et käru poolenisti liival oli, sai ta kärmelt õigesse suunda pöörata ja autole sappa haagitud. Väike jagelemine veel adminnitädiga, kes meid lihtsalt ja avalikult 12 leviga( 100 eeku) tõmbas, väites, et meie plats oli kallim kui paberil kirjas. OK, saagu ta selle 12 Leviga õnnelikuks. Kusjuures tõmmata saime päeva jooksul veelgi, nii et see üks bulgaarlaste rahvuslik eripära vist. OK, dokumendid välja lunastatud, saime hakata Sofia peale liikuma. Esimesed 100 ja natuke rohkem kilomeetrit oli lausa lust sõita- korralik kaherealine kiirtee ja ka liiklus praktiliselt olematu, edasi läks tee küll üherealiseks, aga kuna liiklus suht hõre, polnud mingeid probleeme. Järsku hakkas Klara tädi tahtma, et me suurelt teelt maha pööraksime. Kuna aga kõik märgid ja suunaviidad näitasid, et oleme õigel teel, ja ka Mare käes olev autoatlas kinnitas seda, siis ignoreerisime järjekindlalt Klaara tädi ja sõitsime edasi. Lõunasöögi ajal sai isegi Klaara marsruut täies ulatuses ekraanile mahutatud ja imestatud, et miks Klaara meid nii lõunasse ajab ja tahab ligi 60 km ringi teha. Ei saanudki sellest aru, kuni järgmise päeva lõunani, mil autorouti lahti võtsin ja
avastasin, et Klaara tahtis meid viia Plovdiv – Sofia kiirteele, mis kokkuvõttes on küll 60 km pikem, aga sellele vaatamata üle poole tunni lühem. Kuna lühem tee viis sinka-vonka üle mägede, siis Marel kõrvad lukus, peopesad higised ja autopõrandasse kaassõitja kohale piduripedaali koht sisse tallatud. Lisaks jälle avarii ja liiklusseisak ligi pool tundi. Ja lõppresultaadiks mitmetunniline hilinemine Sofiasse, võrreldes plaanituga. Sofias sai sisuliselt kesklinna sõidetud ja isegi üks piisav parkimiskoht leitud. Enne veel arvas üks kohalik rullnokk, et temal on mõtekas korraks meie käru müksata. Teine rida kadus ära ja enne rea lõppu tahtis ta kindlasti minust mööda saada, aga kas mootor ei jõudnud tal vedada või milles asi, aga vaatan peeglisse, et jorss ei jõua ega jõua mööda. Rea lõpp juba käes, kohalik aga ikka mul veel kõrval. Aru ei saanud, et mis toimub, hetke veel ja jorss sõidab ühe rattaga vastu trotuääri ja edasi juba teadmata. Igaks juhuks tõmbasin hoo maha ja samal hetkel ripsas ta oma parema peegliga käru. Ja ega see polnud ainuke napikas tänase päeva jooksul. Selliseid ühe sõiduraja kadumisi oli Sofias üllatavalt palju ja pooltel üritas keegi veel viimasel hetkel mööda saada. 
OK, Sofias kenasti kohal ja et tegu kesklinnaga, oli parkimine tasuline ja kohe samas ka üks parkimiskontroll liikumas. Kutsusime onu siis enda juurde, et mida teha ja kust parkimispileteid saaks. Parkimisonul olid kõik olemas ja tegi meile ilusasti selgeks, et kaks tundi vaja maksta, siis kell nii palju, et rohkem pole vaja. Ja kõik kokku 4 Levi. (2 euri). Maksin nõutud summa ja onu ise märkis piletile kõik vajalikud asjad ning lõpetuseks padistas veel 5 minutit mingitest arusdaamatutest asjadest (vene keele ja bulgaaria keele segu). Kui pärast parkimispiletit vaatasin, polnud seal neljast levist haisugi. Onu oli meile 2 levise parkimispileti müünud 2 korda kallimalt. Nii et ühe päeva jooksul juba teist korda bulgaarlaste käest tõmmata saanud. On ikka toredad inimesed.
Sofia ise oli täielik pettumus. Esiteks polnud midagi vaadata ja teiseks, hakkas padukat sadama. Mare põgenes ühte poodi sisse( ja tänu sellele sai vähemalt ühele lapsele üllatuse), mina nautisin lõunamaa paduvihma õues.Õnneks oli Mare suure vihmavarju kaasa võtnud, nii et kõige hullem mul olukord polnud. Korraks nagu jäi vaiksemaks, nii et saime Nevski katedraalist ühe vihmase pildi teha. Siis aga vihm tugevnes taas ja järgmiseks kohaks vihmavarjus olemiseks sai Subway kiirsöögikoht. Venitasime
vihm jäi vaiksemaks just selleks, et kohe kõvemini sadama hakata, nii et järgmine vaatamisväärsus meie jaoks oli üks suvaline kangialune. Kui mingid 15 min olime oodanud, tekkis tunne, et vihm on nõrgemks jäänud(tegelikult see nii muidugi ei olnud) ja saime edasi, nüüd juba küll tagasi, auto poole minna, et mida sa enam ringi jalutad kui vihma sajab. Sadu tugev ja selgemat taevast pole kuskilt näha. Lisaks kõigele hakkas ka pimedaks minema. Sellest ei hakka kirjutama, kuidas, selle asemel,et otse auto juurde minna, tegime kilomeetrise ringi (ja seda paduvihmas). Aga lõpuks me oma elamise- ja liiklemise vahendi üles leidsime.
Nii et tänu vihmale ei näinud me Sofiast mitte midagi. Lohutuseks nii palju, et autoga sõitsime läbi terve linna ja täpselt läbi kesklinna ning ega ka autoaknast polnud midagi näha. Ei olnud uusi ja uhkeid hooneid, ei olnud vanalinna ega vanu maju, ei olnud ilusaid losse ega katedraale. Ühe sõnaga täielik pettumus,
Öömajaks saime homse tee ääres oleva Kauflandi kaubanduskeskuse parkla. Lisaks sai selle reisi esimene suurem muudatus reisiplaanidesse sisse viidud. Kuna Mare keeldus mägedesse uuesti minemast, aga homne päev oleks kaasa toonud umbes 50 km mägiteid, siis sai omne päev ringi mängitud ja sõidame mitte Aadria mere äärde, vaid hoopis kiirteed mööda Belgradi, endise Jugoslaavia ja nüüdse Serbia pealinna. Kuna tänane päev oli mind ennast ka piisavalt tüütanud, siis saime marsruudi muutuses päris kiiresti kokkuleppele.
Nii et tänu vihmale ei näinud me Sofiast mitte midagi. Lohutuseks nii palju, et autoga sõitsime läbi terve linna ja täpselt läbi kesklinna ning ega ka autoaknast polnud midagi näha. Ei olnud uusi ja uhkeid hooneid, ei olnud vanalinna ega vanu maju, ei olnud ilusaid losse ega katedraale. Ühe sõnaga täielik pettumus,
Öömajaks saime homse tee ääres oleva Kauflandi kaubanduskeskuse parkla. Lisaks sai selle reisi esimene suurem muudatus reisiplaanidesse sisse viidud. Kuna Mare keeldus mägedesse uuesti minemast, aga homne päev oleks kaasa toonud umbes 50 km mägiteid, siis sai omne päev ringi mängitud ja sõidame mitte Aadria mere äärde, vaid hoopis kiirteed mööda Belgradi, endise Jugoslaavia ja nüüdse Serbia pealinna. Kuna tänane päev oli mind ennast ka piisavalt tüütanud, siis saime marsruudi muutuses päris kiiresti kokkuleppele.
PILDID:
1. Veinimõis Bulgaarias
2. Bulgaaria autoaknast
3. Bulgaaria autoaknast
4. Ühe hästi kõrge silla peal, 1000 m merepinnast
1. Veinimõis Bulgaarias
2. Bulgaaria autoaknast
3. Bulgaaria autoaknast
4. Ühe hästi kõrge silla peal, 1000 m merepinnast
5. Ühe hästit kõrge silla peal vol 2
No comments:
Post a Comment