Läbisõit 6 km
PÄIKESEVÕTUPÄEV
Eile oli küll väike mõte, et täna võiks hommikuse päikesevõtu järel Burgasesse sõita ja kuni õhtuse päikesevõtuni linna peal laiata. Aga mõteks see jäigi. Esiteks pole Burgas mingi linn, mida vaadata, vaid uusarendused ja suur sadam (äkki panen täiega mööda, aga eile läbi sõites jäi selline mulje) ja teiseks, 
sõidetud on niigi piisavalt, nii et täiendavad 60 km ei pakkunud enam mingit ahvatlust. Nii et ei mingit Burgast ja pühendume terve päeva puhkamisele. Selleks, et me hästi pika puhkepäeva saaksime, hoolitses mingi peugeoti mees, kes otsustas oma pirukäruga öösel liivale sõita ja sinna kinni jääda. Juba öösel üritas ta oma jõududega välja pääseda ja hääle järgi kaapis end kapotini liiva sisse. Õnneks ei kestnud see kinnijäämine kaua, nii et saime poolelioleva unenäo järgmise seeria ära vaadata, aga hommikul enne kaheksat läks päästeoperatsioon lahti. Proovi sa magada kui kõrva ääres üks, mis kinni ja üks, mis kinnijäänut välja sikutab, täie möirgamisega kindlale pinnasele üritavad saada. Ja kuna päike juba kõrgel, oli tunne, et kell juba peale üheksat, nii et sai vaikselt üles kobitud ja alles siis kella vaadatud. Kell muidugi polnud kaheksagi veel. Aga mis seal ikka, plavkad jalga ja ujuma. Kell kaheksa hommikul olin ainuke inimene vees (kuigi enamik kämparahvast oli juba üleval), nii et terve abajas minu päralt. Vesi oli jätkuvalt mõnus. Väike miinus küll see, et merirohi on kalda ääres tihe ja enne tuli 1,5 m sügavusele jõuda kui taimestik ära kadus. Esimene kord oli võõrastav, aga hiljem harjus nii ära, et sumasid hooga floorast-faunast läbi ja tagasitulles võtsid kaasa ka veel.
Hommikusöögiks omlett ja edasi kohe põhitegevuse juurde. Mare läks rannaliivale end päikesele ja bulgaarlastele näitama, mina üritasin iga hinna eest netti pääseda, mis tulutuks ettevõtteks jäigi. Kohalikus kämpas on kõige lühem periood 1 nädal ja ligi 10 eurot tahavad selle eest saada. Proovisin küll kõrvaoleva hotelli võrku pääseda, aga signaal jäi nats nõrgaks ja läpakaga mööda kämpa aiaääri ka ei hakanud luurama. Nii et lootus mõned blogitekstid üles laadida, hommikul ei täitunud.
Jalgratta kumm oli järjekordselt katki, nii et taas kord ootas tuttav töö ees. Sel korral olin ise küll eelmisel päeval paiga nii halvasti pannud, et õhk oli välja jooksnud vana paiga alt. Aga et eile sai poest uus õhukumm ostetud, panin uue õhukummi. Eks näeb, kas see peab vastu. Kui olin tagumise ratta alla pannud, et üks väike proovisõit teha, avastasin õudusega, et ka esimene kumm on tühi. No mida see nüüd tähendab, keegi nagu meelega lõhuks mu kumme. Üks paik oli veel järel ja see läks siis esimese kummi lappimiseks, nii et nüüd on vähemalt mingiks ajaks kummi paikamisega asi ühel pool – ühtegi paika enam järel ei ole. Aga tänase päeva õhtul on kummid veel täis, nii et lootus on, et ehk jäävad pidama.
Nagu juba öeldud, läks Mare mere äärde ja tund aega oli sellises asendis, et iga laine varbad märjaks kastis. Siis aga sai vist villand ja puges majja varju. Ja kuni õhtuni ta varjus oli. Ok,oleme täpsed, vahe peal käisime ka kõrvalolevas linnas toidutagavarasid täiendamas ja kohalikku raha otsimas, et kämpa eest maksta, nii et kogu aeg ta päikese eest peidus polnud. Linn oli selline tüüpiline rannikuküla, kus kena liivarand ja hulgaliselt suveniiriputkasid – tüüpiline Musta mere äärne linnake. Nägime ühte panka, kuid selle pangaautomaat ei tunnistanud ühtegi Eesti panka, ehk kõik meie kaardid sülitas masin järjekindlalt välja ja kuna, erinevalt Rumeeniast, kus valuutavahetajaid on rohkem kui toidumüüjaid, pole Bulgaarias valuutavahetusi kuskil, hakkas kerge nõutus tekkima, et kuidas kämpa eest maksta. Mingil põhjusel jäin kohalikku kinovaateakent vaatama ja oh üllatus, kino kassas vahetati valuutat ka. Nii et ainuke asutus, mis Bulgaaria külas nädalavahetusel valuutat vahetab, on kino. Õnn jälle meie õnnel ja homme hommikul saame oma dokumendid kämpa retseptsioonist välja lunastada.
Ühe hotelli ees saime ka wifi võrku sisse, nii et ka värskemad sissekanded blogisse aplõuditud ning Postimehe ja Delfi pealkirjad kiirelt läbi loetud. Kui juba linnas olime, ei saanud ometi nii ära minna, et i kohalike kokkade taset poleks kontrollitud ja kerge lõunasöök võetud ühes imearmsas välikohvikus viigipuude ja muu rohelise varjus. Mina sealiha seentega ja Mare kana, mõlemad praed kartuli püreega. Toidud käes, olime taas nõutud, ei saa aru, kumb on kumma oma. Ühel oli püree juures, teisel ainult seened, kumb nendest kana, seda ei saanud ka maitsmise teel teada – mõlemad olid sealiha maitsega. Kuna Bulgaarlane ei saanud meist aru ja meie temast, oleks õiendamine tühi ajaraiskamine olnud, nii et sõime seda, mid ette toodi. Mina jäin vähemalt rahule, Mare mitte nii väga, sest üritas oma kartuli portsu mulle sokutada, aga ma ei võtnud eriti vedu. Nii ta siis mossitas, et tema peab üksi püreed sööma.
Nii et kokkuvõttes igati kordaläinud linnaskäik – toit varutud, kõht täis ja kohalikku valuutat piisavalt tagataskus.
Nüüd siis kämpingust ka. Nõuka aegsete inimestana ei imesta eriti millegi üle, aga see kämpa kuulub küll sellesse kategooriasse, et tõenäoliselt on kuskil veel hullem, aga seda on vaja kaua otsida.
Asukoht on vapustav ja vool on olemas. Sellega ka head asjad piirduvad. Pesemised ja tualetid olid veidi paremad laulusõnades olevatest: „Ma venes nägin peldikut, mis sita ära määris“, nii et kui varem säästsime enda tualetti ja käisime enamuses kämpade omades, siis selle kämpa peldikusse küll minna ei tahtnud ja ega pesemisega suurt parem polnud. Sooja vett ei olnud ja samuti dusshi polnud. Oli vaid kõver toru, millest vähemalt õhtul täiesti külma vett tuli. Alguses kämpasse sisse sõites veel imestasime, et iga karavani juurde läks lisaks voolukaablile ka veevoolik ja kõigil olid mingid improviseeritud pesemiskohad tekitatud (veepaak kõrgemal ja dussh selle küljes), hiljem saime muidugi aru, et milleks see kõik. Kämpa majad olid sellised, et vabatahtlikult sinna sisse küll minna ei tahaks. Ehitatud vist 50 a tagasi ja isegi uut värvi pole selle aja jooksul suudetud peale tõmmata. Samas olukorras olid kõik söögikohad ja poed(putkad). Ühe sõnaga, täiesti käest ära lastud. Või teine variant, et kuna igal pool ümbruses käib arendustegevus ja isegi kämpa kõrvale ehitati uusi hotelli tüüpi maju, siis äkki elab see kämpa oma viimaseid päevi ja võetakse veel, mis võtta annab.
Huvitav on see, et nii kämpa kui ka mõlemalpool olev rand on pikalt karavane täis. Ja vaadates neid elamisi, tundub, et need on seisnud nädalaid või kuid seal samas kohas. Ehk et nähtavasti tulevad inimesed suve alguses karavanidega kohale, pargivad liivale ja elavad siin kuni sügiseni.
Ja kõik on bulgaarlased ning enamus ka korralike autode ja karavanikärudega, nii et see vist on neil elustiil selline.
Homme on selle reisi esimene varajane tõusmine. Otsustasime, et kuna homme ka suht pikk päev(Sofiasse siit 431 km) ja õhtust kämpingut ei ole(täiesti müstika, et Sofia läheduses ei suutnud ühtegi kämpingut leida) ja ei ole õrna aimugi, et kuhu öömajale saame jääda, sõidame varem välja. Praeguste plaanide järgi on homme 7:30 äratus ja kohe kui söödud, teele. Aga eks näe, kuidas me nii vara minema saame, siiani pole varajased tõusmised õnnestunud. Tegelikult tõusnud isegi oleme, aga sõitma pole sellegi poolest varem saanud hakata.
PILDID:
1. Kämpa liivarand
2. Mare ja viinamarjad
3. Toiduvarusid täiendamas
4. Peldik "LUX"
5. Peldik "TAVALINE"
6. Dušš
No comments:
Post a Comment