Zagreb – Ljubljana - Žiri
Läbisõit 205 km
Läbisõit 205 km
Et Ljubljanasse pidime jõudma kella ühe paiku ja et sõita oli ainult 140 km, saime liikuma hakata alles peale ühteteist ja kuna Zagreb oli meid hästi vastu võtnud ja ennast hästi tutvustanud, ei hakanud
sellest linnast ära kiirustama. Ja ega eriti varem poleks saanudki, hommikul lõppes(pigem küll katkes lühikeseks ajaks) vihmasadu alles peale kümmet ja ega me siis vihmaga saa majast välja minna.
Juba õhtul hakkas kergelt vihma sadama, aga öö jooksul sadu aina tugevnes ja vastu hommikut oli juba selline kerge paduka moodi vihm väljas. Et maja oli täpselt suure puu all, siis puu pealt kukkusid mitte enam väiksed vihmapiisad, vaid suured veemullid. Ja ´vastavalt oli ka kolin katusel selline, nagu keegi loobiks sinna kruusakive. Selle kolina peale ärksin üles ja igaks juhuks panin tualeti katuseluugi ja köögiakna kinni, mine tea, et äkki hakkab vett sisse sadadama. Vastu hommikut tõusis Mare üles ja avastas, et põrand ujub. Katuseaugu parandamise teip oli vee raskuse all kummi vajunud ja läbi hakanud tilkuma. Esimeste päästetöödena sai põrand kuivaks pühitud ja kauss katuseluugile alla pandud, et küll hommikul vaatab, mida teha annab. Paari tunni jooksul, mis veel magada sai,
oli kaussi nii palju vett tilkunud, et munade keetmiseks sai pott peaaegu et täis.Et luuk või ehk tegelikult luugi aset täitev mäkaiveri teip oli märg ja uut kihti peale panna ei saanud, siis ega midagi teha polnudki ja kuna sõidu ajal puhub sõidutuul vee katuselt minema, siis sõidu ajal läbitilkumise ohtu pole.
Hommikul jäi vihm parasjagu nii palju vähemaks, et sai käru autole taha haakida ja ise autos sõiduasend sisse võtta ning Zagrebist välja. Vihm järele ei jäänud ja kuni Ljubljanani l tuli tõsist padukat. Meie õnneks lakkas vihm just enne Ljublajanat ja sel päeval vihma enam ei sadanud, nii et saime oma käigud Ljubljanas kõik ära teha, ilma, et oleks pidanud viohmavarju peale mõtlema.
Sloveenias plaanisime tegelikult olla poolteist päeva ja edasi Itaaliasse, aga kuna meie eest hoolitseti ülihästi ja kahe päeva programm oli juba paika pandud, saime Sloveeniast ära sõita alles kolmandal päeval.
Tänane päev vedas meid Ljubljanas ringi Igor Alpina tehasest , kuid kuna tema teadmised Ljubljanast piirdusid suuremalt jaolt baaride ja restoranidega ülikooli ajast (nii ta ise naljana ütles), siis liitusime ekskursioonigrupiga ja saime korraliku tutvustava ringkäigu ingliskeelse giidi saatel ja lisaks veel paadisõidu linna läbiva Ljubljanitsa jõel.
Kui natuke alustuseks Sloveeniast, siis, kui eile tahtsin saada horvaadiks ja elada Zagrebis, siis tänase päeva õhtuks on soovid muutunud ja eelistaks Sloveeniat.Kuigi tegu endise Jugoslaavia osaga, on Sloveenidel vähe ühist teiste ex Jugoslaavia rahvustega. Kuna ajaloos türklased ja mongolid oma vallutusretkedega praeguse Sloveenia territooriumini ei jõudnud, on seda ka inimestest ja kommetest näha. Lõunammalase välimust ja olemust on Sloveenis sama vähe kui eskimo oma ja
olemuselt on nad pigem Austerlased kui mingid lõunamaalased (eks Sloveenia on pikalt Austria-Ungari kuningriigi koosseisus olnud ja Jugoslaavia osaks saanud alles maailmasõdade tulemusena.
Kogu maa on piinlikult korras ja hooldamata maalappi naljalt ei leia. Majad ja hooned on sured, ilusad ja samuti väga korras ja hooldataud. Üks Sloveenia eripäradest vist on see, et majad on suured. Keskmine ühepereelamu on vähemalt 300 m2 suur ja väidetavalt nad väiksemal pinnal hakkama ei saa. Ok, paljudes peredes elavad mitu põlvkonda koos, aga ikkagi, majad on üle mõistuse suured ja arusaamatuks jääb, kuidas nad need suured majad nii korras suudavad hoida. Üritasin seda ka Igori käest uurida, et miks nii suur, kas kõik ruumid majas ikka on kasutusel , kes seda korras hoiab, mis see kõik maksab jne. Kõike piinliku
täpsusega siia kirjutama ei hakka, aga see ongi nende tava, et maja peab suur olema, muidu oled sa saamatu ja keegi sust lugu ei pea( mitte just sõna-sõnalt nii, aga mõte on selline). Igori maja on näiteks nelja kordne (tualett ja köök kõige üleval, nii et andis päris ronida) Kõik ruumid on kasutusel ja seda nii suvel kui ka talvel. Kütmine on küll kallis ja kütavad nafta ja/või puudega, aga kuna maja on hästi soojustatud, siis pidid küttekulud kontrolli all olema. Sooja vee saab päikesepaneelidest. Reeglina on maja ümber aiad ja enamuse juurikatest kasvatavad nad ise.
Nii et igal juhul austus kõigile sloveenidele, nii puhast ja korras maad me oma reisi jooksul näinud ei olnud.
Ljubljana, oma kesklinna ja vanalinnaga ei anna küll Zagrebi mõõtu välja ei oma hoonete suuruse, uhkuse, ega ka turistide arvuga, aga oma väiksuse ja lihtsusega on väga hubane ja mõnus.On ju Ljubljana rahvaarv alla 300000, nii et et väga suurt luksust oleks isegi imelik oodata. Kogu kesklinna peale on kaks võimast hoonet, mis jätavad tõeliselt imposantse mulje: Ljubljana ülikooli
administratiivhoone(ajalooliselt kuulus hoone Habsburgide dünastiale) värskelt kordatehtud keskväljakul ja Ljubljana ortodoksi kirik oma vaskkujudega uksega, mille kujud sümboliseerivad kogu rahva ajalugu. Kirik ise oli nii väljast kui seest tõeliselt võimas. Kogu ülejäänud vanalinn on muidugi korda tehtud, aga nagu juba mainisin, võrreldes Zagrebiga on Ljubljana märgatavalt tagasihoidlikum. Hea pildi jätavad vanalinna väiksed sillad, mis on erinevatel aegadel ehitatud ja ja oma väiksusega jätavad hästi armsa mulje. Ekskurssioon kestis ligi kaks tundi ja selle ajaga sai praktiliselt kogu vanalinnale tiir peale tehtud. Vaatamata jäi ainult kesklinna kõrgendikul asuv kindlus, mis kindlasti oleks olnud väärt lähemalt tutvuda, aga kuna lihtsalt ei viitsinud mäkke ronida, siis jäi see järgmiseks korraks. Kindluse asemel nautisime tänavakohviku menüüd, nii et aeg kaotsi ei läinud. 
Ljubljanast otse Žirisse, seda küll mitte kõige otsemat teed, mis läheb otse üle mägede, vaid natuke pikemat, et päris kurvilisi mägiteid vältida. Kuna vahemaad on väiksed, olime kuskil kuue paiku juba Igori juures, parkisime oma maja Igori hoovi ning õhtune programm võis alata. Lühidalt vaid nii palju, et arvestdes sloveenide külalislahkust, oli õhtu väga meeldiv ja kõhtutäitev.
Homne päev algab kell pool seitse ja saab olema lõunani päris töine, nii et pikemalt t täna ei lobise. Aga et homme on ootamas ees uus ekskursioon, maailma suuruselt teise karstikoopasse ja 6 km pikkusesse tunnelisse, siis päev saab olema kindlasti põnev
sellest linnast ära kiirustama. Ja ega eriti varem poleks saanudki, hommikul lõppes(pigem küll katkes lühikeseks ajaks) vihmasadu alles peale kümmet ja ega me siis vihmaga saa majast välja minna. Juba õhtul hakkas kergelt vihma sadama, aga öö jooksul sadu aina tugevnes ja vastu hommikut oli juba selline kerge paduka moodi vihm väljas. Et maja oli täpselt suure puu all, siis puu pealt kukkusid mitte enam väiksed vihmapiisad, vaid suured veemullid. Ja ´vastavalt oli ka kolin katusel selline, nagu keegi loobiks sinna kruusakive. Selle kolina peale ärksin üles ja igaks juhuks panin tualeti katuseluugi ja köögiakna kinni, mine tea, et äkki hakkab vett sisse sadadama. Vastu hommikut tõusis Mare üles ja avastas, et põrand ujub. Katuseaugu parandamise teip oli vee raskuse all kummi vajunud ja läbi hakanud tilkuma. Esimeste päästetöödena sai põrand kuivaks pühitud ja kauss katuseluugile alla pandud, et küll hommikul vaatab, mida teha annab. Paari tunni jooksul, mis veel magada sai,
oli kaussi nii palju vett tilkunud, et munade keetmiseks sai pott peaaegu et täis.Et luuk või ehk tegelikult luugi aset täitev mäkaiveri teip oli märg ja uut kihti peale panna ei saanud, siis ega midagi teha polnudki ja kuna sõidu ajal puhub sõidutuul vee katuselt minema, siis sõidu ajal läbitilkumise ohtu pole.Hommikul jäi vihm parasjagu nii palju vähemaks, et sai käru autole taha haakida ja ise autos sõiduasend sisse võtta ning Zagrebist välja. Vihm järele ei jäänud ja kuni Ljubljanani l tuli tõsist padukat. Meie õnneks lakkas vihm just enne Ljublajanat ja sel päeval vihma enam ei sadanud, nii et saime oma käigud Ljubljanas kõik ära teha, ilma, et oleks pidanud viohmavarju peale mõtlema.
Sloveenias plaanisime tegelikult olla poolteist päeva ja edasi Itaaliasse, aga kuna meie eest hoolitseti ülihästi ja kahe päeva programm oli juba paika pandud, saime Sloveeniast ära sõita alles kolmandal päeval.
Tänane päev vedas meid Ljubljanas ringi Igor Alpina tehasest , kuid kuna tema teadmised Ljubljanast piirdusid suuremalt jaolt baaride ja restoranidega ülikooli ajast (nii ta ise naljana ütles), siis liitusime ekskursioonigrupiga ja saime korraliku tutvustava ringkäigu ingliskeelse giidi saatel ja lisaks veel paadisõidu linna läbiva Ljubljanitsa jõel.
Kui natuke alustuseks Sloveeniast, siis, kui eile tahtsin saada horvaadiks ja elada Zagrebis, siis tänase päeva õhtuks on soovid muutunud ja eelistaks Sloveeniat.Kuigi tegu endise Jugoslaavia osaga, on Sloveenidel vähe ühist teiste ex Jugoslaavia rahvustega. Kuna ajaloos türklased ja mongolid oma vallutusretkedega praeguse Sloveenia territooriumini ei jõudnud, on seda ka inimestest ja kommetest näha. Lõunammalase välimust ja olemust on Sloveenis sama vähe kui eskimo oma ja
olemuselt on nad pigem Austerlased kui mingid lõunamaalased (eks Sloveenia on pikalt Austria-Ungari kuningriigi koosseisus olnud ja Jugoslaavia osaks saanud alles maailmasõdade tulemusena. Kogu maa on piinlikult korras ja hooldamata maalappi naljalt ei leia. Majad ja hooned on sured, ilusad ja samuti väga korras ja hooldataud. Üks Sloveenia eripäradest vist on see, et majad on suured. Keskmine ühepereelamu on vähemalt 300 m2 suur ja väidetavalt nad väiksemal pinnal hakkama ei saa. Ok, paljudes peredes elavad mitu põlvkonda koos, aga ikkagi, majad on üle mõistuse suured ja arusaamatuks jääb, kuidas nad need suured majad nii korras suudavad hoida. Üritasin seda ka Igori käest uurida, et miks nii suur, kas kõik ruumid majas ikka on kasutusel , kes seda korras hoiab, mis see kõik maksab jne. Kõike piinliku
täpsusega siia kirjutama ei hakka, aga see ongi nende tava, et maja peab suur olema, muidu oled sa saamatu ja keegi sust lugu ei pea( mitte just sõna-sõnalt nii, aga mõte on selline). Igori maja on näiteks nelja kordne (tualett ja köök kõige üleval, nii et andis päris ronida) Kõik ruumid on kasutusel ja seda nii suvel kui ka talvel. Kütmine on küll kallis ja kütavad nafta ja/või puudega, aga kuna maja on hästi soojustatud, siis pidid küttekulud kontrolli all olema. Sooja vee saab päikesepaneelidest. Reeglina on maja ümber aiad ja enamuse juurikatest kasvatavad nad ise. Nii et igal juhul austus kõigile sloveenidele, nii puhast ja korras maad me oma reisi jooksul näinud ei olnud.
Ljubljana, oma kesklinna ja vanalinnaga ei anna küll Zagrebi mõõtu välja ei oma hoonete suuruse, uhkuse, ega ka turistide arvuga, aga oma väiksuse ja lihtsusega on väga hubane ja mõnus.On ju Ljubljana rahvaarv alla 300000, nii et et väga suurt luksust oleks isegi imelik oodata. Kogu kesklinna peale on kaks võimast hoonet, mis jätavad tõeliselt imposantse mulje: Ljubljana ülikooli
administratiivhoone(ajalooliselt kuulus hoone Habsburgide dünastiale) värskelt kordatehtud keskväljakul ja Ljubljana ortodoksi kirik oma vaskkujudega uksega, mille kujud sümboliseerivad kogu rahva ajalugu. Kirik ise oli nii väljast kui seest tõeliselt võimas. Kogu ülejäänud vanalinn on muidugi korda tehtud, aga nagu juba mainisin, võrreldes Zagrebiga on Ljubljana märgatavalt tagasihoidlikum. Hea pildi jätavad vanalinna väiksed sillad, mis on erinevatel aegadel ehitatud ja ja oma väiksusega jätavad hästi armsa mulje. Ekskurssioon kestis ligi kaks tundi ja selle ajaga sai praktiliselt kogu vanalinnale tiir peale tehtud. Vaatamata jäi ainult kesklinna kõrgendikul asuv kindlus, mis kindlasti oleks olnud väärt lähemalt tutvuda, aga kuna lihtsalt ei viitsinud mäkke ronida, siis jäi see järgmiseks korraks. Kindluse asemel nautisime tänavakohviku menüüd, nii et aeg kaotsi ei läinud. 
Ljubljanast otse Žirisse, seda küll mitte kõige otsemat teed, mis läheb otse üle mägede, vaid natuke pikemat, et päris kurvilisi mägiteid vältida. Kuna vahemaad on väiksed, olime kuskil kuue paiku juba Igori juures, parkisime oma maja Igori hoovi ning õhtune programm võis alata. Lühidalt vaid nii palju, et arvestdes sloveenide külalislahkust, oli õhtu väga meeldiv ja kõhtutäitev.
Homne päev algab kell pool seitse ja saab olema lõunani päris töine, nii et pikemalt t täna ei lobise. Aga et homme on ootamas ees uus ekskursioon, maailma suuruselt teise karstikoopasse ja 6 km pikkusesse tunnelisse, siis päev saab olema kindlasti põnev
PILDID:
1. Sloveenia autoaknast
1. Sloveenia autoaknast
2. Sloveenia Ülikooli administratiivhoone
3.Ljubljanitsa jõgi
4.Mare ja Igor
5. Sillad Ljubljanitsal
6. Ortodoksi kirik
7. Just õhtusöögilt
No comments:
Post a Comment