Ruzomberok – Budapest - Balaton
Läbisõit 390 km
Läbisõit 390 km
UNGARI PÄEV
Nagu juba mainitud, algas hommik kerge ehmatuse ja kiire ärkamisega. Kella seitsme paiku hakaks käru taga järsku mingi krabin peale. Esimese hooga oli mõte, et kohalik mupo keerab kärul numbrit küljest. Hüppasin kiirelt püsti, aga Mare oli veel kiirem ja enne kui ma jalad alla sain, oli ta juba unesegasena ja poole kerega maja uksest väljas. Aga kuna uksest maja taha ei näe, siis sellega ta julgus ka lõppes ja uks käis uuesti kiiruga kinni. Krabin aga jätkus. Piilusin siis tagumisest aknast
välja, et kes see maja kallal toimetab, aga näha ei midagi. Natuke täpsemalt kuulates oli aru saada, et krabin tuli siiski maja katuselt ja mitte tagant ja kadus kohe kui olin ühe kerge löögi vastu lage teinud. Ja polnudki see mitte kohalik mupo vaid hoopis sõbralik tuvi, kes leidis katuselt midagi huvitavat.
Kõige selle tulemusena oli aga uni täiega läinud ja vägisi magama jääda polnud ka mõtet. Nii et kohvi käima ja võilebu tegema. Vähemalt see positiivne, et saame varem sõitma ja varem Balatoni äärde. Aga tee, mis sa teed, suurt varem ikka liikuma ei saa. Marel oli vaja poodi minna maasikaid ja jooki ostma ning mina hakaksin blogisse teksti kirjutama. Jõudsin ühe päeva teksti ilusasti valmis ja sättisin end mõttes juba rooli taha, aga keda ei olnud, see oli Mare. Pool tundi oli kindlasti möödunud kui juba muretsema hakkasin ja plaanisin otsima minna, aga lõpuks ta ikka laekus ja teatas süüdimatult, et mina süüdi, et temal poes nii kaua läks. Nimelt ei olnud ta leidnud mulle sobivat värvilist jooki ja selle otsimine oligi kogu aja ära võtnud.
Lõpiks saime ka liikuma.
Kui Poola oli selline imelik, iga maja naabrist erinev, ei mingit ühtset stiili ja kõik kohad täis suuremaid ja väiksemaid reklaame, mis mõned vist veel suure sõja ajast üleval, siis Slovakkias pilt muutus sootuks. Tekkis selline ühtlane pilt ja ka häirivad reklaamid kadusid. Kuna Slovakkia on ka euro riik, oli hindades orienteerumine juba päris normaalne. Esimese asjana, mida märkasid, oli muidugi bensiini hind tanklates ja number 1,45 oli päris kole. Poolas oli ka suht lihtne, jagasid poolakate hinnad 4-ga ja said meie vanad kroonihinnad kätte. Jällegi etteruttavalt, Ungari pani alguses päris mõtlema, et kuidas hindadest veidigi aru saada. Kursiks 1 EUR = 263 kohalikku forintit. Proovi seda peast jagada. Aga kui jagada kohalik raha 20-ga ja panna natuke juurde, saab enam vähem ligilähedase kroonihinna kätte. Ehk et 1000 forintine asi maksab eegis umbes 60 krooni. Vähemalt mingigi kiire hinnavõrdlus.
Kui Poolas oli iga maja teisest kardinaalselt erinev, siis Slovakkias vastupidiselt, olid külas kõik majad sama arhitekti joonistatud. Ja huvitav see, et majad olid teineteisele nii lähedal, et tekkis tunne, et Slovakkia külas on 2 maja. Üks vasakulpool teed ja teine paremal. Majade vahe oli 5-10 meetrit ja see vahe oli vähemalt 3 meetrise aiaga kaetud. Reeglina Tara metallist, mille sees suur rauduks. Milleks selline turvalisus, sellest küll aru ei saanud.
Ungarisse jõudmine võttis mõne tunni aega, kuna tee oli suht kitsas ja kohalikud väikerekkamehed suutsid tempo suht alla tõmmata. Ungari üllatas positiivselt. Tee muutus hoobilt laiemaks ja siledamaks, maastik vaheldusrikkaks, majad meie silmale vastuvõetavamaks ja kahele poole teed tekkisid lõputud päevalille põllud.
Et Budapesti päev on eraldi plaanitud, siis võtsime suuna otse Balatoni järvele. Selle mööndusega, et mingi reisijuhi järgi pidi teele jääma Ungari suurim vabaõhumuuseum. Meie seda üles aga ei leidnud ja teadnud sellest ka midagi kohalikud ega meie truu teejuht, Clarioni gps. Nii et natuke tiirutamist ja uuesti Balatoni poole. Kuna Budapestis ringtee puudub, siis sõitsime otse läbi kesklinna, aga üllataval kombel (eelnevate juttude põhjal) polnudkiliiklus kõige hullem ja linnast saime suht lihtsalt läbi. Edasi kiirtee ja mõnikümmend kilomeetrit normaalset kõrvalteed ja Balatoni ääres olimegi. Kämpikuks sai valitud piirkonna suurim, Balatonfüred kämping, millest täpsemalt edaspidi.
Õhtul üks väike tiir linna peal ja kuna siin läheb pimedaks hästi kiiresti, siis tagasitee kämpasse oli juba kottpimedas öös. Aga linnas elu kees. Võrreldes 10 aastat tagusega on linn täiesti muutunud ja endise putkamajanduse asemel on armsad poekesed, lugematul hulgal baare ja restorane, käsitöö- ja
veinimüüjaid ning kõik see lõputuna tunduva promenaadi ääres. Ja muidugi inimesed. Neid on õhtul promeneerimas tuhandeid. Ilus. Kuna meil jäid eurorahad vahetamata (kämpa väravas olev rahavahetus oli lihtsalt end kinni pannud) ja pangakaarte polnud ka meil kummalgi taskus, jäi meie lõbuks kõike seda vaadata ja nautida silmadega. Aga küll homme tagasi tuleme.
Egas midagi, kämpasse tagasi ja magama. Plaani järgi peaksime homme hommikul Budapesti avastama sõitma.
Nagu juba mainitud, algas hommik kerge ehmatuse ja kiire ärkamisega. Kella seitsme paiku hakaks käru taga järsku mingi krabin peale. Esimese hooga oli mõte, et kohalik mupo keerab kärul numbrit küljest. Hüppasin kiirelt püsti, aga Mare oli veel kiirem ja enne kui ma jalad alla sain, oli ta juba unesegasena ja poole kerega maja uksest väljas. Aga kuna uksest maja taha ei näe, siis sellega ta julgus ka lõppes ja uks käis uuesti kiiruga kinni. Krabin aga jätkus. Piilusin siis tagumisest aknast
välja, et kes see maja kallal toimetab, aga näha ei midagi. Natuke täpsemalt kuulates oli aru saada, et krabin tuli siiski maja katuselt ja mitte tagant ja kadus kohe kui olin ühe kerge löögi vastu lage teinud. Ja polnudki see mitte kohalik mupo vaid hoopis sõbralik tuvi, kes leidis katuselt midagi huvitavat. Kõige selle tulemusena oli aga uni täiega läinud ja vägisi magama jääda polnud ka mõtet. Nii et kohvi käima ja võilebu tegema. Vähemalt see positiivne, et saame varem sõitma ja varem Balatoni äärde. Aga tee, mis sa teed, suurt varem ikka liikuma ei saa. Marel oli vaja poodi minna maasikaid ja jooki ostma ning mina hakaksin blogisse teksti kirjutama. Jõudsin ühe päeva teksti ilusasti valmis ja sättisin end mõttes juba rooli taha, aga keda ei olnud, see oli Mare. Pool tundi oli kindlasti möödunud kui juba muretsema hakkasin ja plaanisin otsima minna, aga lõpuks ta ikka laekus ja teatas süüdimatult, et mina süüdi, et temal poes nii kaua läks. Nimelt ei olnud ta leidnud mulle sobivat värvilist jooki ja selle otsimine oligi kogu aja ära võtnud.
Lõpiks saime ka liikuma.Kui Poola oli selline imelik, iga maja naabrist erinev, ei mingit ühtset stiili ja kõik kohad täis suuremaid ja väiksemaid reklaame, mis mõned vist veel suure sõja ajast üleval, siis Slovakkias pilt muutus sootuks. Tekkis selline ühtlane pilt ja ka häirivad reklaamid kadusid. Kuna Slovakkia on ka euro riik, oli hindades orienteerumine juba päris normaalne. Esimese asjana, mida märkasid, oli muidugi bensiini hind tanklates ja number 1,45 oli päris kole. Poolas oli ka suht lihtne, jagasid poolakate hinnad 4-ga ja said meie vanad kroonihinnad kätte. Jällegi etteruttavalt, Ungari pani alguses päris mõtlema, et kuidas hindadest veidigi aru saada. Kursiks 1 EUR = 263 kohalikku forintit. Proovi seda peast jagada. Aga kui jagada kohalik raha 20-ga ja panna natuke juurde, saab enam vähem ligilähedase kroonihinna kätte. Ehk et 1000 forintine asi maksab eegis umbes 60 krooni. Vähemalt mingigi kiire hinnavõrdlus.
Kui Poolas oli iga maja teisest kardinaalselt erinev, siis Slovakkias vastupidiselt, olid külas kõik majad sama arhitekti joonistatud. Ja huvitav see, et majad olid teineteisele nii lähedal, et tekkis tunne, et Slovakkia külas on 2 maja. Üks vasakulpool teed ja teine paremal. Majade vahe oli 5-10 meetrit ja see vahe oli vähemalt 3 meetrise aiaga kaetud. Reeglina Tara metallist, mille sees suur rauduks. Milleks selline turvalisus, sellest küll aru ei saanud.
Ungarisse jõudmine võttis mõne tunni aega, kuna tee oli suht kitsas ja kohalikud väikerekkamehed suutsid tempo suht alla tõmmata. Ungari üllatas positiivselt. Tee muutus hoobilt laiemaks ja siledamaks, maastik vaheldusrikkaks, majad meie silmale vastuvõetavamaks ja kahele poole teed tekkisid lõputud päevalille põllud.
Et Budapesti päev on eraldi plaanitud, siis võtsime suuna otse Balatoni järvele. Selle mööndusega, et mingi reisijuhi järgi pidi teele jääma Ungari suurim vabaõhumuuseum. Meie seda üles aga ei leidnud ja teadnud sellest ka midagi kohalikud ega meie truu teejuht, Clarioni gps. Nii et natuke tiirutamist ja uuesti Balatoni poole. Kuna Budapestis ringtee puudub, siis sõitsime otse läbi kesklinna, aga üllataval kombel (eelnevate juttude põhjal) polnudkiliiklus kõige hullem ja linnast saime suht lihtsalt läbi. Edasi kiirtee ja mõnikümmend kilomeetrit normaalset kõrvalteed ja Balatoni ääres olimegi. Kämpikuks sai valitud piirkonna suurim, Balatonfüred kämping, millest täpsemalt edaspidi.
Õhtul üks väike tiir linna peal ja kuna siin läheb pimedaks hästi kiiresti, siis tagasitee kämpasse oli juba kottpimedas öös. Aga linnas elu kees. Võrreldes 10 aastat tagusega on linn täiesti muutunud ja endise putkamajanduse asemel on armsad poekesed, lugematul hulgal baare ja restorane, käsitöö- ja
veinimüüjaid ning kõik see lõputuna tunduva promenaadi ääres. Ja muidugi inimesed. Neid on õhtul promeneerimas tuhandeid. Ilus. Kuna meil jäid eurorahad vahetamata (kämpa väravas olev rahavahetus oli lihtsalt end kinni pannud) ja pangakaarte polnud ka meil kummalgi taskus, jäi meie lõbuks kõike seda vaadata ja nautida silmadega. Aga küll homme tagasi tuleme. Egas midagi, kämpasse tagasi ja magama. Plaani järgi peaksime homme hommikul Budapesti avastama sõitma.
PILDID:
1. Kämpas Balatoni ääres
2. Balatoni öö
3. Balatoni öö 2
4. Õhtusöögiks kartul ja heeringas
1. Kämpas Balatoni ääres
2. Balatoni öö
3. Balatoni öö 2
4. Õhtusöögiks kartul ja heeringas
No comments:
Post a Comment