Balaton – Budapest - Balaton
Läbisõit 260 km
Läbisõit 260 km
BUDAPESTI PÄEV
Kindlalt selle reisi ilusaim päev. 10 aasta tagusest oli meeles Budapesti ilu, aga tänasel päeval on Budapest tõesti võimas. Märksõnadeks: Võimsus, ilu, suursugusus, puhtus. Mida kõike on suudetud ehitada kui raha pole probleem. Seda küll 18 -19 sajandil ja mitte tänasel päeval. Aga tore on vaadata, et ka tänasel päeval kulutatakse vana kordategemiseks.
Endise sots maade riikide pealinnadest vist kindlalt üks uhkeimaid. Ehk ainult Prahat annaks võrrelda.
Budapesti poole hakkasime liikuma kuskil 10 paiku hommikul ja kuna enamus teest sai mööda kiirteed liikuda, siis 130 km läbimiseks kulus nats üle tunni. Täna sai ka Mare autosõidu kiirusrekord ületatud. Kõrvaltoolil oli ta enne 160-se kiirusega Saksamaal liikunud. Et mite möku olla, lisasin sinna 10 otsa, nii et Marel on uus teetähis 170 km/h. Seda siis kõrvalistmel. Rooli taga on number kindlasti suurem:)
OK, kiirelt jõudsime linna ja kiirelt leidsime ka parkimiskoha kesklinnas. Nii et jätsime auto maha ja linna avastama. Teejuhiks mingi reisiraamat 10 tähtsa kohaga Budapesti linnas.
Alustasime oma teekonda kettsilla ületamisega ja suund parlamendihoone poole.
Budapesti parlamendihoonet võib julgusega nimetada Euroopa üheks võimsamaks. Ehitatud 19 saj lõpus ning eeskujuks Londoni parlamendihoone. Võimas hoone gooti stiilis, mis avamise ajal oli suurim Euroopas, asub kohe jõe kaldal ja on näha kaugelt. Hoone oma loendamatute tornidega, nikerduste ja ornamentidega jätab kustumatu mulje. Üldiselt lastakse parlamendihoonesse ka sisse, aga meie sealoleku päevaks olid grupid juba täis ja sisse meil pääseda ei õnnestunud. Kohe otse parlamendihoone vastas asub etnograafiamuusem ja mõnisada meetrit eemal üks teine olulistest vaatamisväärsustest – Istvan Püha Basiilika. Ligi 100 m kõrgune jumalakoda peaks nähtav olema peaaegu et igast Budapesti kohast. Kahjuks ise seda küll kinnitada ei saa, kuna nägime seda alles siis kui juba kohal olime. Ja kahjuks ei saanud ka sinna sisse. Sel hetkel toimus seal mingisugune mälestusteenistus mingile surnud autoriteedile ja võõraid sisse ei lastud. Kahju.
Edasi sai suund võetud rahvusooperile, mis olevat ka omal ajal olnud Euroopa modernseim. Ja ka sinna meid sisse ei lastud. Turistid saavad rahvusooperisse kaks korda päevas giidi juhendamisel ja kuna esimese tuuri alguseni oli aega ligi 2h, siis ei hakanud ootama. Ja 11 eurot ühe ringkäigu eest tundus natuke palju, siis loobusime rahvusooperi vaatamisest seestpoolt. No aga eks saime juba teatud ettekujutuse ka fuajee vaatamisest ja vaatest väljaspoolt maja.
Edasi, tagasi üle kettsilla, Buda linnaosa poole (on alles sõnakasutus), köisraudteega üles ja Buda kuningapaleesse ning esimesse söögikohta sööma. Mina võtsin mingeid küpsetatud lihatükke kartuliga ja Mare sõi Ungari rahvusrooga Guljashi. Sõi ja mõnules. Lunisin ka ühe lusikatäie aga edasine jäägu minu enda teada.
Aga Buda kuningaloss on võimas, kohe tõeliselt võimas.Et kogu loss pildi peale saada, peab olema kas väga lainurk objektiiv või pildistama mitmesaja meetri kauguselt. Hea, et on ajaloos olnud sellised dünastiad nagu Habsburgide suguvõsa, kes ehitamisel raha kokku ei hoidnud (eks see muidugi Euroopa, eriti Austria, Tshehi ja Ungari talupoegade higi ja veri ole, mille arvelt ehitati). Lossis on praegust rahvusgalerii ja ajaloomuuseum. Ajaliste piirangute tõttu ei tekkinud isegimõtet sisse minna.
Vaatamisväärsustest tuleks Budapesti juures kindlasti ära mainida veel Matyasi kirikut, mis kõrgub Buda mäe peal ja Kalurite Bastionit, mis tänaseks on uhkelt restaureeritud ja saanud oma galeriikohvikutega turistide lemmikpaigaks Doonau ilu nautimisel.
Et kell oli juba 5 läbi, tuli hakata tagasisõidule mõtlema. Ja kuna liiklus oli pühapäevaõhtulikult hõre, oli linnast väljasõit lihtne, nagu Pärnus. Ühe nurga taga, enne linnast väljajõudmist, otsustas üks kohalik politseipatrull meie dokumente kontrollida. Sain veel politseilt kiitva märkuse osaliseks, et olin auto osavasti kontrolliks ära parkinud (onu pidas meid kinni keset kitsast teed. Jäin seisma, lehvitasin talle, panin tagurpidi käigu sisse ja manööverdasin kahe politseiauto vahele). Marel muidugi oli hirmuhigi otsa ees, et olin ju lõunaks pea kaks klaasi õlut ära joonud ja ju talle siis kangastus, et edasi peab ta ise juhtima hakkama :)
Linna ääres veel üks kaubanduskeskuse külastus, odava veini ja hommikuse võileva ostmiseks ning kuna me kumbki polnud elus IKEA mööblipoodi seest näinud ja et IKEA oli kohe kõrval, siis sai see kogemus ka juurde hangitud.
Vein oli tõesti odav, alla 1 euro oli odavaim 0,75l vein, mis natuke toores küll tundus, aga juua kõlbas küll ja veel. Üldse oli jookide valik meeletu. Sellist jookide valikut olen näinud ainult Venemaal, küll selle vahega, et siin oli rohkem lahjasid alkohole, venes kangeid. Samuti oli sada meetrit riiulipinda erinevate mahlade all (kirsi mahl oli megahea) ja sama palju kõikvõimalike mittealkohoolsete jookide all. Sõnaga, pood oli võimas ja saime kõik, mis vaja. Teine asi oli IKEA-ga. Rootslased on oma poe nii ehitanud, et lähed ühest kohast sisse ja enne välja ei saa kui kõik nurgatagused on läbi käidud. Nagu labürint, kus nooled maas, et kuhu minna. Ja nii ongi, et enne poest välja ei saa kui oled kõik nurgatagused läbi käinud. Lõpuks siis ka IKEA-st väljas ja nina kämpa poole, et saaks kohe veine hakata proovima. Aga ega nii lihtsalt see teekond läinud. Mõtlesin, et kuna järv on ring, siis pole vahet, kumbalt poolt sõidad. Arvestasin, et teeme paarikümne kilomeetri suuruse ringi, aga selle eest näeme ka järve teise külje ära. Etteruttavalt nii palju, et tegelikult oleks teistpidi ringi sõites ligi 70 km ringi teinud, aga see pole hetkel oluline. Juba teistpidi ringile keerates, hakkas tädi teejuht (meie Clarion) õiendama ja iga 100 m tagant nõudis ümberpööramist.
Aga ega siis mingi masin pole targem kui mina. Ja sõit läks ikka edasi. Kui olime sõitnud umbes 15 km ja ikka kõiki tädi soovitusi eiranud jäi järsku liiklus seisma ja hakkas teosammul venima. Kui olime niimoodi vist ligi tund aega liikunud ja edasi selle aja jooksul jõudnud umbes ühe kilomeetri, sai isu täis ja pöörasime otsa ringi. Clarioni tädi tegi selle peale vaid vaevukuuldavalt hi-hi-hii ja teatas reipalt et sõitke nüüd otse koju.
Siit moraal, tee peal olles unusta oma mõtlemine ja kuula teejuhti, isegi kui arvad, et sa oled palju targem.
Varsti olime ilusasti kämpas ja selle õhtu lõpetasime piduliku õhtusöögiga, milleks olid arbuus, ploomid ja tomatileivad ning kõrvale pudel 1 eurost värsket semisweet veini.
Homme on plaanide järgi taas kord päikesevõtu päev ja tõenäoliselt minul vaja ühed riigihanke dokumendid valmis teha.
Kindlalt selle reisi ilusaim päev. 10 aasta tagusest oli meeles Budapesti ilu, aga tänasel päeval on Budapest tõesti võimas. Märksõnadeks: Võimsus, ilu, suursugusus, puhtus. Mida kõike on suudetud ehitada kui raha pole probleem. Seda küll 18 -19 sajandil ja mitte tänasel päeval. Aga tore on vaadata, et ka tänasel päeval kulutatakse vana kordategemiseks.
Endise sots maade riikide pealinnadest vist kindlalt üks uhkeimaid. Ehk ainult Prahat annaks võrrelda.
Budapesti poole hakkasime liikuma kuskil 10 paiku hommikul ja kuna enamus teest sai mööda kiirteed liikuda, siis 130 km läbimiseks kulus nats üle tunni. Täna sai ka Mare autosõidu kiirusrekord ületatud. Kõrvaltoolil oli ta enne 160-se kiirusega Saksamaal liikunud. Et mite möku olla, lisasin sinna 10 otsa, nii et Marel on uus teetähis 170 km/h. Seda siis kõrvalistmel. Rooli taga on number kindlasti suurem:)
OK, kiirelt jõudsime linna ja kiirelt leidsime ka parkimiskoha kesklinnas. Nii et jätsime auto maha ja linna avastama. Teejuhiks mingi reisiraamat 10 tähtsa kohaga Budapesti linnas.
Alustasime oma teekonda kettsilla ületamisega ja suund parlamendihoone poole.
Budapesti parlamendihoonet võib julgusega nimetada Euroopa üheks võimsamaks. Ehitatud 19 saj lõpus ning eeskujuks Londoni parlamendihoone. Võimas hoone gooti stiilis, mis avamise ajal oli suurim Euroopas, asub kohe jõe kaldal ja on näha kaugelt. Hoone oma loendamatute tornidega, nikerduste ja ornamentidega jätab kustumatu mulje. Üldiselt lastakse parlamendihoonesse ka sisse, aga meie sealoleku päevaks olid grupid juba täis ja sisse meil pääseda ei õnnestunud. Kohe otse parlamendihoone vastas asub etnograafiamuusem ja mõnisada meetrit eemal üks teine olulistest vaatamisväärsustest – Istvan Püha Basiilika. Ligi 100 m kõrgune jumalakoda peaks nähtav olema peaaegu et igast Budapesti kohast. Kahjuks ise seda küll kinnitada ei saa, kuna nägime seda alles siis kui juba kohal olime. Ja kahjuks ei saanud ka sinna sisse. Sel hetkel toimus seal mingisugune mälestusteenistus mingile surnud autoriteedile ja võõraid sisse ei lastud. Kahju.
Edasi sai suund võetud rahvusooperile, mis olevat ka omal ajal olnud Euroopa modernseim. Ja ka sinna meid sisse ei lastud. Turistid saavad rahvusooperisse kaks korda päevas giidi juhendamisel ja kuna esimese tuuri alguseni oli aega ligi 2h, siis ei hakanud ootama. Ja 11 eurot ühe ringkäigu eest tundus natuke palju, siis loobusime rahvusooperi vaatamisest seestpoolt. No aga eks saime juba teatud ettekujutuse ka fuajee vaatamisest ja vaatest väljaspoolt maja.
Edasi, tagasi üle kettsilla, Buda linnaosa poole (on alles sõnakasutus), köisraudteega üles ja Buda kuningapaleesse ning esimesse söögikohta sööma. Mina võtsin mingeid küpsetatud lihatükke kartuliga ja Mare sõi Ungari rahvusrooga Guljashi. Sõi ja mõnules. Lunisin ka ühe lusikatäie aga edasine jäägu minu enda teada.
Aga Buda kuningaloss on võimas, kohe tõeliselt võimas.Et kogu loss pildi peale saada, peab olema kas väga lainurk objektiiv või pildistama mitmesaja meetri kauguselt. Hea, et on ajaloos olnud sellised dünastiad nagu Habsburgide suguvõsa, kes ehitamisel raha kokku ei hoidnud (eks see muidugi Euroopa, eriti Austria, Tshehi ja Ungari talupoegade higi ja veri ole, mille arvelt ehitati). Lossis on praegust rahvusgalerii ja ajaloomuuseum. Ajaliste piirangute tõttu ei tekkinud isegimõtet sisse minna.
Vaatamisväärsustest tuleks Budapesti juures kindlasti ära mainida veel Matyasi kirikut, mis kõrgub Buda mäe peal ja Kalurite Bastionit, mis tänaseks on uhkelt restaureeritud ja saanud oma galeriikohvikutega turistide lemmikpaigaks Doonau ilu nautimisel.
Et kell oli juba 5 läbi, tuli hakata tagasisõidule mõtlema. Ja kuna liiklus oli pühapäevaõhtulikult hõre, oli linnast väljasõit lihtne, nagu Pärnus. Ühe nurga taga, enne linnast väljajõudmist, otsustas üks kohalik politseipatrull meie dokumente kontrollida. Sain veel politseilt kiitva märkuse osaliseks, et olin auto osavasti kontrolliks ära parkinud (onu pidas meid kinni keset kitsast teed. Jäin seisma, lehvitasin talle, panin tagurpidi käigu sisse ja manööverdasin kahe politseiauto vahele). Marel muidugi oli hirmuhigi otsa ees, et olin ju lõunaks pea kaks klaasi õlut ära joonud ja ju talle siis kangastus, et edasi peab ta ise juhtima hakkama :)
Linna ääres veel üks kaubanduskeskuse külastus, odava veini ja hommikuse võileva ostmiseks ning kuna me kumbki polnud elus IKEA mööblipoodi seest näinud ja et IKEA oli kohe kõrval, siis sai see kogemus ka juurde hangitud.
Vein oli tõesti odav, alla 1 euro oli odavaim 0,75l vein, mis natuke toores küll tundus, aga juua kõlbas küll ja veel. Üldse oli jookide valik meeletu. Sellist jookide valikut olen näinud ainult Venemaal, küll selle vahega, et siin oli rohkem lahjasid alkohole, venes kangeid. Samuti oli sada meetrit riiulipinda erinevate mahlade all (kirsi mahl oli megahea) ja sama palju kõikvõimalike mittealkohoolsete jookide all. Sõnaga, pood oli võimas ja saime kõik, mis vaja. Teine asi oli IKEA-ga. Rootslased on oma poe nii ehitanud, et lähed ühest kohast sisse ja enne välja ei saa kui kõik nurgatagused on läbi käidud. Nagu labürint, kus nooled maas, et kuhu minna. Ja nii ongi, et enne poest välja ei saa kui oled kõik nurgatagused läbi käinud. Lõpuks siis ka IKEA-st väljas ja nina kämpa poole, et saaks kohe veine hakata proovima. Aga ega nii lihtsalt see teekond läinud. Mõtlesin, et kuna järv on ring, siis pole vahet, kumbalt poolt sõidad. Arvestasin, et teeme paarikümne kilomeetri suuruse ringi, aga selle eest näeme ka järve teise külje ära. Etteruttavalt nii palju, et tegelikult oleks teistpidi ringi sõites ligi 70 km ringi teinud, aga see pole hetkel oluline. Juba teistpidi ringile keerates, hakkas tädi teejuht (meie Clarion) õiendama ja iga 100 m tagant nõudis ümberpööramist.
Aga ega siis mingi masin pole targem kui mina. Ja sõit läks ikka edasi. Kui olime sõitnud umbes 15 km ja ikka kõiki tädi soovitusi eiranud jäi järsku liiklus seisma ja hakkas teosammul venima. Kui olime niimoodi vist ligi tund aega liikunud ja edasi selle aja jooksul jõudnud umbes ühe kilomeetri, sai isu täis ja pöörasime otsa ringi. Clarioni tädi tegi selle peale vaid vaevukuuldavalt hi-hi-hii ja teatas reipalt et sõitke nüüd otse koju.Siit moraal, tee peal olles unusta oma mõtlemine ja kuula teejuhti, isegi kui arvad, et sa oled palju targem.
Varsti olime ilusasti kämpas ja selle õhtu lõpetasime piduliku õhtusöögiga, milleks olid arbuus, ploomid ja tomatileivad ning kõrvale pudel 1 eurost värsket semisweet veini.
Homme on plaanide järgi taas kord päikesevõtu päev ja tõenäoliselt minul vaja ühed riigihanke dokumendid valmis teha.
PILDID:
1. Kettsild üle Doonau ja tagaplaanil kuningapalee
2. PArlamendi hoone ees
3.Turistide sõidutamise auto
4. Kuningapalee täies laiuses
5. Parlmendihoone
6. Lõunasöök Buda kuningapalees
1. Kettsild üle Doonau ja tagaplaanil kuningapalee
2. PArlamendi hoone ees
3.Turistide sõidutamise auto
4. Kuningapalee täies laiuses
5. Parlmendihoone
6. Lõunasöök Buda kuningapalees
No comments:
Post a Comment