Sofia - Belgrad
Läbisõit 496 km
Läbisõit 496 km
SERBIJA PÄEV
Öö oli väsitav, seda ainult ühele meist ja mitte mulle. Isegi läbi parkla sõitsid mingid autod ja kellegi koer haukus närviliselt, nii et Mare vist väga magada ei saanud. Nii ta ise väitis, aga päris kindel ma selles ei ole.
Kuna käru oli auto küljes ja ainukeseks ettevalmistuseks oli hommikusöögi valmistamine, läks ärkamisest sõitma hakkamiiseni ainult tund aega(!) ja poole kümnest olime juba autos ja liikumas.
Kogu hommikuse aja oli meie vahetus läheduses seisnud üks peugeott, kaks musta tonti autos. Kaubanduskeskuse parkla, las seisavad, aga kui meiega koos ka parklast välja sõitsid, tekkis kerge ohutunne, et millest selline kokkusattumus. Esimese risti ees jäid seisma ja üks mustadest tontidest vahtis meid pikalt ja lahtise suuga. Ei olnud kindel ka, et milliste autodega Bulgaaria pätid sõidavad, äkki ongi nende lemmikuks 10 aastat vana peugeott. Sõitsime edasi ja üritasin peeglist ikka jälgida, et kas nad järgnevad ka, kuid et lisapeeglid värisevad auklikul teel nii tugevalt, et pole aru saada, mios värvi auto selja taga on, margist rääkimata, siis polnud teada, on nad taga või mitte. Keerasime siis bensukasse sisse ja kergenduseks ühtegi peugeotti meile järgnemas ei olnud. Kergendus.
Paak täis ja edasi Belgradi poole.
Sofiast läks kiirtee välja ja varsti olimegi piiril. Bulgaaria poolel läks kiiresti, 10 min ja kinnitus, et ei vea üle piiri ühtegi põgenikku ning läbi meid lasti. 100 m edasi oli aga 5 rida sõiduautosid, igas reas pikk rida sõiduautosid. Nendest julge 2/3 saksa numbritega. No mida sakslased Bulgaarias teevad? Aga vaadates autodesse oli vastus kiirelt käes – tegu oli küll Saksamaa numbrimärkidega, aga autodes 100% türklased. Kõik autod laeni kaupoa täis ja enamusel ka suusaboksid katusel. Eks minnakse vanalt kodumaalt uude kodumaale tagasi.
40 min piiri peal passimist, mis tuletas meelde vanu aegu kui ka Lätti ei saanud alla poole tunnise piiril ootamiseta ning taaskordset kinnitust, et meil ei ole kuskile ühtegi immigranti peidetud ning ka ühtegi tulirelva ei ole kaasas ja Serbias me olime. Serbia algas kitsa kurvilise teega, kus iga 100 saksa numbriga auto kohta liigub üks Serbia numbriga 40 aastat vana Renault või 30 aastat vana Jugoslaavia Zaztava (on üks selline naljakas auto, mida sovjetiajal Jugos valmistati) või siis 20 aastat vana
hoburakend. Kuhu me küll sattunud oleme. Ettekujutus, et tegu ju endise sotsialismileeri kõige rikkama riigiga, kuhu isegi nõukogude turiste ei lastud, osutus küll müüdiks. Kas tõesti pikalt kesknud sõda ja riigi lagunemine on nii laastavalt mõjunud. Eelnevalt mitmeid kordi Sloveenias käinuna, küll ei oodanud sellist trööstitud pilti. Aga õnneks teekonna ja aja möödudes olukord paranes ja mida kaugemale piirist ja mida lähemale Belgradile, seda rohkem paremuse poole. Niš-ist alates kuni Belgradini on väga korralik kaherealine kiirtee, nii et Belgradi jõudsime päris kiiresti. Kuna ükski kaasasolev gps ei tundnud Belgradi, siis sõitsime lihtsalt märkide järgi kesklinna poole ja kui parkimistsooni number läks päris väikseks, arvasime, et oleme linna südames. Ühe nurga taga leidsime ka 
parkimiskoha, nii et kõik korras ja linnatuur võib alata. Kerge nõutus oli kui autot parkides ei olnud kellegilt ega kuskilt parkimispiletit osta. Kuna aga ühelgi kohalikul autol polnud ka parkimispiletit, siis ei hakanud pikalt põdema ja jätsime ka enda auto ilma parkimispiletita meie tagasitulekut ootama. Kui nüüd ette rutata, siis tagasitulles oli trahvikviitung ilusasti kojamehe vahel.
Esimene mure Belgradis oli linnakaardi ostmine, aga arusaamatu, et ükski ajaleheputka linna kaarti ei müü. Marel oli autoatlase Belgradi kaart kaasas (mis küll rohkem gloobuse eest, aga vähemalt linna kontuurid olid peal), lasime ühel ajalehemüüjal sinna oma asukoha märkida ja enam-vähem saime aru ka, et kus kesklinn asub. Alustuseks jõe äärde ja ühe kõrge silla peale, kust oli ilusasti näha nii lähedalasuvate kirikute tornid kui ka veidi kaugemal olev kindlus. Suund teada polnud enam mingit probleemi kohustuslike vaatamisväärsuste leidmisel. Peaks kohe mainima, et niivõrd kuivõrd Sofia üllatas negatiivselt, üllatas Belgrad positiivselt. Ja igati hea meel selle üle, et Belgradi tulime (algses reisikavas Belgradi polnud). Kesklinna kindlus oli suur ja võimas. Kohe nii suur, et piltigi oli raske teha, et natukenegi suurem osa kindlusest ühe pildi peale jääks. Kindluses olev relvamuuseum oli erienvate ilmasõdade aegseid raskerelvi täis. Alates 1. Maailamsõja aegsete kergetankide ja raskekahuritega, mille toru läbimõõt pool meetrit ning teise maailmasõja aegsete tankidest ja suurtükkidest, kuni torpeedode ja Katjuushadeni välja.
Samuti oli linn täis erinevaid kirikuid, milledest võimsama mulje jättis ortodoksi kirik oma sünge sisemusega.
Kui Belgradi jalakäijate tsooni jõudsime, kuhu kõik tänavakaubandus ja välikohvikud koondunud, kiskus taeva taas väga tumedaks ja kuna vihmavarju ka kaasas polnud, tekkis Marel äkki soov hästi kiiresti auto üles otsida. Lohisesin nagu ketikoer läbi kogu jalakäijate tsooni, saamata osa välikaubanduse võludest. Isegi jäätis jäi ostmata. Liigne oleks vist mainida, et vihma sadama ei hakanudki. Et aga ilm selline kahtlane oli, ei hakanud uuesti linna peale jalutama minema, vaid võtsime suuna mõnda linnalähedasse kaubanduskeskusesse, et öömajale jääda. Linnas hüppasime küll infopunktist läbi, kus teati, et linnast 20 km kaugusel on üks kämping. Kuna aga õiget kaarti polnud, mille järgi sõita, vaid ainult infopunkti töötaja umbmäärane kirjeldus ja et see ka meie homse
marsruudiga ei kattunud, võtsime suuna linnast välja. Et Serbija piiri ületamisega olime saanud ühe tunni juurde ja väsimust ka polnud ning et linnaäärsetest kaubanduskeskustest sai ka hooga mööda sõidetud, jäi valikusse mõni suvalinekiirtee bensukas. Lõpuks sõitsime linnast ligi 100 km välja ning leidsime ühe sobivalt suure bensiinijaama. Panime ennast busside parklasse paika ja öömajale. Läbi une oli veel kuulda, kuidas rekkad manööverdasid ja kui järgmisel hommikul silmad lahti ajasime, olime suurte autode poolt sisse piiratud. Üldiselt on rekkamehed suht varajased, nii et kui meie üks kord saapad jalga saime, oli üks türklane vaid parklas magamas.
Öö oli väsitav, seda ainult ühele meist ja mitte mulle. Isegi läbi parkla sõitsid mingid autod ja kellegi koer haukus närviliselt, nii et Mare vist väga magada ei saanud. Nii ta ise väitis, aga päris kindel ma selles ei ole.
Kuna käru oli auto küljes ja ainukeseks ettevalmistuseks oli hommikusöögi valmistamine, läks ärkamisest sõitma hakkamiiseni ainult tund aega(!) ja poole kümnest olime juba autos ja liikumas.
Kogu hommikuse aja oli meie vahetus läheduses seisnud üks peugeott, kaks musta tonti autos. Kaubanduskeskuse parkla, las seisavad, aga kui meiega koos ka parklast välja sõitsid, tekkis kerge ohutunne, et millest selline kokkusattumus. Esimese risti ees jäid seisma ja üks mustadest tontidest vahtis meid pikalt ja lahtise suuga. Ei olnud kindel ka, et milliste autodega Bulgaaria pätid sõidavad, äkki ongi nende lemmikuks 10 aastat vana peugeott. Sõitsime edasi ja üritasin peeglist ikka jälgida, et kas nad järgnevad ka, kuid et lisapeeglid värisevad auklikul teel nii tugevalt, et pole aru saada, mios värvi auto selja taga on, margist rääkimata, siis polnud teada, on nad taga või mitte. Keerasime siis bensukasse sisse ja kergenduseks ühtegi peugeotti meile järgnemas ei olnud. Kergendus.
Paak täis ja edasi Belgradi poole.
Sofiast läks kiirtee välja ja varsti olimegi piiril. Bulgaaria poolel läks kiiresti, 10 min ja kinnitus, et ei vea üle piiri ühtegi põgenikku ning läbi meid lasti. 100 m edasi oli aga 5 rida sõiduautosid, igas reas pikk rida sõiduautosid. Nendest julge 2/3 saksa numbritega. No mida sakslased Bulgaarias teevad? Aga vaadates autodesse oli vastus kiirelt käes – tegu oli küll Saksamaa numbrimärkidega, aga autodes 100% türklased. Kõik autod laeni kaupoa täis ja enamusel ka suusaboksid katusel. Eks minnakse vanalt kodumaalt uude kodumaale tagasi.
40 min piiri peal passimist, mis tuletas meelde vanu aegu kui ka Lätti ei saanud alla poole tunnise piiril ootamiseta ning taaskordset kinnitust, et meil ei ole kuskile ühtegi immigranti peidetud ning ka ühtegi tulirelva ei ole kaasas ja Serbias me olime. Serbia algas kitsa kurvilise teega, kus iga 100 saksa numbriga auto kohta liigub üks Serbia numbriga 40 aastat vana Renault või 30 aastat vana Jugoslaavia Zaztava (on üks selline naljakas auto, mida sovjetiajal Jugos valmistati) või siis 20 aastat vana
hoburakend. Kuhu me küll sattunud oleme. Ettekujutus, et tegu ju endise sotsialismileeri kõige rikkama riigiga, kuhu isegi nõukogude turiste ei lastud, osutus küll müüdiks. Kas tõesti pikalt kesknud sõda ja riigi lagunemine on nii laastavalt mõjunud. Eelnevalt mitmeid kordi Sloveenias käinuna, küll ei oodanud sellist trööstitud pilti. Aga õnneks teekonna ja aja möödudes olukord paranes ja mida kaugemale piirist ja mida lähemale Belgradile, seda rohkem paremuse poole. Niš-ist alates kuni Belgradini on väga korralik kaherealine kiirtee, nii et Belgradi jõudsime päris kiiresti. Kuna ükski kaasasolev gps ei tundnud Belgradi, siis sõitsime lihtsalt märkide järgi kesklinna poole ja kui parkimistsooni number läks päris väikseks, arvasime, et oleme linna südames. Ühe nurga taga leidsime ka 
parkimiskoha, nii et kõik korras ja linnatuur võib alata. Kerge nõutus oli kui autot parkides ei olnud kellegilt ega kuskilt parkimispiletit osta. Kuna aga ühelgi kohalikul autol polnud ka parkimispiletit, siis ei hakanud pikalt põdema ja jätsime ka enda auto ilma parkimispiletita meie tagasitulekut ootama. Kui nüüd ette rutata, siis tagasitulles oli trahvikviitung ilusasti kojamehe vahel. Esimene mure Belgradis oli linnakaardi ostmine, aga arusaamatu, et ükski ajaleheputka linna kaarti ei müü. Marel oli autoatlase Belgradi kaart kaasas (mis küll rohkem gloobuse eest, aga vähemalt linna kontuurid olid peal), lasime ühel ajalehemüüjal sinna oma asukoha märkida ja enam-vähem saime aru ka, et kus kesklinn asub. Alustuseks jõe äärde ja ühe kõrge silla peale, kust oli ilusasti näha nii lähedalasuvate kirikute tornid kui ka veidi kaugemal olev kindlus. Suund teada polnud enam mingit probleemi kohustuslike vaatamisväärsuste leidmisel. Peaks kohe mainima, et niivõrd kuivõrd Sofia üllatas negatiivselt, üllatas Belgrad positiivselt. Ja igati hea meel selle üle, et Belgradi tulime (algses reisikavas Belgradi polnud). Kesklinna kindlus oli suur ja võimas. Kohe nii suur, et piltigi oli raske teha, et natukenegi suurem osa kindlusest ühe pildi peale jääks. Kindluses olev relvamuuseum oli erienvate ilmasõdade aegseid raskerelvi täis. Alates 1. Maailamsõja aegsete kergetankide ja raskekahuritega, mille toru läbimõõt pool meetrit ning teise maailmasõja aegsete tankidest ja suurtükkidest, kuni torpeedode ja Katjuushadeni välja.
Samuti oli linn täis erinevaid kirikuid, milledest võimsama mulje jättis ortodoksi kirik oma sünge sisemusega.
Kui Belgradi jalakäijate tsooni jõudsime, kuhu kõik tänavakaubandus ja välikohvikud koondunud, kiskus taeva taas väga tumedaks ja kuna vihmavarju ka kaasas polnud, tekkis Marel äkki soov hästi kiiresti auto üles otsida. Lohisesin nagu ketikoer läbi kogu jalakäijate tsooni, saamata osa välikaubanduse võludest. Isegi jäätis jäi ostmata. Liigne oleks vist mainida, et vihma sadama ei hakanudki. Et aga ilm selline kahtlane oli, ei hakanud uuesti linna peale jalutama minema, vaid võtsime suuna mõnda linnalähedasse kaubanduskeskusesse, et öömajale jääda. Linnas hüppasime küll infopunktist läbi, kus teati, et linnast 20 km kaugusel on üks kämping. Kuna aga õiget kaarti polnud, mille järgi sõita, vaid ainult infopunkti töötaja umbmäärane kirjeldus ja et see ka meie homse
marsruudiga ei kattunud, võtsime suuna linnast välja. Et Serbija piiri ületamisega olime saanud ühe tunni juurde ja väsimust ka polnud ning et linnaäärsetest kaubanduskeskustest sai ka hooga mööda sõidetud, jäi valikusse mõni suvalinekiirtee bensukas. Lõpuks sõitsime linnast ligi 100 km välja ning leidsime ühe sobivalt suure bensiinijaama. Panime ennast busside parklasse paika ja öömajale. Läbi une oli veel kuulda, kuidas rekkad manööverdasid ja kui järgmisel hommikul silmad lahti ajasime, olime suurte autode poolt sisse piiratud. Üldiselt on rekkamehed suht varajased, nii et kui meie üks kord saapad jalga saime, oli üks türklane vaid parklas magamas. PILDID:
1. Belgrad autoaknast
2. Varemed ja uusehitis - tüüpiline Belgradi pilt
3. Belgradi kondluse müüril
4. Relvamuuseum
5. Kindluse müüril, vol.2
2. Varemed ja uusehitis - tüüpiline Belgradi pilt
3. Belgradi kondluse müüril
4. Relvamuuseum
5. Kindluse müüril, vol.2
6. Üks kindluse mitmest väravast
No comments:
Post a Comment