Žiri
Läbisõit 0 km
Läbisõit 0 km
Alguseks kohe üks täpsustus läbisõidu osas. Kuigi läbisõidu kohal on 0, on tänase päeva läbisõit umbes 100 km. Aga et ise ei sõitnud ja oma autot ei kasutanud, siis olgu 0.
Päev algas kohutavalt vara, minu jaoks, kes ma tavaliselt ärkan peale kaheksat. Kuna hommikul oli vaja natuke paberitööd teha, siis läksin koos Igoriga Alpinasse, et rahulikult laua taga saaks istuda.
Alpinas algab tööpäev kell seitse ja Igor tundub veel eriline patrioot olema, kes läheb tööle veel tund aega varem. Nii et tema tööpäev algab kell 6 hommikul. Minu puhul tehti küll erand ja päris kuueks ei hakanud tööle minema, aga enne seitset olime kohal küll. Püüa sa tööd teha kui poolenisti magad alles. Aga midagi polnud parata.
Täna oli Mici kord meiega tegeleda ja plaanis oli külastada Skocjanske karstikoopaid. Tegu maailma suuruselt teise karstikoobastega, mis käesoleval hetkel uuritud 6 km ulatuses. Tegelikult voolab jõgi maa all üle 40 km, enne kui Itaalia pinnal uuesti maa alt välja tuleb, nii et uurimata ja avastamata koopaid võib olla oluliselt rohkem kui praegu teada on. Üldse on Sloveenias üle 1000 karstikoopa, mis sügavamad rohkem kui kilomeeter. Turistidele on avatud ainult väike osa koobastest ja Skocjanske on selles suhtes suurim , varustatud korralike radadega ja igati hästi turvatud. Ekskursioone maa alla tehakse ainult giidide juhendamisel ja ilma igasuguse isetegevuseta. Maa alla on veetud piisav valgustus, et näha kuhu astud ja mis koobastes on. Ekskurssioone on 2 tüüpi: lühem, pooleteise tunnine, kus päris põhja, ehk jõe tasandile ei lähe ja pikem, 4 tunnine, kus minnakse vee tasandile välja. Veetasand tähendab muidugi jõe tasapinda, mis tegelikult on kuskil 400 m üle merepinna.
Kuna kogu seee ala on UNESCO kaitse all, siis sisuliselt omapäi ei tohi seal mitte midagi teha. Isegi pildistamine on keelatud, nii et erilist pildimaterjali pole.
Zirist saime välja sõita kella ühest. Selleks ajaks olin mina suutnud oma töö täpselt valmis saada, Mici mingid hinnakirjad samuti ja Marel oli kõikidele Žiri poodidele vähemalt 2 ringi peale tehtud. Mici võttis Alpina auto(WV Passat), millega ta polnud harjunud sõitma ja mis 2 korda suurem kui ta enda pisike Suzuki. Kui mägisel alal polnud sõitmisega suurt probleeme, elab ta ju 400 m kõrgemal kui Žiri ja mägiteed kimab ta iga päev 2 korda, siis kiirteel läks sõit natuke imelikuks. Kui kiirus 170-ni üles kruviti ja 5. käik sisse unustati lülitamast ja vastavalt mootor juba pööretepiirajasse jooksma hakkas ning möödasõidul mõnest suurest rekkast ka paar jõnksu sisse tulid, oli kergelt kõhe küll. Õnneks sellist kiirust polnud palju ja valdavalt kõikus spidoka seier 130 ja 150 vahel. Üldiselt oli see autosõit päris huvitav ja meeldejääv kogemus, eriti tagasisõites kui ka vihma sadama hakkas
Aga kohale me jõudsime ja tagasi ka, nii et pole häda midagi. Ja ega see sõit nüüd nii hull ka polnud, nagu välja näitan.
Grupid lähevad maa alla iga täistund ja iga grupiga kaasas 2 giidi. Enne loeti ette, et mida tohib ja mida mitte ning hoiatati, et maa all on külm ja pange joped selga. Temperatuur koobastes on konstantne 12 kraadi. Pilte teha ei lubatud, kuid kuna fotokaid ära ei korjatud, siis mõned klõpsud kõrge ISO ja pika säriajaga ikka tegin. Aga et valgust koobastes ikka väga vähe, siis ega eriti midagi välja tulnud ja paremad kohad jäid nii uduseks, et aru pole midagi saada.
Alustuseks umbes 100 m mööda tunnelit allapoole ja siis see pilt avanes – koobas oma täies ilus. Esimene koobas ei olnud väga suur ja võrreldes hiljemnähtutega vägagi tagasihoidlik, aga esimese koopana mõjus vapustavalt. Koobas oli küll suht väike, nii 10 m kõrgune äkki, aga kõik need stalakniidid ja stalaktiidid, mis oma erinevate suurustega ja kujudega natuke müstilised välja paistsid, lisaks see kuidas need valgustatud olid, tekitasid alguses küll eriti muljetavaldava pildi.
Milleks küll loodus suuteline on. See küsimus tekkis veel päev hiljem Veneetsias, et mis siis ikkagi võimsam on, kas inimloodud mõne aastasaja jooksul või looduse tehtud aastatuhandete jooksul.
Küsimus, millele vist ühest vastust ei ole. Igal juhul koopad läksid suuremaks ja kivikujud ja vee poolt uuristatud käigud võimsamaks.Ekskursiooni esimene pool oli n.n. kuival alal, mis jõe poolt miljonite aastate taguselt tekitatud ning kus valitses täielik vaikus. Ainult lagi tilkus kuigivõrd ja ainsad helid, lisaks meie tekitatutele, olid vee tilkade kukkumised. Ekskursiooni jätkudes läksime järjest allapoole ja mingil hetkel hakkas vee kohinat kuulma. Olime jõudnud n.n. märjale alale, ehk maaaluse jõe tasapinna lähedale. Olgu kohe öeldud, et jõe tasapinnani meie ei jõudnud ja veest olime kõige madalamal mingi paarikümne meetri kõrgusel. Lisaks oli ehitatud ühte suurde koopasse sild 40 m kõrgusele üle voolava jõe. Et sild oli piisavalt kõrgete käsipuudega ja ei kõikunud, siis vähemalt meie grupis kellelgi sillast üleminekuga probleeme ei tekkinud. Aga olevat selliseid inimesi küll olnud, kes lihtsalt ei suuda sillast üle minna ja mõne hullemaga on tõsiseid probleeme tekkinud. Koobas, kus sild on, on vist üks võimsamaid. Vee vool on kiire ja koopa põhjas ka väike juga ja kärestik, nii et koobas poolest saadik vee auru täis. Koopa kõrgus võis olla mingi paarsada meetrit küll ja koopa suurust ja müstilisust tõid esile veel turistide raja valgustustuled, mis algasid 
kuskil kaugel koopa kõrguses ja kauguses ning siksakitades tulid seina äärt mööda allapoole. Vaatepilt selline, mida ei suuda kirjeldada vaid mida pead ise nägema, et mingigi ettekujutus tekkiks. Poolteist tundi läks nagu lennates ja varsti olime kuskil suures augus, kust paistis päevavalgus. Meie retk maapinna sügavusse oli lõppenud ja valida oli kahe variandi vahel: kas kasutada lifti ja jõuda tagasi alguspunkti 10 minutiga, või kasutada mägirada ja tõusta üles jalgsi, ning kulutada tõusule 30 minutit. Valisime muidugi teise variandi ja kuigi jäime väikse vihma kätte, tasus see ronimine ära. Nägime veel üjhte imposantset juga ning lisaks külamuuseumi, kus siis kohaliku piirkonna mingi osa ajaloost välja pandud. Nii et kokku võttis koobaste külastus üle 3 tunni.
Tagasi Žirisse jõudsime õhtul kella seitsmeks ja selleks ajaks oli Igor grilli välja kärutanud ja mitu kilo liha ootas küpsetamist. Igor Ise naeris, et osa oma grillimise oskusest on ta saanud Mardilt, eriti selle, kus õllepudel peab grilli ääres olema. Kas siis liha kastmiseks või enda turgutamiseks, see on juba omaette teema.
Liha tuli välja vapustav, samuti Igori naise, Nina poolt valmistatud salatid. Marel nüüd uued mõted ja nipid olemas, kuidas lihtsate vahenditega ülimaitsvaid salateid teha.
Sõime liha ja limpsisime õlut ning Igori ämma poolt valmistatud kirsilikööri (Igor ise ja ämm on erilised joogimeistrid. Ämm ajab samakat ja Igor kasutab seda oma jookide valmistamiseks. Ja neid on tal erinevaid ja erinevatest aastakäikudest muljetavaldavalt palju) ning vaikselt oli juba kottpimedaks läinud. Mici pidi koju minema ja kuna meiegi ei tahtnud homset Itaaliasse sõitu väga hilja peale jätta, siis soovisime pererahvale head ööd ja vajusime oma maja voodisse, nagu niidetult.
PILDID:
Päev algas kohutavalt vara, minu jaoks, kes ma tavaliselt ärkan peale kaheksat. Kuna hommikul oli vaja natuke paberitööd teha, siis läksin koos Igoriga Alpinasse, et rahulikult laua taga saaks istuda.
Alpinas algab tööpäev kell seitse ja Igor tundub veel eriline patrioot olema, kes läheb tööle veel tund aega varem. Nii et tema tööpäev algab kell 6 hommikul. Minu puhul tehti küll erand ja päris kuueks ei hakanud tööle minema, aga enne seitset olime kohal küll. Püüa sa tööd teha kui poolenisti magad alles. Aga midagi polnud parata.Täna oli Mici kord meiega tegeleda ja plaanis oli külastada Skocjanske karstikoopaid. Tegu maailma suuruselt teise karstikoobastega, mis käesoleval hetkel uuritud 6 km ulatuses. Tegelikult voolab jõgi maa all üle 40 km, enne kui Itaalia pinnal uuesti maa alt välja tuleb, nii et uurimata ja avastamata koopaid võib olla oluliselt rohkem kui praegu teada on. Üldse on Sloveenias üle 1000 karstikoopa, mis sügavamad rohkem kui kilomeeter. Turistidele on avatud ainult väike osa koobastest ja Skocjanske on selles suhtes suurim , varustatud korralike radadega ja igati hästi turvatud. Ekskursioone maa alla tehakse ainult giidide juhendamisel ja ilma igasuguse isetegevuseta. Maa alla on veetud piisav valgustus, et näha kuhu astud ja mis koobastes on. Ekskurssioone on 2 tüüpi: lühem, pooleteise tunnine, kus päris põhja, ehk jõe tasandile ei lähe ja pikem, 4 tunnine, kus minnakse vee tasandile välja. Veetasand tähendab muidugi jõe tasapinda, mis tegelikult on kuskil 400 m üle merepinna.
Kuna kogu seee ala on UNESCO kaitse all, siis sisuliselt omapäi ei tohi seal mitte midagi teha. Isegi pildistamine on keelatud, nii et erilist pildimaterjali pole.
Zirist saime välja sõita kella ühest. Selleks ajaks olin mina suutnud oma töö täpselt valmis saada, Mici mingid hinnakirjad samuti ja Marel oli kõikidele Žiri poodidele vähemalt 2 ringi peale tehtud. Mici võttis Alpina auto(WV Passat), millega ta polnud harjunud sõitma ja mis 2 korda suurem kui ta enda pisike Suzuki. Kui mägisel alal polnud sõitmisega suurt probleeme, elab ta ju 400 m kõrgemal kui Žiri ja mägiteed kimab ta iga päev 2 korda, siis kiirteel läks sõit natuke imelikuks. Kui kiirus 170-ni üles kruviti ja 5. käik sisse unustati lülitamast ja vastavalt mootor juba pööretepiirajasse jooksma hakkas ning möödasõidul mõnest suurest rekkast ka paar jõnksu sisse tulid, oli kergelt kõhe küll. Õnneks sellist kiirust polnud palju ja valdavalt kõikus spidoka seier 130 ja 150 vahel. Üldiselt oli see autosõit päris huvitav ja meeldejääv kogemus, eriti tagasisõites kui ka vihma sadama hakkas
Aga kohale me jõudsime ja tagasi ka, nii et pole häda midagi. Ja ega see sõit nüüd nii hull ka polnud, nagu välja näitan.
Grupid lähevad maa alla iga täistund ja iga grupiga kaasas 2 giidi. Enne loeti ette, et mida tohib ja mida mitte ning hoiatati, et maa all on külm ja pange joped selga. Temperatuur koobastes on konstantne 12 kraadi. Pilte teha ei lubatud, kuid kuna fotokaid ära ei korjatud, siis mõned klõpsud kõrge ISO ja pika säriajaga ikka tegin. Aga et valgust koobastes ikka väga vähe, siis ega eriti midagi välja tulnud ja paremad kohad jäid nii uduseks, et aru pole midagi saada.
Alustuseks umbes 100 m mööda tunnelit allapoole ja siis see pilt avanes – koobas oma täies ilus. Esimene koobas ei olnud väga suur ja võrreldes hiljemnähtutega vägagi tagasihoidlik, aga esimese koopana mõjus vapustavalt. Koobas oli küll suht väike, nii 10 m kõrgune äkki, aga kõik need stalakniidid ja stalaktiidid, mis oma erinevate suurustega ja kujudega natuke müstilised välja paistsid, lisaks see kuidas need valgustatud olid, tekitasid alguses küll eriti muljetavaldava pildi.
Milleks küll loodus suuteline on. See küsimus tekkis veel päev hiljem Veneetsias, et mis siis ikkagi võimsam on, kas inimloodud mõne aastasaja jooksul või looduse tehtud aastatuhandete jooksul.
Küsimus, millele vist ühest vastust ei ole. Igal juhul koopad läksid suuremaks ja kivikujud ja vee poolt uuristatud käigud võimsamaks.Ekskursiooni esimene pool oli n.n. kuival alal, mis jõe poolt miljonite aastate taguselt tekitatud ning kus valitses täielik vaikus. Ainult lagi tilkus kuigivõrd ja ainsad helid, lisaks meie tekitatutele, olid vee tilkade kukkumised. Ekskursiooni jätkudes läksime järjest allapoole ja mingil hetkel hakkas vee kohinat kuulma. Olime jõudnud n.n. märjale alale, ehk maaaluse jõe tasapinna lähedale. Olgu kohe öeldud, et jõe tasapinnani meie ei jõudnud ja veest olime kõige madalamal mingi paarikümne meetri kõrgusel. Lisaks oli ehitatud ühte suurde koopasse sild 40 m kõrgusele üle voolava jõe. Et sild oli piisavalt kõrgete käsipuudega ja ei kõikunud, siis vähemalt meie grupis kellelgi sillast üleminekuga probleeme ei tekkinud. Aga olevat selliseid inimesi küll olnud, kes lihtsalt ei suuda sillast üle minna ja mõne hullemaga on tõsiseid probleeme tekkinud. Koobas, kus sild on, on vist üks võimsamaid. Vee vool on kiire ja koopa põhjas ka väike juga ja kärestik, nii et koobas poolest saadik vee auru täis. Koopa kõrgus võis olla mingi paarsada meetrit küll ja koopa suurust ja müstilisust tõid esile veel turistide raja valgustustuled, mis algasid 
kuskil kaugel koopa kõrguses ja kauguses ning siksakitades tulid seina äärt mööda allapoole. Vaatepilt selline, mida ei suuda kirjeldada vaid mida pead ise nägema, et mingigi ettekujutus tekkiks. Poolteist tundi läks nagu lennates ja varsti olime kuskil suures augus, kust paistis päevavalgus. Meie retk maapinna sügavusse oli lõppenud ja valida oli kahe variandi vahel: kas kasutada lifti ja jõuda tagasi alguspunkti 10 minutiga, või kasutada mägirada ja tõusta üles jalgsi, ning kulutada tõusule 30 minutit. Valisime muidugi teise variandi ja kuigi jäime väikse vihma kätte, tasus see ronimine ära. Nägime veel üjhte imposantset juga ning lisaks külamuuseumi, kus siis kohaliku piirkonna mingi osa ajaloost välja pandud. Nii et kokku võttis koobaste külastus üle 3 tunni. Tagasi Žirisse jõudsime õhtul kella seitsmeks ja selleks ajaks oli Igor grilli välja kärutanud ja mitu kilo liha ootas küpsetamist. Igor Ise naeris, et osa oma grillimise oskusest on ta saanud Mardilt, eriti selle, kus õllepudel peab grilli ääres olema. Kas siis liha kastmiseks või enda turgutamiseks, see on juba omaette teema.
Liha tuli välja vapustav, samuti Igori naise, Nina poolt valmistatud salatid. Marel nüüd uued mõted ja nipid olemas, kuidas lihtsate vahenditega ülimaitsvaid salateid teha.
Sõime liha ja limpsisime õlut ning Igori ämma poolt valmistatud kirsilikööri (Igor ise ja ämm on erilised joogimeistrid. Ämm ajab samakat ja Igor kasutab seda oma jookide valmistamiseks. Ja neid on tal erinevaid ja erinevatest aastakäikudest muljetavaldavalt palju) ning vaikselt oli juba kottpimedaks läinud. Mici pidi koju minema ja kuna meiegi ei tahtnud homset Itaaliasse sõitu väga hilja peale jätta, siis soovisime pererahvale head ööd ja vajusime oma maja voodisse, nagu niidetult.
PILDID:
1. Igori maja
2. Sloveenia autoaknast
3. Tunnel Skocjanske koobastesse
3. Tunnel Skocjanske koobastesse
4. Skocjanske koopad
5. Skocjanske koopad, vol.2
No comments:
Post a Comment