Bukarest - Constanta
Läbisõit 280 km
Läbisõit 280 km
MUSTA MERE PÄEV
Täna siis see päev, kus jõuame Musta mere äärde ja tõenäoliselt pealelõunal on juba varbad Musta mere lainetes ära käinud.
Täna hommikune äratus oli ebatraditsiooniline. Sügava une ajal hakkas järsku keegi uksele põmmima, nii et äratus oli silmapilkne. Prantsuse lasteekskursioon otsustas hommikul kämpast lahkuda ja kuna nende varustusekäru seisis otse meie kõrval ja et nad tahtsid seda ka kätte saada, aga et kuna meie auto oli natuke ees, otsustasid nad meid jõhkralt üles ajada. Kellale vaadates muidugi väga varajaseks aega nimetada ei saanud, kell oli pool kümme juba, nii et tegelikult tänud prantslastele, et meid normaalsel ajal üles ajasid. Mingi tunni ajaga olime meie ka valmis ja aidaa Bukarest. Klaarale sai koordinaadid sisse söödetud ja isegi sihtpunkti hakkas näitama, nii et kõik tundus korras olevat. Nii et teele.
Esimesed 30 km olid hullud, nagu enamus Rumeenia teid. Siis aga jõudsime kiirteele ja järgmised 150 km läksid lennates.
Enne Constantat muutus tee uuesti tüüpiliseks Rumeenia teest jasedai kuni lõpuni. Kohale jõudsime pealelõunal ja ka kämpa leidsime kerge vaevaga üles. Ühel hetkel olime kämpa väravas ja ka sees. Kämping oli väike, nii et ega koha otsimine kerge polnud. Enne tuli mitu korda jala kogu territoorium läbi käia, et käruga mitte tupikusse sattuda. Kuidagi sai koht leitud ja telkide ning autode vahele end ka lahti pakitud. Kuna oli reedene päev, olid rumeenlased tulnud Musta mere äärde nädalavahetust pidama ja nii meie- kui ka kõrvalolev kämping olid telke paksult täis. Terve kämpingu peale lugesin kokku ühe sakslaste seltskonna, kaks autot poolakaid ja meie. Ülejäänud kõik kohalikud. Nii et suhteliselt populaarne on Rumeenias telgaga kämpas nädalavahetust veeta. Kämpa ise oli üks puhtamaid ja korralikumaid, kus olnud oleme, nii et selles mõttes kindlasti meeldiv üllatus Rumeenias. 
Asjad lahti pakitud, sai kohe randa mindud, et Musta mere vesi ära proovida ja natuke päikest ihule saada. Vesi oli mõnus, parasjagu nii 24-26 kraadi ja kiiresti läks sügavaks ka, nii et hästi lahe. Rand ise oli pikk ja rahvast palju. Meie jõudsime liivale kuskil 4 paiku, siis veel mõned kohad liival olid vabad, aga kui kuue ajal lahkusime, oli kogu liiv rahvast nii täis, et polnud ruumi, kuhu astuda.
Õhtusöögiks täna õhtul tõeline matkaselli eine – pulbrist tehtud kartulipüree ja sealiha konserv gaasitulel soojaks aetuna. Salatiks hapukurk ja kõrvale üheeurone vein. Marele jäi see raudselt viimaseks korraks sealiha konservi süüa ja ega ma ise ka suurt paremini tundnud. Külmalt leiva peale kannatab seda konserveeritud hakitud sealiha ehk veel panna, aga soojalt süüa on tõsine katsumus, mida väga tihti katsetada ei tahaks. Ok, lõpuks matkatoit sees, tuli minna kohaliku linnaga tutvuma. Kuna enne käisin rattaga linnas raha vahetamas, oli teada, et päris korraliku turistilõksuga tegemist. Tüüpilise turistidele mõeldud rannaäärse linnana on sel üks pikk peatänav, mille ääres miljon müügikohta suveniiride ja muu träniga.
Lisaks restoranid, kohvikud, klubid ja muud söögikohad ning isegi tivoli, mis pimeduses särama hakkas ja kõik omal jalal liikuvad lapsed pöördesse ajas. Tänaval sõitsid hobuvankrid, lasterongid, 2-6 kohalised jalgrattad turistidega ja loomulikult tuututavad autod, mida kogu see karneval liikumast segas.
Mare sukeldus põlevate silmadega nännikioskioskite sügavustesse, et lastele kingitused välja valida, mul oli sel ajal aega mehiko indiaanlaste esinemisi kuulata ja nende maagiliste flöödihelide rütmist lummata lasta. Mare jõudis laste kingituste ostmises mingi aja pärast selgusele, et kuna müügikohti veel tulemas sadu, siis alguses pole mõtekas sisseoste tegema hakata. Et kui midagi targemat ei leia, siis tagasiteel saab väljavalitu ära osta. Loomulikult ei suutnud ta hilisematest ostukohtadest midagi targemat leida ja loomulikult oli tarvis algsed kauplused uuesti läbi käia ja loomulikult oli keegi teine suutnud ta väljavalitud asjad juba ära osta. Mina tahtsin endale kaptenimütsi ja laia äärega kaabut osta, aga kuna mul seda teha ei lubatud, jäime mõlemad oma soovitud asjadest ilma. Suure pettumuse tõttu ei ostnud isegi Mehhiko indiaanlaste plaati, ega visanud ühtegi senti nende kübarasse.
Hiljem pöörasime tagasiteel muidugi ringi ja läksime tagasi ja Mare ostis endale roosa käevõru.
Kena lõpp kenale päevale. Homme saab hommikul natuke päikest võtta ja lõuna paiku hakkame liikuma Bulgaaria poole, sihtkohaks Burgas.
Täna siis see päev, kus jõuame Musta mere äärde ja tõenäoliselt pealelõunal on juba varbad Musta mere lainetes ära käinud.
Täna hommikune äratus oli ebatraditsiooniline. Sügava une ajal hakkas järsku keegi uksele põmmima, nii et äratus oli silmapilkne. Prantsuse lasteekskursioon otsustas hommikul kämpast lahkuda ja kuna nende varustusekäru seisis otse meie kõrval ja et nad tahtsid seda ka kätte saada, aga et kuna meie auto oli natuke ees, otsustasid nad meid jõhkralt üles ajada. Kellale vaadates muidugi väga varajaseks aega nimetada ei saanud, kell oli pool kümme juba, nii et tegelikult tänud prantslastele, et meid normaalsel ajal üles ajasid. Mingi tunni ajaga olime meie ka valmis ja aidaa Bukarest. Klaarale sai koordinaadid sisse söödetud ja isegi sihtpunkti hakkas näitama, nii et kõik tundus korras olevat. Nii et teele.
Esimesed 30 km olid hullud, nagu enamus Rumeenia teid. Siis aga jõudsime kiirteele ja järgmised 150 km läksid lennates.
Enne Constantat muutus tee uuesti tüüpiliseks Rumeenia teest jasedai kuni lõpuni. Kohale jõudsime pealelõunal ja ka kämpa leidsime kerge vaevaga üles. Ühel hetkel olime kämpa väravas ja ka sees. Kämping oli väike, nii et ega koha otsimine kerge polnud. Enne tuli mitu korda jala kogu territoorium läbi käia, et käruga mitte tupikusse sattuda. Kuidagi sai koht leitud ja telkide ning autode vahele end ka lahti pakitud. Kuna oli reedene päev, olid rumeenlased tulnud Musta mere äärde nädalavahetust pidama ja nii meie- kui ka kõrvalolev kämping olid telke paksult täis. Terve kämpingu peale lugesin kokku ühe sakslaste seltskonna, kaks autot poolakaid ja meie. Ülejäänud kõik kohalikud. Nii et suhteliselt populaarne on Rumeenias telgaga kämpas nädalavahetust veeta. Kämpa ise oli üks puhtamaid ja korralikumaid, kus olnud oleme, nii et selles mõttes kindlasti meeldiv üllatus Rumeenias. 
Asjad lahti pakitud, sai kohe randa mindud, et Musta mere vesi ära proovida ja natuke päikest ihule saada. Vesi oli mõnus, parasjagu nii 24-26 kraadi ja kiiresti läks sügavaks ka, nii et hästi lahe. Rand ise oli pikk ja rahvast palju. Meie jõudsime liivale kuskil 4 paiku, siis veel mõned kohad liival olid vabad, aga kui kuue ajal lahkusime, oli kogu liiv rahvast nii täis, et polnud ruumi, kuhu astuda.
Õhtusöögiks täna õhtul tõeline matkaselli eine – pulbrist tehtud kartulipüree ja sealiha konserv gaasitulel soojaks aetuna. Salatiks hapukurk ja kõrvale üheeurone vein. Marele jäi see raudselt viimaseks korraks sealiha konservi süüa ja ega ma ise ka suurt paremini tundnud. Külmalt leiva peale kannatab seda konserveeritud hakitud sealiha ehk veel panna, aga soojalt süüa on tõsine katsumus, mida väga tihti katsetada ei tahaks. Ok, lõpuks matkatoit sees, tuli minna kohaliku linnaga tutvuma. Kuna enne käisin rattaga linnas raha vahetamas, oli teada, et päris korraliku turistilõksuga tegemist. Tüüpilise turistidele mõeldud rannaäärse linnana on sel üks pikk peatänav, mille ääres miljon müügikohta suveniiride ja muu träniga.
Lisaks restoranid, kohvikud, klubid ja muud söögikohad ning isegi tivoli, mis pimeduses särama hakkas ja kõik omal jalal liikuvad lapsed pöördesse ajas. Tänaval sõitsid hobuvankrid, lasterongid, 2-6 kohalised jalgrattad turistidega ja loomulikult tuututavad autod, mida kogu see karneval liikumast segas.Mare sukeldus põlevate silmadega nännikioskioskite sügavustesse, et lastele kingitused välja valida, mul oli sel ajal aega mehiko indiaanlaste esinemisi kuulata ja nende maagiliste flöödihelide rütmist lummata lasta. Mare jõudis laste kingituste ostmises mingi aja pärast selgusele, et kuna müügikohti veel tulemas sadu, siis alguses pole mõtekas sisseoste tegema hakata. Et kui midagi targemat ei leia, siis tagasiteel saab väljavalitu ära osta. Loomulikult ei suutnud ta hilisematest ostukohtadest midagi targemat leida ja loomulikult oli tarvis algsed kauplused uuesti läbi käia ja loomulikult oli keegi teine suutnud ta väljavalitud asjad juba ära osta. Mina tahtsin endale kaptenimütsi ja laia äärega kaabut osta, aga kuna mul seda teha ei lubatud, jäime mõlemad oma soovitud asjadest ilma. Suure pettumuse tõttu ei ostnud isegi Mehhiko indiaanlaste plaati, ega visanud ühtegi senti nende kübarasse.
Hiljem pöörasime tagasiteel muidugi ringi ja läksime tagasi ja Mare ostis endale roosa käevõru.Kena lõpp kenale päevale. Homme saab hommikul natuke päikest võtta ja lõuna paiku hakkame liikuma Bulgaaria poole, sihtkohaks Burgas.
PILDID:
1. Esimene ujumine Mustas meres
2. Kämping Jupiteri külas
3. Kämping Jupiteri külas
4. Mare kingituste otsinguil
5. Ja mina seda jälgimas
1. Esimene ujumine Mustas meres
2. Kämping Jupiteri külas
3. Kämping Jupiteri külas
4. Mare kingituste otsinguil
5. Ja mina seda jälgimas
No comments:
Post a Comment