Bukarest
Läbisõit 50 km
Läbisõit 50 km
BUKARESTIPÄEV
Hommikul sai kaua magatud, rahulikult tõustud, aeglaselt söödud ja enne kui linna avastama saime minna, oli lõuna juba käes.
Ennem veel kõige olulisem töö, katuseaugu sulgemine. Hommikul käisin igaks juhuks veel rattaga luuki otsimas, aga kadunuks see jäigi, nii tuli olemasolevate vahenditega katusseauk kinni saada. Kõige lihtsam ja samas kindlam tundus olevat mäkaiveri teip ja et seda oli terve rull kaasas, läks teipimiseks. Tulemuseks jäädavalt suletud, aga selle eest vihmakindel,
katuseluuk. Veidike probleemne oli ilma redelita maja katusele saamine, aga jalgratta, köögiakna ja Mare abiga, sai ka sellest mäest üle.
Ja siis linna. Kuna Bukaresti liiklus on eriti lõunamaine, siis ei hakanud rattaretkega riskima ja sõitsime linna autoga. Gps-le kesklinn peale ja sõitma. Kuna aga Clarionil (Mare ristis täna Clarioni gps-i KLAARA TÄDI-ks, nii et nüüdsest alates on see Klaara) Rumeenia kaarti sees pole ja linnadest see masin suurt midagi ei tea, siis ka kesklinn oli mitte seal, kus tegelik kesklinn asub. Lasime hooga edasi, et esimeses bensukas linna kaart osta. Erinevalt maapiirkondadest, kus bensiinijaamad asuvad üksteisest nägemisulatuse kaugusel, polnud linnas bensijaamu kuskil näha, nii et sõitsime läbi linna teise linnaäärde. Kaardi me saime ja kirjade järgi pidi olema inglisekeelne kaart. Lähemal uurimisel selgus, et ingliskeelne on seal üks sõna ja see on „City Plan“. Et esimene asi, mida näha tahtsime, oli Parlamendi palee, siis lasime ühel tanklakutil suure risti kaardile joonistada. Ja saime teada, et kohalikele on selle koha nimi PALATUL PARLAMENTULUI. Kaardil küll koht käes, aga kuidas sinna jõuda. Arvutit kaasa ei veanud, nii et kõige targem teejuht tundis mõnu teki all peidus olemisest. Aga, et Noki tädi oli olemas, tundus elu veel päris roosiline. Umbes 15 min läks aega, et Nokia nipid selgeks saada ja siis oli parlamendihoone leidmine lapsemäng.
Aga kohe oli uus häda kohal, Nokia tädi küll leidis koha üles, aga teatas et marsruuti sinna ei suuda leida. No mida kuradit. Proovisin kõik naabruses olevad tänavad järgi, aga resultaat sama – marsruuti sihtkohta ei leia. Egas midagi, proovisime jalakäia reziimis sama kohta uuesti ja sellega läks korda, joonistas ilusasti teekonna kaardile. Väike miinus küll selles, et jalakäia reziimis ei tahtnud masin häälega juhendada. Mare hakkas siis kaarti jälgima ja juhendama, et järgmisest otse, paremale või vasakule. Seda täpselt nii kaua kui tuli esimene pööramine, kus Nokia tahtis, et me ühesuunalisel teel vastu sõidusuunda sõidaksime. Siis oli ka Mare mõistus otsas ja edasi läks tunnete järgi. Kuna Bukaresti kesklinn on ühesuunalisi teid täis, siis Nokia jalakäija marsruudi järgi sõitmine oli päris lõbus. Masin käseb pöörata vasakule, tegelikult on ainuke võimalus pöörata vasakule. Aga väikse sikk-sakitamisega kohale siiski jõudsime. 
Et parlamendi hoones saab ringi liikuda ainult giidi juhendamisel ja grupis, ostsime piletid ja ekskursioonile. Parlamendihoone on tõesti võimas, ikkagi suuruselt teine hoone maailmas pentagoni järel. Ceausescu hakkas seda kunagi 1984 aastal ehitama enda ja kompartei koduks, aga kuna 1989 lasti ta koos naisega kiirkorras tribunali otsuse alusel maha, siis sisse ta kolida ei jõudnudki. Selleks hetkeks oli palee umbes 75% valmis. Et tegu oli täiesti sõgeda mehega, näitab fakt, et palee jaoks tehti maatasa terve linnaosa ja lisaks palee ehitati valmis ka ümbritsevad majad. Palee vahetus läheduses asuvad ainult ministeeriumid ja riigiasutused (ju vist põhjusel ,et siis ei saaks vaenlase snaiper oma töövahendit kuskile vastasmaja aknale paigutada). Hoone ise on seest ülikülluslik, meenutades pigem keskaegseid kuningalosse ja mitte riigiasutust. Erineva suurusega saalid ja galeriid, marmorsambad ja siidkaardinad, ülekullatud ornamendid,
nikerdatud radiaatorikatted, paksud vaibad, millest suurim kaalub 4 tonni. Sõnaga, midagi nii luksuslikku ei osanud küll ette kujutada. Nägime ka seda saali, kus ainult teiste riikide presidente vastu võetakse. Saal, kus mitte midagi muud ei toimu. Nii et kui Ilves Rumeeniasse sõidab, võetakse teda vastu seal, kus meie juba käinud oleme. Väga ilus saal oli, seda vist ei pea mainima enam.
Võimas mees oli ikka see Ceausescu.
meie tuur kestis veidi üle 1 tunni ja giidi väitel suutsime läbi käia umbes 5% hoonest.
Et parlamendihoonesse saamiseks tiirutasime autoga mööda vanalinna piisavalt palju, ei hakanud jala enam sama asja kordama. Nii palju, et Bukaresti vanalinn on suht tavaline ja mage, lisaks hooldamatu, nii et ei midagi erilist. Ilusad ja uhked majad asuvad kesklinna piiri peal ja iga maja meenutab väikest lossi. Ja neid on palju. Paistab, et mingi osa rahvast elab väga hästi ja ei häbeneta seda välja näidata. Kui soomlased-rootslased ütlevad, et kui nemad tahavad ilusaid autosid näha, siis sõidavad Tallinna, soovitaksin neil siiralt Bukaresti sõita. Loomulikult näeb siin ka palju 20 aastat vana Daciaid, aga sama palju on BMW või Audi maastureid. Väga populaarne tundub olevat siin see küürakas BMW linnamaastur, mida on ikka päris palju. Ja sõit käib vastavalt automargile. Vasakust reast parempööret teha ja
vastupidi on sama loomulik kui hommikul nägu pesta. Ringliiklus on midagi sellist, millest kaine peaga aru ei saa – ringile ja maha sõidetakse nii, kuidas just hetkel pähe tuleb. Aga asi timib ja hakkama saadakse. Ühtegi avariid linnas vähemalt ei näinud.
Kämpasse tagasi sõites hüppasime kiirelt ühte kaubanduskeskusesse sisse, et kõhtu täita ja midagi külmkappi panna, aga et tegu oli sama suure kaubanduskeskusega kui parlamendi palee, siis poeskäik võttis aega üle 2 tunni. Palju poode ja palju sellist kaupa, mida meil pole, aga mulle tundus, et Mare säästis mu närve ja ühe poe peale üle 5 min ei kulutanud.
Kaubanduskeskusest kämpasse sõitma hakates sai gps uuesti kämpa koordinaatide peale häälestatud ja kui see näitas kämpinguni 590 meetrit, oli jälle klomp kurgus, et Klaara tädi on lolliks läinud. Ja et Nokia tädil polnud mingil põhjusel kämpa aadressi enam ajaloos, oli kerge nõutus tekkimas. Ega midagi targemat teha osanud kui et vaadata, kuhu Klaara meid viib ja üllatus suur kui viis meid täpselt õigesse asukohta. Kaubanduskeskuses asuski piltlikul meie maja kõrval asuva põõsa taga.
Kui mõne sõnaga veel hindadest, siis jutud, et eestis on Euroopa kalleimad hinnad, on pehmelt öeldes jama. Leiab kindlasti ka odavaid toiduained, nagu vein ja õlu ning mõned piimatooted, aga valdavalt on kas sama hinnatase või isegi veidi kallim. Imelikul kombel on värsked puuviljad ja juurikad kallimad kui eestis. See et puuviljad on värskemad ja magusamad ja rohkem valmis, see on kindlasti siinse koha edu, aga hind üllatab küll.
Suhkru hind Ungaris oli umbes 1,2 eurot ja Rumeenias 1,3 eurot, nii et suhkur on Eestis küll kallim, aga mitte oluliselt.
Kämpas Õhtusööki vaja teha ei olnud, kuna kaubanduskeskuses sai korralik praad sisse keeratud, nii et maiustasime puuviljade ning alla eurose veiniga.
Hommikul sai kaua magatud, rahulikult tõustud, aeglaselt söödud ja enne kui linna avastama saime minna, oli lõuna juba käes.
Ennem veel kõige olulisem töö, katuseaugu sulgemine. Hommikul käisin igaks juhuks veel rattaga luuki otsimas, aga kadunuks see jäigi, nii tuli olemasolevate vahenditega katusseauk kinni saada. Kõige lihtsam ja samas kindlam tundus olevat mäkaiveri teip ja et seda oli terve rull kaasas, läks teipimiseks. Tulemuseks jäädavalt suletud, aga selle eest vihmakindel,
katuseluuk. Veidike probleemne oli ilma redelita maja katusele saamine, aga jalgratta, köögiakna ja Mare abiga, sai ka sellest mäest üle.Ja siis linna. Kuna Bukaresti liiklus on eriti lõunamaine, siis ei hakanud rattaretkega riskima ja sõitsime linna autoga. Gps-le kesklinn peale ja sõitma. Kuna aga Clarionil (Mare ristis täna Clarioni gps-i KLAARA TÄDI-ks, nii et nüüdsest alates on see Klaara) Rumeenia kaarti sees pole ja linnadest see masin suurt midagi ei tea, siis ka kesklinn oli mitte seal, kus tegelik kesklinn asub. Lasime hooga edasi, et esimeses bensukas linna kaart osta. Erinevalt maapiirkondadest, kus bensiinijaamad asuvad üksteisest nägemisulatuse kaugusel, polnud linnas bensijaamu kuskil näha, nii et sõitsime läbi linna teise linnaäärde. Kaardi me saime ja kirjade järgi pidi olema inglisekeelne kaart. Lähemal uurimisel selgus, et ingliskeelne on seal üks sõna ja see on „City Plan“. Et esimene asi, mida näha tahtsime, oli Parlamendi palee, siis lasime ühel tanklakutil suure risti kaardile joonistada. Ja saime teada, et kohalikele on selle koha nimi PALATUL PARLAMENTULUI. Kaardil küll koht käes, aga kuidas sinna jõuda. Arvutit kaasa ei veanud, nii et kõige targem teejuht tundis mõnu teki all peidus olemisest. Aga, et Noki tädi oli olemas, tundus elu veel päris roosiline. Umbes 15 min läks aega, et Nokia nipid selgeks saada ja siis oli parlamendihoone leidmine lapsemäng.
Aga kohe oli uus häda kohal, Nokia tädi küll leidis koha üles, aga teatas et marsruuti sinna ei suuda leida. No mida kuradit. Proovisin kõik naabruses olevad tänavad järgi, aga resultaat sama – marsruuti sihtkohta ei leia. Egas midagi, proovisime jalakäia reziimis sama kohta uuesti ja sellega läks korda, joonistas ilusasti teekonna kaardile. Väike miinus küll selles, et jalakäia reziimis ei tahtnud masin häälega juhendada. Mare hakkas siis kaarti jälgima ja juhendama, et järgmisest otse, paremale või vasakule. Seda täpselt nii kaua kui tuli esimene pööramine, kus Nokia tahtis, et me ühesuunalisel teel vastu sõidusuunda sõidaksime. Siis oli ka Mare mõistus otsas ja edasi läks tunnete järgi. Kuna Bukaresti kesklinn on ühesuunalisi teid täis, siis Nokia jalakäija marsruudi järgi sõitmine oli päris lõbus. Masin käseb pöörata vasakule, tegelikult on ainuke võimalus pöörata vasakule. Aga väikse sikk-sakitamisega kohale siiski jõudsime. 
Et parlamendi hoones saab ringi liikuda ainult giidi juhendamisel ja grupis, ostsime piletid ja ekskursioonile. Parlamendihoone on tõesti võimas, ikkagi suuruselt teine hoone maailmas pentagoni järel. Ceausescu hakkas seda kunagi 1984 aastal ehitama enda ja kompartei koduks, aga kuna 1989 lasti ta koos naisega kiirkorras tribunali otsuse alusel maha, siis sisse ta kolida ei jõudnudki. Selleks hetkeks oli palee umbes 75% valmis. Et tegu oli täiesti sõgeda mehega, näitab fakt, et palee jaoks tehti maatasa terve linnaosa ja lisaks palee ehitati valmis ka ümbritsevad majad. Palee vahetus läheduses asuvad ainult ministeeriumid ja riigiasutused (ju vist põhjusel ,et siis ei saaks vaenlase snaiper oma töövahendit kuskile vastasmaja aknale paigutada). Hoone ise on seest ülikülluslik, meenutades pigem keskaegseid kuningalosse ja mitte riigiasutust. Erineva suurusega saalid ja galeriid, marmorsambad ja siidkaardinad, ülekullatud ornamendid,
nikerdatud radiaatorikatted, paksud vaibad, millest suurim kaalub 4 tonni. Sõnaga, midagi nii luksuslikku ei osanud küll ette kujutada. Nägime ka seda saali, kus ainult teiste riikide presidente vastu võetakse. Saal, kus mitte midagi muud ei toimu. Nii et kui Ilves Rumeeniasse sõidab, võetakse teda vastu seal, kus meie juba käinud oleme. Väga ilus saal oli, seda vist ei pea mainima enam.Võimas mees oli ikka see Ceausescu.
meie tuur kestis veidi üle 1 tunni ja giidi väitel suutsime läbi käia umbes 5% hoonest.
Et parlamendihoonesse saamiseks tiirutasime autoga mööda vanalinna piisavalt palju, ei hakanud jala enam sama asja kordama. Nii palju, et Bukaresti vanalinn on suht tavaline ja mage, lisaks hooldamatu, nii et ei midagi erilist. Ilusad ja uhked majad asuvad kesklinna piiri peal ja iga maja meenutab väikest lossi. Ja neid on palju. Paistab, et mingi osa rahvast elab väga hästi ja ei häbeneta seda välja näidata. Kui soomlased-rootslased ütlevad, et kui nemad tahavad ilusaid autosid näha, siis sõidavad Tallinna, soovitaksin neil siiralt Bukaresti sõita. Loomulikult näeb siin ka palju 20 aastat vana Daciaid, aga sama palju on BMW või Audi maastureid. Väga populaarne tundub olevat siin see küürakas BMW linnamaastur, mida on ikka päris palju. Ja sõit käib vastavalt automargile. Vasakust reast parempööret teha ja
vastupidi on sama loomulik kui hommikul nägu pesta. Ringliiklus on midagi sellist, millest kaine peaga aru ei saa – ringile ja maha sõidetakse nii, kuidas just hetkel pähe tuleb. Aga asi timib ja hakkama saadakse. Ühtegi avariid linnas vähemalt ei näinud.Kämpasse tagasi sõites hüppasime kiirelt ühte kaubanduskeskusesse sisse, et kõhtu täita ja midagi külmkappi panna, aga et tegu oli sama suure kaubanduskeskusega kui parlamendi palee, siis poeskäik võttis aega üle 2 tunni. Palju poode ja palju sellist kaupa, mida meil pole, aga mulle tundus, et Mare säästis mu närve ja ühe poe peale üle 5 min ei kulutanud.
Kaubanduskeskusest kämpasse sõitma hakates sai gps uuesti kämpa koordinaatide peale häälestatud ja kui see näitas kämpinguni 590 meetrit, oli jälle klomp kurgus, et Klaara tädi on lolliks läinud. Ja et Nokia tädil polnud mingil põhjusel kämpa aadressi enam ajaloos, oli kerge nõutus tekkimas. Ega midagi targemat teha osanud kui et vaadata, kuhu Klaara meid viib ja üllatus suur kui viis meid täpselt õigesse asukohta. Kaubanduskeskuses asuski piltlikul meie maja kõrval asuva põõsa taga.
Kui mõne sõnaga veel hindadest, siis jutud, et eestis on Euroopa kalleimad hinnad, on pehmelt öeldes jama. Leiab kindlasti ka odavaid toiduained, nagu vein ja õlu ning mõned piimatooted, aga valdavalt on kas sama hinnatase või isegi veidi kallim. Imelikul kombel on värsked puuviljad ja juurikad kallimad kui eestis. See et puuviljad on värskemad ja magusamad ja rohkem valmis, see on kindlasti siinse koha edu, aga hind üllatab küll.
Suhkru hind Ungaris oli umbes 1,2 eurot ja Rumeenias 1,3 eurot, nii et suhkur on Eestis küll kallim, aga mitte oluliselt.
Kämpas Õhtusööki vaja teha ei olnud, kuna kaubanduskeskuses sai korralik praad sisse keeratud, nii et maiustasime puuviljade ning alla eurose veiniga.
PILDID:
No comments:
Post a Comment