Korea reis - IV päev. Uuesti Gyeongbokgung Palee

  Et üleeile Gyeongbokgung Paleesse ei pääsenud, katsetame täna uuesti. Hommikul takso peale ja juba tuttavasse kohta, Gyeongbokgung Palee väravasse, mis täna ka avatud. Piletid maksid 3000 woni, mis on umbes 2,5 eurot, nii et sisuliselt olematu raha eest saame korraliku poole päevase tuuri. Nii me vähemalt lootsime.

Taas, lähtudes varasemast kogemusest Hiinast, kus sellise suurusega paleede külastamiseks tuleb varuda terve päev, arvestasime ka siin vähemalt 3-4 tunniga.
Et ilm taas kuumem kui eile ja juba hommikul oli 30 kraadi sooja ning tänu kergele tuulele ka taevas täiesti selge, siis päikese käes olles oleks päris kiiresti kuumarabanduse saanud. Nii et liikusime mööda seinte ääri, kus natukenegi päikese eest varju sai.
Peab kohe selgitama, et Gyeongbokgung Palee ei ole mitte üks hoone, vaid terve kvartal erinevaid hooneid.
Kui lühidalt ajaloost, siis Gyeongbokgung Palee on olnud kuninga residents alates 14. sajandist. Korra on palee maha põlenud ja korra jaapanlaste poolt maatasa tehtud, aga iga kord uuesti üles ehitatud. Korea kuningas elas seal aastani 1919. Tänapäevane palee kompleks on taastatud 19. sajandil.
Ei hakka siin pikalt palee ajalugu ümber kirjutama, kellel huvi, saab seda lugeda siit:
https://english.visitkorea.or.kr/enu/ATR/SI_EN_3_1_1_1.jsp?cid=264337
ja põhjalikumalt siit:
http://www.royalpalace.go.kr:8080/html/eng_gbg/data/data_01.jsp

Aga meie pettumuseks olid praktiliselt kõik hooned suletud, nii et näha sai ainult arhitektuuri. Kui Pekingi Keelatud linnas võisid igast uksest ja aknast sisse vaadata ning näha, mis tingimustes elas keiser ja tema alamad kuni köögiteenijateni välja, siis Seoulis on kõik suletud. Ainult kuninga enda palee ning tema naiste, kroonprintsi ning veel mõnede ülikute hoonete uksed olid nii palju lahti, et said mõnda kesksesse ruumi pilgu visata. Ja ka need ruumid olid sisuliselt tühjad. Selles mõttes täielik pettumus. Planeeritud 3-4 tunni asemel kulus kogu kompleksi läbi käimiseks ainult tund. 
Eile, bussituuril, sõitsime seal läheduses ka ühest teisest paleest mööda. Telefon näitas sinna 15 min jalutamist, nii et sammud teise paleesse.
Changdeokgung Palee on suuruselt teine palee, mis oli kuninga peamine elu ja töökoht. Koht, kus ta igapäevaselt võttis vastu sõjaväelisi ja tsiviilametnikke ning pidas nõu oma ministritega. 
Et sattusime Changdeokgung Paleesse väga sobival, 10 min enne giidiga tuuri algust, ootasime natuke ja saime päris korraliku giidiga ringkäigu. Kuna temperatuur oli päeva peale veel tõusnud, teatas giid, et kuuma tõttu teeb ta ainult esimese poole tuurist ja plaanitud tunnise ringkäigu asemel tehakse ainul poole tunnine. Ilma giidita oleks ka selle palee vaatamine käinud kiirkorras, kuna paleed on oma olemuselt pea identsed ja kuna ka selles palees olid kõik ruumid suletud, siis poleks midagi uut näha saanud. Aga eks giidi jutt oli see, mis ajaloo elavaks ja huvitavaks muutus.

Vahemärkusena, Seoulis on viis kuninglikku paleed:
1. Gyeongbokgung Palace - kõige suurem, ametlik kuninga residents
2. Changdeokgung Palace - Kuninga peamine elukoht

3. Deoksugung Palace - Väike palee raekoja kõrval, Mingi aja valitses Koread imperaator, kelle elupaigaks see oli. Tänasel päeval näeb seal kuninglikku vahtkonnavahetust
4. Changgyeongung Palace - Vana palee, mis ehitati 15 sajandil. Mõeldud oli see ametist tagasi astunud kuningale. Avatud on see rahvuslike pühade ajal, kui seal toimuvad traditsiooniliste mängude päevad
5. Gyeonhuigung Palace - 17 saj. ehitatud kuninga elupaik, mille jaapanlased oma võimu ajal maha lammutasid. Palee taastati 1986 ja endisest mahust ainult kolmandik. 

Changdeokgung Palee territooriumil on ka üks UNESCO kultuuripäranditest, Salajane Aed. Eriti ilus pidi see olema kevadel ja sügisel, aga eks ka kesk suvel on, mida vaadata. Ainuke probleem, et Salajasse Aeda ilma giidita sisse ei pääse. Et ingliskeelne tuur algas alles poole tunni pärast ja et väljas oli kohutavalt palav ning kartsime, et tunnine tuur võib liig olla, otsustasime Salajasse Aeda mitte minna.
Selle asemel jalutasime linna, juhuslikult avastasime ühe maa-aluse kaubanduskeskuse, mis pigem meenutas turgu, sattusime kvartalisse, kus müüdi ainult tehnikat ja elektroonikat, nägime mingi Korea teleseriaali võtteid ja lõpuks võtsime suuna ühele kesklinna söögitänavatele.
Tänase õhtusöögiga ka üks pisike arusaamatus, mis põhjustatud korea keele ja tavade mittetundmisest.
Astusime ühete väga kenasse söögimajja sisse ja hakkasime tellima. Paljudes Seouli söögikohtades on elektroonilised tellimisautomaadid, kust siis ise tellid ja ise maksad ning millest tellimus otse kööki

läheb. Et ise natuke kahtlesime, et mida valida, kutsusime ühe teenindajatest appi. Kristi ja Mare valisid kana, meie Mardiga loomaliha. Nii oli pildil näha ja nii kinnitas ka meid abistanud ettekandja. Kristi ja Mare said oma toidu kiirelt kätte, meie Mardiga mitte. Kui lõpuks meie toidud toodi, tundus midagi imelik. Loomaliha seal näha ei olnud ja välimus oli imelik. Võtsin siis oma taldriku ja köögi poole, et olete mulle vale asja teinud. Et see ei ole loomaliha. Teenindaja tüdruk kinnitas, et see on kindlasti õige asi, et loomaliha on seal sees. OK, uuesti lauda ja lusikaga segama, et näha, kus see liha on. Pistsin mingi imeliku tüki suhu ja maitses see kui saapatald. Uuesti taldrik kätte ja köögi poole. Lõpuks siiski selgus tõde. tegu polnud mitte looma lihaga vaid looma maoga. Väike õiendamine ja lõppes kõik siiski kompromissiga, et kantakse mulle looma mao eest tasutud summa tagasi. Mart oli aga nii tubli, et sõi kõik kenasti ära. Maitsev ei olevat olnud aga midagi tõsisemat temaga ka ei juhtunud.
Edasi taas takso ja hotelli.

Tähelepanekud
1. Keelte oskus
Sellest oleme juba aru saanud, et keskealise inimesega pole mingit mõtet inglise keeles rääkida. Aga üllatab ka see, et noored ei räägi. Oleme korduvalt ja korduvalt tähele pannud, et poodides ja söögikohtades, hakates mõne noorega inglise keeles rääkima, eeldades, et noor inimene saab aru, jõuab asi sinna, et pobiseb midagi omaette ja läheb otsima mõnda kolleegi, kes meist aru saaks. Ja täiesti üllatab, et ka mitmes vaatamisväärsuse turisti infopunktis ei osata inglise keelt. 
Ma ise küll arvan, et kõik noored, kes on piisavalt hästi haritud, räägivad keeli. Aga just see osa, kes pole ülikooli jõudnud, ei räägi ka keeli.
Korea noorte õppimisest ja nende sisuliselt 24h õppimistest, et heasse kooli pääseda ning endale tulevik kindlustada, võiks eraldi kirjutada, aga see ei ole tänase päeva teema.
2. Iluoperatsioonid
Väline ilu on Korea noorte seas väga ja väga oluline. Ei oska küll öelda, kui vanalt korea lapsed esimese iluopi teevad, aga fakt on see, et varakult ja mitte ühe. Korrigeeritakse nina ja silmi, kõrvu ja suud ning parandatakse näonahka. 
Linna vahel jalutades hakkas silma hulgaliselt kliinikuid, kus tehti iluoperatsioone. Kohe nii hulgaliselt, et hakkas huvitama, miks neid nii palju on. Ja kui huvi tekib, siis ka vastuse leiad.
Meie hommikusöögi koht asus majas, kus oli üks ilukirurgia kliinik. Esimesel hommikul ma ei saanud aru, miks minu kõrval lauas ühel tüdrukul on nina kinni plaasterdatud ja ühel pool nägu. Kui hiljem seinal suurt kirja nägime, oli pilt selge. Ja kuna kliiniku ooteruum oli täpselt kohviku kõrval, siis natuke sai seda siblimist seal näha. 

Nii et tänane päev möödus paleedes ja päikese varju otsides. Homme hommikul pakime kohvrid ja edasi Busani.

Pildid:
1. Gyeongbokgung Palee
2. Vana ja uus (Gyeongbokgung Palee)
3. Võtab vana mehe näo naerule
4. Kuninga troonisaal
5. Vana ja uus kesklinnas

KOREA reis - III päev. DMZ

 DMZ = Demilitarized Zone

Nagu teada, on Korea poolsaar jagatud pooleks, ülemine poole, ehk Korea Rahvavademokraatlik Vabariik ehk Põhja Korea, on kommunistlik riik, on praktiliselt suletud ja üks vaesemaid riike maailmas. Vaesemaid selles mõttes, et samal ajal kui riigil on suuruselt maailma teine armee ja militaarstruktuurides on hõivatud üle veerandi rahvastikust, on tavainimese jaoks elu erakordselt vaene.

Lõuna Korea ehk Korea Vabariik on rahvaarvult poole suurem ning tänasel päeval üks kiirema arenguga riike maailmas.
Korea oli üks riik kuni II maailmasõja lõpuni, kui Korea kommunistid otsustasid riigis ohjad oma kätte võtta. Ja kuna neid aitas N Liit, siis jõudsid kommunistid praktiliselt kogu Korea vallutada. Vaid päris Korea lõunaosa, Busan ja selle ümbrus jäi kommunistidel vallutamata. Kuna Korea demokraatlikule osale tuli appi USA, siis tegelikkuses toimus sõda N Liidu ja USA vahel 1948 aastal lõpuks otsustati, et Korea jagatakse kaheks. Piir tõmmati ligilähedaselt mööda 38-ndat paralleeli. Ja nii see on tänase päevani. 
Tegelikkuses on Põhja ja Lõuna Korea vahel 3 piiri.
Riigipiir, mis on kahe riigi vaheliseks tegelikuks piiriks. Sellest 3 kilomeetrit mõlemas suunas on demilitariseeritud ala (DMZ), kus on küll mõned külad ja ei midagi muud. Lõuna Korea poolel pidi elama kokku natuke üle 500 inimese, kes tegelevad põllumajandusega, Põhja poolel on ehitatud üks kummitusteküla, näitamaks, et ka seal elu käib. Kuna asi tuli avalikuks ja et mitte naeruväärne näida, viis ka Põhja Korea sinna mõned inimesed.

Ja kolmas on siis militariseeritud ala, kus paikneb Korea sõjavägi
Aga eks igaüks leiab vajadusel põhjaliku info DMZ kohta.
DMZ alale omal käel ei pääse ja vajalik on osta giidiga reis. Maksab see 75-80 tuh woni (60-65 eurot) ja piisab, kui hotellist eelneval päeval ära tellid.
Hommikul kell 7 korjas väike buss meid hotellist peale ja viis meid kogunemiskohta, kus siis suure bussi peale istusime. Sõit esimesse peatumiskohta kestis umbes 1 tund. 
Ootused selle tuuri osas olid suuremad kui tegelikkus. Nägime küll tunnelit, mille Põhja Korea ehitas ja viidi ka piiri vahetus läheduses olevasse observatooriumisse, kus binoklitega on võimalik näha Põhja Korea poole peale. Aga et ilm oli (s)udune, siis ega väga palju näha ei olnud.

Kestis see tuur 6 tundi, nii et pealelõunal olime Seoulis tagasi.

Pealelõunal otsustasime ühe kaubanduskeskuse tuuri teha. Valisime kodule ühe lähema suure keskuse välja ja metroosse. Kui tänavatel on pooled majad söögikohad, siis kaubanduskeskustes on seis sama. Praktiliselt pooled kaubanduskeskuste asukad on toidukohad, nii et raske isegi öelda, mida seal rohkem oli, toidukohti või kaupluseid.

Kindlasti utreerin, aga tundub, et pooled koreakad valmistavad teistele süüa ja teine pool sööb kas väljas või tellib toidu kulleriga koju/kontorisse. Ei ole lihtsalt võimalik, et tuhanded söögikohad suudaksid eksisteerida, kui kodus söödaks. Sa võid suvalises kohas suvalises linnaosas vaevata leida erinevaid toidukohti erinevate menüüdega. Ja mitte, et oleks üks siin ja teine seal, vaid terved tänavad, kus üks söögikoht teise kõrval. ja kõigile jätkub kliente. Toidukullerid liiguvad kõik rolleritega ja neid on ikka väga palju. Ja neid on lihtne ära tunda - rolleril on taga kast ja lenksu küljes reeglina 2 mobiiltelefoni. Üks näitab tellimusi ja teises on GPS kaart. 
Kas see just nii hull on, aga meie jaoks harjumatult palju söögikohti siin on.

Õhtul pimedas jõudsime veel Banpo silla juurde, kus nägime viimast minutit vee- ja valgusshowst mida seal igal õhtul näha saab. Kahjuks jõudsime meie sinna nii viimasel minutil, et nägime seda ehk maksimaalselt minuti jagu.

Ilus koht, kuhu tasub minna.
https://english.visitkorea.or.kr/enu/ATR/SI_EN_3_1_1_1.jsp?cid=1011983

Tähelepanekud:
1. Korea ja ausus ning korrektsus
Tundub, et koreakad on hästi ausad. Lugesin eelnevalt, et võid rahulikult oma koti pingi peale jätta ja kui tunni aja pärast tagasi tuled, on kott samas kohas ja et Koreakad ei ürita sind petta. Raha tagasi andmist ei pea sa kontrollima, keegi lihtsalt ei tule selle peale, et sind petta.
Sain seda omal nahal tunda ja võin kinnitada, et nii see on. Hopp On Hopp Off bussi pealt kiirustades väljudes suutsin oma telefoni bussi põrandale kukutada ja enne seda ei märganud kui uksest väljas olin ja buss läinud oli.
Ja et tegu ei olnud mitte ainult telefoniga, vaid ka mõned vajalikud pangakaardid olid seal vahel, siis kerge ehmatus see oli. Natuke aega ja närvikulu see võttis, aga oma telefoni ma kätte sain ja ka kõik, mis seal vahel oli.
Teine tähelepanek, et suurlinnas ei ole kuulnud politsei sireene. Kui Euroopa suurlinnades on politsei/kiirabi sireenid tavalised, siis siin seda praktiliselt kuulda ei ole. Ja ega ka politsei väga nähtaval ei ole. 
2. Liiklus.
Liiklus on suhteliselt rahulik ja jalakäijana liikuda lihtne. Jalakäijat üle lasta ei taheta, aga kui kui ees oled, siis kohe peatatakse kinni ja lastakse sul minna. Kitsastel tänavatel võib auto sul pikalt selja taga sõita, ilma, et signaalitama hakatakse. samas liikluses vahele ei lasta ja trügitakse viimse hetkeni, et sa rida vahetada ei saaks. Kiirused liikluses on kogu aeg üle lubatu ja pole mingi ime kui taksojuht tiheda liiklusega tänaval 80-90 km/h kihutab.
Rollerid, need sõidavad igal pool ja neile on kõik lubatud. Kust läbi mahub, seal sõidetakse. Ainuke koht, kus rollereid ei ole näinud, on metroo. Ja rolleriga saab vedada kõike. Toidukulleritel on taga väikesed kastid, aga pole mingi haruldus, kui näed rollerit, millel mitme meetri laiused koormad taga või laetud pappkaste pakiraamile nii kõrgele, et jääb mõne madalama tunneli lakke kinni.
Kui välja jätta trügimine ja vahele mittelaskmine, siis liiklus on suurlinna kohta väga normaalne.

Õhtul sai veel natuke mööda linna jalutada ning taksosse ja koju. Homme läheme uuesti kuninga paleed avastama.   

Pildid:
1. DMZ
2. Selja taga on Põhja Korea
3. Banpo sild
4. Banpo silla juures


 

KOREA reis - II päev Gyeongbokgung Palee

 Teise päeva ennelõunaks oli planeeritud Gyeongbokgung Palee külastus. Arvestasime selleks umbes 3-4 tundi ja siis Rahvuskultuuri muuseumi. Edasi juba näeb, et kas ka teletorni. Aga nagu eelnevalt kirjutatud, siis sageli plaanid ja reaalne elu ei kattu.
Hotellist võtsime takso ja sõitsime Gyeongbokgung Palee juurde.

Vahemärkusena taksosõidust.
Üldiselt on taksosõit piisavalt odav, et eelistada seda metroole või bussile. Eriti, kui sõidad kahe, kolme või neljakesi. Kui bussis ja metroos kasseeritakse sõltuvalt kaugusest 1,5- 2 eurot (1500-2500 woni), siis taksoga saab linna sees (distants 5-10 km) sõita 8-15 euroga. Ehk et nt. neljakesi sõites on takso praktiliselt sama kallis, kui metroo. 
Ainuke asi, millega peab arvestama, on taksojuhtide keeleoskus. Inglise keelt ei räägi reeglina ükski taksojuht. Taksojuhid on üldjuhul vanemad mehed ja nende keeleoskus piirdub oma keelega.
Ehk et kui taksoga sõita, peaks olema sihtkoha aadress kohalikus keeles taksojuhile ette näidata.
Olin juba enne reisi kõikide oma sihtkohtade kodulehed välja otsinud ja et kodulehel on koha nimetus nii inglise kui ka korea keeles, ei tekkinud taksojuhile sihtkoha seletamisel kordagi probleemi. Ja kui ongi vaja mõni uus sihtkoht taksole selgeks teha, saab alati hotelli adminnil paluda see paberile kirjutada.

Nii et siis Gyeongbokgung Palee. Meie väikeseks meelehärmiks oli teisipäeval palee territoorium suletud ja sisse me ei pääsenud. Aga kõrval asuv rahvuskultuuri muuseum oli avatud ja tasuta. Mingi osa muuseumist oli väliala, kus sai näha lähiajaloo Korea majapidamisi ja eluolu. Väikesed majakesed sinna juurde kuuluvaga, mingid teemajade ja kaupluste näited jms. Ehk et said ülevaate, kuidas korealased elasid eelmisel sajandil. Et ilm hakkas juba meie jaoks piisavalt palavaks muutuma, kiirustasime muuseumi siseruumidesse.

Vahemärkusena ilmast. Vahetult enne meie saabumist sadas paar päeva hoovihma. Meie saabumise päeval oli temperatuur alla 30 ja esimesel päeval 30 ringis. Nii et täiesti normaalne ilm. Aga iga järgneva päevaga hakkas temperatuur tõusma ja etteruttavalt võib öelda, et neljandal päeval oli kraadiklaas juba 40 lähedal ja liikuda sai ainult mööda seina ääri, et natukenegi varju saada.

Rahvakultuurimuuseum meenutab ehk meie ERMI. Väljapanekuid ei ole palju, jõuab rahulikult liikudes kõik ära vaadata, nii et jõuab lõpuni enne, kui tüdimus tekib. Midagi väga vapustavat ei ole ja põhjalikkusega see muuseum ei hiilga, aga palava ilmaga  väga hea vaheldus.
Kui küsida, kas seda muuseumit soovitada, siis kindlasti. Lühikese ajaga saab piisavalt hea ülevaate Korea lähiajaloost.
Muuseumisse sõites nägime ka hopp-on hopp-off bussi ja et üks peatus oli kohe ka rahvusmuuseumi ukse ees, ootasime bussi ära ja linnatiirule.

Kiiresti sai ka selgeks, miks need bussituurid väga popid ei ole. Seouli linnas lihtsalt ei ole selliseid ajaloolisi väärtusi, nagu keskmises Euroopa linnas, kus iga nurga peal midagi uut ja huvitavat leiad. Seoulis on mõned paleed ja mõned vaatamisväärsused ning tuhanded kõrged, väga kõrged ja ülikõrged pilvelõhkujad. Vaata kuhu tahad, kõik on uus ja kõrge. Ning mis uus ei ole, seda just lammutatakse, et uut ja kõrget ehitada.
Nii et pooleteise tunniga oli linnal tiir peal. Näha sai peaasjalikult ainult pilvelõhkujaid, pilvelõhkujaid ja veel pilvelõhkujaid.
Õhtusöögi tegime täna peaaegu samas kohas, kus eile, aga menüü natuke erinev. Mõte selline, et iga õhtu mingi uus koreapärane menüü. Kui eile oli chicken and beer, siis täna oli menüüs mingi lihavärk. Nimetust ei oska öelda, kuna selles söögikohas menüül tõlget ei olnud. Näitasime näpuga kõrvallauale ja tellisime sama. Söök oli maitsev, aga pool toidust olid kondid ja veerand rasvane pekk, nii et koguseliselt jäi natuke väheks.
Õhtu lõpetasime hotelli läheduses, Ganghami söögikvartalis, kus sai veel mõned õlled võtta ja hotelli ning magama.

Tähelepanekud:

1.     Maksmine
Eelnevalt foorumitest lugedes koorus välja fakt, et kõik viipavad, et osad Eesti kaardid ei tööta, makstakse telefoniäpiga jne.
Tegelikult mingit viipamist ei toimi ja mobiilne maksmine samuti mitte. Kõikides poodides on tavalised terminalid, kuhu pead kaardi sisse pistma ja ekraanil oma allkirja panema. Mingit PIN koodi küsimist ei ole. Ja seda ka suurte summade korral. Iseenesest tekitas selline süsteem kartusi, et mis siis, kui kaardi kaotad. Iga inimene saab võõra kaardiga osta täpselt nii palju, kui sellel kaardil limiiti on ja keegi ei kontrolli, kas kaart on sinu või mitte. Ja kes vastutab, kui võõra kaardiga konto tühjaks teed. Kas see, kelle oma on kaart või pank? Igatahes imelik, aga nii see siin on.
Sularaha praktiliselt vaja ei ole ja ka igas välimüügiputkas saad kaardiga maksta.

2.     Autod
Tundub, et auto on siin peamine staatuse näitamise vahend. Kui välismaalased imestavad Eesti autopargi üle, et kui palju on meil suuri ja kalleid autosid, siis Koreani (hetkel küll see ainult Seouli põhjal) on veel väga pikk maa minna. Pigem liigume Euroopa suunas, et autod on väiksemad ja ökonoomsemad.
Nn väikeautosid siin näha ei ole. Kui võtta etaloniks nt WV, siis Golfi suurust autot praktiliselt ei näe. Põhiline klass on Passat.
Autod on enamuses uued ja reeglina kas musta või valget(hõbe) värvi. 2/3 autodest on kas Hyundai või Kia, Ülejäänud 1/3 Euroopa luksusmargid, enamuses E või S klassi mersud või siis kohalik luksusbränd Genesis. Ja silmnähtavalt palju ka tõelise noobelbrände. Benltly oi igapäevaselt pildis, aga ka Ferrarid, McLarenid ja veel mõned, mille nimegi ei suutnud aru saada.
Ehk et nii luksuslikku autoparki mina kuskil varem näinud ei ole.
Täiesti olematu on Prantsuse autotööstus. Mart oli ühte Peugeotti näinud, mina mitte ühtegi. Samuti pole näinud ühtegi Fordi ja Opelit ning ka Jaapani autosid on üksikud. Kui, siis mõned luksusklassi Toyotad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et päev oli väsitav, kell näitas ligi 20000 sammu ja hoolimata 6 tunnisest ajavahest tuli uni koheselt peale pea padjale panekut   
 

 Pildid:

1. Rahvuskultuuri muuseumis
2. Rahvuskultuuri muuseumis
3. Tagasihoidlik linnapild
4. Õhtusöök (Mart ja Kristi)

Korea reis - I päev. Lend ja saabumine Seouli

 Nagu juba eelnevalt kirjutasin, paigutas Finnair meid kõiki erinevatesse lennuki otstesse. Aga mis seal ikka, kannatab ära. lennuk oli ka 100% täis, nii et puudus võimalus mingi muu koha peale minna.
Lend ise kestis täpselt 11 tundi, Helsingist startisime kell 18 ja ja Seoulis maandusime järgmisel päeval kell 11. Ajavahe 6 tundi.

Kuna tänasest karmistusid Koreas koroonareeglid, oli lennujaamas erinevaid koridore kaks - üks kohalikele, kellel oli kehtiv Q (QR) kood ja teine kõigile teistele, kellel seda koodi ei olnud. Kellel see puudus, tuli täita mingi kollane paber (ise tõestad, et sul puuduvad kõikvõimalikud koroonale omased sümptomid) ning minna ühte paljudest lettidest, kus kontrolliti üle sinu kodus tehtud PCR testi sertifikaat ja seesama kollane paber ning saadeti edasi passikontrolli. 
Et rahvast oli lennujaamas vähe, siis kogu see protseduur võttis aega kokku alla poole tunni ja Seoulis me vabana olime.
Kristi istus lennukis kõrvuti ühe Eesti naisega, kes oli Koreas korduvalt käinud ja kes teadis Korea nõudmisi / tingimusi täpsemalt. Selle naise väitel pidi tänasest päevast alates iga saabuv turist tegema koroona testi ka koheselt peale riiki saabumist, ehk siis lennujaamas. Minule polnud lennujaama koroonaletis midagi selle kohta öeldud, et peaksin koheselt uue testi tegema ja ka Marele mitte. Kristi küsis eraldi üle ja talle vastati et peab. Mine sa nüüd võta kinni, et kas siis peab või mitte, kes seda kontrollib ja mis juhtub, kui ei tee. Ma ise algselt arvasin, et ei hakka täiendavat 50 eurot testile kulutama, aga arvestades, et võimaliku koroona eeskirjade rikkumise eest pidi trahv olema 7000 eurot ja teadmata, kui suur see kontrollimise risk ikka on, tegime ka lennujaamas siiski täiendava testi. Etteruttavalt võib öelda, et järgmisel päeval saime mina, Mare ja Kristi negatiivse tulemuse vastuse meilile, Mart aga pole veel mitu päeva hiljem oma tulemust kätte saanud. Nii et kui riigist lahkudes keegi seda kontrollib, jääb Mart tõenäoliselt Koreasse.
Nii et Koreas me olime ja jääme siia järgmiseks kümneks päevaks, millest 6 Seoulis ja 4 Busanis.

Incheoni lennujaam, kuhu enamus rahvusvahelisi lennukeid maandub, asub linnast ligi 60 km kaugusel, nii et tuleb arvestada vähemalt pooleteise tunnise reisiga linna. Kõige mõistlikum oleks minna rongiga. Aga tuleks tähelepanu pöörata, et sama numbriga rongid on nii tavalised kui ka ekspressrongid.

Kui ekspressrongiga saab kesklinna 8 peatusega, siis tavaline rong teeb neid üle 20. Ja vastavalt sellele ka sõiduaeg pea kaks korda pikem. Meie tegime selle vea, et istusime aeglasele rongile ja loksusime päris pikalt linna. Ise me veel lennujaamas mõtlesime, miks enamus inimesi ei astunud rongi, vaid jäid perroonile ootama, sõltumata, et lennujaamast linna sõidab ainult 1 rong. Sellest süsteemist, et sama numbriga rong võib olla nii ekspress kui ka tavaline, saime tegelikult aru alles paar päeva hiljem, kui rong, milles istusime, sõitis soovitud peatusest mitu peatust edasi, enne kui kinni pidas.
Nii et vale rongi peale me lennujaamas istusime ja linna loksusime. Aega see võttis, aga oma peatusesse me jõudsime ja ka hotelli üles leidsime.
Et lennukis õiget magamist polnud, siis üks kerge uni ja 4 tunni pärast esimene tutvumine linnaga. Mõte oli, et esimesel päeval hopp-on hopp-off bussituur linnas, saab mingi pildi ette ja siis juba edasi mõelda, et mida teha ja kuhu minna. Olin eelnevalt teinud kondikava, mida kindlasti vaatama peaks ja mida võiks vaadata, nii et mingi ülevaade oma võimalikest käikudest oli olemas. Aga üldjuhul plaanid on selleks, et neid muuta ja nii arvestasimegi, et alustame kuskilt ja eks aeg näitab, mis välja jääb ja mis juurde tuleb.

Bussituuri kohta infot kiiresti ei leidnud ja ega väga  ei otsinud ka. Jäi mulje, et sellist teenust Seoulis ei pakutagi. Etteruttavalt võin öelda, et eksisime. Aga mitte väga palju. Hopp-on hopp-off väga popp ei ole ja esmaspäevasel päeval need ei sõida ka.
Hotellist võtsime takso ja sõitsime Insadongi ostukvartalisse. Olin planeerinud igaks õhtuks mingi sellise tegevuse, kus saab ka süüa. Mõte oli, et käime mööda seda ostukvartalit ja samas ka sööme esimese Korea õhtusöögi. Taas etteruttavalt võib öelda, et eks kogu Seouli kesklinn (ja mitte ainult kesklinn) ongi üks suur ostukvartal. Väikeseid ja veel väiksemaid poekesi on kõik tänavad täis. Erinevalt Eestist, kus kaubandus koondub ostukeskustesse, on Seoulis enamus tänavaid täis väikesi poekesi. Ja kas siis teadlikult organiseerituna või aja jooksul välja kujunenult, aga täiesti selgelt on sarnased poed koondunud samasse kvartalisse. Juveelipoed on oma rajoonis, elektroonika poed oma rajoonis ja nii edasi. Meenutab natuke meie turgu, aga miljoneid kordi suuremas mahus.
Ja siis söögikohad. Juba esimesel Insadongi tänaval imestasime, kui palju söögikohti seal on, aga see oli alles algus. Hiljem sattusime erinevatele "söögitänavatele", kus sadade meetrite pikkusel tänaval on kahel pool ainult söögikohad. Aga pikemalt söögikohtadest ja söömisest mõnes eraldi postituses.
Käisime siis natuke mööda seda ostutänavat, sõime kõhud kana täis ja hotelli tagasi.
Homme plaan minna Gyeongbokgungi paleed vaatama ja vaja korralikult välja puhata.

Esmased tähelepanekud:

1. Korealeste pikkused
Olles eelneval Hiinas käinud ja ka mõne korealasega eelnevalt kohtunud, oli ettekujutus, et keskmine korea mees on 160-170 cm pikkune. Aga üllatus, noored korealased on täiesti normaalse pikkusega. Vanemad inimesed olid küll natuke lühemad, aga noored mehed täiesti meiega sama mõõtu. Ehk küll natuke meist lühemad, nii et tänaval näeb ka üle kohalike peade kaugele, aga kaugel sellest, mis oli ettekujutuses.
2. Korealeste suured jalad
Juba esimesel sõidul rongiga lennujaamast linna, hakkas silma korea meeste suured jalad. Olin suht veendunud, et jalatsi poodi pole mul üldse mõtet minna, et 46-47 suuruseid jalanõusid Koreas ei toodetagi, aga eksisin. Hästi palju oli suurte kinganumbritega noori mehi ja ka naiste kingasuurused olid suured. Nõme muidugi võõraste jalgu vahtida, aga kuidagi jäi silma.
3. Korealased ja nutitelefonid
Kui meie räägime, et eestlased on nutiusku ja istuvad pidevalt telefonis, siis korealasteni on meil veel pikk tee minna. Kui rongis näed mõnda inimest, kes ei näpi telefoni, võid kindel olla, et tegu on turistiga või ta magab.

Nii palju tähelepanekuid tänaseks, üllatavat ja ettekujutustele mittevastavat on palju, saab ka järgnevatel päevadel juurde lisada.

Homme siis ennelõunal Gyeongbokgung Palace ja edasi vaatame, mida ja kuhu.

Pildid:
1. Korealased ja nutitelefoni
2. Chicken and beer esimesel õhtul
3. Seouli panoraam

         

Korea reis. Enne reisi.

 Mitu aastat on nii mööda läinud, et pikemate reiside peale pole tahtmist, julgust, ega ka võimalust olnud mõelda. Koroona on teinud reisimistesse omad korrektuurid ja igasugustele reisisoovidele kriipsu peale tõmmanud.
Aasta alguses tekkis mõte, et kui koroonaolukord kergemaks läheb, võiks ka kuskile kaugemale minna. Ja et kohe jaanuaris saatis Finnair ka oma pakkumiste lehe ja et Aasia reisid olid suht mõistliku hinnaga, sai kiirelt otsus langetud, et lendame ja et sel korral Seouli. Nii palju küll oli, et esimese hooga ei tahtnud pikka reisi kahekesi ette võtta ja mõtlesime mitme alternatiivi peale, aga et Kristi ja Mart olid sisuliselt hetkega nõus ühinema, siis oli ka see mure koheselt maas ja sai piletid ära osta.
Kuna reaalse väljalennuni oli praktiliselt pool aastat aega ja et olukord maailmas oli igas mõttes keeruline, siis polnud kuni viimase hetkeni kindlad, et reis ikka toimub.
Esimesed ohumärgid kerkisid peale Ukraina sõja algust, kui kõik Euroopa lennufirmad lõpetasid lendamise üle Venemaa ja igast kanalist hakkas tulema infot lendude tühistamise kohta. Esimene teade Finnairilt tuli juba veebruari lõpus, aga õnneks mitte tühistamise kohta vaid tagasilennu väljumise aja muutuse kohta.
Sel hetkel oli Finnair vist üks viimaseid Euroopa lennufirmasid, kes veel üle Venemaa lendas, aga oli teada, et ka Finnair lõpetab otse lendamise.
Veel kuu edasi ja siis uus teade, aga samuti väljumiste aegade muutuste kohta.
Veel natuke ja uus teade, et lennatakse ringiga ja seoses sellega lennuaeg pikeneb tunni võrra.
Samal ajal tuli uksest-aknast teateid, kuidas erinevad lennufirmad lende tühistavad. Põhjuseks küll valdavalt tööjõuprobleemid, aga ka fakt, et ringiga lendamised on muutunud sedavõrd kalliks, et kasulikum on lennud tühistada.
Igaks juhuks tegime varakult reisikindlustused ja arvestades, et ka koroona näitajad üle kogu maailma hakkasid taas tõusma, siis sai valitud kõige kallim ja kõige tugevama (koroona)kattega kindlustus.
Kui suve alguses ja keskel olid koroonapiirangud veel suht normaalsed, siis juulist alates hakkas igapäevaselt olukord keerulisemaks minema ja reisi alguspäeval muutusid Koreas koroonanõuded taas karmimaks. Lisaks sellele, et vahetult enne lendu tuli kodus PCR test teha, tuli seda teha ka koheselt peale Seoulis maandumist ja mingi info järgi ka kolmandal päeval peale saabumist. 
Nii et närvikõdi kuni viimse hetkeni. Seda enam, et ise olin külmetushaigusega kimpus kaks nädalat enne väljalendu ja Mare jäi samasse tõppe nädal enne väljalendu. Ja et sümptomid olid sarnased koroonale, siis hoolimata sellest, et kiirteste sai teha üle päeva ja kahte triipu ette ei saanud, oli kartus viimase hetkeni, et PCR test võib positiivse tulemuse anda.
Üks päev enne väljalendu andsime Pärnu Synlabis proovi ja hakkasime kohvreid pakkima, teadmata veel, kas saame lennukile või mitte, ehk et kas testi tulemus on negatiivne või juhtub midagi hullemat. Öösel kella 4 ajal hakkas telefon piiksuma ja Synlab teatas sõnumiga, et testi vastused on digiloos nähtavad. Sai siis kohe digilukku sisse logitud ja südame rahustamiseks teada, et mõlemad oleme negatiivsed. Nii et  reis võis alata.
Enne reisi sain veel Finnairi peale tõsiselt vihastada ja vähemalt hetkel olen endale lubanud, et Finnairile mina enam ühtegi eurot ei vii. Eks näeb, aga hetkel olen oma otsuses veel kindel.
Milles siis probleem? 36h enne väljalendu hakkasin Finnairi kodulehel lennule registreerima ja Finnair paigutas kõiki meid erinevatesse lennuki otstesse. Olin varemalt kuulnud teatud odavlennufirmade poliitikast paarid lahutada, et siis kalli raha eest kõrvuti kohti müüa, aga et Finnair, seda poleks uskunud. Helistasin Finnairi infotelefonile, kust targemaks ei saanud. Nemad seal midagi teha ei saa, aga lubati proovida istekohti muuta. Kui 12h hiljem midagi muutunud ei olnud, võtsin klienditoega uuesti ühendust. Info sama, lennukis vabu kohti ei ole ja nemad midagi muuta ei saa. Kui ehk ainult lennujaamas pagasit ära andes ja koha peal registreerides, et lennujaama inimesed näevad tegelikku olukorda lennukis.
Etteruttavalt võib öelda, et ka lennujaamas ei saanud midagi teha ja keegi ei suutnud ka selgitada, miks sama piletiga reisijad lahku istuma pannakse. Ehk et osta istekoht, saad soovitud kohale, soovitud inimese kõrvale istuma. Mida kuradit, see on siis lugupeetud lennufirma poliitika. Ja istusimegi lennuki erinevates otstes. Ja mitte meie ainukesena. Rahulolematuid oli lennukis peale meie ka teisi. Aga mis seal ikka, eks tulevikus arvestame sellega.
Aga koroonatestid tehtud, lennukisõit üle elatud, 25. juuli ennelõunal me Seouli jõudsime.