KOREA reis - II päev Gyeongbokgung Palee

 Teise päeva ennelõunaks oli planeeritud Gyeongbokgung Palee külastus. Arvestasime selleks umbes 3-4 tundi ja siis Rahvuskultuuri muuseumi. Edasi juba näeb, et kas ka teletorni. Aga nagu eelnevalt kirjutatud, siis sageli plaanid ja reaalne elu ei kattu.
Hotellist võtsime takso ja sõitsime Gyeongbokgung Palee juurde.

Vahemärkusena taksosõidust.
Üldiselt on taksosõit piisavalt odav, et eelistada seda metroole või bussile. Eriti, kui sõidad kahe, kolme või neljakesi. Kui bussis ja metroos kasseeritakse sõltuvalt kaugusest 1,5- 2 eurot (1500-2500 woni), siis taksoga saab linna sees (distants 5-10 km) sõita 8-15 euroga. Ehk et nt. neljakesi sõites on takso praktiliselt sama kallis, kui metroo. 
Ainuke asi, millega peab arvestama, on taksojuhtide keeleoskus. Inglise keelt ei räägi reeglina ükski taksojuht. Taksojuhid on üldjuhul vanemad mehed ja nende keeleoskus piirdub oma keelega.
Ehk et kui taksoga sõita, peaks olema sihtkoha aadress kohalikus keeles taksojuhile ette näidata.
Olin juba enne reisi kõikide oma sihtkohtade kodulehed välja otsinud ja et kodulehel on koha nimetus nii inglise kui ka korea keeles, ei tekkinud taksojuhile sihtkoha seletamisel kordagi probleemi. Ja kui ongi vaja mõni uus sihtkoht taksole selgeks teha, saab alati hotelli adminnil paluda see paberile kirjutada.

Nii et siis Gyeongbokgung Palee. Meie väikeseks meelehärmiks oli teisipäeval palee territoorium suletud ja sisse me ei pääsenud. Aga kõrval asuv rahvuskultuuri muuseum oli avatud ja tasuta. Mingi osa muuseumist oli väliala, kus sai näha lähiajaloo Korea majapidamisi ja eluolu. Väikesed majakesed sinna juurde kuuluvaga, mingid teemajade ja kaupluste näited jms. Ehk et said ülevaate, kuidas korealased elasid eelmisel sajandil. Et ilm hakkas juba meie jaoks piisavalt palavaks muutuma, kiirustasime muuseumi siseruumidesse.

Vahemärkusena ilmast. Vahetult enne meie saabumist sadas paar päeva hoovihma. Meie saabumise päeval oli temperatuur alla 30 ja esimesel päeval 30 ringis. Nii et täiesti normaalne ilm. Aga iga järgneva päevaga hakkas temperatuur tõusma ja etteruttavalt võib öelda, et neljandal päeval oli kraadiklaas juba 40 lähedal ja liikuda sai ainult mööda seina ääri, et natukenegi varju saada.

Rahvakultuurimuuseum meenutab ehk meie ERMI. Väljapanekuid ei ole palju, jõuab rahulikult liikudes kõik ära vaadata, nii et jõuab lõpuni enne, kui tüdimus tekib. Midagi väga vapustavat ei ole ja põhjalikkusega see muuseum ei hiilga, aga palava ilmaga  väga hea vaheldus.
Kui küsida, kas seda muuseumit soovitada, siis kindlasti. Lühikese ajaga saab piisavalt hea ülevaate Korea lähiajaloost.
Muuseumisse sõites nägime ka hopp-on hopp-off bussi ja et üks peatus oli kohe ka rahvusmuuseumi ukse ees, ootasime bussi ära ja linnatiirule.

Kiiresti sai ka selgeks, miks need bussituurid väga popid ei ole. Seouli linnas lihtsalt ei ole selliseid ajaloolisi väärtusi, nagu keskmises Euroopa linnas, kus iga nurga peal midagi uut ja huvitavat leiad. Seoulis on mõned paleed ja mõned vaatamisväärsused ning tuhanded kõrged, väga kõrged ja ülikõrged pilvelõhkujad. Vaata kuhu tahad, kõik on uus ja kõrge. Ning mis uus ei ole, seda just lammutatakse, et uut ja kõrget ehitada.
Nii et pooleteise tunniga oli linnal tiir peal. Näha sai peaasjalikult ainult pilvelõhkujaid, pilvelõhkujaid ja veel pilvelõhkujaid.
Õhtusöögi tegime täna peaaegu samas kohas, kus eile, aga menüü natuke erinev. Mõte selline, et iga õhtu mingi uus koreapärane menüü. Kui eile oli chicken and beer, siis täna oli menüüs mingi lihavärk. Nimetust ei oska öelda, kuna selles söögikohas menüül tõlget ei olnud. Näitasime näpuga kõrvallauale ja tellisime sama. Söök oli maitsev, aga pool toidust olid kondid ja veerand rasvane pekk, nii et koguseliselt jäi natuke väheks.
Õhtu lõpetasime hotelli läheduses, Ganghami söögikvartalis, kus sai veel mõned õlled võtta ja hotelli ning magama.

Tähelepanekud:

1.     Maksmine
Eelnevalt foorumitest lugedes koorus välja fakt, et kõik viipavad, et osad Eesti kaardid ei tööta, makstakse telefoniäpiga jne.
Tegelikult mingit viipamist ei toimi ja mobiilne maksmine samuti mitte. Kõikides poodides on tavalised terminalid, kuhu pead kaardi sisse pistma ja ekraanil oma allkirja panema. Mingit PIN koodi küsimist ei ole. Ja seda ka suurte summade korral. Iseenesest tekitas selline süsteem kartusi, et mis siis, kui kaardi kaotad. Iga inimene saab võõra kaardiga osta täpselt nii palju, kui sellel kaardil limiiti on ja keegi ei kontrolli, kas kaart on sinu või mitte. Ja kes vastutab, kui võõra kaardiga konto tühjaks teed. Kas see, kelle oma on kaart või pank? Igatahes imelik, aga nii see siin on.
Sularaha praktiliselt vaja ei ole ja ka igas välimüügiputkas saad kaardiga maksta.

2.     Autod
Tundub, et auto on siin peamine staatuse näitamise vahend. Kui välismaalased imestavad Eesti autopargi üle, et kui palju on meil suuri ja kalleid autosid, siis Koreani (hetkel küll see ainult Seouli põhjal) on veel väga pikk maa minna. Pigem liigume Euroopa suunas, et autod on väiksemad ja ökonoomsemad.
Nn väikeautosid siin näha ei ole. Kui võtta etaloniks nt WV, siis Golfi suurust autot praktiliselt ei näe. Põhiline klass on Passat.
Autod on enamuses uued ja reeglina kas musta või valget(hõbe) värvi. 2/3 autodest on kas Hyundai või Kia, Ülejäänud 1/3 Euroopa luksusmargid, enamuses E või S klassi mersud või siis kohalik luksusbränd Genesis. Ja silmnähtavalt palju ka tõelise noobelbrände. Benltly oi igapäevaselt pildis, aga ka Ferrarid, McLarenid ja veel mõned, mille nimegi ei suutnud aru saada.
Ehk et nii luksuslikku autoparki mina kuskil varem näinud ei ole.
Täiesti olematu on Prantsuse autotööstus. Mart oli ühte Peugeotti näinud, mina mitte ühtegi. Samuti pole näinud ühtegi Fordi ja Opelit ning ka Jaapani autosid on üksikud. Kui, siis mõned luksusklassi Toyotad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et päev oli väsitav, kell näitas ligi 20000 sammu ja hoolimata 6 tunnisest ajavahest tuli uni koheselt peale pea padjale panekut   
 

 Pildid:

1. Rahvuskultuuri muuseumis
2. Rahvuskultuuri muuseumis
3. Tagasihoidlik linnapild
4. Õhtusöök (Mart ja Kristi)