Teise päeva
ennelõunaks oli planeeritud Gyeongbokgung Palee külastus. Arvestasime
selleks umbes 3-4 tundi ja siis Rahvuskultuuri muuseumi. Edasi juba näeb, et kas
ka teletorni. Aga nagu eelnevalt kirjutatud, siis sageli plaanid ja reaalne elu
ei kattu.
Hotellist võtsime takso ja sõitsime Gyeongbokgung Palee juurde.
Üldiselt on taksosõit piisavalt odav, et eelistada seda metroole või bussile. Eriti, kui sõidad kahe, kolme või neljakesi. Kui bussis ja metroos kasseeritakse sõltuvalt kaugusest 1,5- 2 eurot (1500-2500 woni), siis taksoga saab linna sees (distants 5-10 km) sõita 8-15 euroga. Ehk et nt. neljakesi sõites on takso praktiliselt sama kallis, kui metroo.
Ainuke asi, millega peab arvestama, on taksojuhtide keeleoskus. Inglise keelt ei räägi reeglina ükski taksojuht. Taksojuhid on üldjuhul vanemad mehed ja nende keeleoskus piirdub oma keelega.
Ehk et kui taksoga sõita, peaks olema sihtkoha aadress kohalikus keeles taksojuhile ette näidata.
Olin juba enne reisi kõikide oma sihtkohtade kodulehed välja otsinud ja et kodulehel on koha nimetus nii inglise kui ka korea keeles, ei tekkinud taksojuhile sihtkoha seletamisel kordagi probleemi. Ja kui ongi vaja mõni uus sihtkoht taksole selgeks teha, saab alati hotelli adminnil paluda see paberile kirjutada.
Nii et siis Gyeongbokgung
Palee. Meie väikeseks meelehärmiks oli teisipäeval palee territoorium suletud
ja sisse me ei pääsenud. Aga kõrval asuv rahvuskultuuri muuseum oli avatud ja
tasuta. Mingi osa muuseumist oli väliala, kus sai näha lähiajaloo Korea
majapidamisi ja eluolu. Väikesed majakesed sinna juurde kuuluvaga, mingid teemajade
ja kaupluste näited jms. Ehk et said ülevaate, kuidas korealased elasid
eelmisel sajandil. Et ilm hakkas juba meie jaoks piisavalt palavaks muutuma, kiirustasime
muuseumi siseruumidesse.
Vahemärkusena ilmast. Vahetult
enne meie saabumist sadas paar päeva hoovihma. Meie saabumise päeval oli
temperatuur alla 30 ja esimesel päeval 30 ringis. Nii et täiesti normaalne ilm.
Aga iga järgneva päevaga hakkas temperatuur tõusma ja etteruttavalt võib öelda,
et neljandal päeval oli kraadiklaas juba 40 lähedal ja liikuda sai ainult mööda
seina ääri, et natukenegi varju saada.
Rahvakultuurimuuseum
meenutab ehk meie ERMI. Väljapanekuid ei ole palju, jõuab rahulikult liikudes
kõik ära vaadata, nii et jõuab lõpuni enne, kui tüdimus tekib. Midagi väga
vapustavat ei ole ja põhjalikkusega see muuseum ei hiilga, aga palava
ilmaga väga hea vaheldus.
Kui küsida, kas seda muuseumit soovitada, siis kindlasti. Lühikese ajaga saab
piisavalt hea ülevaate Korea lähiajaloost.
Muuseumisse sõites nägime ka hopp-on hopp-off bussi ja et üks peatus oli kohe
ka rahvusmuuseumi ukse ees, ootasime bussi ära ja linnatiirule.
Kiiresti sai ka selgeks, miks need bussituurid väga popid ei ole. Seouli linnas
lihtsalt ei ole selliseid ajaloolisi väärtusi, nagu keskmises Euroopa linnas, kus
iga nurga peal midagi uut ja huvitavat leiad. Seoulis on mõned paleed ja mõned
vaatamisväärsused ning tuhanded kõrged, väga kõrged ja ülikõrged pilvelõhkujad.
Vaata kuhu tahad, kõik on uus ja kõrge. Ning mis uus ei ole, seda just
lammutatakse, et uut ja kõrget ehitada.
Nii et pooleteise tunniga oli linnal tiir peal. Näha sai peaasjalikult ainult
pilvelõhkujaid, pilvelõhkujaid ja veel pilvelõhkujaid.
Õhtusöögi tegime täna peaaegu samas kohas, kus eile, aga menüü natuke erinev.
Mõte selline, et iga õhtu mingi uus koreapärane menüü. Kui eile oli chicken and
beer, siis täna oli menüüs mingi lihavärk. Nimetust ei oska öelda, kuna selles
söögikohas menüül tõlget ei olnud. Näitasime näpuga kõrvallauale ja tellisime
sama. Söök oli maitsev, aga pool toidust olid kondid ja veerand rasvane pekk,
nii et koguseliselt jäi natuke väheks.
Õhtu lõpetasime hotelli läheduses, Ganghami söögikvartalis, kus sai veel mõned
õlled võtta ja hotelli ning magama.
Tähelepanekud:
1. Maksmine
Eelnevalt foorumitest lugedes koorus välja fakt, et kõik viipavad, et osad
Eesti kaardid ei tööta, makstakse telefoniäpiga jne.
Tegelikult mingit viipamist ei toimi ja mobiilne maksmine samuti mitte.
Kõikides poodides on tavalised terminalid, kuhu pead kaardi sisse pistma ja
ekraanil oma allkirja panema. Mingit PIN koodi küsimist ei ole. Ja seda ka
suurte summade korral. Iseenesest tekitas selline süsteem kartusi, et mis siis,
kui kaardi kaotad. Iga inimene saab võõra kaardiga osta täpselt nii palju, kui
sellel kaardil limiiti on ja keegi ei kontrolli, kas kaart on sinu või mitte. Ja
kes vastutab, kui võõra kaardiga konto tühjaks teed. Kas see, kelle oma on kaart
või pank? Igatahes imelik, aga nii see siin on.
Sularaha praktiliselt vaja ei ole ja ka igas välimüügiputkas saad kaardiga
maksta.
2. Autod
Tundub, et auto on siin peamine staatuse näitamise vahend. Kui välismaalased
imestavad Eesti autopargi üle, et kui palju on meil suuri ja kalleid autosid,
siis Koreani (hetkel küll see ainult Seouli põhjal) on veel väga pikk maa
minna. Pigem liigume Euroopa suunas, et autod on väiksemad ja ökonoomsemad.
Nn väikeautosid siin näha ei ole. Kui võtta etaloniks nt WV, siis Golfi suurust
autot praktiliselt ei näe. Põhiline klass on Passat.
Autod on enamuses uued ja reeglina kas musta või valget(hõbe) värvi. 2/3
autodest on kas Hyundai või Kia, Ülejäänud 1/3 Euroopa luksusmargid, enamuses E
või S klassi mersud või siis kohalik luksusbränd Genesis. Ja silmnähtavalt palju
ka tõelise noobelbrände. Benltly oi igapäevaselt pildis, aga ka Ferrarid, McLarenid
ja veel mõned, mille nimegi ei suutnud aru saada.
Ehk et nii luksuslikku autoparki mina kuskil varem näinud ei ole.
Täiesti olematu on Prantsuse autotööstus. Mart oli ühte Peugeotti näinud, mina
mitte ühtegi. Samuti pole näinud ühtegi Fordi ja Opelit ning ka Jaapani autosid
on üksikud. Kui, siis mõned luksusklassi Toyotad.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et päev oli väsitav, kell näitas ligi 20000 sammu ja
hoolimata 6 tunnisest ajavahest tuli uni koheselt peale pea padjale panekut
2. Rahvuskultuuri muuseumis
3. Tagasihoidlik linnapild
4. Õhtusöök (Mart ja Kristi)
No comments:
Post a Comment