21. päev (29.07)

21. Päev (29.07.)

Kapellskär – Paldiski - Muhu
Kokku läbisõit 135  km

EESTISSE JÕUDMISE PÄEV

Täna siis see päev, mil reis saab ametlikult lõpu. Veel viimane laevasõit ja viimased kilomeetrid Eestimaa pinnal ning sellesuvisele reisile saab joone alla tõmmata.
Kogu reisi emotsioonidest ja sellest, mis enim- ja mis vähim meeldisid eraldi sissekandena mõni päev peale reisi lõppu, kui koduse eluga juba harjunud, aga reisimuljed veel korralikult silme ees ja kõik läbi seeditud.
Reisile kohaselt ka täna hommikuks kell 8:20 helisema, et igaks juhuks mitte laeva sisse magada. Aga kellast muidugi oli täpselt nii palju kasu, et juba ärkvel olles said teada, et kell on 8:20.
Poole kuuest tuli esimene laev sadamasse ja et mahasõitvad autod sõitsid meist mõnekümne meetri kauguselt mööda ja et nii mõnegi auto summuti polnud kõige paremas korras ja nii mõnigi rekka tekitas kerge maavärina, siis esimene äratus oli pool kuus. Siis jäi korra veel vaikseks, nii et isegi uni tuli peale, aga tund aega hiljem oli järgmine laev sadamas ja uued autod akna all. Mis sa enam magad, kui mitu korda üles aetud. Nii et sai poolunes olles pingsalt kella oodatud. Kellaga koos ronisin üles ja piletite järgi. Kassas ütlen ilusasti oma bronni numbrit, aga meie bronni pole. Otsiti bronni numbri järgi, otsiti nime järgi ja otsiti auto numbri järgi, aga mida pole, seda pole. Natuke imelik juba hakkas. Aga kassapoiss oli lahke ja kannatlik ja jätkas otsimist. Mingi hetke pärast ta leidiski meid, aga mitte tänase päeva pealt, vaid homse. Ehk et meie tegelik väljasõidu kuupäev Kapellskärist oli 30.07 ja mitte 29.07. Tore uudis.
Aga loomulikult sai ilma probleemideta meid tänase päeva peale tõsta, nii et lisa 24 tundi meile Rootsimaal ei võimaldatud. Piletid käes, tegime kerge kohvi ja sõime paar pirukat ära ning oligi aeg sadamasse sisse sõita ja oma koht järjekorras sisse võtta. Laev saabus õigeaegselt, laadis end tühjaks ja uus laadung autosid peale. Kui 3 nädalat tagsi siia sõites oli laev praktiliselt 100% rekkaid täis ja ka täna hommikul Paldiskist tulles oli laev täis, siis meiega koos tulid peale mõned matkabussid, mõned väikebussid sportlastega, mõned sõiduautod ja äkki mingi 5-10 rekkat ja kõik. Ei tea, kas pühapäeva puhul vähe rekkaid või milles asi, aga täna on küll väikseid autosid rohkem kui suuri. Ja muidugi üks tsiklimeeste jõuk, mille ennist unustasin. Kümmekond eriti plärisevat ja podisevat ratast koos habemes ja nahkades meestega.
Et päevane sõit, hõivasime päiksetekil kaks lamamistooli ja päikest võtma. Vahepeal tuli ka söömas käia ja siis pilve tagant pool päeva päikest oodata, aga et kajut oli külmem kui talvise ilmaga õues olla, siis kajutisse ka polnud mõtet minna ning istusime oma lamamistoolides ja ootasime päikest. Mare heegeldas oma paela, mis teisel päeval pooleli jäi, mina sain eilse ja osaliselt tänase päeva tekstid valmis kirjutada ning nii see laevasõit möödus. Marel tuli vahepeal tukk peale ja et kajutisse minna ei viitsinud, keris end tekki sisse ja jäi laevalael magama. Seda küll hetkeks ja mingi aja pärast ajas end lamamistoolilt püsti ja läks kajutisse poolelijäänud und täis magama. Ise pingutasin ikka mingi tund aega päikese käes ja kiiresti dušši alla. Natuke ristsõnade lahendamist ning oligi kell juba kaheksa õhtul ja valjuhääldi kutsus õhtusöögile. Venitasime söömisega praktiliselt tund aega, siis veel natuke molutamist ja peale kella kümmet sõitis laev Paldiski sadamasse sisse. Rõõmustasime veel, et saab kiiresti maha ja jõuab veel kaheteistkümnese praami peale. Aga nii ilusasti üks reis lõppeda ei saa. Alustuseks oli mingi jama vist aparelli lahti saamisega. Seisime sadamas vist ligi pool tundi ja kuulasime mingeid kolkse, mis oleks pidanud laeva luugi avamist tähendama. Aga luugid ei avanenud ja istusime aga rahulikult ooterežiimis. Mingil hetkel hakkasid tsiklimehed järsku kiiremaid liigutusi tegema ja oma rattaid ringi pöörama. Ja hetke pärast nad laeva teises otsas(sabas) olidki ja hetke pärast ka laevast väljas. Autodega nii lihtsalt ei läinud. Vist oli mingi paigutamise jama, et kõik olid tagant sisse sõitnud ja terve laeva laiuses kõik ühte pidi. Ja et laevast saab maha ainult tagant, oleks tulnud tagurdama hakata. Õnneks oli laevas vähe autosid ja piisas kui mõned tagurpidi välja sõitsid, et kogu see umbsõlm hargnema hakkaks. Aga aega oli kulunud laeva sadamasse jõudmisest kuni välja saamiseni ligi 45 min. Lõpuks siis laevast väljas ja nina kodu poole ning sadakond meetrit sõidetud, kui uus takistus. Politsei otsustas meid kontrolliks kinni pidada. Mingi rasket eesti keelt rääkiv politseinik seletas mingist Schengeni viisaruumist ja illegaalsetest immigrantidest, võttis meie dokumendid ja kadus oma autosse. Ootaja aeg tundub pikk, aga minu arust oma 10 minutit istus ta autos ja suhtles oma arvutiga ning telefoniga. Lõpuks ta siiski naases ja tagastas meie dokumendid ja lubas meid edasi. Küsimusel, et millest selline põhjalik isikukontroll, rääkis ta uuesti oma illegaalide juttu ja et tema ka ei tea, miks kästi kontrollida. Ühe sõnaga, aru ei saanud midagi ja et kell oli juba südaöö ligidal, ei viitsinud selle võimuesindajaga pikemalt diskuteerida (otsisin ootamise ajal juba paberi ja pastaka välja, et mehe nimi üles kirjutada ja pärast politseist ametlikult sellise ebahariliku isikukontrolli põhjuseid uurida) ja sõitsime lihtsalt sadama territooriumilt välja.  Enne Ristit pööras ilma ka veel täiega ära ja saime natuke vihma, äikest ja tugevamat tormituult (samal õhtul oli tuul Kuressaares kuuel majal katused ära viinud) ning natuke peale ühte öösel olime Virtsus.
Kahese praamiga üle ja juba enne kolme saime Muhus teki peale tõmmata.
Kui tänane päev kokku võtta, siis polegi midagi kokku võtta. Rekkameeste laev on ideaalne öiseks sõiduks. Tuled hilisõhtul peale, sööd kõhu täis magama. Hommikul ärkad, sööd ja kohe laevast välja. Väga mugav. Päevane sõit seevastu on igav. 10 tundi laevas, kus teha ei ole absoluutselt mitte midagi, on natuke väsitav. Ja ka kõik ajakirjad, mis enne reisi said ostetud, jäid autosse, nii et lugeda polnud ka mitte midagi. Ainult üks ristsõna, mida vahelduva eduga sai sirvitud. Hea, et ilm oli ilus, sai mõned tunnid vähemalt laevalael päikes võttes mööda saata. Külma või vihmaga oleks istunud kajutis ja lage vaadanud.
Sellega võib siis sellesuvisele reisiblogile joone alla tõmmata.
Mõne päeva pärast  mingi kokkuvõtte ja natuke ka faktilisi andmeid, et palju läbisõit oli, palju kütusekulu jne. 

Pildid:
1. Öömaja sadamas

2. Meie laeva saabumine sadamasse

3. Viimane lehvitus Rootsimaale

4. Üks viimaseid sissekandeid blogisse

21. päev (29.07)

21. Päev (29.07.)

Kapellskär – Paldiski - Muhu
Kokku läbisõit 135  km

EESTISSE JÕUDMISE PÄEV

Täna siis see päev, mil reis saab ametlikult lõpu. Veel viimane laevasõit ja viimased kilomeetrid Eestimaa pinnal ning sellesuvisele reisile saab joone alla tõmmata.
Kogu reisi emotsioonidest ja sellest, mis enim- ja mis vähim meeldisid eraldi sissekandena mõni päev peale reisi lõppu, kui koduse eluga juba harjunud, aga reisimuljed veel korralikult silme ees ja kõik läbi seeditud.
Reisile kohaselt ka täna hommikuks kell 8:20 helisema, et igaks juhuks mitte laeva sisse magada. Aga kellast muidugi oli täpselt nii palju kasu, et juba ärkvel olles said teada, et kell on 8:20.
Poole kuuest tuli esimene laev sadamasse ja et mahasõitvad autod sõitsid meist mõnekümne meetri kauguselt mööda ja et nii mõnegi auto summuti polnud kõige paremas korras ja nii mõnigi rekka tekitas kerge maavärina, siis esimene äratus oli pool kuus. Siis jäi korra veel vaikseks, nii et isegi uni tuli peale, aga tund aega hiljem oli järgmine laev sadamas ja uued autod akna all. Mis sa enam magad, kui mitu korda üles aetud. Nii et sai poolunes olles pingsalt kella oodatud. Kellaga koos ronisin üles ja piletite järgi. Kassas ütlen ilusasti oma bronni numbrit, aga meie bronni pole. Otsiti bronni numbri järgi, otsiti nime järgi ja otsiti auto numbri järgi, aga mida pole, seda pole. Natuke imelik juba hakkas. Aga kassapoiss oli lahke ja kannatlik ja jätkas otsimist. Mingi hetke pärast ta leidiski meid, aga mitte tänase päeva pealt, vaid homse. Ehk et meie tegelik väljasõidu kuupäev Kapellskärist oli 30.07 ja mitte 29.07. Tore uudis.
Aga loomulikult sai ilma probleemideta meid tänase päeva peale tõsta, nii et lisa 24 tundi meile Rootsimaal ei võimaldatud. Piletid käes, tegime kerge kohvi ja sõime paar pirukat ära ning oligi aeg sadamasse sisse sõita ja oma koht järjekorras sisse võtta. Laev saabus õigeaegselt, laadis end tühjaks ja uus laadung autosid peale. Kui 3 nädalat tagsi siia sõites oli laev praktiliselt 100% rekkaid täis ja ka täna hommikul Paldiskist tulles oli laev täis, siis meiega koos tulid peale mõned matkabussid, mõned väikebussid sportlastega, mõned sõiduautod ja äkki mingi 5-10 rekkat ja kõik. Ei tea, kas pühapäeva puhul vähe rekkaid või milles asi, aga täna on küll väikseid autosid rohkem kui suuri. Ja muidugi üks tsiklimeeste jõuk, mille ennist unustasin. Kümmekond eriti plärisevat ja podisevat ratast koos habemes ja nahkades meestega.
Et päevane sõit, hõivasime päiksetekil kaks lamamistooli ja päikest võtma. Vahepeal tuli ka söömas käia ja siis pilve tagant pool päeva päikest oodata, aga et kajut oli külmem kui talvise ilmaga õues olla, siis kajutisse ka polnud mõtet minna ning istusime oma lamamistoolides ja ootasime päikest. Mare heegeldas oma paela, mis teisel päeval pooleli jäi, mina sain eilse ja osaliselt tänase päeva tekstid valmis kirjutada ning nii see laevasõit möödus. Marel tuli vahepeal tukk peale ja et kajutisse minna ei viitsinud, keris end tekki sisse ja jäi laevalael magama. Seda küll hetkeks ja mingi aja pärast ajas end lamamistoolilt püsti ja läks kajutisse poolelijäänud und täis magama. Ise pingutasin ikka mingi tund aega päikese käes ja kiiresti dušši alla. Natuke ristsõnade lahendamist ning oligi kell juba kaheksa õhtul ja valjuhääldi kutsus õhtusöögile. Venitasime söömisega praktiliselt tund aega, siis veel natuke molutamist ja peale kella kümmet sõitis laev Paldiski sadamasse sisse. Rõõmustasime veel, et saab kiiresti maha ja jõuab veel kaheteistkümnese praami peale. Aga nii ilusasti üks reis lõppeda ei saa. Alustuseks oli mingi jama vist aparelli lahti saamisega. Seisime sadamas vist ligi pool tundi ja kuulasime mingeid kolkse, mis oleks pidanud laeva luugi avamist tähendama. Aga luugid ei avanenud ja istusime aga rahulikult ooterežiimis. Mingil hetkel hakkasid tsiklimehed järsku kiiremaid liigutusi tegema ja oma rattaid ringi pöörama. Ja hetke pärast nad laeva teises otsas(sabas) olidki ja hetke pärast ka laevast väljas. Autodega nii lihtsalt ei läinud. Vist oli mingi paigutamise jama, et kõik olid tagant sisse sõitnud ja terve laeva laiuses kõik ühte pidi. Ja et laevast saab maha ainult tagant, oleks tulnud tagurdama hakata. Õnneks oli laevas vähe autosid ja piisas kui mõned tagurpidi välja sõitsid, et kogu see umbsõlm hargnema hakkaks. Aga aega oli kulunud laeva sadamasse jõudmisest kuni välja saamiseni ligi 45 min. Lõpuks siis laevast väljas ja nina kodu poole ning sadakond meetrit sõidetud, kui uus takistus. Politsei otsustas meid kontrolliks kinni pidada. Mingi rasket eesti keelt rääkiv politseinik seletas mingist Schengeni viisaruumist ja illegaalsetest immigrantidest, võttis meie dokumendid ja kadus oma autosse. Ootaja aeg tundub pikk, aga minu arust oma 10 minutit istus ta autos ja suhtles oma arvutiga ning telefoniga. Lõpuks ta siiski naases ja tagastas meie dokumendid ja lubas meid edasi. Küsimusel, et millest selline põhjalik isikukontroll, rääkis ta uuesti oma illegaalide juttu ja et tema ka ei tea, miks kästi kontrollida. Ühe sõnaga, aru ei saanud midagi ja et kell oli juba südaöö ligidal, ei viitsinud selle võimuesindajaga pikemalt diskuteerida (otsisin ootamise ajal juba paberi ja pastaka välja, et mehe nimi üles kirjutada ja pärast politseist ametlikult sellise ebahariliku isikukontrolli põhjuseid uurida) ja sõitsime lihtsalt sadama territooriumilt välja.  Enne Ristit pööras ilma ka veel täiega ära ja saime natuke vihma, äikest ja tugevamat tormituult (samal õhtul oli tuul Kuressaares kuuel majal katused ära viinud) ning natuke peale ühte öösel olime Virtsus.
Kahese praamiga üle ja juba enne kolme saime Muhus teki peale tõmmata.
Kui tänane päev kokku võtta, siis polegi midagi kokku võtta. Rekkameeste laev on ideaalne öiseks sõiduks. Tuled hilisõhtul peale, sööd kõhu täis magama. Hommikul ärkad, sööd ja kohe laevast välja. Väga mugav. Päevane sõit seevastu on igav. 10 tundi laevas, kus teha ei ole absoluutselt mitte midagi, on natuke väsitav. Ja ka kõik ajakirjad, mis enne reisi said ostetud, jäid autosse, nii et lugeda polnud ka mitte midagi. Ainult üks ristsõna, mida vahelduva eduga sai sirvitud. Hea, et ilm oli ilus, sai mõned tunnid vähemalt laevalael päikes võttes mööda saata. Külma või vihmaga oleks istunud kajutis ja lage vaadanud.
Sellega võib siis sellesuvisele reisiblogile joone alla tõmmata.
Mõne päeva pärast  mingi kokkuvõtte ja natuke ka faktilisi andmeid, et palju läbisõit oli, palju kütusekulu jne.

20. päev (29.07)

20. Päev (28.07.)

Stockholm - Kapellskär
Kokku läbisõit 117 km, 

STOCKHOLMI TEINE PÄEV.

Tänane päev oli veel segane kella üheteistkümnest. Siis aga sai kiirelt otsustatud, et läheme ikkagi linna ja vaatame täna Vasa muuseumi üle. Ikkagi Rootsi kõige enamkülastatav muusem ja kuidas sa hiljem teistele räägid, et käisin Stockholmis ja Vasa muuseumisse ei jõudnudki. Nii et siis kiiresti majapidamine kokku, tualeti paak tühjaks, vee paak täis ja kämpast minema. Et maja polnud mõtet linna vedada, jätsime selle kämpa värava taha parklasse, seda enam, et Kapellskäri poole liikudes oleks nii või naa pidanud suht kämpa ligidalt mööda sõitma. Nii et siis maja kämpa ukse taha ja ise linna. Algne plaan oli, et nagu eilegi, jätame auto äärelinna ja ratastega edasi, aga et täna ei olnud eesmärgiks mööda linna ringi liikuda, vaid ainult Vasa muuseumi vaadata, siis sõitsime autoga otse Vasa muuseumi parklasse. Parkla väravas ootasime ka mingid 20-25 minutit, enne kui üks koht vabanes, kuhu oma nina saime vahele toppida. 100 meetrit kõndimist ja nurga tagant avanes vaatepilt muuseumi järjekorrale.Sadat inimest just ei olnud, aga esimese hooga võttis nõutuks küll, et kas üldse minna. Järjekord aga liikus päris kiiresti ja mingi paarikümne minutiga olime kassa ees ja piletid näpus.
Kui keegi veel Vasa muuseumist kuulnud pole ( J ), siis Vasa oli Rootsi suurim ja selle aja Euroopa üks suuremaid sõjalaevu, mis uppus oma esimesel reisil. Ja mitte lahingus, ega avamerel, vaid mõnisada meetrit kaist eemal, kõigi saatjate silmade all. Esiteks oli laev valesti projekteeritud, teiseks oli last valesti paigaldatud ja kolmandaks tegutses kapten ohuolukorras valesti, nii mõnisada meetrit sadamast eemal laev kummuli end keeras ja põhja läks, viies kaasa 50 inimest 150-st, kes sel hetkel pardal olid. Peale Vasa uppumist toodi sellelt üles enamus kahureid, aga et uppumiskohta täpselt ei kaardistatud, jäi täpne uppumiskoht edaspidiseks saladuseks, kuni 1956 aastal see taas kindlaks tehti ja esimene tuukriekspeditsioon põhja saadeti. Laev otsustati üles tõsta ühes tükis ning ettevalmistustööd selleks algasid 1959 aastal. Kolm aastat kulus laeva ülestõstmiseks, veest tühjakpumpamisele, uuesti veekindlaks tegemisele ja pukseerimiseks sadamasse. Tänasel päeval on laev kaldale tõstetud, sellele hoone ümber ehitatud ja algsel kujul taastatud. Inimesi küll laevale ei lasta, aga väljast on laev hästi vaadeltav (6 korrust on muuseumihoonel ja igalt korruselt on laeva erinev tasapind näha nng lisaks on igal korrusel mingi temaatiline väljapanek. Alates originaalmõõdus kahuritekist, mis ehitatud sellisena, nagu see laeval on, kuni laevast leitud skelettide ja kolpade järgi modelleritud inimpeadeni. Kusjuures inipead pidavat olema tehtud peaaegu, et originaali sarnastena, ehk et näod, mis vastu vaatavad, ei ole lihtsalt mingid näod, vaid praktiliselt identsed tegelikele skeleti või kolba omadele.
Et auto parkimispiletil oli 2 tundi parkimisaega, siis pikalt üle kahe tunni muuseumis olla ei saanud. Kui rahulikult ekspositsioon läbi käia, jätkub kahest tunnist täpselt. Kui aga põhjalikumalt tekstidesse ja kõikidesse muuseumi detailidesse süveneda (üks korrus kirjeldas ka elu Rootsis 17. Sajandil, mil laev ehitati ja uputati) ja ka erinevad tutvustavad filmid kinosaalides läbi vaadata, tuleks arvestada 3-5 tunniga kohe kindlasti. Meie saime aga kahe tunniga hakkama ja ise arvame, et nägime täpselt nii palju, palju näha tahtsime.
Muuseumist väljas, läksime mõnda mõnusat söögikohta otsima, et vähemalt teine Stockholmi päev lõpetada meeldiva maitseelamuse ja mitte hot dogiga. Et kesklinnas on hinnad kesklinnalikud ja et ka autot pole eriti kuhugi panna, sõitsime natuke kesklinnast välja ja et eile ratastega kesklinnast välja liikudes nägime hulgaliselt väikseid restorane tänava ääres, siis autoga ka mööda sama teed liikuma hakkasime. Mingi pool kilomeetrit kesklinnast eemale ja auto tee äärde. Natuke jala tagasi ja leidsimegi ühe väikse Hispaania restorani. Kui kesklinna puhvetides algavad praadide hinnad 160 kroonist, siis pool kilomeetrit kaugemal saime sama hinna eest praed kahele ja lisaks õlle ka veel. Toit oli lõunamaiselt vürtsikas ja küüslaugune, kuid mitte ka üleliia, nii igati meile sobilik. Kõht täis ja arve makstud, sõitsime uuesti kämpasse, haakisime maja taha ja sõitsime Kapellskäri. Arvasime, et kõige mõtekam on sõita otse sadamasse ja sadamas ööbida. Saab vähemalt hommikul normaalselt välja magada. Õhtul seitsme paiku jõudsime Kapellskäri ja parkisime end täpselt DFDS-i kassamaja kõrvale, et hommikul hea ligidal piletiteti järgi minna.
Kokkuvõtvalt päeva kohta võib öelda, et oli Vasa muuseumi päev. Muuseum, mida tasub külastada ja minu arvamuse järgi peab külastama. Igal juhul oli õige mõte linna sõita ja mitte terve päev kämpas vedeleda ja päikest võtta (mis oli teiseks alternatiiviks tänasele päevale).
Homme hommikul siis üheksast piletite järgi ja kell 11 Rootsi aja järgi sõidab meie laev Kapellskäri sadamast välja.  

Pildid:

1. Järjekord Vasa muuseumisse pääsemiseks

2. Vasa laeva 1:10 mõõtkavas mudel

3. Viimane lõunasöök Stockholmis, Hispaania restoranis

4. Kapellskäri sadamas, hommehommikust laeva ootamas 

19. päev (27.07)

19. Päev (27.07.)

Stockholm
Kokku läbisõit autoga 25 km, rattaga 12 km

STOCKHOLMI ESIMENE PÄEV

Kell taas kord 8.20-ks helisema, et varakult linna jõuaks ja päevast maksimaalselt palju võtta saaks, aga proovi sa puhkuse ajal nii vara tõusta. Mina panin kella kinni ja magasin rahulikult edasi. Enne üheksat ärkas Mare südametunnistus ja ta ise ka selle peale ning köögis algas nõude kolin pihta.
Oma hommikutoimetused saime valmis kümneks, nii et täpselt kell kümme sõitsime kämpa väravast välja. Klaarale andsime käsu meid kesklinna viia ja sinna meid ta juhatama ka hakkas. Mingi poolteist kilti enne sihtkohta jõudmist keerasime auto kõrvaltänavasse, panime tunnise parkimiskviitungi aknale ja ise ratastega kesklinna poole edasi. Tunnise selle pärast, et oleks võinud ka ilma parkida, kes seal äärelinnas kontrollimas käib. Aga hiljuti lugesin mingit Pulleritsu tsitaati, et Rootsis on saanud harjumuseks üksteise peale kaevata ja kuna olime elumaja all, siis küll mõni agar Rootsi pensionär oleks aknast märganud, et mingid jõmmid tulid, parkisid auto ja sõitsid ratastega edasi. Ja igavusest oleks parkimiskontrolli kohale kutsunud. Nüüd aga nägi, et kõigepealt mindi piletiautomaadi juurde, osteti parkimispilet ja pandi see esiaknale.
Et suur tee, millelt maha keerasime, viis otse kesklinna, polnud muud muret kui edasi liikuda. Juba mitmendat korda pean mainima, et Rootsi on jalgratturite maa (eks neid ole Euroopas rohkemgi). Jalgrattateed kõikide suuremate tänavate ääres ja väiksematel tänavatel autojuhid lihtsalt arvestavad jalgratturitega. Isegi selle peale ei pahandata (signaalitata), kui nende eest punase tulega üle sõidad ja autot pidurdama sunnid.Kodus oleks mõne vihasema juhi käest kolakat saanud sellise asja eest.
 Algselt oli plaanis, et sõidame kuningalossi suunas ja võtame alustuseks kuningalossi ära ning siis vaatame edasi, et kuhu jõuame. Olles juba mingi kilomeetri ratastega kesklinna poole liikunud, hakkasid suunaviidad näitama Kungsholmeni peale. Ja meie muidugi märkide järgi sõitma. Kui olime juba raudteejaamast mööda sõitnud ja suund kiskus nagu valele poole, kesklinnast eemale, sai hädapidurit tõmmata ja kiiresti kaart välja. Ega polnudki pikalt vaja kaarti vaadata, et Kungsholmen ei ole Kunliga, mis tähendab kuningat. Egas midagi, ots kiirelt ringi ja kuna erinevaid kirikutornide tippe ja kesklinnale omaseid hoonete tippe (raekoda nt) paistis kaugele, võtsime suuna neile ja õige pea olime jalakäijate tänaval, mis viis otse kuninga palee juurde. Aga et terve jalakäijate tänav oli täis suveniiri poode, siis edasiliikumine oli tõeliselt aeglane ja peatusterohke. Aga sai  seegi takistus ületatud ja veidi enne kahtteist olime kuningapalee ees. Mare teadis, et kas kell 12 või üks peaks olema vahtkonna vahetus ja et mõni minut oli kaheteistkümnest puudu, siis kiiruga lossi hoovi. Jõudsime täpselt parajaks ajaks, et kohad veel suhteliselt headesse asupaikadesse seada ja end valmis seada, kui esimesed orkestrirütmid nurga tagant kajama hakkasid. Kogu vahtkonna vahetuse protseduur koos armee puhkpilliorkestri kontserdiga kestis kokku umbes 45 minutit ja kujutas endast päris hästi lavastatud musikaalset etendust. Kindlast soovitaks seda vaatama minna. Kui ilm vähegi normaalne, on etendus väärt vaatamist.
Vahtkonna vahetus vaadatud, ostsime piletid kuningapaleesse. 150 Sekki, millega saad külastada palee eluruume(sisuliselt neljast palee hoonest saab läbi käia peaaegu et kaks), kuniglike regaaliate näitust sügaval keldrikorrusel(Palee varakamber), Tre kronori muuseumi, mis kirjeldab kuningapalee ajalugu ja erinevaid palee hooneid läbi ajaloo ning neljandaks antiiginäitust, mis vanim ja üks paremaid antiiginäitusi kogu Euroopas-
Vedas meil sellega, et täpselt kell üks algas giidiga varakambri tuur, kell kaks tuur lossi eluruumides ja kell kolm Tre kronori muuseumis, nii et võtsime end giidi sappa ja muuseumidesse. Etteruttavalt nii palju, et kuna giidide tuurid kestsid umbes 45 minutit, siis regaaliate muuseumi jaoks oli sellest küllalt, lossi eluruumide jaoks aga selgelt vähe. Giidiga käisime olulisemad ruumid läbi ja siis oma käe peal uuesti. Nii et tegelikult kulus lossi vaatamiseks julgelt poolteist tundi ja natuke enamgi. Selle tõttu aga kella kolmesele Tre Kronori muuseumi giidi tuurile ei jõudnudki. Aga polnud ka suurt hullu, selle sai hiljem oma käe peal läbi käia ja usun, et kõik olulise ka teada saime.
Kui natuke täpsemalt muuseumidest, siis:
Kuningliku regaalia muuseum.
Muuseumi on koondatud viimase 500 aasta kõik kuningate ja kuningannade kroonid, valitsussauad, riigimõõgad jms asjad. Lisaks viimane olemasolev kuninga kroonimise riietus, ordenid ja ka suur hõbedast ristimisvann, mida viimati kasutati printsess Viktoria lapse ristimisel. Ilusad asjad kõik ja kindlasti hindamatult kallid. Võimas vaatepilt kui kuld ja loendamatud kalliskivid sätendavad väikeste prožektorite valguskiirtes. Kui aga mõelda, et kõik see on saadud talupoegade ja tööliste verega, siis..., tundub muidugi kommunistliku mölana, aga milleks see kõik. Aga eks see oma aja märk oli, nagu kogu monarhia ja sellega kaasnev võim ja luksus, nii et tundkem rõõmu selle üle, et tänasel päeval saame selliseid kunstiteoseid kalli raha eest vaadata.
Regaaliad saime kolmveerand tunniga vaadatud ja edasi lossi eluruumidesse. Peab kohe mainima, et tegelikult on palee tegutsev riiklik institutsioon ja mitte muuseum. Ametlikult on küll palee  kuninga residentsiks, kuid tegelikkuses elab kuningas alates 1982 aastas Drottningholmi lossis. Küll aga võtab kuningas aeg ajalt teisi kuninglikke päid seal vastu ning ka teised riigipead peatuvad kuningapalees. Lisaks antakse kuningapalees kätte Nobeli preemiaid. Viimastest külalistest, kes kuningapalees  peatusid, võib nimetada Walesi printsi ja Soome presidenti. Kui riigipead või kuninglikud kõrgused palees peatuvad, on külaliste pool kinni. Kõik piiravad köied ja tolmukatted eemaldatakse, vaibad rullitakse lahti ning tubadesse tuuakse telekad. Tegelikult võibki nähtud lossiosa jagada pooleks. Üks pool on juba ajalooliselt lossi külaliste eluruumiks ja on seda siiani. Teine pool on olnud alati kuningate ja kuningannade eluruumideks. Lisaks ruumid ametlikeks vastuvõttudeks, autasustamisteks, bankettideks ning ruumid valvuritele ja ihukaitsjatele. Pikemalt kirjeldama ei hakka, aga palee on väärt, et sellega tutvuda. Võimas ja suursugune igatahes, luksuslikkusest rääkimata.
Nii et kui külaliste osa kasutatakse ka hotellina eriti tähtsate isikute majutamiseks, siis kuningate eluruumide poolt kasutatakse tänapäeval üksikute kuninglike ja riiklike vastuvõttude korraldamiseks.
Edasi Tre kronori muuseumisse, mis kirjeldab lossi kaugemat ajalugu. Loss on alguse saanud kaitsetornist ja seda ümbritsevatest ehitistest ning kungapaleeks ehitamisest Gustav Vasa valitsemise ajal. Loss põles peaaegu täielikult maha 1697 aastal. Selle asemel püstitati uus ja uhke palee, mis saanud erinevate ajastute eripärasid arvestades ja erinevate kuningate valitsemiste ajal hulgaliselt moderniseerimisi.
Lisaks saab Tre Kronori muuseumis näha erinevaid detaile, mis jäid tulekahju ajal tulest puutumata ning samuti hulgaliselt väikseid asju, mis tänapäeva arheoloogilistel väljakaevamistel leitud.
Ja lõpuks antiigmuuseumisse. Tegu vanima Euroopas tegutseva antiigimuuseumiga, mille algust dateeritakse  1794 aastaga, mil see avati Gustav III mälestuseks. Gustav III oli atiigihuviline ning ringreisidel Itaaliasse ostnud muuseumidest hulgaliselt antiikseid kujusi kokku, mis ta palee ühte galeriisse paigutas. Peaale kuninga surma avati antiigimuuseum kõigile.
Kolm muuseumit ja kuningapalee läbi käidud ning ka vahtkonna vahetus vaadatud, oli kell juba neli läbi. Nii et praktiliselt terve päev lossis.
Et kõht hakkas endast märku andma, sai mõeldud, et valime mõnusa söögikoha välja ja premeerime end maitsva praega. Kohe kuningapalee kõrvalt algab  jalakäijate tänav, mis kahelt poolt ääristatud erinevate söögikohtadega, nii et valik seinast seina. Aga nagu pahatihti juhtub, kui väga valima hakkad, jääd kõigest ilma. Nii ka meiega. Esimene tundus kallina, teine imelikult tühjana, kolmas oli juba normaalsete hindadega, aga sai mõeldud, et küll leiab parema. Ja nii edasi ühest tänavast välja ja teisest uuesti sisse ning kogu see valimine lõppes sellega, et kell oli juba viis läbi ja mõtekam oli kämpasse sõita ja eilne pajaroog panni peal soojaks lasta. Et päris nälga ei sureks, siis üks kiire hot dog ja ratastega autot otsima. Et väga kaardi järgi ei liikunud, siis ühe tänava võtsime küll valesti ja tegime pisikese ringi, aga ring oli tõesti väike ning preemiaks selle ringi eest, leidsime veel ühe ilusa purskkaevu, mis meenutas Oslo rahvusteatri ees olevat. Paar kiiret pilti ja peagi leidsime ka auto üles.
Kokkuvõtvalt päeva kohta võib öelda, et oli tore päev. Stockholm on kindlasti koht, kus saab väga edukalt rattaga ringi liikuda. Samas on kogu kesklinn piisavalt kompaktne, et see ka jalgsi läbi käia. Meie jõudsime tänase päevaga läbi käia ainult kuningapalee . Lisaks muidugi nägime kesklinna piisavalt palju,kuna liikusime ratastel ning natuke ka kesklinnast kaugemal olevaid tänavaid, mida mööda hommikul linna ja õhtul tagasi auto juurde väntasime.
Homne päev on suhteliselt lahtine hetkel. Tahaks näha ka Vasa muuseumi, aga eks näe, kas viitsib homme hommikul linna sõita või, kui ilm ilus, pühendaks ühe päeva kõrvaöoleva järve ääres päikese võtmisele.

Pildid:
1. Rootsi parlamendihoone
2. Üks sadadest väikestest kujukestest Stockholmi kesklinnas
3.Kuningliku  vahtkonna vahetus
4-5. Üks imearmas purskkaev 

18. päev (26.07)

18. Päev (26.07.)

 Örebro - Stockholm
Kokku läbisõit 197 km

STOCKHOLMI JÕUDMISE PÄEV

Täna oli üks  otsatult lahe päev. 10-st liikuma ja ühest päeval juba kämpas ja päev õhtal. Puhkus missugune.
Eilne päev oli olnud reisi kõige soojem ja ime, et õhtul pauguga vihma ei tulnud. Taeva ajas küll päris mustaks, aga ju see vihm mujalt mööda läks. Et sooja oli veel õhtul 26 kraadi ja et olime tulnud külmast Norrast, kus veel eile oli ainult 16 kraadi ja mõned päevad varem ainult 14 kraadi, siis 26 kraadine soojus hakkas juba halvasti mõjuma. Ei aidanud ka külm õlu, ega piiratud koguse külma veege pesemine. Higi oli lahti, nagu saunas. Katuseluugi tegime muidugi pärani lahti, aga sellel teine häda, müra tuli sisse ja et kiirtee mahasõit päris lähedal ja ka mingi kaupluse kliimasüsteem  töötas, oli taustamüra päris kõva. Aga parem natuke müra kui higistav kere. Õnneks öö läks nats jahedamaks, nii et päris normaalne uni oli hommikuni. Selle hetkeni, kui kuskil kuue paiku üks kohalik tuli oma prügi ära viskama. Et magasime kaubanduskeskuse prügikastide läheduses, siis kolin, mis tekib kotitäie pudelite kukkumisel metallkonteinerisse, on  päris võigas. Siis hakkas kaupluse ventilatsioonisüsteem täie võimsusega veel tööle  ja siis hakkasid hommikused kaubaautod keskuse tagaukse juurde sõitma, nii et uni oli suht rikutud. Aga et oleme kanged, siis enne üheksat üles ikka ei tõusnud. Ja enne 10-t sõitma ka ei saanud.
Et sõita oli 200 kilomeetrit ja kogu aeg kiirteel, siis ei läinudki kaua, kui Stockholmi tuled paistma hakkasid.
Rootsi ikka üllatab, võrreldes Norraga kohe näed, et siin elu käib. Ei saa aru, kas rootslased ongi selline tarbija rahvus, aga iga väiksema küla juures vähemalt üks suur kaubanduskeskus, mõne juures ka kaks. Linnade äärsed on suuri keskusi nii täis, et annab kohe valida, et millisesse minna ja millisesse mitte. Täitsa müstika, kui erinevad kaks naaberriiki võivad olla. Ja iga küla juures käib mingi tootmistegevus. Eile juba kirjutasin sellest, aga erinevus on nii suur, et taas hakkad mõtlema, et kas Norras peale fjordide, lõhe ja nafta veel midagi on, või nende kolmega kogu Norra majandus piirneb (ok, ärgem turismi ja metsa unustagem).
Klaara juhatas meid kiirteelt maha ja mingitele eriti kitsastele kõrvalteedele. Esimese hooga ei sanud arugi, et mis jama nüüd on, näitab veel 15 km lõpuni ja juba teed nii kitsad, et kaks autot kõrvuti ei mahu sõitma. Pärast raalisime muidugi välja, et Klaaral ei olnud käsk meid mitte kõige kiiremat teed pidi kämpasse tuua, vaid kõige otsemat. Ja nii ta mööda äärelinna kitsaid tänavaid meid sõidutaski. Aga tore oli ka äärelinna näha, nii et tänud Klaarale. Mingi hetke pärast tõi meid uuesti suurele teele ja mingi hetke pärast juba kämpasse.
Et täna midagi plaanis polnud, võtsime kämpa registratuurist Stockholmi materjale ja uurisime homse päeva võimalikku päevakava.
Kui Oslos kurtsime, et muuseumid on kallid ja 2 päeva Oslo pass maksis 55 eurot, aga et keskmine hinnatase ongi kõrge, siis suhteliselt olid muuseumihinnad päris vastuvõetavad. Stockholmis on selles osas olukord ikka päris hull. 2 päeva Stockholmi pass maksab 75 eurot. Ka üksikute muuseumide piletid olid Oslos 6-8 eurot, mis võrreldes Stockholmi 8-17 euroste hindadega suhtelist ikka tugevalt soodsamad. Nii et väga suure tõenäosusega käime läbi 2-3 olulisemat kohta ja sõidame ratastega lihtsalt niisama ringi ja vaatame linna. Aga eks sellest, mida vaatasime, juba homme.
Et kell oli veel noor, võtsime rattad ja tegime väikse rattasõidu ümbruskonnas. Et aga midagi erilist ümbruskonnas ei olnud, siis piirdus rattasõit 2 kilomeetriga. Ainuke, mille leidsime, oli järv ja rand järve kaldal, otse kämpa kõrval. Nii et täiesti võimalik, et ilusa päevaga saame ühe päeva järve ääres päikest võtta.
Päeva kokku võttes polegi midagi rohkemat kirjutada, kui et jõudsime Stockholmi. 

Pildid:

1. Kämpas, Norra 10 meetriste vahele pakituna

2. Õhtusöögi ootel

3. Väike jalgrattamatk järve äärde