20. päev (29.07)

20. Päev (28.07.)

Stockholm - Kapellskär
Kokku läbisõit 117 km, 

STOCKHOLMI TEINE PÄEV.

Tänane päev oli veel segane kella üheteistkümnest. Siis aga sai kiirelt otsustatud, et läheme ikkagi linna ja vaatame täna Vasa muuseumi üle. Ikkagi Rootsi kõige enamkülastatav muusem ja kuidas sa hiljem teistele räägid, et käisin Stockholmis ja Vasa muuseumisse ei jõudnudki. Nii et siis kiiresti majapidamine kokku, tualeti paak tühjaks, vee paak täis ja kämpast minema. Et maja polnud mõtet linna vedada, jätsime selle kämpa värava taha parklasse, seda enam, et Kapellskäri poole liikudes oleks nii või naa pidanud suht kämpa ligidalt mööda sõitma. Nii et siis maja kämpa ukse taha ja ise linna. Algne plaan oli, et nagu eilegi, jätame auto äärelinna ja ratastega edasi, aga et täna ei olnud eesmärgiks mööda linna ringi liikuda, vaid ainult Vasa muuseumi vaadata, siis sõitsime autoga otse Vasa muuseumi parklasse. Parkla väravas ootasime ka mingid 20-25 minutit, enne kui üks koht vabanes, kuhu oma nina saime vahele toppida. 100 meetrit kõndimist ja nurga tagant avanes vaatepilt muuseumi järjekorrale.Sadat inimest just ei olnud, aga esimese hooga võttis nõutuks küll, et kas üldse minna. Järjekord aga liikus päris kiiresti ja mingi paarikümne minutiga olime kassa ees ja piletid näpus.
Kui keegi veel Vasa muuseumist kuulnud pole ( J ), siis Vasa oli Rootsi suurim ja selle aja Euroopa üks suuremaid sõjalaevu, mis uppus oma esimesel reisil. Ja mitte lahingus, ega avamerel, vaid mõnisada meetrit kaist eemal, kõigi saatjate silmade all. Esiteks oli laev valesti projekteeritud, teiseks oli last valesti paigaldatud ja kolmandaks tegutses kapten ohuolukorras valesti, nii mõnisada meetrit sadamast eemal laev kummuli end keeras ja põhja läks, viies kaasa 50 inimest 150-st, kes sel hetkel pardal olid. Peale Vasa uppumist toodi sellelt üles enamus kahureid, aga et uppumiskohta täpselt ei kaardistatud, jäi täpne uppumiskoht edaspidiseks saladuseks, kuni 1956 aastal see taas kindlaks tehti ja esimene tuukriekspeditsioon põhja saadeti. Laev otsustati üles tõsta ühes tükis ning ettevalmistustööd selleks algasid 1959 aastal. Kolm aastat kulus laeva ülestõstmiseks, veest tühjakpumpamisele, uuesti veekindlaks tegemisele ja pukseerimiseks sadamasse. Tänasel päeval on laev kaldale tõstetud, sellele hoone ümber ehitatud ja algsel kujul taastatud. Inimesi küll laevale ei lasta, aga väljast on laev hästi vaadeltav (6 korrust on muuseumihoonel ja igalt korruselt on laeva erinev tasapind näha nng lisaks on igal korrusel mingi temaatiline väljapanek. Alates originaalmõõdus kahuritekist, mis ehitatud sellisena, nagu see laeval on, kuni laevast leitud skelettide ja kolpade järgi modelleritud inimpeadeni. Kusjuures inipead pidavat olema tehtud peaaegu, et originaali sarnastena, ehk et näod, mis vastu vaatavad, ei ole lihtsalt mingid näod, vaid praktiliselt identsed tegelikele skeleti või kolba omadele.
Et auto parkimispiletil oli 2 tundi parkimisaega, siis pikalt üle kahe tunni muuseumis olla ei saanud. Kui rahulikult ekspositsioon läbi käia, jätkub kahest tunnist täpselt. Kui aga põhjalikumalt tekstidesse ja kõikidesse muuseumi detailidesse süveneda (üks korrus kirjeldas ka elu Rootsis 17. Sajandil, mil laev ehitati ja uputati) ja ka erinevad tutvustavad filmid kinosaalides läbi vaadata, tuleks arvestada 3-5 tunniga kohe kindlasti. Meie saime aga kahe tunniga hakkama ja ise arvame, et nägime täpselt nii palju, palju näha tahtsime.
Muuseumist väljas, läksime mõnda mõnusat söögikohta otsima, et vähemalt teine Stockholmi päev lõpetada meeldiva maitseelamuse ja mitte hot dogiga. Et kesklinnas on hinnad kesklinnalikud ja et ka autot pole eriti kuhugi panna, sõitsime natuke kesklinnast välja ja et eile ratastega kesklinnast välja liikudes nägime hulgaliselt väikseid restorane tänava ääres, siis autoga ka mööda sama teed liikuma hakkasime. Mingi pool kilomeetrit kesklinnast eemale ja auto tee äärde. Natuke jala tagasi ja leidsimegi ühe väikse Hispaania restorani. Kui kesklinna puhvetides algavad praadide hinnad 160 kroonist, siis pool kilomeetrit kaugemal saime sama hinna eest praed kahele ja lisaks õlle ka veel. Toit oli lõunamaiselt vürtsikas ja küüslaugune, kuid mitte ka üleliia, nii igati meile sobilik. Kõht täis ja arve makstud, sõitsime uuesti kämpasse, haakisime maja taha ja sõitsime Kapellskäri. Arvasime, et kõige mõtekam on sõita otse sadamasse ja sadamas ööbida. Saab vähemalt hommikul normaalselt välja magada. Õhtul seitsme paiku jõudsime Kapellskäri ja parkisime end täpselt DFDS-i kassamaja kõrvale, et hommikul hea ligidal piletiteti järgi minna.
Kokkuvõtvalt päeva kohta võib öelda, et oli Vasa muuseumi päev. Muuseum, mida tasub külastada ja minu arvamuse järgi peab külastama. Igal juhul oli õige mõte linna sõita ja mitte terve päev kämpas vedeleda ja päikest võtta (mis oli teiseks alternatiiviks tänasele päevale).
Homme hommikul siis üheksast piletite järgi ja kell 11 Rootsi aja järgi sõidab meie laev Kapellskäri sadamast välja.  

Pildid:

1. Järjekord Vasa muuseumisse pääsemiseks

2. Vasa laeva 1:10 mõõtkavas mudel

3. Viimane lõunasöök Stockholmis, Hispaania restoranis

4. Kapellskäri sadamas, hommehommikust laeva ootamas