15. Päev (23.07.)
Oslo
Kokku läbisõit 0 km
Kokku käidud: Lõputu hulk kilomeetreid
Kokku läbisõit 0 km
Kokku käidud: Lõputu hulk kilomeetreid
OSLO 1. PÄEV
Eile õhtul istusime Oslo reisijuhi ja kaardi taha ja
ringitasime ümber kõik kohad, mida Oslos näha tahame. Kokku tuli 9 muuseumi, Toomkirik,
kuningaloss, raekoda, Holmenkollen ja sadama kaldapealne, lisaks shoppamine
suveniiripoodides. Ja teisipäevaks jäid vaid ajaloomuuseum, relvamuuseum,
Holmenolleni suusakompleks, Vigeland park ja suveniiripoed. Arvestads, et täna
alustasime alles poole üheteistkümnest bussi peale minekuga(hommikul sadas nii
kõvasti vihma, et ei saanud voodistki välja), siis homme peaks mõni tund varem
linna jõudma ja kõik plaanitu ning äkki veel midagi lisakski vaadatud saama.
Homme ajame hommikul auto kämpa värava taha parklasse ja bussiga linna. Õhtul
siia tagasi, võtame auto ja natuke linnast kaugemale mõnda parklasse. Mida päev edasi, seda vähem tekib tahtmist
ühtki senti Norra riigis kulutada. Tõenäoliselt võtan mingi eraldi teema –
Norra hinnad ja majanduse ning arutleks selle üle, et kuidas ikka on võimalik,
et 
samad asjad mis Eestis müügil, on Norras kuni kolm korda kallimad. Kes selle
pealt küll teenib. Et mitte lolli juttu ajada, peaks aga enne veidikegi uurima
Norra maksusüsteemi, et kas tõesti riik kasseerib kogu selle hinnavahe. Ok,
nüüd läks juba heietamiseks, aga mõte selles, et homme magame kasvõi kämpa
värava taga, aga 50 eurot kämpa platsi eest enam ei maksa.
Nii et siis tänane päev hommikust alates. Et plaan oli varakult Oslosse minna, siis äratus oli pandud 8:20 peale. Mingi pool tundi enne kella jõudis aga mingi tundmatu number helistada. Seda kõnet küll vastu ei võtnud, aga uni natuke rikutud ikka. Õnneks ladistas vihma ja ei mingeid süümekaid teist külge keerata ja edasi magada. Ka äratuskell ei ehmatanud silmi lahti, vaid katusel krabisev vihm oli see, mis hetke tegevuskava paika pani - magasime edasi muidugi. Ja magasime täpselt nii kaua kui vihm järgi jäi. Siis kiire pudru ja kiiresti asjad seljakottidesse (vihmavari, jope, tagavara sokid jne) ja Oslo poole teele. Enne veel oli vaja kämpa kontorist 55 eurone 48 tunni Oslo kaart osta (tasuta sissepääs enamik muuseumidesse, tasuta transport jms). Aga et mingi süsteem jooksis kokku, siis polnud see nii lihtne midagi, Alusteks tegi kämpa tädi arvutile restardi, siis klõpsutas 10 min Oslo kaardi programmi käima ja kinni, aga tööle see ei haknud. Kuna bussini oli jäänud veel loetud minutid , leppisime kokku, et maksame õhtul, kui linnast tagsi tuleme.
Oslosse. Raudteejaamas läksime maha ja kaardi järgi esimene koht, kuhu minna, Toomkirik. Et Utoya saare ohvrite mälestusteenistus oli toimunud eile just toomkirikus ja toomkiriku kõrval asuvas väikeses pargis, siis seda lillede merd, mis toomkirikut ümbritses, on raske sõnadesse panna. Lilled hunnikus, lilled puuna üles ehitatud, lilled aiana ümber toomkiriku. Väga ilus ja muidugi kaastunne Norra rahvale ja kõigile, kes lähedase selle väärastunud idioodi pärast kaotasid.
Edasi tee ajaloomuuseumisse. Et aga ajaloomuuseum esmaspäeviti kinni, siis kohe kõrval on kuninga palee ja sinna ka suundusime. See oli ka pea ainuke koht, mis 10 aasta tagusest reisist hästi meeles. Et lossi tuuri ei võtnud, siis jäi nägemata, milline loss seest on, aga kirjelduse põhjal pidi Norra kuningaloss seest olema mõjutatud väga erinevatest stiilidest. Põhjus selles, et lossi ehitati 19. Sajandi alguses suhteliselt pika aja jooksul(äkki oli ligi 30 aastat) ja vastavalt ka stiilimuutused aja jooksul. Täna oli lossi katus renoveerimisel ja loss üleni tellingutes. Lossivahtide vahtkonna vahetuse nägime ära ja see ka põhiline, mida vaadata väljastpoolt maja. Nii palju veel, et ka istuv kuningas Olaf elab samas lossis.
Edasi Hendrik Ibseni muuseumisse, mis praktiliselt kuningalossi kõrval (täpsemalt lossist paremal, kõrvaloleva tänava ääres). Et giidiga tuurini oli üle poole tunni aega, käisime Ibseni muuseumi oma käe peal läbi. Muuseum asub hoones, kus Ibsen elas oma elu viimased 11 aastat ning on restaureeritud samadesse värvitoonidesse ja originaal mööbliesemetega. Igasse detaili ei süvenenud, nii et detailset infot ei saanud, aga ülevaade Ibseni elust on olemas. Eks kodus loeb netist juurde. Kirjandushuvilisele oleks lugemist-vaatamist tundideks, meie piirdusime poole tunniga, et edasi jõuda. Järgmiseks rahvusteater, millest kappasime mööda ja varsti raekoja juures väljas. Kui üldiselt eeldad, et raekoda on vana ja väärikas hoone, siis Oslo raekoda on üüratult suur kandiline koloss, mis valmis 1950 aastal ja mis tänase päevani on poliitilise võimu keskuseks. Oslo raekojas antakse igal aastal kätte ka Nobeli rahupreemiad. Ja Nobeli muuseum oligi järgmine, kuhu suundusime. Otse raekoja kõrval, ilus kollane kahekorruseline hoone. Nobeli muuseumi terve esimene korrus oli Afganistani väljapaneku päralt. Täis pilte rahuvalvajate igapäevaelust, kohalike elanike võitlusest ja hariduse saamisest. Jättis natuke igava mulje. Viga vist pigem selles, et keskmisele eestlasele on võõraste mure võõras mure ja eriti kui tegu nii kauge kohaga, nagu Afganistan. Aga Nobeli muuseumi teine korrus läks märgatavalt huvitavamaks. Nagu kosmoselaeva oleks sattunud. Kõikjal ümberringi värvilised led lambid meetriste varte otsas ja nende vahel digitaalsed pildid, vaheldumas tekstidega erinevatest Nobeli rahupreemia saajatest. Päris huvitav oli piltide/ekraanide vahel käia ja nii mõndagi tundavat nägu näha (meie põlvkonnale kindlast Jimmy Carter ja Gorbatshov, Willy Brandt ja Leh Walesa, lisaks Dalai Lama ja ema Teresa ja palju teisi). Edasi veel interaktiivselt Nobeli enda elulugu ning kõikide Laureaatide elulood. Ainuke asi,mis meile täielikult arusaamatuks jäi, oli muuseumi poes olevad kaelakeed ja kõrvarõngad Nobeli rahupreemia laureaatidega. Kes küll paneks kaela kee, millel rivis pildid 10-e Nobelistiga. Aga ju siis selliseid on.
Edasi jalutasime natuke mööda kaldapealset ja kuna kõht andis ka märku, uurisime ka kaldapealsete söögikohtade hinnakirju. Vähemalt üks on kindel, kui tahad söögiisu kaotada, mine Oslo kesklinna ja vaata restoranide ja kohvikute menüüsid. Igasugune söögiisu kaob, kui menüüst vaatab prae hinnana vastu 35-40 eurone number. Et kaldapealsel oli ka üks McDonalds, astusime ka korraks sinna sisse. Aga sama kiiresti ka välja. Big Macki eine 16 eurot ja suur Big Macki eine 20 eurot, kuhu veel edasi?
Et olime juba sadamas, siis edasi nr 91 paadi peale ja üle lahe, kus lähestikku 5 muuseumi. Esimene neist kõige suurem Oslos, Norra rahvusmuuseum. Midagi meie Rocal Mare taolist aga märgatavalt suurem ja ulatudes tänapäeva välja. Oleks aega, oleks võinud seal terve päeva veeta ja tegelikult mingi pool päeva oleks täiesti normaalne, et kogu väljapanek rahulikult läbi käia. Põhimõtteliselt tegu kahe muuseumiga. Esimene siseruumides ja näitab põgusalt Norra rahvuskultuuri omapära – riideid, tooteid, elu-olu jne., teine aga vabaõhumuuseum,mis koosneb tervenisti 155-st ehitisest, alustades talupoegade elamutest 15-16 sajandil, lõpetades linnakodaniku korteriga 1960-ndatel. Natuke
kaugeks jäid sajandite
vanused hooned (elamud, aidad, laudad, tallid jne), aga seda huvitavamad 20
sajandi alguse ja keskpaiga ehitised. Põhjus kindlasti selles, et sajanditevanustes
hoonetes peale laua, lühikese voodi ja mõne tooli eriti midagi rohkem polnudki,
aitades-tallides polnud neidki asju. Eelmise sajandi keskpaiga ja –lõpu hoonetes,
aga hulgi tuttavaid esemeid, mida loetud raamatutes või nähtud ajaloolistes
filmides. Korralikult oli välja ehitatud teve linnatänav, kus nii pangakontor, apteek,
kõrts, linnakodaniku elamu, pangasaal koos pangahärradega, bensiinijaam kui ka
pood, kus tänapäevaste hindadega tänapäeval valmistatud vanaaja asju müüdi.
Kõige huvitavamad olidki 20 sajandi erinevate kümnendite inimeste eluruumid.
Esindatud olid alates juristi uhkest elamisest 30-ndatel, sama aja töölisklaasi
esinadja korter, esimesed modernsed korterid esimeste raadiotega ja esimesed
moodsad köögid gaasiküttel veeboilerite ja algeliste külmkappidena, kuni
60-ndate teismelise toani, kus seintel biitlite plakatid ja lintmakil biitlite
muusika kerimas. Kõik see oli nii autentne, et päris mitmel korral tekkis kõhe
tunne, et kohe astub uksest välja mõni sama aja tegelane või mõne ukse taga satud
elavale inimesele peale. See on kindlasti koht, mida iga Oslos käia peaks
külastama.
Rahvusmuuseumi külje all Viikingite muuseum. Eks ta selline suht kiiresti läbitav muuseum ole, põhimõtteliselt on kogu see viikingite (aja)lugu leitav ka netist ja kindlasti oluliselt põhjalikumalt ja arusaadavamalt, aga üks, mis viikingi muuseumis hingamist kiirendab, on täies suuruses viikingite laev, millega sõuti/purjetati kuni Damaskuseni välja. Siiani oli ettekujutus, et viikingi laev oli pigem suuremat sorti paat, aga 20
ja rohkem meetri pikkust
kõrgete parraste ja võimsa ninaga laeva elusuuruses näha on võimas küll. Eks
suurusetunnet võimendas kindlasti ka see, et laev on siseruumis ja mitte just
ülemäära suures hallis. Üht teist oli vaadata ka peale viikingi laeva.
Väljakaevamistel on leitud heas seisukorras viikingi kuningate matmislaev, milles kogu taevaseks eluks vajalik. Kuna
Viikingite uskumuse järgi jätkus
hautagune elu samal moel, siis matmisel pandi kaasa hulgaliselt igapäevaseks
eluks vajalikke asju, alates nõudest ja lõpetades hobuste ja vankrite ning
regedega. Ja maeti ülikud viikingi
laevas.
Viikingi muuseumist bussiga mõni peatus edasi ja olime Frami muuseumis. Fram on laev, millega Nansen ja Amundsen tegid oma avastusretki nii põhja- kui ka lõunapoolusele. Suur laev, millega sõideti Arktika ja Antarktika vetes, käidi lõuna- ja põhjapoolusel. Ei saanudki aru, kas tegu taastaud originaaliga või koopiaga, aga olgu tegu originaali või koopiaga, väga võimas ja imposantne oli see igal juhul. Nii suur, et kaameraga ei saanud ühestki nurgast nii piisavalt suurt pilti teha, et osagi laevast oleks arusaadavalt pildile mahtunud. Asja tegi huvitavaks see, et laevale pääses peale ja sisse. Välja arvatud mootoriruum , sai näha nii laevameeskonna olme- kui eluruume. Et aeg hakkas juba tõsiselt piirama ja viimase, laevandusmuuseumi jaoks jäi aega veel poole tunni jagu, ei saanud Frami muuseumis pikemalt olla. Tõsiselt kahju ja väga suure tõenäosusega näpistame homme kuskilt tunnikese ja läheme Frami muuseumi uuesti. See on kindlasti koht, kuhu soovitaks minna. Kogu seninähtuks paneks Frami kindlasti esikohale. Eks näe, kui homme ajaloomuuseumi ka läbi käime, kas siis paremusjärjestus veel sama.
Nii et homme uuesti Frami vaatama ja mitte vaatama, vaid ka kogu muuseumis olevat informatsiooni lugema.
Nagu juba mainitud, oli viimaseks merendusmuuseum ja kuna kell oli juba pool kuus ja muuseumid suletakse kuuest, siis ka see viimane sai läbitud kiirkorras. Vahe selles, et merendusmuuseumi saime poole tunniga nii läbi käia, et midagi kripeldama ei jäänud. Põhiliselt oli vaatamiseks välja pandud erinevate laevade maketid. Seda peab muidugi mainima, et maketid suured ja väga hästi tehtud. Alustades väikeste kaubalaevadega, lõpetades suurte kruisi laevade ja tankeritega ning tuleviku purjelaevade ja naftaplatformidega. Kõik väga hästi tehtud. Lisaks veel auru- ja diiselmootorite töötavad maketid jms. Kel huvi laevade vastu, neile kindlasti väärt vaatamine, meie saime poole tunniga hakkama. Tagasi liinilaevaga linna (kõik 5 viimast muuseumi asusid üle lahe, kuhu oleks saanud ka bussiga sõita, aga valisime otse üle lahe sõitva liinilaeva), viskasime veel pilgu raekojale ja selle treppidele, kus hulgaliselt rulatajaid (ja kus vist mõned päevad tagasi ühe eesti trikiratturiga traagiline õnnetus olevat juhtunud), astusime mõnda suveniiripoodi sisse ja sellega esimene Oslo päev ametlikult lõppenuks ka sai. Natuke aega otsisime ka kohta, kust bussiga tagasi saaks ja lõpuks otsustasime,et sõidame trammiga sinna, kust hommikul bussist maha astusime (hommikul tulime maha raudteejaamas, kuna aga lõpppeatus oli bussil rahvusteatri juures, siis lootsime lõpppeatusest bussile saada, aga seda peatust meil leida ei õnnestunudki). 19.30 astusime bussi ja kell kaheksa olime kämpas.
Homme 8:20 äratus, ajame auto väravast välja ja bussiga uuesti linna. Kuna Oslo kaart on meilkehtiv 48 tundi, siis ka homme enamus muuseume ja transport
Homme siis hommikul esimese asjana Holmenkolloni suusakeskusesse ja sealt edasi kõik kohad, mis veel plaanis.
Unustasin enne, et rahvusmuuseumis otsustasime kohalikele söögivalmistajatele ka midagi loovutada. Kui kesklinnas maksis burgeri eine 16 eurot, siis muuseumis sai piraka kreveti- või lõheleiva, millel ka mingi salat või terve keedumuna peal, 12 euroga kätte. Sõime ja mõnulesime. Mida peab ütlema, on see, et kala või kalatooted on Norras värsked. Maitse vahe Eestis müüdava, sügavkülmetatud mitme kuu vanuse kalaga, on selgelt tuntav.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli üks tore päev. Nii palju muuseume pole vist ühe päeva jooksul kunagi läbi käidud. 8 tundi jalgadel ja ainukesed istumised olid rahvusmuuseumi puhvetis kalaleiba süües ja liinilaevas üle lahe sõites. Aga kõik see polnud väsitav ja hea meel, et just need muuseumid läbi käisime.
samad asjad mis Eestis müügil, on Norras kuni kolm korda kallimad. Kes selle
pealt küll teenib. Et mitte lolli juttu ajada, peaks aga enne veidikegi uurima
Norra maksusüsteemi, et kas tõesti riik kasseerib kogu selle hinnavahe. Ok,
nüüd läks juba heietamiseks, aga mõte selles, et homme magame kasvõi kämpa
värava taga, aga 50 eurot kämpa platsi eest enam ei maksa.Nii et siis tänane päev hommikust alates. Et plaan oli varakult Oslosse minna, siis äratus oli pandud 8:20 peale. Mingi pool tundi enne kella jõudis aga mingi tundmatu number helistada. Seda kõnet küll vastu ei võtnud, aga uni natuke rikutud ikka. Õnneks ladistas vihma ja ei mingeid süümekaid teist külge keerata ja edasi magada. Ka äratuskell ei ehmatanud silmi lahti, vaid katusel krabisev vihm oli see, mis hetke tegevuskava paika pani - magasime edasi muidugi. Ja magasime täpselt nii kaua kui vihm järgi jäi. Siis kiire pudru ja kiiresti asjad seljakottidesse (vihmavari, jope, tagavara sokid jne) ja Oslo poole teele. Enne veel oli vaja kämpa kontorist 55 eurone 48 tunni Oslo kaart osta (tasuta sissepääs enamik muuseumidesse, tasuta transport jms). Aga et mingi süsteem jooksis kokku, siis polnud see nii lihtne midagi, Alusteks tegi kämpa tädi arvutile restardi, siis klõpsutas 10 min Oslo kaardi programmi käima ja kinni, aga tööle see ei haknud. Kuna bussini oli jäänud veel loetud minutid , leppisime kokku, et maksame õhtul, kui linnast tagsi tuleme.
Oslosse. Raudteejaamas läksime maha ja kaardi järgi esimene koht, kuhu minna, Toomkirik. Et Utoya saare ohvrite mälestusteenistus oli toimunud eile just toomkirikus ja toomkiriku kõrval asuvas väikeses pargis, siis seda lillede merd, mis toomkirikut ümbritses, on raske sõnadesse panna. Lilled hunnikus, lilled puuna üles ehitatud, lilled aiana ümber toomkiriku. Väga ilus ja muidugi kaastunne Norra rahvale ja kõigile, kes lähedase selle väärastunud idioodi pärast kaotasid.
Edasi tee ajaloomuuseumisse. Et aga ajaloomuuseum esmaspäeviti kinni, siis kohe kõrval on kuninga palee ja sinna ka suundusime. See oli ka pea ainuke koht, mis 10 aasta tagusest reisist hästi meeles. Et lossi tuuri ei võtnud, siis jäi nägemata, milline loss seest on, aga kirjelduse põhjal pidi Norra kuningaloss seest olema mõjutatud väga erinevatest stiilidest. Põhjus selles, et lossi ehitati 19. Sajandi alguses suhteliselt pika aja jooksul(äkki oli ligi 30 aastat) ja vastavalt ka stiilimuutused aja jooksul. Täna oli lossi katus renoveerimisel ja loss üleni tellingutes. Lossivahtide vahtkonna vahetuse nägime ära ja see ka põhiline, mida vaadata väljastpoolt maja. Nii palju veel, et ka istuv kuningas Olaf elab samas lossis.
Edasi Hendrik Ibseni muuseumisse, mis praktiliselt kuningalossi kõrval (täpsemalt lossist paremal, kõrvaloleva tänava ääres). Et giidiga tuurini oli üle poole tunni aega, käisime Ibseni muuseumi oma käe peal läbi. Muuseum asub hoones, kus Ibsen elas oma elu viimased 11 aastat ning on restaureeritud samadesse värvitoonidesse ja originaal mööbliesemetega. Igasse detaili ei süvenenud, nii et detailset infot ei saanud, aga ülevaade Ibseni elust on olemas. Eks kodus loeb netist juurde. Kirjandushuvilisele oleks lugemist-vaatamist tundideks, meie piirdusime poole tunniga, et edasi jõuda. Järgmiseks rahvusteater, millest kappasime mööda ja varsti raekoja juures väljas. Kui üldiselt eeldad, et raekoda on vana ja väärikas hoone, siis Oslo raekoda on üüratult suur kandiline koloss, mis valmis 1950 aastal ja mis tänase päevani on poliitilise võimu keskuseks. Oslo raekojas antakse igal aastal kätte ka Nobeli rahupreemiad. Ja Nobeli muuseum oligi järgmine, kuhu suundusime. Otse raekoja kõrval, ilus kollane kahekorruseline hoone. Nobeli muuseumi terve esimene korrus oli Afganistani väljapaneku päralt. Täis pilte rahuvalvajate igapäevaelust, kohalike elanike võitlusest ja hariduse saamisest. Jättis natuke igava mulje. Viga vist pigem selles, et keskmisele eestlasele on võõraste mure võõras mure ja eriti kui tegu nii kauge kohaga, nagu Afganistan. Aga Nobeli muuseumi teine korrus läks märgatavalt huvitavamaks. Nagu kosmoselaeva oleks sattunud. Kõikjal ümberringi värvilised led lambid meetriste varte otsas ja nende vahel digitaalsed pildid, vaheldumas tekstidega erinevatest Nobeli rahupreemia saajatest. Päris huvitav oli piltide/ekraanide vahel käia ja nii mõndagi tundavat nägu näha (meie põlvkonnale kindlast Jimmy Carter ja Gorbatshov, Willy Brandt ja Leh Walesa, lisaks Dalai Lama ja ema Teresa ja palju teisi). Edasi veel interaktiivselt Nobeli enda elulugu ning kõikide Laureaatide elulood. Ainuke asi,mis meile täielikult arusaamatuks jäi, oli muuseumi poes olevad kaelakeed ja kõrvarõngad Nobeli rahupreemia laureaatidega. Kes küll paneks kaela kee, millel rivis pildid 10-e Nobelistiga. Aga ju siis selliseid on.
Edasi jalutasime natuke mööda kaldapealset ja kuna kõht andis ka märku, uurisime ka kaldapealsete söögikohtade hinnakirju. Vähemalt üks on kindel, kui tahad söögiisu kaotada, mine Oslo kesklinna ja vaata restoranide ja kohvikute menüüsid. Igasugune söögiisu kaob, kui menüüst vaatab prae hinnana vastu 35-40 eurone number. Et kaldapealsel oli ka üks McDonalds, astusime ka korraks sinna sisse. Aga sama kiiresti ka välja. Big Macki eine 16 eurot ja suur Big Macki eine 20 eurot, kuhu veel edasi?
Et olime juba sadamas, siis edasi nr 91 paadi peale ja üle lahe, kus lähestikku 5 muuseumi. Esimene neist kõige suurem Oslos, Norra rahvusmuuseum. Midagi meie Rocal Mare taolist aga märgatavalt suurem ja ulatudes tänapäeva välja. Oleks aega, oleks võinud seal terve päeva veeta ja tegelikult mingi pool päeva oleks täiesti normaalne, et kogu väljapanek rahulikult läbi käia. Põhimõtteliselt tegu kahe muuseumiga. Esimene siseruumides ja näitab põgusalt Norra rahvuskultuuri omapära – riideid, tooteid, elu-olu jne., teine aga vabaõhumuuseum,mis koosneb tervenisti 155-st ehitisest, alustades talupoegade elamutest 15-16 sajandil, lõpetades linnakodaniku korteriga 1960-ndatel. Natuke
kaugeks jäid sajandite
vanused hooned (elamud, aidad, laudad, tallid jne), aga seda huvitavamad 20
sajandi alguse ja keskpaiga ehitised. Põhjus kindlasti selles, et sajanditevanustes
hoonetes peale laua, lühikese voodi ja mõne tooli eriti midagi rohkem polnudki,
aitades-tallides polnud neidki asju. Eelmise sajandi keskpaiga ja –lõpu hoonetes,
aga hulgi tuttavaid esemeid, mida loetud raamatutes või nähtud ajaloolistes
filmides. Korralikult oli välja ehitatud teve linnatänav, kus nii pangakontor, apteek,
kõrts, linnakodaniku elamu, pangasaal koos pangahärradega, bensiinijaam kui ka
pood, kus tänapäevaste hindadega tänapäeval valmistatud vanaaja asju müüdi.
Kõige huvitavamad olidki 20 sajandi erinevate kümnendite inimeste eluruumid.
Esindatud olid alates juristi uhkest elamisest 30-ndatel, sama aja töölisklaasi
esinadja korter, esimesed modernsed korterid esimeste raadiotega ja esimesed
moodsad köögid gaasiküttel veeboilerite ja algeliste külmkappidena, kuni
60-ndate teismelise toani, kus seintel biitlite plakatid ja lintmakil biitlite
muusika kerimas. Kõik see oli nii autentne, et päris mitmel korral tekkis kõhe
tunne, et kohe astub uksest välja mõni sama aja tegelane või mõne ukse taga satud
elavale inimesele peale. See on kindlasti koht, mida iga Oslos käia peaks
külastama. Rahvusmuuseumi külje all Viikingite muuseum. Eks ta selline suht kiiresti läbitav muuseum ole, põhimõtteliselt on kogu see viikingite (aja)lugu leitav ka netist ja kindlasti oluliselt põhjalikumalt ja arusaadavamalt, aga üks, mis viikingi muuseumis hingamist kiirendab, on täies suuruses viikingite laev, millega sõuti/purjetati kuni Damaskuseni välja. Siiani oli ettekujutus, et viikingi laev oli pigem suuremat sorti paat, aga 20
ja rohkem meetri pikkust
kõrgete parraste ja võimsa ninaga laeva elusuuruses näha on võimas küll. Eks
suurusetunnet võimendas kindlasti ka see, et laev on siseruumis ja mitte just
ülemäära suures hallis. Üht teist oli vaadata ka peale viikingi laeva.
Väljakaevamistel on leitud heas seisukorras viikingi kuningate matmislaev, milles kogu taevaseks eluks vajalik. Kuna
Viikingite uskumuse järgi jätkus
hautagune elu samal moel, siis matmisel pandi kaasa hulgaliselt igapäevaseks
eluks vajalikke asju, alates nõudest ja lõpetades hobuste ja vankrite ning
regedega. Ja maeti ülikud viikingi
laevas.Viikingi muuseumist bussiga mõni peatus edasi ja olime Frami muuseumis. Fram on laev, millega Nansen ja Amundsen tegid oma avastusretki nii põhja- kui ka lõunapoolusele. Suur laev, millega sõideti Arktika ja Antarktika vetes, käidi lõuna- ja põhjapoolusel. Ei saanudki aru, kas tegu taastaud originaaliga või koopiaga, aga olgu tegu originaali või koopiaga, väga võimas ja imposantne oli see igal juhul. Nii suur, et kaameraga ei saanud ühestki nurgast nii piisavalt suurt pilti teha, et osagi laevast oleks arusaadavalt pildile mahtunud. Asja tegi huvitavaks see, et laevale pääses peale ja sisse. Välja arvatud mootoriruum , sai näha nii laevameeskonna olme- kui eluruume. Et aeg hakkas juba tõsiselt piirama ja viimase, laevandusmuuseumi jaoks jäi aega veel poole tunni jagu, ei saanud Frami muuseumis pikemalt olla. Tõsiselt kahju ja väga suure tõenäosusega näpistame homme kuskilt tunnikese ja läheme Frami muuseumi uuesti. See on kindlasti koht, kuhu soovitaks minna. Kogu seninähtuks paneks Frami kindlasti esikohale. Eks näe, kui homme ajaloomuuseumi ka läbi käime, kas siis paremusjärjestus veel sama.
Nii et homme uuesti Frami vaatama ja mitte vaatama, vaid ka kogu muuseumis olevat informatsiooni lugema.
Nagu juba mainitud, oli viimaseks merendusmuuseum ja kuna kell oli juba pool kuus ja muuseumid suletakse kuuest, siis ka see viimane sai läbitud kiirkorras. Vahe selles, et merendusmuuseumi saime poole tunniga nii läbi käia, et midagi kripeldama ei jäänud. Põhiliselt oli vaatamiseks välja pandud erinevate laevade maketid. Seda peab muidugi mainima, et maketid suured ja väga hästi tehtud. Alustades väikeste kaubalaevadega, lõpetades suurte kruisi laevade ja tankeritega ning tuleviku purjelaevade ja naftaplatformidega. Kõik väga hästi tehtud. Lisaks veel auru- ja diiselmootorite töötavad maketid jms. Kel huvi laevade vastu, neile kindlasti väärt vaatamine, meie saime poole tunniga hakkama. Tagasi liinilaevaga linna (kõik 5 viimast muuseumi asusid üle lahe, kuhu oleks saanud ka bussiga sõita, aga valisime otse üle lahe sõitva liinilaeva), viskasime veel pilgu raekojale ja selle treppidele, kus hulgaliselt rulatajaid (ja kus vist mõned päevad tagasi ühe eesti trikiratturiga traagiline õnnetus olevat juhtunud), astusime mõnda suveniiripoodi sisse ja sellega esimene Oslo päev ametlikult lõppenuks ka sai. Natuke aega otsisime ka kohta, kust bussiga tagasi saaks ja lõpuks otsustasime,et sõidame trammiga sinna, kust hommikul bussist maha astusime (hommikul tulime maha raudteejaamas, kuna aga lõpppeatus oli bussil rahvusteatri juures, siis lootsime lõpppeatusest bussile saada, aga seda peatust meil leida ei õnnestunudki). 19.30 astusime bussi ja kell kaheksa olime kämpas.
Homme 8:20 äratus, ajame auto väravast välja ja bussiga uuesti linna. Kuna Oslo kaart on meilkehtiv 48 tundi, siis ka homme enamus muuseume ja transport
Homme siis hommikul esimese asjana Holmenkolloni suusakeskusesse ja sealt edasi kõik kohad, mis veel plaanis.
Unustasin enne, et rahvusmuuseumis otsustasime kohalikele söögivalmistajatele ka midagi loovutada. Kui kesklinnas maksis burgeri eine 16 eurot, siis muuseumis sai piraka kreveti- või lõheleiva, millel ka mingi salat või terve keedumuna peal, 12 euroga kätte. Sõime ja mõnulesime. Mida peab ütlema, on see, et kala või kalatooted on Norras värsked. Maitse vahe Eestis müüdava, sügavkülmetatud mitme kuu vanuse kalaga, on selgelt tuntav.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli üks tore päev. Nii palju muuseume pole vist ühe päeva jooksul kunagi läbi käidud. 8 tundi jalgadel ja ainukesed istumised olid rahvusmuuseumi puhvetis kalaleiba süües ja liinilaevas üle lahe sõites. Aga kõik see polnud väsitav ja hea meel, et just need muuseumid läbi käisime.
Pildid:
1. Utoya tulistamise mälestuslilled
1. Utoya tulistamise mälestuslilled
2. Kuningapalee ees
3. Ibseni muuseumi ees
4. Sadamas
5. Vabaõhumuuseum
6. Fram laeva nina
No comments:
Post a Comment