Oslo - Eidsberg
Kokku läbisõit 51 km
Kokku läbisõit 51 km
OSLO 2. PÄEV
Eile õhtul sai plaan maha pandud, et hommikul 8:20 üles,
kiire homikusöök, auto kämpa värava taha ja bussiga linna. Hea plaan. 8:20 kell
piiksus ja vihm krabises maja katusel. Kell kinni ja edasi magama, kes siis
vihmaga liigutab. Mingi mõte küll käis peast läbi,et tõuseks üles ja sööks
hommikusöögi ära, küll selle aja peale vihm järele jääb. Aga mõtteks see
jäigi.Enne, kui mõte lõpuni sai mõeldud, jäin uuesti magama ja Mare vist
samuti. Tõusime alles peale üheksat, kui vihma enam ei kuulnud sadavat. Et lisaks
hommikusöögile oli vaja ka maja sõiduvalmis seada, saime kämpast välja alles 11
paiku ja linna kaheteistkümneks.
Etteruttavalt nii palju, et oleks tänast päeva ette teadnud, oleks kõik teisiti teinud. Miks, selgub jutu käigus. Linna jõudes kohe metroosse, et Holmenkollenisse sõita. Et kogu idapoolne raudtee remondis, siis esialgu läks julge pool tundi, kuni jõudsime arusaamisele, et Holmenkolleni poole rongid ikka sõidavad ja et oleme täiesti õiges jaamas ja et õige rongi saabumiseni aega 10 min. Rongisõit Holmenkollenisse võttis aega natuke üle poole tunni ja raudteejaamast hüppetorni, kus asub suusamuuseum, veel mingi 15 min jalgsi käimist. Nii et 2 x 45 min niigi lühikesest päevast kadunud. Hüppemäe jalamil paar pilti ja edasi üles kassasse. Kassas kiri, et hüppemäe tippu tõusmise järjekord kuni 1 tund. Esimene mõte muidugi selline, et tundi aega küll seisma ei hakka ja läksime suusamuuseumi. Kui ma mingist asjast tänasel päeval elamust lootsin saada, siis oli see suusamuuseum. Aga oli selline mittemidagiütlev. Mõned vanad suusad, jutud kuningapaaride suusatamisest 100 aastat tagasi ja tänasel päeval, Holmenkolleni ajalugu, Marit Bjorgeni suusariided, -saapad ja suusad, lisaks Norra läbi aegade kuulsamate suusatajate suusad ja praktiliselt kõik. Kui kiiresti teha, saaks 15 min rahulikult kogu muuseumi läbi käia. Igaks juhuks korrus kõrgemale ka lifti järjekorda kontrollima ja õnneks oli see suht lühike, nii et seisma jäimegi. Pärast 5 minutit arvas Mare, et tema läheb käib kiiresti poes ära ja et kui mingil põhjusel tagasi ei jõua, siis ootab mind. Lifti sain ma mingi 10-15 min möödudes ja loomulikult Mare selleks ajaks tagasi ei jõudnud.
Ülesminek kestis umbes 2 minutit ja tõusime vertikaalsuunas 55 meetrit (kella järgi). Tornist avanes
muidugi võrratu vaade, aga probleem selles, et torn mitte linnas sees, aga
natuke väljas, nii et linna peale ei saanud otse alla vaadata, nagu Bergenis,
vaid eemalt. Vastavalt ka vaatepilt märksa tagasihoidlikum. Linna küll nägid,
aga mitte detaile. Ainuke äratundmisrõõm olid paar vaadet, mis alati
suusavõistluste ülekannetes näha on. Aga muidu pilt selline suvine, et ega
midagi tuttavat ette küll ei tule. Äkki järgmisel talvel, kui suusaülekandeid
vaatad, tekib mingi äratundmisrõõm (Lahtiga on selline olukord tekkinud, et
talvel telekas tunned kohad ära, kus suvel oled käinud). Aga sama ka meie enda
Tehvandi või Jõulumäega. See, mida talvel näed, on sootuks teine suvisest
pildist.
Uuesti kolmveerand tundi linna (tegelikult tund, kuna ühest rongist jäime täpselt maha ja järgmist pidime 15 min ootama) ja otse ajaloomuuseumisse. Koht, millest ootasime Oslo külastuse peamist vaatamisväärsust, osutus täielikuks jamaks (vabandust). Norra ajaloo asemel oli killukesi, Aafrika ja Aasia ajalugudest, hobuse põlvnemisest, ning natuke viikingite ajalugu. Ainuke ekspositsioon, mida natukenegi kauem vaatasime, oli Norra aladelt leitud müntide väljapanek, mis näitas raha arengut alates 17. Saj algusest kuni tänapäevani .
Kui ajaloomuuseumist välja saime, oli kell juba kolme ligi ja tekkis tõsine dilemma, et mida täna üldse veel jõuame vaadata. Alustuseks otsustasime (tegelikult küll Mare nõudis),et käime kesklinna suveniiripoed läbi ja siis vaatama edasi. Enne veel , kui suveniiripoodidesse jõudsime, saime kiire pilgu visata rahvusteatri pargile ja parlamendihoone esisele. Mõlemad täis purskkaeve ja kujusid ning muidugi rahvast. Üks väike võileib keha turgutamiseks purskkaevu ääres ja suveniiride jahile. Kui keegi arvab, et see kiirest käib, siis nii see muidugi ei ole. Alustuseks läksime paar tänavavahet kesklinnast eemale, et kindlasti seal hinnad odavamad. Ühe poe ka leidsime ja kesklinna hindadest oleks ka 20% odavamalt saanud, aga valik oli selline nigelavõitu. Eriti teatud asjade osas, mida Mare pingsalt otsis ja millest siin pikemalt rääkida ei saa. Nii et kesklinna tagasi. Läks aega, mis läks, aga kella viieks olid ostud tehtud ja programmiga oleks võinud edasi minna. Aga mida sa lähed edasi, kui muuseumid kas viieni või kuueni lahti. Et soov oli minna Frami muuseumi uuesti vaatama, aga et sinna jõudmine oleks vähemalt 15-20 min aega võtnud, siis pooleks tunniks sinna minna polnud ka enam mõtet. Nii et Frami teemat uurime edasi kodus ja muuseumi kodulehelt. Tekkis juba mõte, et istuks bussi ja sõidaks auto juurde, aga kuna buss 30 oli peatusesse tulemas ja selle bussiga sai kindlusesse, kus ka relvamuuseum, kuhu algselt plaanisme minna ning samas ka Norra partisanide muuseum, siis astusime saabunud bussi ja kindluse juurde ka sõitsime. Muuseumid kõik kinni, aga kindluse territoorium avatud kella üheksani õhtul, nii et ringkäigu kindluse territooriumil tegime.
Akershusi kindlus on ehitatud 13. sajandil ja uuesti üles ehitatud 17. saj. algul, nii et kuigi valdavalt kindluse hooned 17. sajandist, on mõned detailid ka algsest, 13. sajandi ehitistest. Tänasel päeval on kindluse ballisaalid valitsuse pidulike ürituste läbiviimiseks. Kindluses asub ka kuninglik mauseleum ning saab vaadata kuningapaleele sarnas auvahtkonna vahetust ja vahtkonna ringkäike kindluse territooriumil. Kindluse hoonetes asub ka sõjaväepolitsei kool. Kas se valmistab ette päris sõjaväepolitseinikke (mida ka kindluse territooriumil nägime) või auvahtkonnna sõdureid, jäigi arusaamatuks.
Et kell oli juba seitse saamas, siis kiire sissepõige toidupoodi, et natuke (just nimelt natuke) värsket puuvilja võtta ja siis juba auto juurde sõita. Enne kaheksat olime auto juures ja et tuju oli igati hea, siis sai otsustatud, et sõidame ikka linnast välja kuni sobiva koha leiame, kuhu ankrusse jääda.
Sõitsime mingi tund aega ja valiseme ühe suvalise parkla, kus juba 2 matkaautot ja üks rekka ennast paika sättinud. Ilus kena koht ja mis peamine, piisavalt eemal suurest teest, et tee müra parklani oleks kostunud. Kerge õhtusöök ja tuttu.
Kui päev kokku võtta, siis, hoolimata armastusest suusatamise vastu, oleks Holmenkolleni pidanud välja jätma. Pea 2 tundi sõidule kulutada ja oodatust märksa viletsam väljapanek, selle aja oleks saanud palju paremini ära kasutada. Lisaks oli alla arvestust ka ajaloomuuseum. Nii et mõlemad tänase päeva algsed märksõnad olid pettumused. Palju parema meelega oleks selle aja kulutanud Frami muuseumis ja kindluse relvamuuseumis.
Aga võtame Oslo kokku kahepäevalisena ja sel juhul pole viriseda midagi. Kahe päeva jooksul sai vaadatud ja näha praktiliselt maksimumi. Oslo on ilus linn ja teha on palju, oleks vaid aega.
Meie lemmikuteks Oslos on Rahvusmuuseum (vabaõhumuuseum), kus tõesti sattusid väljapanekute keskel nende tegelikku ajajärku, nii ehe oli kogu olustik. Ning teiseks Frami muuseum, mis, olles küll ühe lühikese ajahetke ja ainult 3 ekspeditsiooni kirjelduseks, oli väga kaasakiskuv ja võimas. Ja ainukeseks tõeliseks pettumiseks oli ajaloomuuseum, mis absoluutselt ei vastanud ootustele.
Etteruttavalt nii palju, et oleks tänast päeva ette teadnud, oleks kõik teisiti teinud. Miks, selgub jutu käigus. Linna jõudes kohe metroosse, et Holmenkollenisse sõita. Et kogu idapoolne raudtee remondis, siis esialgu läks julge pool tundi, kuni jõudsime arusaamisele, et Holmenkolleni poole rongid ikka sõidavad ja et oleme täiesti õiges jaamas ja et õige rongi saabumiseni aega 10 min. Rongisõit Holmenkollenisse võttis aega natuke üle poole tunni ja raudteejaamast hüppetorni, kus asub suusamuuseum, veel mingi 15 min jalgsi käimist. Nii et 2 x 45 min niigi lühikesest päevast kadunud. Hüppemäe jalamil paar pilti ja edasi üles kassasse. Kassas kiri, et hüppemäe tippu tõusmise järjekord kuni 1 tund. Esimene mõte muidugi selline, et tundi aega küll seisma ei hakka ja läksime suusamuuseumi. Kui ma mingist asjast tänasel päeval elamust lootsin saada, siis oli see suusamuuseum. Aga oli selline mittemidagiütlev. Mõned vanad suusad, jutud kuningapaaride suusatamisest 100 aastat tagasi ja tänasel päeval, Holmenkolleni ajalugu, Marit Bjorgeni suusariided, -saapad ja suusad, lisaks Norra läbi aegade kuulsamate suusatajate suusad ja praktiliselt kõik. Kui kiiresti teha, saaks 15 min rahulikult kogu muuseumi läbi käia. Igaks juhuks korrus kõrgemale ka lifti järjekorda kontrollima ja õnneks oli see suht lühike, nii et seisma jäimegi. Pärast 5 minutit arvas Mare, et tema läheb käib kiiresti poes ära ja et kui mingil põhjusel tagasi ei jõua, siis ootab mind. Lifti sain ma mingi 10-15 min möödudes ja loomulikult Mare selleks ajaks tagasi ei jõudnud.
Ülesminek kestis umbes 2 minutit ja tõusime vertikaalsuunas 55 meetrit (kella järgi). Tornist avanes
muidugi võrratu vaade, aga probleem selles, et torn mitte linnas sees, aga
natuke väljas, nii et linna peale ei saanud otse alla vaadata, nagu Bergenis,
vaid eemalt. Vastavalt ka vaatepilt märksa tagasihoidlikum. Linna küll nägid,
aga mitte detaile. Ainuke äratundmisrõõm olid paar vaadet, mis alati
suusavõistluste ülekannetes näha on. Aga muidu pilt selline suvine, et ega
midagi tuttavat ette küll ei tule. Äkki järgmisel talvel, kui suusaülekandeid
vaatad, tekib mingi äratundmisrõõm (Lahtiga on selline olukord tekkinud, et
talvel telekas tunned kohad ära, kus suvel oled käinud). Aga sama ka meie enda
Tehvandi või Jõulumäega. See, mida talvel näed, on sootuks teine suvisest
pildist.Uuesti kolmveerand tundi linna (tegelikult tund, kuna ühest rongist jäime täpselt maha ja järgmist pidime 15 min ootama) ja otse ajaloomuuseumisse. Koht, millest ootasime Oslo külastuse peamist vaatamisväärsust, osutus täielikuks jamaks (vabandust). Norra ajaloo asemel oli killukesi, Aafrika ja Aasia ajalugudest, hobuse põlvnemisest, ning natuke viikingite ajalugu. Ainuke ekspositsioon, mida natukenegi kauem vaatasime, oli Norra aladelt leitud müntide väljapanek, mis näitas raha arengut alates 17. Saj algusest kuni tänapäevani .
Kui ajaloomuuseumist välja saime, oli kell juba kolme ligi ja tekkis tõsine dilemma, et mida täna üldse veel jõuame vaadata. Alustuseks otsustasime (tegelikult küll Mare nõudis),et käime kesklinna suveniiripoed läbi ja siis vaatama edasi. Enne veel , kui suveniiripoodidesse jõudsime, saime kiire pilgu visata rahvusteatri pargile ja parlamendihoone esisele. Mõlemad täis purskkaeve ja kujusid ning muidugi rahvast. Üks väike võileib keha turgutamiseks purskkaevu ääres ja suveniiride jahile. Kui keegi arvab, et see kiirest käib, siis nii see muidugi ei ole. Alustuseks läksime paar tänavavahet kesklinnast eemale, et kindlasti seal hinnad odavamad. Ühe poe ka leidsime ja kesklinna hindadest oleks ka 20% odavamalt saanud, aga valik oli selline nigelavõitu. Eriti teatud asjade osas, mida Mare pingsalt otsis ja millest siin pikemalt rääkida ei saa. Nii et kesklinna tagasi. Läks aega, mis läks, aga kella viieks olid ostud tehtud ja programmiga oleks võinud edasi minna. Aga mida sa lähed edasi, kui muuseumid kas viieni või kuueni lahti. Et soov oli minna Frami muuseumi uuesti vaatama, aga et sinna jõudmine oleks vähemalt 15-20 min aega võtnud, siis pooleks tunniks sinna minna polnud ka enam mõtet. Nii et Frami teemat uurime edasi kodus ja muuseumi kodulehelt. Tekkis juba mõte, et istuks bussi ja sõidaks auto juurde, aga kuna buss 30 oli peatusesse tulemas ja selle bussiga sai kindlusesse, kus ka relvamuuseum, kuhu algselt plaanisme minna ning samas ka Norra partisanide muuseum, siis astusime saabunud bussi ja kindluse juurde ka sõitsime. Muuseumid kõik kinni, aga kindluse territoorium avatud kella üheksani õhtul, nii et ringkäigu kindluse territooriumil tegime.
Akershusi kindlus on ehitatud 13. sajandil ja uuesti üles ehitatud 17. saj. algul, nii et kuigi valdavalt kindluse hooned 17. sajandist, on mõned detailid ka algsest, 13. sajandi ehitistest. Tänasel päeval on kindluse ballisaalid valitsuse pidulike ürituste läbiviimiseks. Kindluses asub ka kuninglik mauseleum ning saab vaadata kuningapaleele sarnas auvahtkonna vahetust ja vahtkonna ringkäike kindluse territooriumil. Kindluse hoonetes asub ka sõjaväepolitsei kool. Kas se valmistab ette päris sõjaväepolitseinikke (mida ka kindluse territooriumil nägime) või auvahtkonnna sõdureid, jäigi arusaamatuks.
Et kell oli juba seitse saamas, siis kiire sissepõige toidupoodi, et natuke (just nimelt natuke) värsket puuvilja võtta ja siis juba auto juurde sõita. Enne kaheksat olime auto juures ja et tuju oli igati hea, siis sai otsustatud, et sõidame ikka linnast välja kuni sobiva koha leiame, kuhu ankrusse jääda.
Sõitsime mingi tund aega ja valiseme ühe suvalise parkla, kus juba 2 matkaautot ja üks rekka ennast paika sättinud. Ilus kena koht ja mis peamine, piisavalt eemal suurest teest, et tee müra parklani oleks kostunud. Kerge õhtusöök ja tuttu.
Kui päev kokku võtta, siis, hoolimata armastusest suusatamise vastu, oleks Holmenkolleni pidanud välja jätma. Pea 2 tundi sõidule kulutada ja oodatust märksa viletsam väljapanek, selle aja oleks saanud palju paremini ära kasutada. Lisaks oli alla arvestust ka ajaloomuuseum. Nii et mõlemad tänase päeva algsed märksõnad olid pettumused. Palju parema meelega oleks selle aja kulutanud Frami muuseumis ja kindluse relvamuuseumis.
Aga võtame Oslo kokku kahepäevalisena ja sel juhul pole viriseda midagi. Kahe päeva jooksul sai vaadatud ja näha praktiliselt maksimumi. Oslo on ilus linn ja teha on palju, oleks vaid aega.
Meie lemmikuteks Oslos on Rahvusmuuseum (vabaõhumuuseum), kus tõesti sattusid väljapanekute keskel nende tegelikku ajajärku, nii ehe oli kogu olustik. Ning teiseks Frami muuseum, mis, olles küll ühe lühikese ajahetke ja ainult 3 ekspeditsiooni kirjelduseks, oli väga kaasakiskuv ja võimas. Ja ainukeseks tõeliseks pettumiseks oli ajaloomuuseum, mis absoluutselt ei vastanud ootustele.
Pildid:
1. Holmenkolleni hüppemägi
2. Holmenkolleni suusamuuseumi ees
3. Rahvusteatri purskkaev
4. Parlamendihoone
5. Akershusi kindlus
No comments:
Post a Comment