17. Päev (25.07.)
Eidsberg- Örebro
Kokku läbisõit 278 km
Kokku läbisõit 278 km
ROOTSI JÕUDMISE PÄEV
Alustuseks niipalju,
et kuidagi tore oli Rootsi tagasi jõuda. Kohe selline kodune tunne tekkis. Kogu
elu- olu tundus tuttavlik ja omane. Norra ikka ei ole kellegi õige riik. Norra
õnneks on talle antud fjordid ja võrratud mäed, mida kogu maailm käib
imetlemas. Kogu muu elu on imelik ja minule meenutab Venemaad (kogu see
maksusüsteem ja poliitiline elukorraldus, et kõik peaksid olema võrdsed). Õnn,
et Norral on nafta, mille müügiga saab lõputult teenida ja mõttetult kulutada.
Võin küll ülekohtune olla, aga Norral endal pole peale naftatööstuse ja
puidutööstuse mitte midagi. Isegi kaubanduskeskusi pole, kust midagi osta.
Lihtsalt väiksed poed, kust hädapärase kätte saab ja kõik. Tagasi jõudes
Rootsi, oli esimeseks vaatamisväärsuseks suured kaubanduskeskused ja outlet-id
piir ääres. Selline tunne, et pool Norrat käib puhkepäevadel Rootsis oma
sisseoste tegemas. Kui kogu Norras praktiliselt tööstushooned puudusid
(Bergenis olid vist mingid kalatöötlemise tehased ja Trondheimi lähistel nägin
ühte pisikest mööblivabrikut), siis Rootsi jõudes oli tööstust praktiliselt
igal sammul. Kui Norras nägime kogu oldud aja jooksul loetud veoautosid,
millest enamus kallurid teedeehitusel ja mõned Poola, Eesti, Leedu numbritega
külmikud, mis kala vedasid.
Nii et minu jaoks on Norra suht müsteerium ja kui eelmisel aasta reisil oli Rumeenia üks sellistest riikidest, kus kohe kindlasti elada ei tahaks, siis sama ütleks ka Norra kohta.
Enne Rootsi piiri tegime kiirpeatuse ühe autopoe juures, kus ka kasutatud autod müügis. See, mis nägin, pani ikka täiega imestama. 5 aastat vana VW Passat 2 korda kallim, kui meil uus samasugune auto. No täiesti ebanormaalsed hinnad. Ja polegi siis imestada, kui keskmine Norra sõiduauto on 10 aastat vana ja reeglina Fordi või Peugeoti väikeauto. Ok, mõned Mondeod või passatid ikka liiguvad ja Oslos näeb isegi MB taksosid, aga valdavalt on ikka väikeautod ja sellised odavamad margid. Sekka muidugi ka hulgaliselt maastureid, aga need kõik roheliste numbritega, millel tagumised istmed välja visatud ning esimese istmerea taha võrksein paigaldatud.
Aga tänane päev hommikust alates.
Ärkasime üheksa paiku, kui parklasolnud rekka oma puidukoormat peale laadis. Hommikohvi ja –võileivad vöö vahele ja et pikemat molutamist polnud, saime enne kümmet juba sõitma hakata. Klaarale sihtkohaks Karlstadi kesklinn. Mida kaugemale Oslost ja mida lähemale piirile, seda suuremad muutsed ilmnesid. Paarkümmend kilometrit enne Rootsi piiri hakkas juba rootsi punasega värvitud maju näha olema ja teedele ilmusid esimesed 90 märgid. Tea, kas harjutatakse norrakaid natuke suuremate kiirustega, enne kui Rootsi jõuavad, et seal kohalikele jalgu ei jääks. Ja natuke enne piiri läks tee paiguti juba neljarealiseks.
Rootsi jõudes muutus kogu maailm. Natuke kirjutasin juba peatüki alguses, aga ilmusid kõik sellised asjad, mida normaalses maailmas oleme harjunud nägema: kohvikud ja kiirsöögikohad teede ääres, suured bensiinijaamad iga 20-30 km tagant, laiad teed ja 100 ning 110 kiirusepiirangud. Ja muidugi kauplused ja kaubanduskeskused iga suurema linna ääres. Absoluutselt teine maailm, võrreldes sellega, mida hetk tagasi Norras nägime. Ja veoautod, üks suurem kui teine, teedel liikumas. Huvitav, kuidas Rootsis on nii palju kaupa, mis vajab vedamist.
Karlstadi linna jõudsime natuke peale lõunat. Saime auto väga ilusasti mingi hoone tagahoovi ära panna ja läksime väiksele linnatuurile. Nagu reisi alguses juba Uppsala kohta kirjutasin, on Rootsi linna d ülimalt jalgrattasõnralikud. Õnneks linn nii piisavalt väike, et ise läksime jalgsi tuuritama, aga kohe hea oli vaadata, kuidas jalgrattaliiklus on niimoodi paika pandud, et see kedagi ei seganud ja keegi ei seganud jalgrattureid. Ja loomulikult oli jalgrattureid palju. Noored ja vanad, mehed ja naised – kõik liikusid ratastega. Kesklinn oli rattahoidjaid täis ja kõik rattahoidjad olid rattaid täis.
Karlstad on ilus väikelinn imearmsa kesklinnaga. Nii palju lilli, kui Karlstadis, võid leida ainult mõnes botaanikaaias. Linna tänavad oli ääristatud lillepuudega, kõik sillad olid ääristatud
lillekastidega. Lilled, lilled ja
veel lilled. Tõeline lilleaed. Ja hinnad, inimese tunne tuli peale ja tekkis
tahtmine raha kulutada kui kohvikute menüüsid vaatasid või poes riiulisilte
uurisid. Linnast välja sõites läksime esimese asjana ühte kaubanduskeskusesse ja
shoppasime kohe mõnuga.
Karlstadis jalutasime paar tundi, vaatasime toomkiriku üle, mis vapustavalt ilus ja seest nii ebatavaliselt valge, et teiste nähtud toomkirikutega võrreldes kohe imelik. Ühte nii heledat katedraali varem näinud, Varssavis eelmisel aastal, Chopini majamuuseumi kõrval, mille nime aga kahjuks ei mäleta. Pildistasime mõnede kujude taustal, põikasime ka kõrvaltänavatesse sisse ja sattusime ühte kesklinna kaubanduskeskusessegi ja paar tundi olid kui lennates läinud.
Ja edasi Stockholmi poole.
Mõtlesime, et jätaks homseks 200 km jagu sõita. Siis parasjagu jõuaks pealelõunal Stockholmi kämpassse, pakiks end lahti ja saaks rahulikult kaarte uurida ja reedese linnapäeva plaani paika panna.
200 kilti enne Stockholmi asub Örebro ja sinna plaanisemige jõuda. Mõte oli, et sõidame mõnda kaubanduskeskuse või bensuka parklasse, kuhu ööseks ka jääme. Esimest korda selle reisi jooksul ei õnnestunud see esimese korraga. Örebro ringteel olles nägime kaugelt Statoili ja McDonaldi lippe ja veel muid, tundmatuid lippe ning suuri maju nende taga. Tundus kangesti suure bensiinijaama moodi olevat. Keerutasime siis sisse ja oli küll Statoil ja oli ka McDonald ja olid ka suured majad, aga meie maja jaoks kohta ei olnud. Statoili kõrval oli suur hotell, aga päris hotelli parklasse ka end parkida ei tahtnud. Nii et edasi. Natuke hiljem näitas suur silt taas bensiinijaama ning ostukäru ja suurelt ka kiri „Europark“. Selge pilt, et mingi korralik europarkla ja sinna lähemegi. Keerasime aga taas kiirteelt ära ja liikusime Europargi suunaviitade järgi ning lõpuks jõudsime ICA kaubanduskeskuse parklasse. Suur kaubanduskeskus, mille üks ots eriti suur ICA pood ja teine ots paljukorruseline kontor. Ok, ei hakka seda Europarki otsima ja panime auto parklasse paika. Et kell aga vähe ja parklas tõsine
sagimine, siis nats ebamugav tunne oli. Mare hakkas
juba süüa tegema, mina läksin natuke ringi vaatama, et leiaks äkki parema
öömaja koha. Otsin aga muudkui Europarki, mida ei kuskil ja jõuan juba
kaubanduskeskuse seina taha ning seal üks väike parkla,kus me rahulikult olla
saaksima. Samas ka suur reklaamtahvel, kus siis ICA logo ja ka Europargi logo. Midagi
hakkas imelikuna tunduma ja kui kõrge maja juurde jõudsin ja seal parkla tähist
nägin, kus parkimine lubatud ainult hotelli külastajatele ja kui siis ka pilgu
tõstsin ja kõrge maja katusel kirja nägin „Hotel Europark“, ajas esimese hooga
naerma küll. Ainukeseks õigustuseks, et kõrge maja oli vähemalt 15 korruseline
ja lihtsalt ei vaadanud nii kõrgele.
Auto juurde tagasi, et ajame auto kohe uude kohta. Marel aga munakaste pliidil pannil podisemas. Mis seal ikka, Mare jäi kärusse panni hoidma, mina sõitsin samal ajal 100 meetrit eemale. Ei juhtunud hullu midagi ja isegi pann jäi pliidi peale ja kaste pannile.
Väga rahuliku ja mõnusa koha leidsime. Ainuke närvikõdi oli, kui just söömise hetkel 2 musta ja 2 valget tulid kaubanduskeskuse nurga taha, mis juhuslikult oli ka meie asukoht, kanepit suitsetama. Kergelt kõhe tunne tekkis selliseid nägusid mõne meetri kaugusel oma söögitoa aknast vaadata. Ukse panime kiiruga lukku ja istusime hiirvaikselt(kaardina praost üritasin ikka pilti teha), kuni nad oma toimingud lõpetasid ja ära läksid.
Päeva kokku võttes võib öelda, et hea meel oli Rootsi jõuda. Kuidagi kodusem tunne ja seda absoluutselt igas mõttes.
Nii et minu jaoks on Norra suht müsteerium ja kui eelmisel aasta reisil oli Rumeenia üks sellistest riikidest, kus kohe kindlasti elada ei tahaks, siis sama ütleks ka Norra kohta.
Enne Rootsi piiri tegime kiirpeatuse ühe autopoe juures, kus ka kasutatud autod müügis. See, mis nägin, pani ikka täiega imestama. 5 aastat vana VW Passat 2 korda kallim, kui meil uus samasugune auto. No täiesti ebanormaalsed hinnad. Ja polegi siis imestada, kui keskmine Norra sõiduauto on 10 aastat vana ja reeglina Fordi või Peugeoti väikeauto. Ok, mõned Mondeod või passatid ikka liiguvad ja Oslos näeb isegi MB taksosid, aga valdavalt on ikka väikeautod ja sellised odavamad margid. Sekka muidugi ka hulgaliselt maastureid, aga need kõik roheliste numbritega, millel tagumised istmed välja visatud ning esimese istmerea taha võrksein paigaldatud.
Aga tänane päev hommikust alates.
Ärkasime üheksa paiku, kui parklasolnud rekka oma puidukoormat peale laadis. Hommikohvi ja –võileivad vöö vahele ja et pikemat molutamist polnud, saime enne kümmet juba sõitma hakata. Klaarale sihtkohaks Karlstadi kesklinn. Mida kaugemale Oslost ja mida lähemale piirile, seda suuremad muutsed ilmnesid. Paarkümmend kilometrit enne Rootsi piiri hakkas juba rootsi punasega värvitud maju näha olema ja teedele ilmusid esimesed 90 märgid. Tea, kas harjutatakse norrakaid natuke suuremate kiirustega, enne kui Rootsi jõuavad, et seal kohalikele jalgu ei jääks. Ja natuke enne piiri läks tee paiguti juba neljarealiseks.
Rootsi jõudes muutus kogu maailm. Natuke kirjutasin juba peatüki alguses, aga ilmusid kõik sellised asjad, mida normaalses maailmas oleme harjunud nägema: kohvikud ja kiirsöögikohad teede ääres, suured bensiinijaamad iga 20-30 km tagant, laiad teed ja 100 ning 110 kiirusepiirangud. Ja muidugi kauplused ja kaubanduskeskused iga suurema linna ääres. Absoluutselt teine maailm, võrreldes sellega, mida hetk tagasi Norras nägime. Ja veoautod, üks suurem kui teine, teedel liikumas. Huvitav, kuidas Rootsis on nii palju kaupa, mis vajab vedamist.
Karlstadi linna jõudsime natuke peale lõunat. Saime auto väga ilusasti mingi hoone tagahoovi ära panna ja läksime väiksele linnatuurile. Nagu reisi alguses juba Uppsala kohta kirjutasin, on Rootsi linna d ülimalt jalgrattasõnralikud. Õnneks linn nii piisavalt väike, et ise läksime jalgsi tuuritama, aga kohe hea oli vaadata, kuidas jalgrattaliiklus on niimoodi paika pandud, et see kedagi ei seganud ja keegi ei seganud jalgrattureid. Ja loomulikult oli jalgrattureid palju. Noored ja vanad, mehed ja naised – kõik liikusid ratastega. Kesklinn oli rattahoidjaid täis ja kõik rattahoidjad olid rattaid täis.
Karlstad on ilus väikelinn imearmsa kesklinnaga. Nii palju lilli, kui Karlstadis, võid leida ainult mõnes botaanikaaias. Linna tänavad oli ääristatud lillepuudega, kõik sillad olid ääristatud
lillekastidega. Lilled, lilled ja
veel lilled. Tõeline lilleaed. Ja hinnad, inimese tunne tuli peale ja tekkis
tahtmine raha kulutada kui kohvikute menüüsid vaatasid või poes riiulisilte
uurisid. Linnast välja sõites läksime esimese asjana ühte kaubanduskeskusesse ja
shoppasime kohe mõnuga.Karlstadis jalutasime paar tundi, vaatasime toomkiriku üle, mis vapustavalt ilus ja seest nii ebatavaliselt valge, et teiste nähtud toomkirikutega võrreldes kohe imelik. Ühte nii heledat katedraali varem näinud, Varssavis eelmisel aastal, Chopini majamuuseumi kõrval, mille nime aga kahjuks ei mäleta. Pildistasime mõnede kujude taustal, põikasime ka kõrvaltänavatesse sisse ja sattusime ühte kesklinna kaubanduskeskusessegi ja paar tundi olid kui lennates läinud.
Ja edasi Stockholmi poole.
Mõtlesime, et jätaks homseks 200 km jagu sõita. Siis parasjagu jõuaks pealelõunal Stockholmi kämpassse, pakiks end lahti ja saaks rahulikult kaarte uurida ja reedese linnapäeva plaani paika panna.
200 kilti enne Stockholmi asub Örebro ja sinna plaanisemige jõuda. Mõte oli, et sõidame mõnda kaubanduskeskuse või bensuka parklasse, kuhu ööseks ka jääme. Esimest korda selle reisi jooksul ei õnnestunud see esimese korraga. Örebro ringteel olles nägime kaugelt Statoili ja McDonaldi lippe ja veel muid, tundmatuid lippe ning suuri maju nende taga. Tundus kangesti suure bensiinijaama moodi olevat. Keerutasime siis sisse ja oli küll Statoil ja oli ka McDonald ja olid ka suured majad, aga meie maja jaoks kohta ei olnud. Statoili kõrval oli suur hotell, aga päris hotelli parklasse ka end parkida ei tahtnud. Nii et edasi. Natuke hiljem näitas suur silt taas bensiinijaama ning ostukäru ja suurelt ka kiri „Europark“. Selge pilt, et mingi korralik europarkla ja sinna lähemegi. Keerasime aga taas kiirteelt ära ja liikusime Europargi suunaviitade järgi ning lõpuks jõudsime ICA kaubanduskeskuse parklasse. Suur kaubanduskeskus, mille üks ots eriti suur ICA pood ja teine ots paljukorruseline kontor. Ok, ei hakka seda Europarki otsima ja panime auto parklasse paika. Et kell aga vähe ja parklas tõsine
sagimine, siis nats ebamugav tunne oli. Mare hakkas
juba süüa tegema, mina läksin natuke ringi vaatama, et leiaks äkki parema
öömaja koha. Otsin aga muudkui Europarki, mida ei kuskil ja jõuan juba
kaubanduskeskuse seina taha ning seal üks väike parkla,kus me rahulikult olla
saaksima. Samas ka suur reklaamtahvel, kus siis ICA logo ja ka Europargi logo. Midagi
hakkas imelikuna tunduma ja kui kõrge maja juurde jõudsin ja seal parkla tähist
nägin, kus parkimine lubatud ainult hotelli külastajatele ja kui siis ka pilgu
tõstsin ja kõrge maja katusel kirja nägin „Hotel Europark“, ajas esimese hooga
naerma küll. Ainukeseks õigustuseks, et kõrge maja oli vähemalt 15 korruseline
ja lihtsalt ei vaadanud nii kõrgele.Auto juurde tagasi, et ajame auto kohe uude kohta. Marel aga munakaste pliidil pannil podisemas. Mis seal ikka, Mare jäi kärusse panni hoidma, mina sõitsin samal ajal 100 meetrit eemale. Ei juhtunud hullu midagi ja isegi pann jäi pliidi peale ja kaste pannile.
Väga rahuliku ja mõnusa koha leidsime. Ainuke närvikõdi oli, kui just söömise hetkel 2 musta ja 2 valget tulid kaubanduskeskuse nurga taha, mis juhuslikult oli ka meie asukoht, kanepit suitsetama. Kergelt kõhe tunne tekkis selliseid nägusid mõne meetri kaugusel oma söögitoa aknast vaadata. Ukse panime kiiruga lukku ja istusime hiirvaikselt(kaardina praost üritasin ikka pilti teha), kuni nad oma toimingud lõpetasid ja ära läksid.
Päeva kokku võttes võib öelda, et hea meel oli Rootsi jõuda. Kuidagi kodusem tunne ja seda absoluutselt igas mõttes.
Pildid:
1. Karlstadi toomkirik
2. Karlstadi toomkiriku orel
3. Lillepuu
4. Tüüpiline Karlstadi sild
No comments:
Post a Comment