13. päev (21.07)

13. Päev (21.07.)

 Laerdal - Nes
Kokku läbisõit 303 km

TAEVAS KÄIMISE PÄEV

Tänase päeva teemaks võiks olla ka tühja paagi päev, aga positiivsed asjad siiski olulisemad.
Nagu eile sai otsustatud, jätsime maja Laerdali küla parklasse ja ise autoga üles mäkke. Eile kaardi pealt vaadates tundus, et peamine vaatekoht ja vaatamisväärsus 10-15 km Laerdalist ja arvasime, et sõidame sinna ja tagasi ja kõik selle üritusega, et teise otsa käänulistele teedele ei lähe turnima. OK, hommikul juba enne üheksat üleval ja enne poolt  kümmet kohvi joodud ning minekuvalmis. Eile õhtul olime veel üle kontrollinud, et kust tee täpselt läheb, et hommikul eksimisvõimalust või liigset otsimist ei oleks ja teele. Vahemärkusena nii palju, et see teelõik on küll seninähtutest kõige halvemini tähistatud. Kui üldiselt on olulised vaatamisväärsused väga hästi tähistatud, siis siin erand. Aga eks arvatud, et kes selle tee peale  läheb, sõidab kogu 45 km-se tee läbi ja leiab ise kõik üles. Meie nii ei plaaninud ja esialgu olime isegi natuke hädas, kui esimene turistikoht  10-l kilomeetril vastu tuli ja see polnud see, mida olime lootnud näha. Et olime jõudnud 800 m kõrgusele ja et vaateplatvorm pidi olema 600 m kõrgusel, siis kerge kahtlus tekkis, et kas oleme midagi maha maganud või millestki valesti aru saanud, aga otsustasime natuke veel edasi sõita. Sellest esimesest peatusest veel nii palju, et tee ääres oli parkla ja parklast läks betoonsilla taoline tee eemale. Läksime siis mööda seda teed ja järsku ees ukseava mäe sisemusse. Väriseva tundega astusime uksest sisse ja ukse taga pime ruum, mille üks sein klaasiga eraldatud ja klaasseina taga valgustatud kolihunnik. Seal oli siis kõikvõimalikku rämsu (vankri rattast tühjade pudelite-purkideni)  ja järsku avastad, et rämpsuhunniku otsas magab karu. Olime sattunud karukoopasse ja karu tegi just kokkutassitud saagihunniku otsas uinakut. Eks ta topis oli, aga väga huvitav kompositsioon. Mare igatahes karu enne ei märganudki, kui seda näitasin.
Sõidame siis edasi ja tee läheb aina ülespoole. Kell näitab juba 1200 meetri peale jõudmist, kui järgmine vaatekoha märk ees paistmas. Tõmbame parklasse ja autost välja, et nüüd on see õige koht. Mingi jalgrada läheb parklast eemale ja me ka kohe seda mööda liikuma. Ikka üles ja üles. Kell näitas 1300 meetrit ja siis aitas. Tunde järgi oleks saanud sadakond meetrit veel tõusta, aga et point selles, et see pole see lubatud vaatekoht, siis päris mäetippu ronima ei hakanud. Aga lumepiirist olime juba kõrgemal. Ümberringi oli rohkem valget kui rohelist pinda. Õhutemperatuur oli ka auto kraadiklaasi järgi ainult 4 kraadi ja et  puhus ka kerge tuul ja mingit niiskust tuli ka natuke alla, oli õhk päris talvine. Egas midagi, 1300 meetrit piiriks, kus käinud oleme ja alla parklasse tagasi. Parklas oli veel üks vaatamisväärsus – innovaatiline peldik. Üks sein päikesepaneeliks, teine sein uste jaoks, maja nagu moodsa kunsti muuseumist. Ja ega seestki suurt teistmoodi polnud, roostevabast ja liimpuidust uksed-seinad, täisautomaatne vee ja seebi etteandmine, lisaks turbo kätekuivati, ehk et tunne, nagu oleks roboti käte vahele sattunud.  Tehnika viimane sõna pilvede all, 1200 meetri kõrgusel.
Kuna oli juba kerge segadus tekkinud, et oma arust olime tippu jõudnud ja oodatud vaateplatvormi pole kuskil, siis kas tõesti millestki valesti aru saanud. Otsustasime, et sõidame kuni tee hakkab allapoole minema, siis pöörame ringi, et mitte neid hirmsaid 180 kraadiseid kurve läbida, mis kaardi peal tee teises otsas näha olid. Liikusime siis vaikselt edasi ja et olime üleval platool, siis laskumist ei kuskilt, vaid üks järjekordne parkla ja jalgraja märk tulid vastu.  Et olime juba mägedes rännanud, siis see jalgrada jäi meie poolt võtmata ja tekkis taas küsimus, kuhu nüüd. Et olime juba 2/3 teekonnast läbinud, tekkis õigustatud küsimus, et milleks enam tagasi pöörata, kui edasi minnes on mägiteed oluliselt vähem kui tagasi minnes. Ja ega pikalt mõelnudki, läheme otse edasi ja tuleme tunneli kaudu maja juurde tagasi. Ongi tore, saame kodus öelda, et oleme maailma pikima tunneli kaks korda läbi sõitnud. Tee hakkas allapoole minema ja kui olime jõudnud 700 meetri poole, nägime ka oma sihtpunkti, 30 meetrit kaljunukist eemale ulatuvat vaateplatvormi. Oh seda rõõmu. Ja kinnitan, see sõit oli seda väärt. Vaade, mis avanes sellest vaatekohast Sognefjordi lõpule, ümbritsevatele mägedele ja allolevale Aurlandi külale, oli hingemattev. Olin Marele lubanud, et söön oma mütsi ära, kui talle see mägiretk ei meeldi ja kuni selle hetkeni oli veel õhtune menüü riidemaitseline. Nüüd oli aga pilt selge, müts jääb kappi riiulile ka täna õhtul.
See et vaateplatvormist allapoole minev tee oli nii keeruline, et korra tuli isegi tagurdada, ei läinud enam Marelegi eriti korda – need 4-5 180 kraadist kurvi mäe nõlval polnudki äkki enam hirmsad ja 24,5 km tunnelgi tundus tagasiteel juba nii kodune, et ei mingeid emotsioone. Sedavõrd võimsalt oli vaatepilt mõjunud.
Hommikupoolne aeg oli olnud taas kord üks ilusamaid kogu reisi jooksul, nüüd autole maja taha ja Oslo poole teele. Enne veel, kui maja sappa haakida, oli vaja leida mingi vaba wifi koht, et eilne päev blogisse üles laadida. Et külas oli kämpa, motell ja 3 hotelli, siis tundus, et pole midagi lihtsamat, kui sõida ühe ülalmainitud koha seina äärde ja ühenda end netti. Aga et Norra, siis nii lihtne see ei ole. Kõigi majutusasutuste võrgud parooliga, sama ka suuremate poodidega ja isegi linnavalitsuse ukse taga on külaliste võrk salasõnaga. Tiirutasime vist pool tundi küla vahel ringi ja iga saja meetri tagant otsisime võrku, nii et ime, et küla konstaabel uurima ei tulnud. Lõpuks kandis meie otsimine ka vilja ja lasteaia väravas leidsime vaba võrgu ning saime oma teksti ja pildid üles laetud. Nüüd käru taha ja Oslo poole. Otsustasime, et sõidame mingi aja ja siis hakkame vaatama, et kaua viitsime veel sõita. Norras liikudes kaob vahemaa hindamise arusaam täielikult. Kilomeetreid pole mõtet üldse  arvestada. Kui hommikul mõtled, et võiks sõita 300 kilti, siis arvestades mägesid, võib see 300 km osutuda pea võimatuks. Et olime magistraalteel E16, siis saigi just 300 km piir eesmärgiks võetud ja täpselt nii palju täis ka saime, leides sobiva öömaja koha  Nes-i nimelise küla servas, Shelli bensuka ja ühe kohviku tagahoovis. Rääkides teekonna pikkusest, siis kohalikelt tee pikkust küsides, annavad nad vastuse minutites-tundides, mitte kilomeetrites. Pole ju mõtet öelda, et kuskile jõudmiseks on vaja läbida 10 km kui ees on ootamas mägiteed. Eestis läheb 10 km läbimiseks ka kõige halvemal juhul 8-10 min, Norras võib selleks aga kuni pool tundi kuluda.
Tänasest päevast veel üks natuke halvamaiguline juhus, mis aga lõppes ilma igasuguste tagajärgedeta, v.a. kerge närvikõdi 1000 m kõrgusel mägedes. Nimelt oli reaalne oht, et tuleb jalgratas võtta ja teadmata kaugele ja teadmata kuhu minna bensiini otsima. Hommikul oli veel pool paaki täis, millest pool sai ära kulutatud mägedes tuuritamisele. Et külas, kust hommikul mäkke ja lõuna paiku uuesti Oslo poole startisime oli bensiini liiter  15,04 krooni (üle 2 euro) ja et liikuma pidime mööda riikliku tähtsusega maanteed ja et bensiini oli 100 km jagu veel paagis, oli ilmselge, et nii kallist kütust ei tangi ja et küll suure tee peal on odavamad tankimiskohad. Mingil hetkel pööras aga E16 mägedesse(samal ajal näitas  Klaara, et peame 52 teele pöörama, aga kuna E16 ikka suur tee ja enne pööret 52 teele ka suur kiri väljas, et E16 avatud, sõitsime otse mööda E16)  ja hakkas aga ülespoole minema. Kerge ehmatusega jälgisin kütuseseierit, mis põleva märgutulega nulli poole vajus ja mingil hetkel hatkas auto arvuti näitama, et saab sõita veel  0 kilomeetrit. Ok, natuke saab ka tühja paagi ja aurude peal sõita, aga kerge närv hakkas sisse tulema. Kuna kodust oli 20 l kanister odavat bensiini kaasas, mille olin küll Bergeni kandis paaki valanud, aga igaks juhuks veel paar liitrit kanistri põhja jätnud, siis teadsin, et mõnikümmend kilomeetrit saame igal juhul sõita.  Mis seal salata, ka endale tuli kerge närv sisse, ei mingit asustust, paak tühjaks saamas ja ees terendamas jalgrattamatk teadmata kaugusesse bensiini järele.  Kui kurvi tagant ilmus välja kohvik, siis polnud kahtlust, suund sisse ja kohviku parklasse. Läksin uurima, et kui kaugel tsivilisatsioon asub.
Ja kergendus suur, kui öeldi, et bensiinijaam 10 sõiduminuti kaugusel. Kallasin olemasolevad 2 liitrit paaki ja õnnelikult edasi. Iga seisva auto ja inimese juures tegime veel igaks juhuks peatused, et üle küsida, et äkki kogemata mööda sõitnud, aga kõik läks hästi ja varsti hakkas Statoili lipp paistma. Bensiin küll kallim kui kogu reisi jooksul kuskil näinud, aga küll oli hea tunne püstol paaki pista ja voolava bensiini häält kuulda.
Nii et siit moraal, ka kõige suurema maantee peal võib bensiijaamavabasid kohti olla ja reisile minnes peab 5 liitrine tagavara kanistris olema. Too või see 5 liitrit koju tagasi, aga olgu ta reisil kogu aeg olemas. Igasuguseid ootamatusi võib juhtuda ja sõltuvalt autost, saab 5 liitriga vähemalt 30 kilomeetrit edasi ja see võib olla pääsemiseks. Endale on see heaks õppetunniks tulevikus.
Kokkuvõtvalt päeva kohta võiks öelda, et oli kõike, pööraselt vapustavat mägironimist ja vaateid fjordile ning mägedele, oli närvikõdi otsasaava bensiini pärast, järgnevat rõõmu autoga bensiinijaama jõudmise üle, mõned ilusad mägijõed Oslo tee peal ja tänaseks päevaks juba tavapäraseks saanud mäed ja mägijärved kahel pool teed.   Homme jõuame Oslosse, kuhu esialgse plaani järgi jääme kolmeks päevaks.

Pildid:
1. Tee taevasse
2. Platool 1300 meetri kõrgusel
3. Vaateplatform 600 m kõrgusel õhus
4. Vaade vaateplatformilt
5. Õhtune pasta valmimas