8. päev

8 .    Päev (16.07)

 Andalsne – Geiranger - Hjelle
Kokku läbisõit 140 km

TROLLITEE PÄEV

  Trollitee on Norra üks olulisemaid turismimagneteid aastast 1936, mil see avati. Trolliteel saab näha kogu võimalikku fjordide ja mägede ilu, võimsat mägijõge ja koske, kus vesi langeb mitusada meetrit otsejoones alla. Trollitee ise on kitsas, kus kaks autot vaevu kõrvuti mahuvad ja kui mõni laiema käruga auto või suurem matkabuss või siis turismibuss sulle vastu tuleb, on paiguti võimatu kõrvuti mööda mahtuda ja üks peab kuskil taskus või kurvis ootama. Ise nägime, kuidas üks pikk rekka seal manööverdas – lihtne see tal ei olnud ja teiste liiklejate elu muutis ta parajaks katsumuseks. Trolliteel on 11 nõelasilma pööret, ehk et tee teeb 180 kraadise tagasipöörde ja kogu aeg umbes 10 kraadise nurga all ülespoole. Nii et paiguti oli tunne, et teisest käigust jääb ülesronimiseks väheks. Peatuskohti, kus ringi sai vaadata ja pilte teha, on sel teel iga paarisaja meetri tagant, ning üldjuhul on kõik kohad ka hõivatud. Päris tipus on suur parkla, kus samuti suht keeruline kohta leida ja arvestades busside ja autode hulka parklas võis ülemisel vaateplatvormil olla inimesi korraga isegi üle tuhande. Et aga platvorme oli mitmeid ja ka jalgrada, mis nendeni viis sadakond meetrit ja päris suur kohvik ning infopunkt, siis kogu see parklatäis rahvast hajus ära ja mingit tunglemist või kohaotsimist ei olnud.
Pilt, mis ülemiselt vaateplatvormilt avanes, oli lihtsalt võrratu. Ja kui eelmisel õhtul Mare veel üritas mõjutada, et ehk jätaks selle kitsa ja kurvilise tee võtmata, siis nüüd oli temagi sõnatu ja kõik need järsud tagasipöörded ununenud.
Tagasipõikena eilsesse õhtusse veel, et päris pikk arutelu oli tänase marsruudi teemal. Et Marele mägiteed väga ei meeldi, siis esialgu oli kindel seisukoht, et ei mingit trolliteed. Õnneks oli Andalsneses mingi tasuta vifi võrk(mis sest et üliaeglane), ning googli streetview- st sai vaadata Trollitee kõige järsemaid kurve ja kui oli ikka näha, et kaks autot mahuvad kõrvuti sõitma, leppis Mare olukorraga, et järgneval päeval tuleb Trolliteele minna. Ja etteruttavalt õhtusse, oli ta päris rahul, et selle kurvilise Trollitee läbisime. Kuigi selle mööndusega, et otsustasime võimalusel edaspidi selliseid kurvilisi mägiteid vältida.
Lisaks kogu selle ilule, hakkas kerget vihma tibama ja et ka päike oli väljas, ilmus taevasse vikerkaar. Aga kuhu ja kuidas, see vääriks omaette peatükki. Taevasse see küll tekkis, aga see taevas oli meist allpool. Vikerkaare üks ots oli ühe mäe nõlva küljes kinni ja teine ots teise mäe nõlva küljes. Võrratu vaatepilt ja võrratu ka see vaatepilt kui mitusada turisti rivis vikerkaart pildistavad. Aga eks see ole ka asi, mida jäädvustada – millal sa ikka näed vikerkaart enda jalge ees. Poole tunniga sai seda ilu nii piisavalt sisse ahmitud, et tekkis tunne, kas nüüd kohe mineva või jäädagi istuma ja edasi mägesid vaatama. Et ka sel korral kaine mõistus võitis emotsioonid ja midagi polnud parata, hakkasime edasi liikuma, et jõuda järjekordse tähiseni, milleks geirangerfjord. Koht, mis lisatud UNESCO kultuuripärandite nimekirja ja mille külastamine igale turistile peaaegu, et kohustuslik. Nii ka meie suuna Geirangerfjordi poole võtsime. Enne Geraingeri jõudmist otsustasime kerge supi teha ja pöörasin ühte parklasse sisse, kus siis natuke keha kinnitada. Mare läks majja suppi keetma, mina välja veidike ringi vaatama. Jõudes parkla serva ja alla vaadates (parkla asus mäe küljel peaaegu tipus) jäi hing kinni ja ainuke, mida teha suutsin oli suud maigutada ja auto poole vehkida, et Mare ka tuleks.
Vaatepilt, mis avanes, oli midagi sellist, mis esineb ainult lavastatud piltidel. Umbes poole kilomeetri kõrguselt vaatad alla fjordi peale, mis 3 küljest ümbritsetud mägedega, millest millest  1 külg püstloodis kivikalju, üks peaaegu püstloodis ja üks külg natukene laugem, mille küljele autotee ära paigutatud. Fjordi tipus Geraingeri linnake (pigem suur küla) ja fjordis, 20 m kaldast, kaks suurt ookeani kruisilaeva ankrus. Üks 100 korrusega hiiglane Celebrity Cruises ja teine ainult veidi väiksem Aries(või mingi sarnane nimi). Jooksin siis tagasi auto juurde, et Mare unustaks potid pannid ja tuleks kaasa. Ta ei saanud esimese hooga arugi, et kuhu ta nüüd tulema peab. Kui aga nii kaugele jõudis, et pilguga allolevat pilti nägi, jäi temalgi hing kinni. Ahmis õhku ja nõudis, et pilti tehtaks, nagu võiks see hetk kaduda. Vaatasime vist kümmekond minutit seda ilu, enne kui supi juurde tagasi jõudsime. Supp kiirelt söödud, hakkasime mööda sikk-sakke alla laskuma, et seda ilu ka käeulatusest vaadata.
Vaatepilt oli võimas nii ülevalt mäe tipust vaadates kui ka alt veepiirilt. Väikeses fjordis kaks kruiisilaeva ja küla erineva nahavärviga ja erinevaid keeli rääkivaid inimesi täis. Õnneks jõudsime me sellisel kellaajal külla, et laevad hakkasid ärasõiduks ettevalmistusi tegema ja rahvast pardale kutsuma. Kuna laevad olid mitte kai ääres, vaid fjordis ankrus, vedasid pisikesed paadid rahvast sadamast laevale ja tõeline sebimine käis sadama ja laevade vahel. Vaatasime natuke seda sebimist ja sukeldusime kohalikku suveniirimajandusse. See, mis nüüd nägime, oli järjekordne shokk. Minu arust on see maailma kallim koht. Olen ka oma arust päris palju ja erinevates suurlinnades reisinud, aga sellist hinnataset pole ma varem kohanud. Vahest ainult Moskva mõnes elitaarses kaubamajas, aga see ei loe kuna need kaubamajad idiootidele, kes võistlevad selles, kes kallimalt osta suudab. Suveniiripoes polnud alla 7 euro mitte ühtegi asja ja see 7 eurone asi oli külmiku magnet. Mõned võtmehoidjad olid ka samas hinnas, ülejäänud asjad alates 12-13 eurost kuni sadadesse.  No ei ostnud me sealt midagi. Isegi kui rahakott lubaks, tekib psüholoogiline tõrge mingi asja eest 100 kordset hinda maksta. Ja mis seal suveniiridest rääkida, välikohviku menüüs kõige odavam toit on lihapallid pruuni kastme ja keedukartulitega, mille eest küsitakse umbes 20 eurot. Kõige odavam oli 100 grammine burger, mis maksis 9 eurot. Tere tulemast kapitalistlikku Norrasse. Mõistuse on need Viikingite ja trollide järeltulijad kaotanud. Kui aega tekib, siis arutan seda asja siin blogis, et kuidas see teoreetiliselt võimalik ikka on, et sellisel hinnatasemel ka ostjaid leidub.
Nii et minu arust maailma kalleim küla kohe kindlasti.
Gerangeiris töötab ka Mare sõbranna vennapoeg ja kuna seal olime, siis vähemalt tere tahtsime öelda. Kuna ei viitsinud arvutit välja otsida, et kontrollida, mis hotellis täpselt ta töötab, siis astusime esimesse suurde (hotell Gerainger) sisse ja küsisime, et kas Aron töötab siin. Tuli välja, et sellise nimega eestlast nende hotellis ei olnud, aga admin helistas teise suurde ja kiire vastus tuli, et minge 10 min edasi ja hotellis Union ta töötab. Sõitsime autoga natuke üles ja Unioni hotelli leidsimegi. Ainuke häda, et Aron oli kuskil maja peal ja polnud mõtet teda töö ajal segama hakata ning edasi me sõitsime.
Ja kui arvasime, et oleme kõrged mätipud täna läbinud, siis uus üllatus ootas õige pea. Geraingerist läks tee läks edasi veel kõrgemale, jõudsime järgmise kõrge ja veel kõrgema mäe tippu ning uus üllatus. Justkui talve oleks sattunud. Ümbrringi lumi ja mägijärvel alles jää peal. Mäel kõrgust küll natuke üle 1000 meetri, aga kuna ikkagi nii põhjas, siis ka 1000 meetristel mägedel sulab lumi ja jää alles augustiks, et siis õige pea uuesti valgeks muutuda. Ning loomulikult sellistes oludes puudub loodus pea täielikult. Mõni üksik samblane lapp, ülejäänud kõik ainult kivine kalju. Temperatuurgi oli selline „ei liha ei kala“, aknast välja vaadates täiesti talv, aga temperatuur siiski plussi poolel. Auto kraadiklaas näitas +6, aga kui nina välja pistsin, oli ikka päris talvejope ilma tunda. Eks see sulava lume niiskus ja mäetipus liikuv õhk andsin külmatunnet juurde.
Lõpuks olime vist kõige kõrgemad tipud vallutanud ja vaikselt saime hakata uuesti alla tsivilisatsiooni poole laskuma, Kümnekonna kilomeetri pärast  lõppes Trollitee ametlik 63 maantee ja jõudsime natuke suuremale, 15-ndale  maanteele, mis suht uus tee ja mis otse läbi mägede ehitatud. Otse selles mõttes, enamus teest kulgeb tunnelites ja üks 3 km-ne tunnel järgnes teisele, nii et silmad ei suutnud veel valgusega harjudagi kui juba järgmises tunnelis olid. Et kell oli juba kaheksa läbi, hakkasime sobivat parklat otsima, kuhu öömajale jääda. Arvestades, et hommikul hakkasime liikuma 12 paiku ja läbitud 140 km ning selleks kulunud 8 tundi, siis keskmist kiirust võib ette kujutada. Aga eks oli ka palju peatusi, mis mõni 5 minutine, mõni pooletunnine või pikemgi ning Geraingeris olime kindlasti üle tunni.
Sobiva parkla leidsime õige pea ja taas kord võib öelda, et tänane öömaja on parema vaatega kui kõik eelmised kokku. Mäed ümber ringi ja vesi mõnekümne meetri kaugusel.
Kokkuvõtvalt nii palju, et taaskord reisi ilusaim päev. Ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et sama lauset veel kord kirjutada saaks. Hästi ei usu, et seda juhtub, aga eks näe, kaks nädalat veel ees ja äkki tuleb see lause viimasesse sissekandesse, mis kirjeldab kojujõudmist.
Kuhu homme suundume, seda ei tea ja vaevalt, et enne teada saame, kui kuskil oleme. Mingit plaani ei ole ja liigume lihtsalt Bergeni poole. Või veedaks ühe päeva samas parklas ja seediks kahe viimase päeva jooksul nähtut. Aga sellest juba homme.   

Pildid:

1.  Trollitee vaade

2. Trollitee tipus

3. Ühe ilusa mägijõe ääres

4. Maja katus

5. Geraingeri vaade ülevalt

6. Talvised vaated juulikuises Norras