5. päev

5.    Päev (13.07)

 Trondheim
Kokku läbisõit 42 km, millest 13 km rastastel

TRONDHEIMI  PÄEV

Täna siis süsteem selline, et kuna kämpa asub umbes 10 km Trondheimist ja tee kitsas ning käänuline, siis kämpast jalgratastega ei lähe, vaid sõidame autoga linna serva, jätame auto mõnda kaubanduskeskuse parklasse ja edasi ratastega linna avastama. Nii ka ülplaanis tegime, kuigi kaubanduskeskuse parkla leidmine polnudki nii lihtne, nagu algselt arvasime. Tundub, et linnapiiri sees on kõikide kaubanduskeskuste parklad tasulised, ning samuti kõikmõeldavad muud kohad, kuhu auto on võimalik seisma jätta. Egas midagi, ajasime end ka ühte parklasse ja viisakuse pärast ostsime pooletunnise parkimise, mille eest tuli ka äärelinnas maksta umbes poolteist eurot (ehk et nt. 5 tunni eest oleks tasu olnud mingi 15 eurot). Etteruttavalt nii palju, et hinnad on ikka krõbedad küll. Ja raha küsitakse iga võimaliku asja eest. Äärelinna parkimisest kuni tegutseva kiriku külastamiseni. Üldse ei imesta, kui tagasiteel piiri peal välja arvutatakse, palju sa hinganud oled ja selle eest siis arve esitatakse. Ühe eestlase jaoks kohvikus burgeri taolise võileiva eest 10 eurot välja käia-, või kiirtoidurestoranis võileiva ja väikese koola eest 8 eurot maksta- või ühe magusa saiakese eest 3 eurot on ikka harjumatu küll. Eks kui üks kord ka poodi sisse astume, saab hindadest natuke täpsema ülevaate anda.  Hetkel veel koduse varustuse peal ja poe järgi vajadus siiani puudunud.
Unustasin ühe olulise asja. Nimelt internett. Mingis Trondheimi raamatus kirjutas, et linnas Wifi ühendus olemas ja tasuta, aga looda sa Norras midagi tasuta saada. Kämpas küsiti 3 tunni eest 9 eurot, linnas oli küll natuke odavam, aga kirves ikkagi. Läksime siis linna raamatukogusse, kus tõenäoliselt ainuke tasuta võimalus netti minna ja esimeste päevade blogitekstid üles laadida. Võrk oli küll olimas ja ka raha ei tahetud, aga kiirus oli natuke aeglasem, kui meil 15 aastat tagsi telefoni modemi kaudu. Igat lehte võttis lahti umbes 5 min ja piltide üleslaadimiseks kulus vähemalt 15 minutit. Võttis aega, mis võttis, aga hakkama sain.
TRONDHEIM
Norra suuruselt kolmas linn(174 000 elanikku), millel ajaloos väga tähtis koht. Trondheim on olnud  Norra esimene pealinn ja tähtis merekindlus. Trondheimis on kroonitud enamus Norra kuningaid, kaasa arvatud istuv kuningas Olaf VII(võin äkki eksida numbris). Ja üks suurimaid vaatamisväärsusi Trondheimis ongi kuninga regaalid. Näha on nii kuninga kui ka kuninganna kroonid (mis võeti kasutusele Carl XIV poolt 1818) ja valitsemissauad, samuti kroonimisriided ja muud aksessuaarid. Lisaks riigimõõk, mis Norrale kingitud Napoleoni poolt. Mis seal salata, kroonid olid ikka ilusad ja võimsad küll, samuti kõik muu kuningavõimuga seonduv ja kui miski oma piletihinda väärt oli, siis just kuninga regaalide vaatamine.
Tänasel päeval on Trondheim üks Norra suurimaid sadamaid ja kirjade järgi peaks Trondheim Norras kõige innovaatilisem linn olema. Eks üks innovaatilisuse põhjusi on kindlasti tehnikaülikool, mis minu arust asub linna kõige uhkemas hoones.
Algselt sai Trondheimi vaatamiseks plaanitud kaks tervet päeva, aga kuna kõiki muuseume läbi käia polnud plaaniski ja et liikusime ratastel, saime päris edukalt ühe päevaga hakkama. Paar puukirikut jäi külastamata, aga see pole suur kaotus. Erinevalt Uppsalast on Trondheim märgatavalt rattavaenulikum. Mitte, et sõita ei saaks, aga Uppsalas oli kõik kuidagi lihtne ja elementaarne. Igal pool rattateed maha märgitud ja kuskil ei tekkinud ohtu, et auto või jalakäijaga kokku saad. Trondheimis on selles osas täielik kaos. Loomulikult autojuhid arvestavad ratturitega ja mingit suuremat probleemi ei ole, aga kunagi sa ei tea, kas sõita jalakäijate teel või autoteel, kas ristmikku ületada autoteed mööda või jalakäijate ülekäigurada mööda. Mingid punased jooned on küll kõnniteedele veetud, aga mille jaoks, jäi arusaamatuks. Samuti ei saanud aru, kas kõnniteel sõita teepoolses ääres või majade pool. Kohalikud sõitsid täpselt seal, kus heaks arvasid, nii et silmanähtavat jalgrataste liiklusskeemi näha ei olnud. Ja nii meiegi. Aga kuna autojuhid olid viisakad, siis saime ilma probleemideta kogu linnale tiiru peale teha.
Mis veel huvitav:  hoolimata sellest, et Trondheimis elab 174000 elanikku, pluss suvised turistid, tundus elu Trondheimis väikelinnalik. Suurlinna tunnet ei tekkinud kuskil, pigem selline meie Viljandi. Isegi bussijaam oli väiksem kui Pärnus.
Aga mida siis Trondheimis vaadata ja mida mei nägime.
Tähtsaim vaatamisväärsus on kindlasti 1000 aastane Nidarose katedraal ja sellega külgnev piiskopi palee, mille erinevates osades palee muuseum, kuningliku regaalia muuseum ja relvamuuseum. Kui üldjuhul katedraalide külastamise eest kuskil tasu ei võeta, siis Trondheimis maksad ka selle eest täie rauaga. Eraldi ostes on iga muuseumi pilet 9-10 eurot, kõik koos ostes saad 18 euroga hakkama. Eelistasime seda viimast ja käisime kõik kohad läbi. Nagu juba eelnevalt mainitud, jättis sügavama mulje monarhia välise ilu vaatamine. Kroonid, täis erinevaid kalliskive, olid ilusad täiega. Vaatad ja võidki vaatama jääda. Katedraal muidugi uhke ja võimas, aga oma ilus jäi Uppsala omale alla. Palee muuseum oli arheoloogiliste leidude alusel kokku pandud pilk minevikku. Arheoloogiahuvilisele kindlasti maiuspala, mei jäi see viimase muuseumina suhteliselt kiiresti läbikäiduks. Sama sõjamuusemiga. Väljapanek tegelikult vapustav ja natukegi sõjahuvilisele võiks seal terve päev väheks jääda, vaadates autentseid ja originaalesemeid alates Norra sõdimistest Rootsi ja Taaniga 16-18. sajandil kuni I ja II maailmasõdadeni. Tegelikult oli väljapanek vapustav ja oleks isegi natuke pikemalt seal olnud, aga mingil põhjusel on sõjamuuseum tund aega vähem avatud ja kui meil umbes ¾ oli läbi käidud, hakati tuledega vilgutama, et hakake nüüd kiiresti välja minema. Imelik.
Edasi uuesti rataste selga ja linna peale tiirutama. Alustuseks lihtsalt natuke sihitult mööda kesklinna, et näha arhitktuuri väljaspool vanalinna südant ja näha ka nurgataguseid, mida jalgsimatkal reeglina ei näe. Vahemärkusena peaks mainima, et suurt vahet ei ole, kas oled päris südames või natuke eemal. Sarnased väiksed puitmajad, mis värvitud erinevat värvi, lisaks mõni üksik kivimaja vahele, puhtad tänavad, rahulik kulgemine. Hästi tore ja armas linn, mis hingab ühtlases rahulikus rütmis. Nagu juba eelpool mainisin, meenutab oma rahulikkusega pigem meie Viljandit või Pärnut, mitte aga näiteks Tartut, mis rahvaarvult ja suuruselt natukegi võrreldav.
Edasi sai vändatud üles ülikooli juurde, mis asus linna kõrguselt teise künka otsas ja sealt edasi linna kõrgemasse kohta, Kristianseni kindlusesse, kust avaneb võrratu vaade kogu linnale. Ülikoolihoone on linna üks suuremaid ja ilusamaid (vähemalt meie nägemuses). Kahju ainult, et eriti infot pole kuskil, et mis seal varem on olnud ja millega seoses hoone on ehitatud. Asukoht otse katedraali vastas üle jõe ja aedade ning treppide asetus vihjab mingile seosele katedraaliga, aga hetkel see teadmine puudub. Eks uurib hiljem juurde. Aga hoone ise oli muljetavaldavalt suursugune.
Kristjanseni kindlusel on ajaloos oma kindel koht ja hilisemast ajast veel eriti sünge. Nimelt hukati seal II maailmasõja ajal Norra kommuniste ja partisane. Ehitati see muidugi juba 17. sajandil võitlusteks rootslaste vastu ja tänasel päeval lõpetatakse kindluse restaureerimist oma algsel kujul.
Edasi veeresime all-linna tagasi ja avastasime ajaloolise puusilla, millelt oivaline vaade kanalitele ja puitjalgadel majadele. Vaatepilt meenutas  Veneetsiat, vahe vaid selles, et Trondheimi majad on puidust ehitatud. Aga kena vaatepilt avanes küll.
Et kell oli juba seitsme lähedal, otsisime auto üles ja tagasi kämpasse nähtut seedima. Mainimata jäi, et kohas, kuhu auto jätsime, oli armas jalakäiate sild, mille mõlemad sillaäärised olid ääristatud lillades-sinistes toonides võõrasemadega lillekastidega kogu silla pikkuses. Lihtsalt ilus.
Tagasi kämpasse jõudes ajasime grillile tule alla ja grillisime hunniku vorstikesi. Loodetavasti naabreid päris välja ei suitsetanud. Kuna avalikku grillikohta polnud, olime sunnitud grillima oma ukse all. Õnneks oli tuul päris kõva ja viis kärsahaisu kiirelt minema. Aga nii tegid teisedki (küll selle erinevusega, et enamikel olid gaasigrillid) ja ega meiegi halvemad olla saa.
Õhtusel nõupidamisel otsustasime, et homme enam linna avastama ei lähe, vaid magame une täis, korjame vaikselt laagri kokku ja kuskil varasel pealelõunal hakkame mööda rannikut allapoole liikuma. Esialgne siht Alesund, aga eks näis, kuhu välja jõuame, aga tõenäoliselt mitte Alesundi. Trondheimi infopunktist saime paar väga head turisti teejuhti ja kaarti, nii et väga suure tõenäosusega lähevad meie esialgsed plaanid prügikasti ja igal õhtul saab uus järgmise päeva marsruut paika pandud.
Kokkuvõtvalt oli väga tore päev. Trondheim on armas ja ilus väike suurlinn, kus on meeldivalt rahulik rütm ja kus piisavalt palju vaadata. Meie vaatasime olulisema (oma vaatenurgast) ja jätsime tuleviku avastamiseks terve hulga väiksemaid ja suuremaid muuseume (Ajaloo-, muusika-,arheoloogia- rahvakunsti-, telekomi-, kunsti- ja moodsa kunsti muuseum), mille läbikäimiseks oleks paari lisapäeva vaja.  

Pildid
1. Nidarose katedraali ees
2. Sadamas
3. Vana puusilla peal, selja taga väike Veneetsia
4. Lillesild