12. päev (20.07)

 12.    Päev (20.07)

 Bergen – Lärdal
Kokku läbisõit 195 km

TUNNELITE PÄEV

 Kohe alguseks nii palju infot, et tänasest 195 km läbisõidust veetsime tunnelites 72 km ja kokku oli tunneleid 40, millest pikim, maailma pikim tunnel 24,5 km. Peaaegu kolmandik teest maa all- selline kuradikese tunne tekib kohe ja õhtul oli esimene asi kontrollida, et ega sarvenukikesed pole kasvama hakanud. Aga alustaks päeva algusest.
Nagu eile lubatud, täna magasime une täis (mis meie juures tähendab ärkamist peale kümmet). Siis eilse päeva memuaaride kirjutamine ja blogisse üles laadimine, hommikohv, mis täna piirdus ainult võileibadega ja kella üheks olime nii kaugel, et võis hakata ärasõidu peale mõtlema. Et paar järgmist päeva tõenäoliselt mõnes parklas, siis ka veepaagid täis ja peldik tühjaks ning kella kahest olime seal maal, et nina Oslo poole. Eesmärgiks jõuda nii kaugele kui sõita viitsib. Kilomeeter kilomeetri  järel ilusat Norramaad, mis järjest tavalisemaks muutumas. Kui fjordides olid valdavalt järsud kivikaljud, siis mida enam sisemaa poole, seda laugemaks mäenõlvad muutusid ja seda rohelisemaks läks vaatepilt. Maastik hakkas mingil määral meenutama Alpi maastikku.  Samas sekka siiski järske kaljusid ja kõrgelt kaljudelt kukkuvaid mägijõgesid, nii et vaatepilt jätkuvalt majesteetne.  Kui olime juba 150 km sõitmud, sattusime järsku mägiküla juurde, mille kaldal suur kruisilaev ankrus. Pilt oli sedavõrd imelik, et sundis esimeses parklas peatust tegema ja asja uurima. Ja tõsi, sõitsime ju mööda pikima fjordi, Sognefjordi kallast, mis ulatub tervenisti 204 km sisemaale ja pole mingi ime, et oma arust täiesti sisemaal kohtad ookeanilaeva. Tegu polnud muidugi mingi esimese suurusjärgu kruiisikaga, aga suure laevaga ikkagi. Et juba seisma sai jäädud, sai natuke lähemalt ka kaarti ja ümbruskonda kirjeldavat kirjandust uuritud ja avastasin, et päris lähedal on veel üks laialdaselt tuntud vaatamisväärsus, Aurlandsfjellet. Teekond üle platoo, millelt avaneb maagiline vaade ümbrusele ja mille tipus puidust ja terasest vaateplatvorm, mis ulatub 30 meetri ulatuses kaljust eemale, all 600 meetrit tühja õhku. Kõige lihtsam võimalus Aurlandsfjelletisse saada, oleks otsetee Aurlandi külast kuni Laerdeni külani. Vahemärkusena nii palju, et 2000 aastal sai samade külade vahel valmis maailma pikim tunnel, pikkusega 24,5 km ja olles 1000 m sügavusel mäe sees.
Vaadates täpsemalt Autorouti, oli näha, et alates Aurlandist oli tee eriti kurviline ja vastavalt mida suuremaks teekonna ekraanil tegime ja mida täpsemaks kurvide pilt muutus, seda kaamemaks muutus Mare nägu. Et asi tundus vaatamist väärt olema, siis hoobilt ma käsi ei tõstnud ja väikse diskussiooni tulemusena jõudsime mõlemaid pooli rahuldava tulemuseni, et sõidame läbi tunneli Laerdalisse, jätame maja kuhugi parklasse või bensukasse ja sõidame ilma majata üles. Laerdalist selle pärast, et kaardil tundus Laerdalist minev tee selgelt sirgem olema. Ja et mitte vastu õhtut hakata üles mäkke laveerima, otsustasime ööseks Laerdalisse jääda ja hommikul üles mäkke sõita. Asi otsustatud ja edasi tunnelitesse. Ees olid ootamas tänase päeva 2 pikimat tunnelit, esimene 11,5 km ja teine 24,5 km. Kui veel mõned päevad tagasi, Trondheimist alla hakates tulema, olid esimesed pikemad tunnelid, millel pikkust paari kilomeetri juures, ahistavad, siis tänane päev algas kohe mitme järjestikkuse 2-3 km-se tunneliga, nii et peale paaritunnist sõitu polnud enam mingit vahet, kas sõidad tunnelis või päevavalguses. Väike erand oli küll see 24,5 km pikkune. See ikka kohe tundus pikk. Sõidad ja sõidad, aga otsa pole näha. Esimest korda nägin, et mõnes tunnelis on peatumiskohad sisse ehitatud. Iga 5 km tagant olid suured koopad, mille laiust võis olla paarikümne meetri jagu ja pikkust paar korda rohkem, nii et silma järgi paar rekkat oleks saanud vabalt tee ääres seisma jääda ning seda mõlemal pool teed. Tegime ka ühe tunnelipeatuse, et mõned kiired pildid teha. Laerdalis parkisime auto kesklinna, infotahvli kõrvale ja ööseks siia ka jäime. Huvitav see, et küla kõik suuremad platsid olid kaunistatud liiklusmärkidega, mis keelasid karavanide öise parkimise. Et kohe küla ääres oli suur kämpa, siis ju kämpa omanik oli tõsiselt vaeva näinud. Väike jalutuskäik linna, mõned pildid ja üritaks magama minna. Arvestades, et on reede õhtu ja kindlasti külas mingid pidustused ja arvestades, et meie maja on keskmiselt suure rahavaste liikumise tee ääres, saab näha olema, kuidas öö möödub.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et päev oli hilise startimisega sõidupäev ja sõidetud sai ainult 195 km. Maastik piisavalt huvitav, aga kuidagi harjumuspäraseks juba muutunud. Vaja on midagi tõeliselt ilusat ja võimast, et taas silmad suureks läheks. Õnneks üks selline võimalus on silmapiiril ja homme täpsemalt, et kuidas siis 600 meetri kõrgusel maa ja taeva vahel olemine on. 

Pildid:

1. Teeäärne hotell

2. Mägikosk 

3. Laerdali küla

4. Õhtune magustoit Laerdalis

5. Vaade magamistoa aknast