7. päev

7.    Päev (15.07)

 Molde - Andalsnes

Kokku läbisõit 87 km

ESIMENE TÕELINE EMOTSIOONIDE PÄEV

Kohe alustuseks nii palju, et tänane päev on võtnud sõnatuks. Nii palju ilusaid emotsioone, et raske tänast päeva sõnadesse panna. Eriti veel fakt, et sõitmise asemel möödus oluline osa päevast pilvepiiril ja oma jalgadel, ehk et tegime läbi väikse mägimatka, mis lõpus muutus rohkem küll alpinismiks kui matkamiseks ja meie mõlema julgused said suuremal või vähemal määral proovile pandud. Õhtu lõppes igatahes sellega, et  Mare kraamis sügavkülmast kaelakarbonaadiviilud välja ja mässis selle ümber hüppeliigese. Lisaks leidsime Andalsneses Hollandi sõbra.
Aga kõigest järjekorras.

Tänast päeva tuleks alustada sellest, et kuidas keegi magas. Et öömaja oli kiirtee ja lennujaama vahel, siis päris mõnusaks seda ööd nimetada ei saa. Mina kirjutasin kella poole kaheni blogi ja Mare magas. Hommikul ta küll väitis, et uni olevat tal lünklik olnud ja poolikuks jäänud, aga võin kihla vedada, et kella poole üheteistkümnest, kui ta teki alla puges, kuni poole kaheni, kui mina magama läksin, magas ta nagu kott. Tegelikult usun, et veel kauem, sest möödakimavad autod hoidsid mind uinumast veel paar tundi ja minu arust ta magas sügavalt. Kui ma ise ükskord uinusin, oli vist varajane hommik käes ja õige pea maandus esimene lennuk, mis poole tunni pärast üle pea taas Oslo poole startis. Kodus peaks üle kontrollima, mis kell Moldest esimene lennuk stardib, siis saaks nats rohkem aimu, et palju sel öösel ikka magada sai. Mare muidugi väitis, et mingit lennukit pole maandunudki – nii palju siis tema ärkvelolekust. Aga peamine see, et hommikul ärgates oli suht väljapuhanud tunne ja järjekordne ilus päev võis alata.
Hommik venis kuidagi pikaks ja voodist saime välja alles peale kümmet (pigem võiks öelda, et enne ühteteist, aga see selline tehniline küsimus rohkem, et kas kell on kümme läbi või kell pole veel üksteist).
Hommikusöök venis ka kuidagi pikaks ja sõiduvalmis saime napilt enne keskpäeva. Aga et sõita polnud palju, siis liikuma hakkamisega väga ei pingutanud ka. Et esialgne ajakava ja plaan on prügikastis, ning et ainuke oluline tähis on 29. juuli hommik, mil peame Kapellskäris olema, siis liigume täpselt nii, nagu tuju ja viitsimist on. Aga tundub, et mida vähem sõidad ja rohkem seisad (kas siis kuskil parklas, vaatamisplatsil või öömajaparklas), seda rohkem näed. Seda kinnitab ka tänane 78 kilomeetrine läbisõit ja selle reisi vaieldamatult parim emotsioon
Moldest natuke väljas oli selle päeva esimene praamisõit, kus väike konflikt tekkis piletimüüjaga, kes ilma küsimata müüs meile üle 10 meetrise auto pileti. 10 meetrit on piir, millest algab veoauto ja pilet poole kallim. Asi lõppes sellega, et piletimees ajas sõbra ka kuskilt välja, leidsid mõõdulindi ja mõõtsid meie auto üle. Tulemuseks 10,4 meetrit ja tema võidukas grimass selle peale, et küll ma teid karavanimehi tean.  Pedant selline, nagu saaks ta selle pealt mingit preemiat, et meile täie rauaga keerab ja rekka praamipileti müüb. Aga et teoreetiliselt tal õigus, siis pole meil kobiseda midagi. Sõit kestis 15 minutit ja suure solvumise peale ei läinud autost väljagi.
Praami pealt edasi Andalsnesi liikudes sai ilusaid pilte ahmitud nii paremalt kui ka vasakult ja kuna alles teine päev fjordides, siis iga uus hetk üllatas iluga. Raske aru saada, kuidas ühte kohta on nii palju erinevaid pinnavorme kokku kuhjatud. Taas kord peab mainima, et sõites ootas iga kurvi tagant uus vaatepilt ja raudselt oli see ilusam kui just läbitu.
Andalsnesesse jõudsime pealelõunal, parkisime oma karavani raudteejaama äärsesse parklasse ja otseteed infopunkti uurima, et kus siin need kuulsad matkarajad asuvad. Et infopunkti töötaja oli natuke mornim kui keskmine eesti teenindaja, siis ühekordse tülitamisega asi ei piirdunud ja käisime teda ikka mitu korda tüütamas(oli nõus joonistama matkaraja alguse 10 eurosele kaardile, mida me aga kuidagi osta ei tahtnud). Lõpuks saime ikka selgeks, et külast algab matkarada, mille läbimiseks kulub vähemalt 5 tundi ja meie peaksime sõitma autoga ümber mäe ja siis viimased mõnisada meetrit jala minema. Siis jõuaksime mäetippu, kust avanevat võrratu vaade kogu ümbrusele. Et suurtes piirides saime juba ise ka aru, et mida teha mägimatkaja tunde kätte saamiseks, siis kiresti autosse riideid vahetama ja teele.
Tagasin auto juurde jõudes leidsime enda kõrvalt Hollandi numbriga karavani ja õige pea ka selle omaniku – pensionärist Hollandi automatkaja. Sattusime juttuhoogu ja saime teada, et tema ei ööbi kunagi kämpingus ja seda isegi sellistes maades, nagu Bulgaari ja Rumeenia. Ja et meie kõrvale ta ennast öömajale sätibki. Mees oli mõned aastad tagasi ka Eestis käinud ja kiitis Eesti elu-olu taevani. Etteruttavalt veel nii palju, et ka meie jäime samasse parklasse ja naabrimehega saime õhtul veel pikemalt rääkida. Aga tagasi tema rändamise juurde Eestis, siis tõega üllatas, palju ta Eestist teadis. Ainuke asi, mis tal Eestis ei meeldinud, olid mornid näod maapoodides. Ja tegelikult tervikuna Eesti inimeste morn olek. Võrdles meid rootslastega – need pidid ka sellised tujutud ja mornid olema.
Et olime otsustanud, et jätame käru parklasse ja sõidame autoga üles mäkke, kust siis oma jalgsimatka alustame, haakisime auto käru küljest  lahti ja hakkasime vaikselt liikuma. Nägin silmanurgast järsku hollandlase kaamet nägu ja kätega vehkimist ja hirmuga tegin äkkpeatuse, et mis nüüd lahti, kas käru voolujuhe jäänud auto külge või midagi sarnast. Hollandi onu sibas siis meie juurde, et kuulge, te unustasite käru maha. Nalja nabani, kui selgitasin, et läheme autoga üles ja pärast tuleme kärule järele.
Nii et siis mägimatkale. Eelnevalt olime kokku leppinud, et võtame kõige kergema raja ja vastavalt ka riietusime. Isegi matkasaapaid ei pannud jalga, vaid pehme tallaga jooksutossud. Etteruttavalt võin öelda, et see oli päeva kõige suurem möödapanek ja selle tulemusena jäi mäetipp vallutama.
Sõitsime siis autoga mööda kitserada üles, aeg ajalt üksikuid lambaid tee pealt ära ajades ning jõudsime ühte parklasse, kus juba mõned matkajate autod ees. Infotahvlilt lugesime, et matkaradu 3 tüüpi: Esimesed on rohelised, mis natuke keerulisemad kui tavaline metsatee, siis sinised, kus ka mõned järsemad nukid ja kus võib isegi käte abi vaja minna, aga jõukohane kõigile, kellel jalad all. Ja viimane siis punane, kus ka käte abi läheb vaja. Otsustasime sinise kasuks, aga kaardilt leidsime, et saab veel kõrgemale sõita ja kõrgemalt matka alustada. Sõitsime veel edasi ja lõpuks kõige viimasesse parklasse välja, kus avastasime, et ainult üks punane rada ongi sealt algamas ja viib see otse mäe tippu. Et algus tundus lihtne ja nauditav, hakkasime siis matkama. Alguses Mare ees ja mina järel, siis läksin mina ette ja Mare järel ning tõesti, rada oli natuke raskema matkaraja moodi. Mingil hetkel aga hakkas domineerima kivi ja astuda tuli mitte enam kindla raja peal vaid kivide peal ja aeg ajalt ka sikk-sakk mööda kiviastmeid. Ühel hetkel vaatas Mare alla ja kangestus, tema julgus sai otsa. Oli roninud ilma allavaatamata ja siis polnud nagu viga midagi. Kui aga alla vaatas ja pea püstloodis seina nägi, olid põlved nõrgad ja ots ringi pööratud. Ainuke mure, et alla on raskem minna. Aga alla ta minema hakkas. Mina otsustasin selle mäe ikka vallutada. Kuna 2/3 oli ronitud ja jäi mingi sadakond meetrit veel, siis tundus asi lihtne olevat ja üles ma hakkasin minema. Veidi ronitud, kadus loodus täiega ja mäesein muutus päris järsuks ja mis veel hullem, ronimisrada kitsaks ja järjest pikemaid samme tuli teha, et jalga korralikult järgmise kivinukile saaks. Et suur fotokakolakas kõlkus kaelas, muutis see ronimise raskemaks ja esimest korda sain aru, et pehme tallaga jooksutoss ei ole ikka õige jalats sellises olukorras. Aru ei saa, kuidas inimene võib nii loll olla. Endal korralikud jäiga tallaga matkasaapad kaasas, aga matkama(ronima) minnes paneb jooksutossud jalga. Loodetavasti järgmine kord olen targem.
Lõpp oli praktiliselt käeulatuses, vaid mingi paarkümmend meetrit veel tõusta, kui minugi julgus otsa sai. Mõistus sai tunnete üle võidu, et riskimine võib kurvalt lõppeda ja mägi, nagu merigi, nalja ei mõista.
Nii et alla hakkasin minagi ronima. Ja kui üles tulles polnud väga palju käsi vajagi, siis allatulek on keerulisem ja käsi otsis pidevalt kivinukkidelt tuge.
Alla jõudes sai veel lumel mõned pildid- ja kerge lumesõda teha, kopsud puhast mäeõhku täis tõmmatud, mõned vapustavad vaated veel endasse salvestatud ja tagasitee Andalsnesesse võis alata.
Tagasi jõudes otsustasime, et ei liigu me kuskile ja magame samas parklas. Sõbrad hollandlased tervitasid ka meie mõtet ja taas kuulasime pool tundi nende reisimistest ning mõne sõna saime vahele öelda ka enda tegemistest. Hollandi onu ütles, et reisivad nad igal aastal ja kuna on pensionärid, siis reisi pikkuse pärast väga muretsema ei pea. Ei tea, kas sain päris õieti aru, aga minu meelest onu mainis, et igal aastal on nad reisil umbes 10 nädalat. Tore.
Õhtusöögiks praekartulid ja grillvorstid ning et Mare oli alpinismiga jalale natuke haiget teinud, siis läks ka sügavkülmast lihaviilud kompressina käiku. Etteruttavalt võib öelda, et järgmisel hommikul oli paistetus tagasi andnud ja käia ta jälle sai.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et taas reisi ilusaim päev. Sõitu sai vähe, aga selle eest tehtud midagi sellist, mida kodus kunagi ei saa – sai mäkke ronitud. Kellele see meeldis rohkem, kellele vähem, aga vapustav kogemus igal juhul ja vaatepildid, mis avanevad kaljunõlval kõikudes, on hoopis teise tähendusega kui need, mis autoaknast paistavad.
Homme siis ootab meid Norra kõige suurem turistimagnet – TROLLITEE. 50 km mägiteed Andalsnesest 

Pildid:
1.  Trolliga Andalsnese külas
2. Loodusvaated Andalsneses
3. Pilt mägironija asukohast
4. Lumine hetk peale mägironimise lõpetamist
5. Hetk jõe kaldal
6. Öömaja parkla Andalsnese