19. päev (27.07)

19. Päev (27.07.)

Stockholm
Kokku läbisõit autoga 25 km, rattaga 12 km

STOCKHOLMI ESIMENE PÄEV

Kell taas kord 8.20-ks helisema, et varakult linna jõuaks ja päevast maksimaalselt palju võtta saaks, aga proovi sa puhkuse ajal nii vara tõusta. Mina panin kella kinni ja magasin rahulikult edasi. Enne üheksat ärkas Mare südametunnistus ja ta ise ka selle peale ning köögis algas nõude kolin pihta.
Oma hommikutoimetused saime valmis kümneks, nii et täpselt kell kümme sõitsime kämpa väravast välja. Klaarale andsime käsu meid kesklinna viia ja sinna meid ta juhatama ka hakkas. Mingi poolteist kilti enne sihtkohta jõudmist keerasime auto kõrvaltänavasse, panime tunnise parkimiskviitungi aknale ja ise ratastega kesklinna poole edasi. Tunnise selle pärast, et oleks võinud ka ilma parkida, kes seal äärelinnas kontrollimas käib. Aga hiljuti lugesin mingit Pulleritsu tsitaati, et Rootsis on saanud harjumuseks üksteise peale kaevata ja kuna olime elumaja all, siis küll mõni agar Rootsi pensionär oleks aknast märganud, et mingid jõmmid tulid, parkisid auto ja sõitsid ratastega edasi. Ja igavusest oleks parkimiskontrolli kohale kutsunud. Nüüd aga nägi, et kõigepealt mindi piletiautomaadi juurde, osteti parkimispilet ja pandi see esiaknale.
Et suur tee, millelt maha keerasime, viis otse kesklinna, polnud muud muret kui edasi liikuda. Juba mitmendat korda pean mainima, et Rootsi on jalgratturite maa (eks neid ole Euroopas rohkemgi). Jalgrattateed kõikide suuremate tänavate ääres ja väiksematel tänavatel autojuhid lihtsalt arvestavad jalgratturitega. Isegi selle peale ei pahandata (signaalitata), kui nende eest punase tulega üle sõidad ja autot pidurdama sunnid.Kodus oleks mõne vihasema juhi käest kolakat saanud sellise asja eest.
 Algselt oli plaanis, et sõidame kuningalossi suunas ja võtame alustuseks kuningalossi ära ning siis vaatame edasi, et kuhu jõuame. Olles juba mingi kilomeetri ratastega kesklinna poole liikunud, hakkasid suunaviidad näitama Kungsholmeni peale. Ja meie muidugi märkide järgi sõitma. Kui olime juba raudteejaamast mööda sõitnud ja suund kiskus nagu valele poole, kesklinnast eemale, sai hädapidurit tõmmata ja kiiresti kaart välja. Ega polnudki pikalt vaja kaarti vaadata, et Kungsholmen ei ole Kunliga, mis tähendab kuningat. Egas midagi, ots kiirelt ringi ja kuna erinevaid kirikutornide tippe ja kesklinnale omaseid hoonete tippe (raekoda nt) paistis kaugele, võtsime suuna neile ja õige pea olime jalakäijate tänaval, mis viis otse kuninga palee juurde. Aga et terve jalakäijate tänav oli täis suveniiri poode, siis edasiliikumine oli tõeliselt aeglane ja peatusterohke. Aga sai  seegi takistus ületatud ja veidi enne kahtteist olime kuningapalee ees. Mare teadis, et kas kell 12 või üks peaks olema vahtkonna vahetus ja et mõni minut oli kaheteistkümnest puudu, siis kiiruga lossi hoovi. Jõudsime täpselt parajaks ajaks, et kohad veel suhteliselt headesse asupaikadesse seada ja end valmis seada, kui esimesed orkestrirütmid nurga tagant kajama hakkasid. Kogu vahtkonna vahetuse protseduur koos armee puhkpilliorkestri kontserdiga kestis kokku umbes 45 minutit ja kujutas endast päris hästi lavastatud musikaalset etendust. Kindlast soovitaks seda vaatama minna. Kui ilm vähegi normaalne, on etendus väärt vaatamist.
Vahtkonna vahetus vaadatud, ostsime piletid kuningapaleesse. 150 Sekki, millega saad külastada palee eluruume(sisuliselt neljast palee hoonest saab läbi käia peaaegu et kaks), kuniglike regaaliate näitust sügaval keldrikorrusel(Palee varakamber), Tre kronori muuseumi, mis kirjeldab kuningapalee ajalugu ja erinevaid palee hooneid läbi ajaloo ning neljandaks antiiginäitust, mis vanim ja üks paremaid antiiginäitusi kogu Euroopas-
Vedas meil sellega, et täpselt kell üks algas giidiga varakambri tuur, kell kaks tuur lossi eluruumides ja kell kolm Tre kronori muuseumis, nii et võtsime end giidi sappa ja muuseumidesse. Etteruttavalt nii palju, et kuna giidide tuurid kestsid umbes 45 minutit, siis regaaliate muuseumi jaoks oli sellest küllalt, lossi eluruumide jaoks aga selgelt vähe. Giidiga käisime olulisemad ruumid läbi ja siis oma käe peal uuesti. Nii et tegelikult kulus lossi vaatamiseks julgelt poolteist tundi ja natuke enamgi. Selle tõttu aga kella kolmesele Tre Kronori muuseumi giidi tuurile ei jõudnudki. Aga polnud ka suurt hullu, selle sai hiljem oma käe peal läbi käia ja usun, et kõik olulise ka teada saime.
Kui natuke täpsemalt muuseumidest, siis:
Kuningliku regaalia muuseum.
Muuseumi on koondatud viimase 500 aasta kõik kuningate ja kuningannade kroonid, valitsussauad, riigimõõgad jms asjad. Lisaks viimane olemasolev kuninga kroonimise riietus, ordenid ja ka suur hõbedast ristimisvann, mida viimati kasutati printsess Viktoria lapse ristimisel. Ilusad asjad kõik ja kindlasti hindamatult kallid. Võimas vaatepilt kui kuld ja loendamatud kalliskivid sätendavad väikeste prožektorite valguskiirtes. Kui aga mõelda, et kõik see on saadud talupoegade ja tööliste verega, siis..., tundub muidugi kommunistliku mölana, aga milleks see kõik. Aga eks see oma aja märk oli, nagu kogu monarhia ja sellega kaasnev võim ja luksus, nii et tundkem rõõmu selle üle, et tänasel päeval saame selliseid kunstiteoseid kalli raha eest vaadata.
Regaaliad saime kolmveerand tunniga vaadatud ja edasi lossi eluruumidesse. Peab kohe mainima, et tegelikult on palee tegutsev riiklik institutsioon ja mitte muuseum. Ametlikult on küll palee  kuninga residentsiks, kuid tegelikkuses elab kuningas alates 1982 aastas Drottningholmi lossis. Küll aga võtab kuningas aeg ajalt teisi kuninglikke päid seal vastu ning ka teised riigipead peatuvad kuningapalees. Lisaks antakse kuningapalees kätte Nobeli preemiaid. Viimastest külalistest, kes kuningapalees  peatusid, võib nimetada Walesi printsi ja Soome presidenti. Kui riigipead või kuninglikud kõrgused palees peatuvad, on külaliste pool kinni. Kõik piiravad köied ja tolmukatted eemaldatakse, vaibad rullitakse lahti ning tubadesse tuuakse telekad. Tegelikult võibki nähtud lossiosa jagada pooleks. Üks pool on juba ajalooliselt lossi külaliste eluruumiks ja on seda siiani. Teine pool on olnud alati kuningate ja kuningannade eluruumideks. Lisaks ruumid ametlikeks vastuvõttudeks, autasustamisteks, bankettideks ning ruumid valvuritele ja ihukaitsjatele. Pikemalt kirjeldama ei hakka, aga palee on väärt, et sellega tutvuda. Võimas ja suursugune igatahes, luksuslikkusest rääkimata.
Nii et kui külaliste osa kasutatakse ka hotellina eriti tähtsate isikute majutamiseks, siis kuningate eluruumide poolt kasutatakse tänapäeval üksikute kuninglike ja riiklike vastuvõttude korraldamiseks.
Edasi Tre kronori muuseumisse, mis kirjeldab lossi kaugemat ajalugu. Loss on alguse saanud kaitsetornist ja seda ümbritsevatest ehitistest ning kungapaleeks ehitamisest Gustav Vasa valitsemise ajal. Loss põles peaaegu täielikult maha 1697 aastal. Selle asemel püstitati uus ja uhke palee, mis saanud erinevate ajastute eripärasid arvestades ja erinevate kuningate valitsemiste ajal hulgaliselt moderniseerimisi.
Lisaks saab Tre Kronori muuseumis näha erinevaid detaile, mis jäid tulekahju ajal tulest puutumata ning samuti hulgaliselt väikseid asju, mis tänapäeva arheoloogilistel väljakaevamistel leitud.
Ja lõpuks antiigmuuseumisse. Tegu vanima Euroopas tegutseva antiigimuuseumiga, mille algust dateeritakse  1794 aastaga, mil see avati Gustav III mälestuseks. Gustav III oli atiigihuviline ning ringreisidel Itaaliasse ostnud muuseumidest hulgaliselt antiikseid kujusi kokku, mis ta palee ühte galeriisse paigutas. Peaale kuninga surma avati antiigimuuseum kõigile.
Kolm muuseumit ja kuningapalee läbi käidud ning ka vahtkonna vahetus vaadatud, oli kell juba neli läbi. Nii et praktiliselt terve päev lossis.
Et kõht hakkas endast märku andma, sai mõeldud, et valime mõnusa söögikoha välja ja premeerime end maitsva praega. Kohe kuningapalee kõrvalt algab  jalakäijate tänav, mis kahelt poolt ääristatud erinevate söögikohtadega, nii et valik seinast seina. Aga nagu pahatihti juhtub, kui väga valima hakkad, jääd kõigest ilma. Nii ka meiega. Esimene tundus kallina, teine imelikult tühjana, kolmas oli juba normaalsete hindadega, aga sai mõeldud, et küll leiab parema. Ja nii edasi ühest tänavast välja ja teisest uuesti sisse ning kogu see valimine lõppes sellega, et kell oli juba viis läbi ja mõtekam oli kämpasse sõita ja eilne pajaroog panni peal soojaks lasta. Et päris nälga ei sureks, siis üks kiire hot dog ja ratastega autot otsima. Et väga kaardi järgi ei liikunud, siis ühe tänava võtsime küll valesti ja tegime pisikese ringi, aga ring oli tõesti väike ning preemiaks selle ringi eest, leidsime veel ühe ilusa purskkaevu, mis meenutas Oslo rahvusteatri ees olevat. Paar kiiret pilti ja peagi leidsime ka auto üles.
Kokkuvõtvalt päeva kohta võib öelda, et oli tore päev. Stockholm on kindlasti koht, kus saab väga edukalt rattaga ringi liikuda. Samas on kogu kesklinn piisavalt kompaktne, et see ka jalgsi läbi käia. Meie jõudsime tänase päevaga läbi käia ainult kuningapalee . Lisaks muidugi nägime kesklinna piisavalt palju,kuna liikusime ratastel ning natuke ka kesklinnast kaugemal olevaid tänavaid, mida mööda hommikul linna ja õhtul tagasi auto juurde väntasime.
Homne päev on suhteliselt lahtine hetkel. Tahaks näha ka Vasa muuseumi, aga eks näe, kas viitsib homme hommikul linna sõita või, kui ilm ilus, pühendaks ühe päeva kõrvaöoleva järve ääres päikese võtmisele.

Pildid:
1. Rootsi parlamendihoone
2. Üks sadadest väikestest kujukestest Stockholmi kesklinnas
3.Kuningliku  vahtkonna vahetus
4-5. Üks imearmas purskkaev