Thursday, August 1, 2013

13. Päev - Tagasi koju



XIII Päev
Lahti – Helsingi – Tallinn - Pärnu
Läbisõit 250 km + 12 km ratastel



Taas kord sai kõik plaanid pea peale pööratud ja selle asemel, et homme Helsingiga tutvuda, sõitsime hoopis laevale ja õhtuks olime juba Tallinnas ja  ööseks ka Pärnusse.
Aga alustades hommikust ja järjekorras, siis täna pikalt ei maganud. Juba enne üheksat hakkas päike nii piisavalt kütma, et vaja oli end püsti ajada ja võimalikult palju luuke/aknaid/uksi lahti teha, et veidigi jahedamat õhku tuppa saaks. Juba eile oli temperatuur tõusnud 27 kraadini ja sama tundub ka tänasel päeval juhtuvat. Kiire söök ja kümnest olime juba valmis linnatuurile minema. 
Linnatuur algas küll ühe väikse äpardusega, aga see muutis päeva pigem huvitavamaks. Nimelt pöörasime staadionilt välja sõites rataste ninad mitte linna poole, vaid vastupidises suunas ja hakkasime linnast välja sõitma. Asi poleks hull olnud, kui tee oleks tasane  või allamäge olnud, aga see läks päris järsu nurga all ülespoole. Teine kilomeeter võttis Marel vee nii lahti, et ta otsustas ratta pealt maha tulla ja jala edasi astuda. Olles kaks kilomeetrit läbinud, jõudsime esimese ristteeni ja siis saime nägijateks – risti peal oli teeviit, mis näitas keskusesse ja loomulikult vastassuunas tuldud teega. Egas midagi, pöörasime rattad ringi ja tuldud teed tagasi. See edu muidugi nüüd oli, et kogu tee läks allamäge ja vastupuhuv tuul jahutas mõnusalt keha. Ilma väntamatagi tõusis kiirus üle 40-ne. Ja nii me kesklinna poole veeresime. Nagu tavaks saanud, siis esmajärjekorras turismiinfo poole, et välja uurida, mida vaadata ja kus üldse käia.
Kui päris ausalt, siis ega seal Lahtis eriti midagi teha pole, tüüpiline Soome keskmise suurusega linn, kus ajaloolisi ehitisi praktiliselt ei ole ja kesklinn suht ilmetu. Infost soovitati sadamasse minna – põhilised tegevused ja turisti lõksud pidavat just sadamas olema ja me suundusimegi sadama poole.
Mitte kaugel kesklinnast tõmbas Mare järsku hädapidurid peale. Teele oli jäänud kirbukas ja sealt me ju ometi mööda minna ei saanud. Mare lubas kiiresti üle vaadata ja siis edasi. Kiiresti ta küll tagasi oli, aga mitte selleks, et edasi sõita, vaid selleks, et ka mind sisse vedada. Et tegu polnud mitte tavalise kaltsukaga, vaid mingi päästearmee väljamüügiga, kus riiete osakaal suht väike, siis päris huvitav oli seal asju ja hundasid vaadata. Leidsime paar päris huvitavat asja, aga et olime ratastega, siis väga palju kaasa ei võta. Mul kohe tekkis selline tunne, et tänasel päeval satume siis veel kord ja nii ma vaikselt poest välja suundusin, et uurida, kuhu käruga parkida võimalik oleks. Täpselt nii ka läks ja oma Lahti tuuri lõpetasime just selles samas kirbukas.
Vahepeal aga sadamasse. Sadamasse minnes pead paratamatult ka Sibeliustalost mööda minema, aga et täna laupäeva ja Sibeliustalo avatud ainult esmaspäevast reedeni, siis sinna ei hakanudki minema ja sõitsime otse sadamaalale. Sadam koos ümbritseva pargiga moodustab meeldiva terviku, kus kohalikud aega veedavad või niisama jalutavad. 
Meie sealoleku päeval käis sadamas mingi suurem pidu, nii et tundus, et pool linna on kohal ja naudib ilusat ilma. Rahvamuusikud laulsid, peotantsijad näitasid oma oskusi ja tänavakauplejad proovisid oma kaubale ostjaid leida. Laevadel ja kuival maal olevad restoranid olid umbselt keskealisi ja natuke vanemaid Soomlasi täis, kes võtsid päevast maksimumi. Klõpsutasime mõned pildid, kuulasime veidi muusikat, ostsime liitri herneid ja sõitsime edasi kõrvaolevasse parki. Läheduses on ka linna üks mitmest saadionist ja et kõva kisa oli kosta, otsustasime ka selle kisa allika välja selgitada. Kisa põhjustasid noored sportlased, kes mingit imelikku mängu mängisid. Käes olid neil kaikad ja kaigaste küljes võrkkotid, kuhu siis tennispali suurune pall sisse korjati ja edasi juba vastase väravasse üritati visata. Pikalt ei jälginud, aga reeglid meenutasid kõige rohkem jäähokit. Eks peab välja uurima, mis mänguga tegu. Et võistkondi oli vähemalt 6 ja mängiti kahel väljakul, tundub igatahes popp mäng olevat. Natuke veel pargis jalutamist, mõned pildid basseinide ääres, sõbrunemine partide ja lagledega (eriti just viimastega, kuna need nii ülbed, et lihtsalt ei lähe tee pealt eest. Sina pead neist mööda minema) ning vaikselt auto poole tagasi.
Auto juurde tagasi jõudes „avastasime“, et kirbukas on veel tund aega lahti ja sinna me tagasi sõitsimegi. Osta sai nii mööblit, valgusteid, elektroonikat ja hulgaliselt mänguasju, nii et ühe korraga ei viinud pooltki ostetust autosse. Osa kolast autosse, osa kärusse ja nüüd võis Lahtiga hüvasti jätta.
Edasi Helsingisse ja otsima, kuhu öömajale jääda.
Tee peal aga tekkis mõte, et kas üldse on mõtet ööseks Helsingisse jääda ning et sõidaks õhtuks hoopis Tallinna ja vaataks turisti pilguga õhtust Tallinna vanalinna. Mõeldus tehtud – sõitsime sadamasse ja et laev väljus kahe tunni pärast, siis sinna ka piletid ostsime ja üheksast olime Tallinnas.
Tallinn võttis meid vastu külma ilma uduga, nii et esimene mõte oli,  sõidame kohe edasi ja jätame selle vanalinna mõtte mõneks järgmiseks korraks.
Aga et kohal juba olime ja ka autole leidsime päris kesklinna läheduses hea koha, siis otsustasime siiski kiire tiiru vanalinnale peale teha. Et oli laupäeva õhtu ja vanalinn rahvast pungil, siis meie kiire pilguheit kujunes tegelikult ligi paaritunniliseks jalutuskäiguks.
Meie tähelepanekud (arvestada, et pole aastaid vanalinna jalga saanud)
-          Peale õllekate ja restoranide vanalinnas midagi muud ei ole. Isegi nurgatagustes hoovides olid baarid ja puhvetid ja ka nendele jätkus kliente. Viru ja Raekoja platsi ümbruses on neid eriti palju ja ega seal väga palju vabu kohti näha polnud. Eriti õllekates
-          Ei saa öelda, et me ainukesed eestikeelt rääkivad inimesed vanalinnas olime, aga ega eesti keelt väga palju kuulda ei ole. Hinnaguliselt äkki paar protsenti. Aga selle eest kuuleb kõikvõimalikke keeli
-          Vanalinn on ilus. Midagi sellist naljalt mujal ei leia. Ei räägi siin Euroopa vanadest (suur)linnadest, nagu Praha, Viin, München ja veel mõned, vaid tavalistest Tallinna mõõtu linnadest. Tegelikult on Tallinna vanalinn võrratu ja pole ime, et turistid armastavad seda.
-          Olles vanalinnas 30 aastat tagasi elanud ja teades kõiki nurgataguseid, on üle pika aja vanalinnaga kohtumine tõeline avastuste ja meenutuste retk.
Et väsimust veel ei olnud, otsustasime, et sõidame Pärnusse ning kella ühe paiku Pärnusse ka jõudsime. Homseks on plaanid teada, vaja käru korda teha, asjad autosse toppida ja ilma käruta saarele.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli erakordselt sisutihe päev ja plaanid muutusid iga natukese aja tagant. Hommikul Lahtis, pealelõunal Helsingis, õhtuks Tallinnas ja ööseks veel Pärnusse.

Nii et põhimõtteliselt võiks sellega reisile joone alla tõmmata. Seda küll tervelt poolteist päeva varem kui plaanitud, aga kõik, mis näha tahtsime, ära ka nägime.
Loodetavasti on veel nii palju viitsimist, et mingi kokkuvõte kirjutada, kuhu siis mälestused ja meenutused reisist ning ka mõned faktilised andmed juurde.  

Pildid:
1. Lahti kirbuturg
2. Lahti sadam
3. Lahti sadama laev-restoran
4. Sadama pargiala
5. Sadama pargiala
6. Öine Tallinn