Sunday, July 24, 2011

13. päev (23.07)

 Constanta – Burgas - Tsernomorets
Läbisõit 285 km

BULGAARIASSE JÕUDMISE PÄEV
Hommik algas traditsioonilise kellamänguga. Igal hommikul arvame ärkamise kellaaega ja kes rohkem mööda paneb, see teeb võileivad(või mingi muu hommikusöögi). Reisi esimene pool on minul vist vedanud, et siiani olen ainult kohvi tegemisega piirdunud.Ehk et  kes täpsemalt kellaaega on arvanud, jääb igaühe enda arvata.
Et kiiret polnud kuhugi, polnud vaja ka hommikutoimetustega rutata. Mare kord oli hommikusöök valmis teha ja kuna ta avastas kapist pannkoogijahu, oli hommikusöögi ootus väga magus. Pannkoogid söödud, läks Mare päikest võtma. Mina kribisin mõne rea blogisse ja edasi traditsiooniline jalgratta kummi parandus. Õhukummil juba 3 paika peal ja ei mingit kindlust, et kumm kestaks. Aru ei saa, et mis jama on, aga tagumise ratta kumm terve ei püsi. Oleks veel, et auk samas kohas,. Aga iga kord auk uues kohas. Ehk et probleem peaks olema
väliskummis (kuigi kõik augud on õhukummi selle poole peal, mis vastu velge on). 3 korda olen väliskummi põhjalikult läbi vaadanud ja katsunud, aga ei mingit väljaulatuvat asja väliskummis ei ole. Nii et müstika. Hommikul panin päris uue kummi, aga õhtuks oli ka see katki, nii et homme läheb taas sisekummi paikamiseks ja väliskummi kontrolliks. Kui homme ka mingit naela väliskummist ei leia ja kumm uuesti tühjaks läheb, müün ratta mõnele bulgaarlasele maha.
kella üheks olime jõudnud nii kaugele, et asjad koos ja maja auto küljes ning teekond Bulgaariasse võis alata. Sihtpunkt Klaara tädi mälusse ja oh üllatust, Klaara ärkas ellu ja teavitas meid rõõmsalt, et sõitke kilomeeter otse ja siis paremale. Tundub, et Bulgaariast teab ta kõike ja Nokia ning Autorouti tädid saavad mingiks ajaks puhkust.
 Bulgaaria piir tuli kuidagi kiiresti ja ootamatult. Kohe nii ootamatult, et esimese hooga sattusime sinna ritta, kus mitte EU sitisenid piiri ületavad. Kui mitu autot olid kõrvaltreast mööda tuhisenud ja oli näha, et rida liigub, reastusime ka meie  ringi ja mingi hetke pärast olime pagunitega mehe juures, kes ilmselt meie dokumente tahtis näha.
Ulatasime passid, lootuses, et Rumeeniast väljasõdul on neil poogen, et kes ja millega välja sõidab ja et kindlasti Bulgaaria poolel on tõsisem kontroll. Pagunitega onu tegi grimasse ja nõudis autodokumente kaa. No mis nüüd lahti? Ja siis tahab veel käru pabereid saada ja siis ajab mingit segast juttu (tõenäoliselt) oma emakeeles ja kahtlustan, et tahab mind välja. OK, tema territoorium, teeb mis tahab. Läksin siis välja ja onule järele, kes ringiga ümber maja jalutas ja ukse juurde seisma jäi. Siis jõudis mulle ka kohale, et tegu ikkagi passikontrolliga ja pagunitega onu tahab kindel olla, et meil kärus mõnda Rumeenia mustlast pole. Selles veendunud, anti dokumendid kätte ja märkidest võis aru saada, et kao mu silmist. Tore, istusin autosse, mootor käima ja käik sisse, aga fooris punane tuli. Seisame siis nõutult ja ootame, millal roheline tuli süttib, möödub mitu sekundit ja ei midagi. Kuskilt kaugelt Rumeenia territooriumilt kostus juba signaalitörts, et mis toimub. Kiire pilk ümberringi,  veendumaks, et kõik lähedalolevad pagunikandjad vehivad koos, et lase jalga. Kui punasega, siis punasega, ju see on kohalik komme, mida me lihtsalt ei tea. Kaapisime kiirelt minema, et Bulgaaria poolel tõsisemaks kontrolliks ruttu kohale jõuda, aga Bulgaaria poolel polnudki kedagi. Isegi piiri polnud, piiriehitistest rääkimata. Vaid putka, mis eurod Levideks vahetas ja maanteemaksu korjas.
Nii lühike ongi inimese mälu ja nii tugevad on vanad harjumused. Ka meil oli enne Shengeniga liitumist ju piirikontroll ainult riikki sissesõidul, ehk, et kui Lätti läksid, kontrollis sind Läti piirivalvur ja kui Eestisse tulid, siis Eesti piirivalvur. Nii ka siin. Üks piiripunkt ja vastavalt sellele, mis riiki sa sõidad, see piirivalve sind ka kontrollib. Ehk, et see, kes meid kontrollis, polnud mitte Rumeenia, vaid hoopis Bulggaria piirivalvur.
TERE BULGAARIA

5 eurot kiirteemaksu tasutud ja edasi Burgase poole. Kui Rumeenias olid hullud teed, siis Bulgaarias veel hullemad.  Osaliselt oli asfalt 20 aastat vana ja seda siis igal aastal lapitud, nii et originaalset teekatet suurt enam näha ei olnud, siis tuli jälle mingi lõik, mis ka vana, aga nii sile, nagu oleks täiesti uue teega tegemist ja mis üllatas, see sile asfalt oli vaikne. Ei tea, mis huvitav segu see oli, aga küll oli hea sellel teeosal sõita. Nii vaikne, et kuuled kõrvalistuja mõtteid.
 Enne Varnat läks tee korralikuks, osalt isegi kaherealiseks ning Varna ja Burgase vahel oli juba suht korralik kaherealine tee.
Ja nüüd tähelepanekud liikluse kohta. Mingid Rumeenia Dacia mehed tegid ka Bulgaarias ilma. Lihtsalt venisid tee peal 40-ga ja kõik. Lisaks veel kohalikud, kes oluliselt vanemate sakslaste ja prantslastega liikusid õige veidike kiiremini. Ja siis ülejäänud kohalikud, kellel veidi parem auto. Need sõitsid täpselt nii, nagu neile parasjagu meeldis. Pidev joon oli nagu käsuks, et nüüd tuleb mööda sõita. Pimedates kurvides tehti selliseid möödasõite, et mul jäi suugi lahti. Üks naljamees tegi mulle möödasõidul sellise napika, et kui poleks hoogu maha pidurdanud, oleks kas minu nina läinud või siis vastutulija oma. Mare oli kõrvaistmel nii ametis „roolimisega“, et kui ma midagi talle öelda tahtsin, tuli vastuseks, et ÄRA SEGA. Lubasin talle siis järgmises mänguasjade poes mängurooli ja pedaalid osta, et saaks ka „juhtida“.

Nali naljaks, aga täiesti hullumeelselt sõitsid küll need kohalikud tegelased.
Õnneks ei olnud kurvilisi mägiteid väga palju ja varsti olime Varna ligiduses, kus teed läksid oluliselt paremaks
Ja veel, aru ei saa, mis inimesed Bulgaarias liiklusmärke panevad. Maanteel on reeglina iga risttee ees poole kilomeetri ulatuses 60 märk. Seal, kus eelmisel aastal oli teeremont, on siiani 40 ja möödasõidukeeld ning seda 10 km järjest. Ja kui siis mõni Rumeenia Dacia täpselt natuke aeglasemalt veel sõidab, on eriti tore. Ja kui siis vastutlijad veel vilgutasid, et Politsei teel,  venisimegi kõik Dacia järel kiirusega 37,5 km/h. Kurat seda teab, kus see politsei passib ja sind siis möödasõidu keelu alas ootab. Poolitsei oli loomulikult 30 km kaugusel, aga Bulgaarlased on abivalmid ja juba varakult hakkavad  märku andma. Esimene vilgutas tõesti vist juba mingi 20-25 km enne politseid. Ja kui politseini jõudsime, siis ega need liikluse jälgimisega tegelenud. Neil oli autos niisama hea olla.
Nii palju siis liiklusest, mis toimib, aga seda kuidagi isevoolu teed, et kellel  kapoti all jõudu, see sõidab.
Enne Varnat muutus pilt kardinaalselt ja seda paremuse suunas. Kui millegiga paraleele tuua, siis ehk Egiptuse turismirajoonidega. Kogu rannik on üks suur ehitustanner. Tekkinud on linnad, mida vanematel kaartidel ei eksisteerigi ja kilomeetrite ulatuses näed ainult vastvalminud või ehitatavaid uusi maju. Ja valmis majadest on 90% rendikorterid või hotellid. Võrreldes Rumeenia Musta mere äärse piirkonnaga on Bulgaaria hoopis teine maailm. Nii palju uusehitisi olen vist tõesti ainult Egiptuses, Sharmis näinud. Kõik on uus – majad, teed, kaubanduskeskused ja muu infrastuktuur. Ning kõik need uusehitised on ilusad. Kaugelt näha, et raha armastab seda piirkonda ja seda nii investorite-arendajate kui ka puhkajate oma.
Enam ei üllata ka Eesti reisikorraldajate pakkumised puhkamiseks Bulgaaria kuurortides. Hinnatase on hea,hotellid on tasemel, rannad on puhtad ja korralikud, Must meri on soe ja liivaste randadega ja nüüd ka oma silmaga näinud, et kogu infrastruktuur on igati korralik. Nii et usun, et siia tahaks kindlasti puhkusereisle tulla.
Burgasest edasi näitas Klaara tädi, et sõita on veel 30 km ja mingi kahtlus tekkis, et kas tõesti valisin kämpa nii kaugele Burgaset. Et milleks nii kaugele, aga et siiani polnud ühegi eelnevalt valitud kämpaga alt läinud, siis oli lootus, et ega tänasega teisiti olla saa.  Sõitsime edasi ja kui 3 km enne lõppu käskis Klaara suurelt teelt maha keerata ja mingit sajandivanuse asfaltiga kaetud külateed edasi sõita, tekkis taas kerge nõutus, et kuhu veel. Mare arvas, et jätaks auto seisma ja läheks jala edasi, et näha, kas on üldse teed või tuleb sama teed tagurpidi tagasi tulla. Ja jala oleks pidanud minema muidugi mina. Ja Klaara näitas lõpuni veel 2 km. Tore kaaslane mul küll siin kõrval. Kuna aga suund oli mere poole, siis liikusime vaiksel 1. Käiguga edasi. Tee oli muidugi nii hull, et ka 1. Käik oli kiire, nii et tuli tühikäigu pöörete  ja siduri libistades võimalikult aeglaselt aukudest läbi- või mööda tüürida, et terve käruga kohale jõuda. See kuhu välja jõudsime, üllatas aga täiega ja sai selgeks, milleks eelnevalt just selle kämpa valisin. Kämping asub liivarannal, kusjuures hind sõltub sellest, mitmendas reas su
maja on, ehk et kui lähedal veele. Esimene rida asub täpselt seal, kus  suure lainega veel kuiva jalaga majast välja saab(Äkki suurema lainega isegi ei saa) ja oma maja ei vea sa mitte ise sinna sinna, vaid maja haagitakse traktori külge ja traktor veab su maja liivale. Teine rida on umbes 30-40 m kaugusel veepiirist ja kolmas rida mingi 50 m kaugusel veest. Kirjade järgi on meie maja 2. Reas aga tegelikult vist ikka kolmandas. Nii ligidal veele vähemalt ei ole, et oleks pidanud kõrvalist abi käru liigutamiseks paluma ja majast astume siiski muru peale ja mitte liivale. Aga meri on ikka nii ligidal, et kohe imelik.
Kämpa ise on vana, vist enne 2. Maailmasõda ehitatud, vähemalt need ruumid, kus saab pesat ja oma ihu kergendada. Ja sooja vett ka vist ei pidavat olema. Aga kuna sellest kämpast on vist oluliselt rohkem kirjutada kui tänase õhtuga näha sai, et kes siin elavad ja kuidas nad elavad, siis sellest juba homme pikemalt. Seda enam, et homme oleme terve päeva siin ja Sofia poole ülehomme hommikul.


PILDID:
1. Bulgaaria külaelu
2. Tüüpiline uusarendus Varna ja Burgase lähistel
3. Kämping Tsernomoretsi külas
4. Õhtu rannas
5. Õhtusöögiks eurone vein ja puuviljad

No comments:

Post a Comment