Žiri - Veneetsia
Läbisõit 229 km
Läbisõit 229 km
Kuna pererahvas on varajane, ei sobinud ka meil väga kaua magada ja nii võtsimegi end kokku ja olime 9 paiku juba jalul. Kohvi ja võileivad ootasid, nii et kiirelt saime kõhu täis. Natuke veel jutuajamist, kuhjaga vastastikke viisakusavaldusi ja võisime asuda Veneetsia poole teele.
Lisaks sai enne sõidu alustamist ka katuseluugi teibile mõned uued kihid peale tõmmata, et võimaliku vihma korral kodu ikka kuiv oleks. Etteruttavalt öeldes, oli see väga õige tegu ja järgmise öö saime jälle vihma kaela. Seda korda küll ilma mureta, et kuskilt midagi sisse tilguks. Et Veneetsiasse oli umbes 2,5-3 tunni tee, siis mängisime oma reisiplaani ringi ja otsustasime, et sõidame otse kämpasse, paneme käru paika ja kohe Veneetsiasse. Pool päeva ja terve õhtu oli ees, nii et selle ajaga peaks Veneetsiast pildi ette saama küll. Kuna ise seal kolm korda käinud, siis põhilised turistimagnetid teada ja niisama aega raisata pole vaja. Sellega hoiaks ühe päeva kokku ja mine tea, kus hiljem kauem tahaks olla. Nii et käru kiiresti kämpasse ja Veneetsiasse.
Auto saime ilusasti kesklinna parklasse panna (28 eurot päev), laevapilet ostetud ja püha Markuse väljakule sõidetud, kust siis edasine jalgsimatk pihta hakkas.
Veneetsia on ka midagi sellist, mida peab oma silmaga nägema ja seda õhustikku ise nuusutama, et aru saada, millega tegu. Seda, kus käisime ja mida nägime, pole mõtet ümber kirjutama hakata, sest jutt läheks tõesti pikaks.
Veneetsiat võiks tänasel päeval võrrelda Las Vegasega, hoolimata sellest, et üks on sajanditevanune linn ja teine täiesti uus. Tänasel päeval on mõlema põhiline funktsioon rahva lõbustamine ja rahvalt raha ärakorjamine. Kumbki linnadest ei täida tegelikult linna funktsiooni – oma linna inimeste teenindamist, vaid külastajate teenindamist. Kogu linna infrastruktuur on selle heaks tööle pandud, et sissesõitnud inimesed saaksid siin hästi tunda ja oma säästudest võimalikult suure osa siia jätaks. Ma arvan, et ma ei eksi kui väidan, et kõigist maailma linnadest on just Veneetsias kõige rohkem suveniirimüüjaid. Kogu linn on neid täis ja mitte ainult ainult kesklinna osa vaid ka täiesti nurgatagused kohad, kesklinnast kaugemates piirkondades. Ise ostsime oma nänni just ühest sellisest nurgatagusest poekesest. Kaup sama, mis kesklinnas, hinnad aga kolmandik odavamad. Nii et tasub ka kesklinnast kaugemale minna.
Põhimõtteliselt võis päeva kolmeks jaotada: Esimene, ehk turistimagnetitega tutvumine, milleks põhiliselt püha Markuse väljak ja katedraal ning miljonid suveniiripoed ja putkad, mis eriti Marele rõõmu pakkusid ja välikohvikud, kus ma elu kallima õlle sain juua. Teine, ehk jalutamine ümbritsevatel kitsastel tänavatel, kus turism on teisejärguline. Ja kolmas, tagasitee, mis võttis oodatust kauem aega ja nõudis omajagu jalavaeva.
Püha Markuse katedraal on üks Euroopa ilusamaid ehitisi kohe kindlasti ja mitte ainult ilusam, vaid ka rikkalikum. Esimest korda nägin seda maja nüüd ka seestpoolt ja hoolimata oma tumedusest ja süngusest, oli see ikka võimas, eriti kalliskivide ja kullaga kaetud altari tagune seinaosa, kus suuri kalliskive rohkem kui inimmõistus ette suudab kujutada. Eks ajaloos oli Veneetsia rikas riik, mis võis seda endale lubada.
Püha Markuse väljak võttis Mare igatahes nii sõnatuks, et esimesed 5 minutit ta lihtsalt seisis (kui aus olla, siis ikka mõned 30 cm pikkused sammud tegi) ja ahmis seda vaadet sisse. Kogu see vaade on piisavalt võimas ja suursugune, et suu lahti vaatama jääda. Nii et täiesti tavaline vaatepilt on, et inimesed seisavad, keerutavad ühel kohal ringi ja klõpsutavad valimatult pilte teha.
Jalutasime kesklinnast eemale ja keerasime teadlikult suurematelt tänavatelt, kus turistid voorivad, eemale. Liikusime mööda väiksemaid tänavaid, jõudes aeg-ajalt kohalike kaupmeeste elupaikade tagahoovidesse ja teistesse varjulistematesse paikadesse, kus majade fassaadid ei ole nii korras, kus ukse alused on veest mädanenud ja kus paadid on auklikud ning kus on ka kohalikele mõeldud toidupoekesed. Sootuks teine maailm, võrreldes sellega, mida saad näha loendamatutel väljakutel ja turistide tänavatel.
Poode hakati kinni panema õhtul seitsme paiku. Otsustasime, et jalutame rahulikult tagasi Rooma väljakule, kus auto asub, sööme tee peal ühe pizza ja tõmbame Veneetsia päevale joone allla. Aga ega see nii lihtsalt läinud. Et kaarti meil polnud(kaardi ja teejuhi oli keegi meist autosse jätnud), orienteerusime põhiliselt kahe asja järgi: esiteks kõhutunne ja teiseks teiste turistide liikumise järgi. Seadsime sammud õigesse suunda ja liikusime otse. Kui otse ei saanud, pöörasime paremale või vasakule ja hiljem pöörasime vastupidises suunas, ehk et loogiliselt oleksime pidanud liikuma otsesuunas. Kui olime ligi tund aega kõmpinud, avastasime ühe nurga tagant, et taamal paistab jälle Püha Markuse väljak, ehk et
olime vaikselt, aga järjekindlalt liikunud ringsuunas. Pöörasime uuesti nina õigesse suunda ja uuesti teele, et poole tunni pärast avastada, et ega me ikka väga palju oma sihtkohale lähemale pole jõudnud. Ei jäänud muud üle kui et laeva peale minna ja lasta ennast kohale viia. Kaks peatust enne lõppu aga arvas Mare, et enne lõppu võiks siiski maha minna ja ühe pizza teeäärses kohvikus süüa ja et lõpuni ainult kaks laevapeatust, pole pikalt jala vaja enam käia. Aga ka see osutus valeks arvestuseks. Esimesest kohvikust jalutasime rahulikult mööda, teises polnud vabu kohti, kolmandas ei antud pizzat ja neljas lihtsalt ei meeldinud. Niimoodi jalutades olime aga jõudnud agulisse ja taas lootusetult ära eksinud. 100 m meist eespool kõndis üks seljakotiga rännumees, kaart peos ja tundus, et mees orienteerub vabalt. Et ta liikus suures plaanis samas suunas, oli kindlus olemas, et mees läheb kas rongijaama või bussile ja meil pole muud muret kui tal sabas püsida. 
Ühel hetkel oli aga seljakott kadunud, nagu poleks teda olemas olnudki ja me taas hädas. Kohalikud suunasid meid uuesti õigesse suunda, aga et ühe tänava pikkus on keskmiselt 100 m, siis mõne tänava pärast olime jälle ummikus. Kohalike abiga lõpuks ikka õigesse kohta välja jõudsime ja et nälg hakkas silmanägemist juba võtma, siis esimest aknaaugust pizzalõigud endale ka võtsime. Esimene nälg kustutatud ja viimased sammud parkimismajani tehtud, leidsime ka oma auto 10-lt korruselt üles ja tagasi kämpasse, et kogu seda Veneetsiat rahulikult edasi seedida.
Kämpa oli täpselt Veneetsia Marco Polo lennujaama aia taga ja mitte selle poole, kus on hooned, vaid selle poole, millest lennukid üles stardivad, nii et seda mürinat seal ikka oli. Aga et päev oli olnud
väsitav ja eurone vein ka enne magamaminekut ilusasti tühjaks tehtud, ei häirinud lennukid kohe mitte üks raas. Esimene lennuk, mida kuulsin, oli poole üheksane Frankfurdi lennuk järgmise päeva hommikul.
Lisaks sai enne sõidu alustamist ka katuseluugi teibile mõned uued kihid peale tõmmata, et võimaliku vihma korral kodu ikka kuiv oleks. Etteruttavalt öeldes, oli see väga õige tegu ja järgmise öö saime jälle vihma kaela. Seda korda küll ilma mureta, et kuskilt midagi sisse tilguks. Et Veneetsiasse oli umbes 2,5-3 tunni tee, siis mängisime oma reisiplaani ringi ja otsustasime, et sõidame otse kämpasse, paneme käru paika ja kohe Veneetsiasse. Pool päeva ja terve õhtu oli ees, nii et selle ajaga peaks Veneetsiast pildi ette saama küll. Kuna ise seal kolm korda käinud, siis põhilised turistimagnetid teada ja niisama aega raisata pole vaja. Sellega hoiaks ühe päeva kokku ja mine tea, kus hiljem kauem tahaks olla. Nii et käru kiiresti kämpasse ja Veneetsiasse.Auto saime ilusasti kesklinna parklasse panna (28 eurot päev), laevapilet ostetud ja püha Markuse väljakule sõidetud, kust siis edasine jalgsimatk pihta hakkas.
Veneetsia on ka midagi sellist, mida peab oma silmaga nägema ja seda õhustikku ise nuusutama, et aru saada, millega tegu. Seda, kus käisime ja mida nägime, pole mõtet ümber kirjutama hakata, sest jutt läheks tõesti pikaks.
Veneetsiat võiks tänasel päeval võrrelda Las Vegasega, hoolimata sellest, et üks on sajanditevanune linn ja teine täiesti uus. Tänasel päeval on mõlema põhiline funktsioon rahva lõbustamine ja rahvalt raha ärakorjamine. Kumbki linnadest ei täida tegelikult linna funktsiooni – oma linna inimeste teenindamist, vaid külastajate teenindamist. Kogu linna infrastruktuur on selle heaks tööle pandud, et sissesõitnud inimesed saaksid siin hästi tunda ja oma säästudest võimalikult suure osa siia jätaks. Ma arvan, et ma ei eksi kui väidan, et kõigist maailma linnadest on just Veneetsias kõige rohkem suveniirimüüjaid. Kogu linn on neid täis ja mitte ainult ainult kesklinna osa vaid ka täiesti nurgatagused kohad, kesklinnast kaugemates piirkondades. Ise ostsime oma nänni just ühest sellisest nurgatagusest poekesest. Kaup sama, mis kesklinnas, hinnad aga kolmandik odavamad. Nii et tasub ka kesklinnast kaugemale minna.
Põhimõtteliselt võis päeva kolmeks jaotada: Esimene, ehk turistimagnetitega tutvumine, milleks põhiliselt püha Markuse väljak ja katedraal ning miljonid suveniiripoed ja putkad, mis eriti Marele rõõmu pakkusid ja välikohvikud, kus ma elu kallima õlle sain juua. Teine, ehk jalutamine ümbritsevatel kitsastel tänavatel, kus turism on teisejärguline. Ja kolmas, tagasitee, mis võttis oodatust kauem aega ja nõudis omajagu jalavaeva.
Püha Markuse katedraal on üks Euroopa ilusamaid ehitisi kohe kindlasti ja mitte ainult ilusam, vaid ka rikkalikum. Esimest korda nägin seda maja nüüd ka seestpoolt ja hoolimata oma tumedusest ja süngusest, oli see ikka võimas, eriti kalliskivide ja kullaga kaetud altari tagune seinaosa, kus suuri kalliskive rohkem kui inimmõistus ette suudab kujutada. Eks ajaloos oli Veneetsia rikas riik, mis võis seda endale lubada.
Püha Markuse väljak võttis Mare igatahes nii sõnatuks, et esimesed 5 minutit ta lihtsalt seisis (kui aus olla, siis ikka mõned 30 cm pikkused sammud tegi) ja ahmis seda vaadet sisse. Kogu see vaade on piisavalt võimas ja suursugune, et suu lahti vaatama jääda. Nii et täiesti tavaline vaatepilt on, et inimesed seisavad, keerutavad ühel kohal ringi ja klõpsutavad valimatult pilte teha.
Jalutasime kesklinnast eemale ja keerasime teadlikult suurematelt tänavatelt, kus turistid voorivad, eemale. Liikusime mööda väiksemaid tänavaid, jõudes aeg-ajalt kohalike kaupmeeste elupaikade tagahoovidesse ja teistesse varjulistematesse paikadesse, kus majade fassaadid ei ole nii korras, kus ukse alused on veest mädanenud ja kus paadid on auklikud ning kus on ka kohalikele mõeldud toidupoekesed. Sootuks teine maailm, võrreldes sellega, mida saad näha loendamatutel väljakutel ja turistide tänavatel.
Poode hakati kinni panema õhtul seitsme paiku. Otsustasime, et jalutame rahulikult tagasi Rooma väljakule, kus auto asub, sööme tee peal ühe pizza ja tõmbame Veneetsia päevale joone allla. Aga ega see nii lihtsalt läinud. Et kaarti meil polnud(kaardi ja teejuhi oli keegi meist autosse jätnud), orienteerusime põhiliselt kahe asja järgi: esiteks kõhutunne ja teiseks teiste turistide liikumise järgi. Seadsime sammud õigesse suunda ja liikusime otse. Kui otse ei saanud, pöörasime paremale või vasakule ja hiljem pöörasime vastupidises suunas, ehk et loogiliselt oleksime pidanud liikuma otsesuunas. Kui olime ligi tund aega kõmpinud, avastasime ühe nurga tagant, et taamal paistab jälle Püha Markuse väljak, ehk et
olime vaikselt, aga järjekindlalt liikunud ringsuunas. Pöörasime uuesti nina õigesse suunda ja uuesti teele, et poole tunni pärast avastada, et ega me ikka väga palju oma sihtkohale lähemale pole jõudnud. Ei jäänud muud üle kui et laeva peale minna ja lasta ennast kohale viia. Kaks peatust enne lõppu aga arvas Mare, et enne lõppu võiks siiski maha minna ja ühe pizza teeäärses kohvikus süüa ja et lõpuni ainult kaks laevapeatust, pole pikalt jala vaja enam käia. Aga ka see osutus valeks arvestuseks. Esimesest kohvikust jalutasime rahulikult mööda, teises polnud vabu kohti, kolmandas ei antud pizzat ja neljas lihtsalt ei meeldinud. Niimoodi jalutades olime aga jõudnud agulisse ja taas lootusetult ära eksinud. 100 m meist eespool kõndis üks seljakotiga rännumees, kaart peos ja tundus, et mees orienteerub vabalt. Et ta liikus suures plaanis samas suunas, oli kindlus olemas, et mees läheb kas rongijaama või bussile ja meil pole muud muret kui tal sabas püsida. 
Ühel hetkel oli aga seljakott kadunud, nagu poleks teda olemas olnudki ja me taas hädas. Kohalikud suunasid meid uuesti õigesse suunda, aga et ühe tänava pikkus on keskmiselt 100 m, siis mõne tänava pärast olime jälle ummikus. Kohalike abiga lõpuks ikka õigesse kohta välja jõudsime ja et nälg hakkas silmanägemist juba võtma, siis esimest aknaaugust pizzalõigud endale ka võtsime. Esimene nälg kustutatud ja viimased sammud parkimismajani tehtud, leidsime ka oma auto 10-lt korruselt üles ja tagasi kämpasse, et kogu seda Veneetsiat rahulikult edasi seedida. Kämpa oli täpselt Veneetsia Marco Polo lennujaama aia taga ja mitte selle poole, kus on hooned, vaid selle poole, millest lennukid üles stardivad, nii et seda mürinat seal ikka oli. Aga et päev oli olnud
väsitav ja eurone vein ka enne magamaminekut ilusasti tühjaks tehtud, ei häirinud lennukid kohe mitte üks raas. Esimene lennuk, mida kuulsin, oli poole üheksane Frankfurdi lennuk järgmise päeva hommikul. PILDID:
1. Veneetsia parkla katuselt
2. Püha Markuse väljakul
2. Püha Markuse väljakul
3. Ühe kanali ääres
4. Kõrvaltänav
5. Kõrvaltänav, vol.2
6. Gondlimehed tööl
7. Üks paljudest maskipoodidest
No comments:
Post a Comment