Hommikusöök, mis hotelli taset arvestades oli väga tagasihoidlik, kiirelt söödud, oli hommikul esimeseks ülesandeks leida infopunkt, kust linna kaardi saaks. Hotellis seda ei olnud (mis on taas väga imelik) ja ega hotelli adminni käest väga palju infot ka ei saanud, et mida teha ja kuhu minna. Nii et arvuti lahti ja Kaliningradi infopunkti asukohta otsima. Kalininingradi enda lehelt saime vajaliku aadressi ja navi juhendamisel liikuma. Kohale jõudes aga mingit infopunkti ei leidnud. Tegu oli Kalingradi draamateatri aadressiga. Uuesti netist otsides leidsime ka teise aadressi, Võidu väljak 1, kus see ka reaalselt asus.
Kogemused on õpetanud, et alati on kõige õigem võtta alustuseks üks giidiga bussituur, mis kõik olulisemad paigad läbi sõidab. Ja kui midagi arusaamatuks jääb või kuhugi pikemalt tahad sisse minna, siis saab seda hiljem juba oma käe peal teha.
Infopunktist pakuti välja 2 võimalust: inglisekeelne audiogiidiga tuur, mis kestab 2 tundi ja elusa giidiga venekeelne tuur, mis kestab 3 tundi. Kuna mõlemad saame ka vene keelega piisavalt hästi hakkama, siis valisime viimase. Etteruttavalt võib aga öelda, et parem oleks olnud vist audiogiid. 2 giidi, kes kaasas olid, rääkisid küll palju, aga vaikselt, segaselt ja natuke teemast mööda. Nii et ega giidide jutust väga palju aru saanud.
Aga Kaliningradist natuke täpsemalt. Juba eile õhtul, hoolimata pimedaga saabumisest, üllatas Kalingradi laiad teed, ilusad fassaadid, uued hooned ja üldine puhtus. Midagi, mis ei lähe üldise vene eluga kokku. Tegelik põhjus selles, et eelmisel aastal toimusid Venemaal jalgpalli MM ja 4 mängu ka Kalingradis. Selle tarvis ehitati Kalingradi läbiva Pregolya jõe luhale uhke staadion, mis algselt pidi mahutama 45 tuh. pealtvaatajat, aga mis rahapuudusel ehitati kolmandiku võrra väiksem.
Ja kuna selline sündmus toimus ja oodata oli hulgaliselt väliskülalisi, siis tehti korda ka linna need osad, kuhu oli oodata arvukalt turiste. Aga et tegu Venemaaga ja vajadusega võõrastele hea mulje jätta, siis mindi kohati absurdini. Kui öelda sõna "Potjomkini küla", siis paljudele pole rohkem vaja selgitada. Olles näinud kogu seda asja Sochis olümpiamängude ajal, kuidas vanad majad maha lammutati ja uued peale ehitati, kuidas vajadusest 2x laiemad teed ehitati, kuidas Sochi ja ümbritevate külade juurde kiirraudtee veeti, siis siin on toimunud natuke sarnane asi. Küll väiksemas mahus, aga siiski.
Hea näide on Lenini prospekti (n.ö. linna peatänav)ääres olevad 50-ndatel ehitatud majad (Hrušhtšovkad). Arhitektuuri üliõpilastele anti ülesanne, teha majad ilusaks. Mis siis tehti, Majadele ehitati uus fassaad, lisati tornikesed jms, nagu vanadel saksa majadel kombeks. Kui siis kohalikud hakkasid peaaegu et mässama, et tehke meil parem veevärk majas korda, mitte ärge ehitage vanale majale tornikesi peale, oli vastus konkreetne. See, mis seespool, on teie mure. Ja nii paljude asjadega. Ja kuna Jalgpalli MM sai läbi, siis tõmmati rahakraanid kinni ja mis sel hetkel pooleli jäi, see on nii tänase päevani.
Teine asi, millega Kalingradlased saavad uhkustada, on Kaliningradi ülikool. Asi nimelt selles, et Kaliningradi ülikool on kõige vanem ülikool praeguse Venemaa territooriumil.
Veel on linnas 7 väravat (ajaloolilselt oli neid 9), mis säilitanud oma ajaloolise välimuse ja millel kõikide saksakeelsed nimetused (Brandenburgi-, Sackheimi-,Friedlandi-, Rosgarten-, Attack- ja Kuninga värav), Võimas administratiivhoone, mis täna on Balti laevastiku peakorter ja vana börsihoone ning ongi kõik. Midagi muud vana Kalingradi järgi jäänud ei ole. On küll üksikud väiksemad majad ja elamud, aga sisuliselt kogu linn on uus. Sellel ka oma põhjus, mis võib isegi tõsi olla. Peale Königsbergi ülevõtmist 1946 aastal sisuliselt kogu rahvastik, kes sinna selleks hetkeks oli veel jäänud, küüditati ja asemele toodi sadu tuhandeid etnilisi venelasi. Eks esimesed aastad või pigem aastakümned kulusid koristustöödele (tehnikat ei olnud ja kõik tehti käsitsi) ja algselt oli isegi mingi plaan olnud, et osaliselt linn taastada, aga sm. Kossõgin olevat öelnud, et seda linna ei taasta ja ka olemasolevad ajaloolised hooned tuleb maha lammutada, kaasaarvatud Königsbergi katedraal. Õnneks siiski nii hulluks asi ei läinud, aga fakt on, et vanast Königsbergist praktiliselt midagi järgi ei ole.Mida küll Kaliningradlaste kasuks peab ütlema, on tõsiasi, et nad tahavad olla Venemaa erooplased ja peavad ennast eurooplasteks. Eks see paljus ka tõsi ole, eriti, mis puudutab puhtust ja korda. Isegi liiklus on täiesti teine, kui suurel Venemaal, meenutades meile pigem Soomet, kui et Venemaad. Keegi ei kihuta, keegi ei närvitse ja jalakäijaid lastakse igal pool üle tee.
Aga veel Kalingradi vaatamisväärsustest.
Villade rajoon
See on midagi, mida tasub vaadata. Kaliningradlased ise nimetavad seda Amalienau rajooniks. Seal võib näha uhkeid ja veel uhkemaid 19 sajandi ja 20 sajandi alguse Saksa ja Preisi stiilis villasid. Kuigi saksa ajal olid seal väga ranged piirangud villade ehitamise kohta (majal võib olla 2 korrust + mansardkorrus, igasse ruumi pidi paistma päevavalgus ja veel mitmeid, mida ei suutnud meelde jätta), on villad siiski kõik omanäolised ja uhked. Viimase 10 aastaga on rajoon saanud täiesti uue ilme, kui enamus vanu hooneid on restaureeritud ja palju uusi juurde ehitatud. Kusjuures uued on oma arhitektuurilt sarnased vanadele villadele ja paiguti rasku aru saada, kas tegu restaureeritud vana või uusehitisega.Olles nende villade vahel, unustad hetkeks, et ei ole mitte mõnes Saksamaa või Austria ajaloolises rikaste linnajaos, vaid Venemaal.Igatahes väga hea ja ilusa mulje jättis.
Maailma Ookeani muuseum
See on ka koht, kus võid end rahulikult pooleks või enamaks päevaks ära unustada.
Pikki sadamakaid seisavad erinevad laevad, millesse saab sisse, lisaks ekspositsioonid sadamahoonetes, pühendatud maailmamere sügavustule ja ajaloolistele avastustele, Arktika ekspeditsioonidele ja kosmose vallutamisele ning paljule muule, mis seotud mere ja teadusega. Lisaks natuke militaarteemat, mis tundub kohustuslik olevat igas venemaa muuseumis. Aga sellest homse päeva kirjelduses.
Õhtupoolikul leidsime ühe megasuure ehituspoe ja veendusime, et kui meie ehituspoodides on viimase aastaga hinnatase oluliselt langenud, siis võrreldes Venemaaga on langemisruumi veel küllaga. Ei hakka rääkima kohaliku tootjate toodangust, kus korraliku täispuidust ukse saad alates 50 euroga kätte, vaid ka samadest kaubamärkidest, mis meiegi poodides olemas.
Aga tänast päeva kokku võttes - sai palju ringi sõita, näha suurt osa Kaliningradist ja veenduda, et linnapildi ja arhitektuuri mõttes pole siin väga vaadata midagi.
Pildid:
1. 50-ndate Hruštšovka, millel fassaad muudetud saksapäraseks
2. Brandenburgi väravad
3. Üks paljudest villadest
No comments:
Post a Comment