Monday, August 19, 2019

Kaliningradi autoreis - 3. päev, Svetlogorsk

Eile õhtul tekkis mõte, et kuna Kaliningradis pole suurt midagi enam teha, võiks kuskile välja sõita. Valik, kas Baltiisk või Svetlogorsk. Baltiisk on sisuliselt kinnine linn olnud ja tänasel päeval turistidele avatud vaid osaliselt. Mingi info kohaselt küll enamus linna avatud, aga samas keegi teadis rääkida, et vaja mingi sissepääsuluba saada. Nii et kindluse ja lihtsuse mõttes otsustasime sõita Svetlogorskisse. Eelmisest Kaliningradi reisist veel meeles, et Svetlogorsk oli ilus koht juba 15 a tagasi. On ju Svetlogorsk olnud kuurortlinn nii saksa ajal kui ka hilisemal vene ajal. Kui õieti mäletan, oli Svetlogorskis, endise nimega  Rauchen ka üks Luftwaffe suurtest taastuskeskustest. Ning kas mitte natsisaksa teine mees, Herman Göring ise ei puhanud seal.
Päev aga algas Maailma Ookeani Muuseumiga (nimetame seda meremuuseumiks).
Muuseum kujutab endast sadamakai ala, kai ääres seisvate laevadega ja kaldapealsete ehitistega, kus erinevad püsiekspositsioonid.
Laevadest saab näha:


Kalatraaler - Ennesõjaaegne kalalaev, mis valmistatud Saksamaal ja sõjajärgselt antud Venemaale.
Laeva pikkus 38 m: Sellel laeval on päris tähtis roll olnud läbi sõjajärgse ajaloo, olles üks esimesi suuremaid traalereid, mis pani alusele avamere kalapüügile Kaliningradis. Lisaks on laev olnud Kaliningradi merekooli üks peamisi õppelaevasid. Laev oli ka teatud mõttes teaduse tegemise baasiks, kus töötati välja uued standardid kala püüdmisel, -säilitamisel ja -töötlemisel.
 Jäämurdja "Krassin" - Üks esimesi Vene jäämurdjaid, valmistatud 1917, mis tegi avastusreide Arktika vetes. 20. saj esimese poole üks võimsamaid laevu kogu maailmas. Laev, mis aitas sõja ajal suuri kaubakonvoisid läbi Põhja Jäämere vedada.
Uurimislaev "Vitjaz" - Vist üks kuulsamaid uurimislaevu maailmas. Laeva pardal on töötanud teadlased 50-st N-Liidu ülikoolist  ja 20-st erinevast riigist. Laev on teinud üle 65 teaduslikku ekspeditsiooni üle terve maailma, uurides ookeanisügavuste saladusi. Maailma sügaivama koha, Mariani sügaviku, täpse sügavuse on mõõtnud just see laev. Ka see laev on valmistatud Saksamaal ja antud sõjajärgselt reparatsiooni korras Venemaale.
Vitjaz on rekonstrueeritud muuseumiks ja laevaruumid on muudetud muuseumisaalideks, kus näeb ülevaadet paljude mereekspeditsioonide kohta ja palju infot Arktika avastamisest.
 Allveelaev "B413" - DiiselLaev-tuletorn"Irben" - Esimene tsaariaegne laev-tuletorn, mis algselt (1810 ) seisis Soome lahes Sgt Peterburgi lähistel. 1853 viidi see Kolka lahte, kus Riia laht ühineb Läänemerega. Balti mere erinevates kohtades on see laev seisnud kuni oma teenistuse lõpuni.




allveelaev, mis on täiesti muutmata kujul avatud külastamiseks. 
Uurimislaev "Kosmonavt Viktor Patsaev" - Venemaa kosmoseagentuuri käsutuses olnud uurimislaev, mis pidas sidet kosmoseobjektidega. Ainuke omataoline kogu maailmas.
Et kogu ekspositsioon läbi käia, tuleks võtta terve päev ja kui tahaks ka olemasolevasse infosse süveneda, siis päevast ei piisagi.
Lisaks kai ääres seisvatele laevadele on seal ka kaldapealsed ekspositsioonid. Huvitavamateks ehk meresügavuste uurimiseks mõeldud erineva suuruse ja sukeldusvõimega batüskaafid. Ka see, millega käid Titanicu vrakki uurimas.
Meil kulus meremuuseumis umbes 3,5 tundi ja selle ajaga jõudsime läbi käia 2 laeva ja 2 kaldapealset hoonet. Külastasime laevadest uurimislaeva Vitjaz ja allvelaaeva B-413. Vitjazi just sellel oleva ekspositsiooni pärast ja allvaelaeva selle erilisuse ja autentsuse pärast.
Svetlogorskil on selles mõttes hästi läinud, et suuri lahinguid seal ei olnud ja linna vana arhitektuur on säilinud. Loomulikult on sinna ehitatud nõukogude ajal juurde suuri ja veel suuremaid üleliidulisi sanatooriume, kuid suures piirdes on linn säilitanud vana kuurortlinna hõngu ning silmapiirini ulatuva liivaranna. Ja muidugi lõputu rida merevaigu müügipunkte. Väike jalutuskäik rannas, väike jalutuskäik rannapromenaadil ja lõunasöök esimeses ettejuhtuvas söögikohas, mis osutus vist linna kõige hullemaks (subjektiivne arvamus). Et hinnad olid 2-4 eurot prae kohta, tekkis küll väike imestus, et kas siin linnas ongi selline hinnatase, aga kui praed lauale toodi, oli asi selge. Praad meenutas kangesti töölissöökla toitu 30 a tagasi. Nii palju küll oli, et prae juures oli tükk salatilehte ja toodi nuga ning kahvel. Igatahes välimus oli küll natuke kahtlane. Maitsega nii hull ei olnud, kannatas isegi süüa. Väike nostalgialaks igal juhul.
Svetlogorskis veel üks juhtum, mis liigitub rubriiki "Võimalik vaid Venemaal". tahtsime ühes kohvikus kohvi ja koogikese süüa. Tellisime letist ära (kohvikus oli eraldi lett kaasa ostmiseks) ja lootsime, et kõik korras. Tüdruk hakkas koogitükki karpi pakendama, mille peale palusin tal koogitükk taldrikule panna, et sööme väljas ära. Teenindajal läksid silmad punni, et nii küll ei saa, peate lauda istuma ja ootama, kuni teenindaja tuleb. Samas oli kohviku ees lauad, kus võisid niisama istuda ja kohvi juua. Mis seal ikka, ostsime siis sama kohviku väljas olevast letist natuke teistsugused koogid ja saime sama kohviku ees olevate laudade taga süües oma suhkruportsu kätte.
Mis veel Svetlogorskist meelde jäi. Peatumise keelu märk on nõrganärvilistele ja kui seal veel sõiduki teisaldamise lisatahvel all, siis peab selle märgi taga peatuma ja parkima.
Svetlogorskisse sõiduga nägi ka ehedat vene külaelu. Või õigemini seda, mis külaelust järgi on jäänud. Vanad sõjaeelsed hooned on enamus varemetes, pooled majad külades on maha jäetud, enamus väga halvas seisus ja vaid tõesti  mõni üksik natuke paremas olukorras. Aga üldmulje Vene külaelust on ikka masendav. Meie mõistes korras aeda ei näinud ühtegi. Muruniiduk on siin mail tundmatu tööriist. Hoovid on täis kõikvõimalikku kola, alates vanadest põllutööriistadest kuni lennuki rakettideni välja. Ja külade tänavad, neid ei suuda kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema. 100 aastat vanad või veel vanemad telliskivisillutisega teed on auku vajunud. Kiirus üle 30 km/h tähendaks juba autole surma. Samas on uued asfaltteed väga heas korras. Paiguti 4 realised teed on suhteliselt siledad  ja hästi sõidetavad. Ainuke häda on jaburate kiiruspiirangutega. Ei hakka rääkima valgete siltidega küladest, kus kiirus on veel 40 km/h peale alla tõmmatud, vaid ka täiesti normaalsel hea nähtavusega teel on lambist pandud 50 märk ja radar selle taga. Kõige naljakam oli uus neljarealine kiirendus- ja aeglustusradadega teelõik, mis annab igati kiirtee mõõdu välja. seal oli täies pikkuses kiirusepiirang 70 km/h. Vaatad ja imestad.
Tagasi Kaliningradi jõudsime õhtul peale seitset. Eile oli mingi mõte, et läheme õhtul Katedraali orelikontserti kuulama, aga mõtteks see jäigi. Kuna kontsert algas kell kuus, siis olime lihtsalt hiljaks jäänud. Kuna aega oli, siis astusime kõrvalolevasse kaubanduskeskusesse sisse, et kohaliku kaubavalikuga tutvuda. Üldiselt võib öelda, et mingist kaubapuudusest Venemaal rääkida ei saa. Kõik on olemas ja sortiment lai, nagu ühes suures suppermarketis olema peab ja hinnatase normaalne. Ei hakka muidugi rääkima alkoholist, see teada, et venes odav. Õllepudeli saab kätte alla 50 sendi ja viinapudeli 2-3 euroga (seda ei oska kommenteerida, kas selline viin ka juua kannatab). Kala on kolmandiku jagu kallim, vähemalt lõhelised. Kuigi olid ka mingid soodustooted, mis hinnatasemelt meie kalahindadega sarnased.Liha ja vorstitooted suht sarnaste hindadega. Samuti juust ja piim. Aga mis selgelt odavam, on pagaritooted ja leib-sai. Mõned asjad (magusad saiakesed) isegi kuni poole võrra.
Aga väga üldistades võib öelda, et hinnatase meiega päris sarnane..
Kui tänane päev lühidalt kokku võtta, sai sõita linnast välja ja näha ka seda elu, mis suurlinna külastades nägemata jääb.
Otsustasime, et homme hommikul sööme hommikusöögi ära ja hakkame tagasi liikuma. tagasi küll selle mööndusega, et sõidame Kalingradist Poola ja sealt Leedu kaudu tagasi.

Pildid:
Uurimislaev "Vitjaz"
Allveelaev B-413
Batüskaaf
Svetlogorski üks sümbolitest - Päikesekell rannas

No comments:

Post a Comment