Kaliningradi autoreis - 4 päev, Kaliningradist Poola

Et juba Kaliningradis olime, ehk et hulk maad maha sõidetud, leidsime, et pole mõtet sama teed tagasi sõita, vaid teeme väikese ringi ja sõidame tagasi Poola-Leedu kaudu.
Lisaks Sovetskile, mille kaudu Kalingradi oblastisse sisenesime, saab piiri ületada veel 6 piiripunkti kaudu:
Niida poolsaare piiripunkt
Chernyshevskoe piiripunkti kaudu, mis kõige otsem tee Valgevenesse ja Venemaale
Goldapi piiripunkt, mille kaudu saab Poola kirdeossa
Bagrationovski piiripunkt, mille kaudu saab kõige otsemat teed Varssavisse
Ning päris Kalingradi oblasti edalanurgas kaks piiripunkti, Novoselovo ja Gronovo, mis viivad Gdanskisse ja edasi põhja Saksamaale.
Kasutasime oma loogikat, et kindlasti on suur liiklusvoog Venemaa poole ja Chernyshevskoe piiripunktis võib palju vene autosid ees olla. Sama ka Bagrationovski punktis, mille kaudu liigub põhiline autodevoog Euroopasse. Ja sama ka Gdanski suunaga. Ehk et tõenäoliselt on kõige väiksem liiklus Goldapi piiripunktis. Ja et sealt kaudu ka kõige otsem tee Augustowisse ja Suwalkisse, mille kaudu tagasi sõidame, siis valik langes just Goldapi piiripunktile.
Aga eksisime. Etteruttavalt võib öelda, et piiri ületamiseks kulus kokku natuke üle nelja tunni. Võimalik, et sama aeg oleks kulunud ka mõnes teises piiriületuses, aga paar oludega kursis olevat kohalikku väitsid, et poolakad kontrollivad meelega hästi aeglaselt. Seda oli ka tunda järjekorra liikumisest, mis lihtsalt seisis paigal. Et autode järjekorras oli julgelt 2/3 autodest vanad VW Passatid, millel vist 90 liitrine kütusepaak, oli selge, et enamus piiril ootajatest on professionaalsed kütusevedajad. Ning sellest ka järjekorrad piiril.

Vahele ka natuke teekonnast Kalingradist piirile. Kaliningradist läheb Chernyahovski poole välja uus renoveeritud neljarealine kiirtee, kus lubatud isegi 110 km/h sõita. Ja seda päris pikalt, kuni Talpaki külani, kus üks tee pöörab üles Sovetskisse ja teine siis Chernyahovskisse ja edasi Vilniuse-Minski suunas. Kokku ligi 50 km väga head teed. Talpakist edasi läks tee palju venepärasemaks - kitsas, kurviline, üles-alla ja iga natukese aja tagant valge sildiga küla. Aga vähemalt asfalt oli suhteliselt hea ja mingeid suuri auke asfaldis polnud. Erandiks mõned külad, kus oli säilitatud 150 aastane kivisillutisega tee, millel üle 30 km/h kiirus oleks autole väga valus olnud. Aga suures plaanis oli tee täiesti sõidetav. Seda järgmised 60 km, kuni Gusevi linnani, kus pöörasime Goldapi piiripunkti poole. Edasi läks tee kitsaks ja veel kurvilisemaks. Aga sõita sai ja kuna liiklust praktiliselt polnud, ei tundunudki see kitsas tee väga ehmatav.

Aga ehmatav oli kõik see, mis jäi teest vasakule ja paremale. Ehmatav pole küll kõige õigem sõna, pigem võiks öelda, et masendav või midagi sellist. Elu maal on lihtsalt välja surnud. Külades on enamus maju tühjad või sellises seisus, et raske uskuda, et keegi sees elaks. Harva nägid mõnda põldu, mis oleks haritud. Mõne üksiku erandiga, olid hoovid võssa kasvanud ja mõne üksiku külamaja juures oli ka inimesi näha. Ja isegi ühte lehmakarja nägime, nii paarikümnepealist. Kahju vaadata, kuidas elu maal on välja surnud. Ei ole küll uurinud, mis alusel ja kuidas toimub maa müük või kellele maa üldse kuulub, aga usun, et maa müügil on piirangud (eriti välismaalastele) ja see võib üheks põhjuseks olla, miks maal midagi ei toimu.
Lõpuks siis piiril. Esimene pilk tundus lootustandev, paarkümmend poola Passatit ja mõni Leedu numbriga auto järjekorras ning kõrval kümmekond vene numbriga autot, mis oma reas oma tempoga edasi liikusid. Aga see oli esimene pilk ja lootus kiireks piiriületuseks. Kui vene numbritega järjekord natukegi liikus, siis EL-i järjekord väga aeglaselt. Kiruti Poola piirivalvet, kes aeglaselt töötab. Ja tundus see tõsi olevat. Vene poolt lasti välja ainult nii palju, kui poolakas vastu võttis ja eriti palju vastu ei võetud. Läks aega, mis läks, aga lõpuks avanes tõkkepuu ka meie ees ja saime Vene poole pealt välja. Poola piiril toimis kõik täpselt vastupidi, EL-i autode järjekord liikus 3x kiiremini kui teine ja poole tunniga olime Poolas.
Algselt plaanisime Augustowis mõnda ehitusmaterjalide poodi inspekteerida (terrassi ehitus käsil ja üht-teist vaja juurde osta) ja siis kas Augustowis või Suwalkis öömajale jääda. Olin juba enne Bookingus märganud, et kogu piirkonnas pole ühtegi vaba tuba, aga kuna see tundus ilmvõimatu, arvasin, et mingi tarkvara viga, mis näitab kõiki hotelle fully booked. Et Augustowis suuri

ehitusmaterjalipoode pole, sõitsime otse Suwalkisse, et seal OBIs ringi vaadata ning seal ka öömaja otsida. OBIs saime, mida olimegi otsinud ja edasi öömaja otsima. Esimene hotell - 0, teine samuti ja ka kolmandas kõik välja müüdud. Tuli välja, et piirkonnas mingi suur festival ja ongi nii, et kõik hotellid/motellid/hostelid viimseni välja müüdud. Mis seal ikka, sõidame edasi ja vaatame, kuhu välja jõuame. Ju mõni motell ikka ette jääb. Jõudsime praktiliselt Kaunaseni välja, kui esimese motelli, mille vahetus lähetuses polnud rekkamehi meelitavat striptiisi reklaami, leidsime ja öömajale saime jääda.

Kui päev lühidalt kokku võtta, siis sai Kalingradi oblast läänest itta läbitud, nähtud mõnda linna ja külaelu seda osa, mis kunagisest ilust järele on jäänud. Ehk et praktiliselt väljasurnud maaelu. Istutud üle 4 tunni piiril ja otsitud Poolas tulutult öömaja. Positiivse poole pealt on hea näha, kuidas Poola areneb. Kuidas teid ehitatakse ja kuidas maal elu käib. Põllud on hooldatud ja maal käib tõsine töö.

Pildid:
Meie hotell Kaliningradi kaluri külas
Huvitav poeke hotelli akende vastas
Nostalgialaks 1. Kali suure kaubasnduskeskuse ukse taga
Nostalgialaks 2. Gaseeritud vee automaat Svetlogorskis