KOREA reis - VII päev - Busani ümbrust avastamas

Tänane plaan on natuke linnast välja sõita. Eelneva info põhjal soovitati Taejongdae Cliffed Coast läbi käia. Taejongdae Cliffed Coast on üks Busani elanike lemmikkohtades, kus aktiivsem jalutuskäik ette võtta. Linna lähedal ja saab mõõduka koormuse kätte.
Kella üheksast sõime hommikust ja kohe ka liikuma. 

Vahemärkusena hotelli hommikusöögist. Kui eelnevalt kirjutasin, et hotell asub 50 m kaugusel raudteejaamast, et hästi mugav oli kohvritega hotelli ja hiljem hotellist raudteejaama liikuda. Aga eks hotelli valikul mängis oma rolli ka fakt, et hommikusöök oli hinna sees. Etteruttavalt võib öelda, et 4 hommikusööki kannatasime ära, aga viiendat enam poleks. Meenutas see natuke odavat töölissööklat, kus sajad inimesed korraga söövad. Esiteks seisad väikeses järjekorras, et taldrik kätte saada ja igast potist midagi taldrikule saaks, siis seisad järjekorras, et saia röstida ja lõpuks veel järjekorras, et kohvi saada. Ning siis otsid veel vaba lauda ning võib juhtuda, et vaba lauda polegi. Siis valid mõne laua välja, kus inimene paistab varsti lõpetavat ja seisad oma kandikuga selle laua kõrval, kuni eelnev sööja lõptab.. Söök iseenesest oli söödav, aga suht üksluine, nii et jah, pikemalt seda sööklat välja poleks kannatanud.

Hommikusöök söödud, liikusime auto juurde, mille olime eile hotellist paarsada meetrit eemale jätnud. Trahvikviitungit kojameeste vahel polnud, nii et autosse, aadress navisse ja liikuma.

Kaljurannikule oli mingi 15 min autosõitu ja auto saime kenasti tasulisse parklasse panna. Võtsime siis suuna infopunkti poole, et kaart võtta ja ehk ka mingid head soovitused saada. Täiesti arusaamatu, et noor mees, kes turisti infos istus, ei rääkinud praktiliselt sõnagi inglise keelt. Mis seal ikka, vähemalt kaardi saime ja seal oli põhiline peale märgitud. 
Teine üllatus saabus siis, kui tahtsime kohaliku lasterongi moodi asjandusele istuda, mis turiste mäkke veab. Rongid täna ei sõida. Mis sest, et on puhkepäev ja rahvas liigub. Nii et siis jala edasi.
Põhimõtteliselt on tegu poolsaarega, mille kaldad on valdavalt püstloodis kaljud. Mööda poolsaare ühte äärt läheb tee üles ja väikese ringina tuleb sama saare poolt ka tagasi. Poolsaarele saab ka laevaga pool tiiru peale teha. Parema vaate huvides oleksin ise eelistanud kaljuseinu vee tasapinnalt laevast vaadata, aga et meri oli veidi laineline, siis Mare keeldus kategooriliselt sadamasse laskumast. Mereäärse inimesena talle lihtsalt kõikuv laev ei meeldi.
Nii et jalgsimatk siis mäest üles ja alla tagasi. Et temperatuur oli uhkelt üle 30 kraadi, siis esimesse vahepunkti, 50 m kõrgemal ja 700 m kaugemal, jõudes, oli särk seljas nii märg, et sõna otseses mõttes võis vett välja väänata. Seal sai natuke konditsioneeritud ruumis jahtutud ja siis järgmised 500 m edasi ja 50 m kõrgemale, kus asus tuletorn ja võimalus nii kõrgemale, tuletorni tippu kui ka alla veepiirile laskuda. Mare jäi kuskile vahepealsesse puhkekohta ootama, Kristi tuletorni kohviku tasandile, meie Mardiga laskusime päris veepiirile, et murdlainetest mõned pildid teha. Põhimõtteliselt 100 m trepist alla ja uuesti üles. Tulemuseks higist läbimärjad riided. Lootuses, et saab kuskil ujuma minna, oli vähemalt käterätik kaasas, nii sai vähemalt keha natuke kuivemaks nühkida. Tõusta oli natuke veel ja järgmise 500 m pärast jõudsime ühte töötavasse buddha templisse. Kiire palvus, mõned fotod ja tagasiteele. Et olime enamust rajast juba läbinud, siis suund parklasse tagasi. Et templist tundus ka üks metsarada sinna suunda minevat, siis valisime metsaraja. Paiguti küll tundus, et rada läheb hoopis üles, võttis metsarada siiski suuna alla ja paiguti ka päris järsult ning lõpuks viis meid täpselt samasse kohta, kus oma ülesronimist alustasime. Et särgid olid kõigil seljas läbimärjad ja pole just suurem mõnu autos märja särgiga istuda, jalutasime mööda teed edasi, et mõnest pisipoest uus T-särk osta, aga taas, ainult söögikohad. Nii et pääsu polnud, tuli märja särgiga autosse istuda. Nii palju küll sai, et poolniiske käterätik selja alla. Et märjana kõige parem olla ei ole, siis suund hotelli tagasi, et pesus ära käia ja kuivad riided selga saaks.

Hotellis kiire riiete vahetus ja uuesti autosse ning Busanist välja, mööda rannikuäärt sõitma. Valisime suvalise asukoha umbes 40 km linnast välja ja mööda rannikäärset teed liikuma. Väga tore on niimoodi vaikselt liikuda ja külaelu näha.
Ühes külas, millest läbi sõitsime, paistis autoaknast kena liivarand ja et vahetusriided olid kotis, siis ujuma ka läksime. Vesi hästi soolane, nii et aja käed-jalad laiali ja leba vee peal ning lase lainetel end loksutada. Paari meetri kõrgused lained kiigutasid päris mõnusalt.
Edasi aga läks asi natuke halvaks ja paneks siia kolm hüüumärki ning suurte tähtedega kirja, et ärge seda järgi tehke. Ronisin mingite kivide otsa istuma, kust üks eriti suur laine mind minema pühkis. Nii suur jõud lainel, et mitte midagi teha ei suuda. Vee alune kiviosa oli mingite väikeste merekarpidega kaetud ja kui ma mööda kive lohisesin, kraapisid nad nii mõnegi kehaosa verele. Nii et kiire pesu puhta joogiveega ja tagasisõit hotelli. Aga et aeg oligi juba hiline ja pikalt enam sõita ei plaaninudki, siis selle väikese vahejuhtumi tõttu midagi nägemata ei jäänud.

Enne hotelli leidsime kõrvalolevast CU väikepoest ka mingit desovahendit ja suuremaid plaastreid ning edasi hotelli raviprotseduure läbi viima. Et kõige rohkem sai haiget kand, siis homme tossusid jalga panna kindlasti ei saa. Aga et igaks juhuks sai kodus ka varbavahed kotti visata, siis peaks ilma tossudeta hakkama saama.
Ühest söögikohast võtsime ka toidu kaasa, nii et tänane õhtusöök sai hotellitoas söödud.
Nii et tänane päev lõppes väikese vigastusega. 

Tähelepanekud:
1. Sõidukiirus
See ka teema, mis natuke üllatanud. Linnas on kiirus kas 30, 50, 60 või 70 km/h. Sõltuvalt tänava laiusest ka sõidukiirus. Kogu aeg pead märke jälgima, et milline lubatud sõidukiirus sellel teelõigul on. Õnneks on tänapäevased navid nii targad, et teatavad igast kiirusemuudatusest koheselt. Ja mitte ainult. Igast kiirusekaamerast antakse teada, samuti lamavast politseinikust ja muust takistusest või ohust, mis teel võib olla. 
Linnast väljas on kiirusepiirang 80 km/h ja seda ka kaherealistel lõikudel, kus meil võib sõita 110 või 120. See on küll natuke imelik, et lai kaherealine tee, aga max kiirus 80
Vaid kiirteedel on lubatud 100.
Ja kiiruskaameraid on igal pool ja hästi tihedalt. Iga kaamera ees küll hoiatusmärk ja ka navi annab nendest teada. Aga enamus sõidab korrektselt lubatu piires ja pigem natuke aeglasemalt, kui  et +10 km/h. Ja kaamerate ees käib reeglina veel äkkpidurdused. Natuke üllatas, et linna vahel sõidetakse üle lubatu ja kaamerate ees pidurdatakse järsult, linnast väljas on kiiruseületamist vähe. 

Homme plaanis hommikul kalaturule minna ja edasi mööda rannikut Busanist teisele poole.

Pildid:

1. Taejongdae Cliffed Coast (taustal Busan)
2. Taejongdae Cliffed Coast (vaade tuletornist alla
3. Taejongdae Cliffed Coast (vee tasapinnal)
4. Korea idapoolne rannik
5. Sukeldumine lainesse