KOREA reis - V päev. Seoulist Busani

 Käime vahepeal ka tiiru Busanis ära.
Seouli ja Busani vahel käib ronge, nagu tramme Tallinna kesklinna ja Kopli vahel. Nendest enamus niinimetatud bullet rongid, mis kahe linna vahelise 400 km vahemaa läbivad 2,5 tunniga.
Ühe sellise peale me end ka sättisime. Sõit oli kiire ja mugav ning rongiaknast oli ka natuke Korea loodust näha. Vaba maad Koreas väga palju ei ole. Vaba maad selles mõttes, et kus natuke siledam koht, seal ka pilvelõhkujad püsti on pandud. Eks kogu 50 miljonit on vaja selle väikese maalapi peale ära mahutada ja ainuke võimalus on igale elamis- ja ehituskõlbulikule kohale kõrghooned püsti panna. 

On ju Korea pindala vaid 2 korda suurem kui Eesti ning sellest veel 70% on mägine. Arvestage siis, et umbes poole Eesti suurusele territooriumile oleks vaja mahutada 50 miljonit inimest. Päris nii muidugi arvutada ei saa, sest eks mägede vahel on ka siledaid maalapikesi, nii et elukõlbulikku pinda on ehk Eesti pindalaga võrdne territoorium. Nii et see ka põhjuseks, miks Korea ehitab kõrgusesse ja miks ka linnadest väljaspool on valdavalt 30-50 korruselised majad.
Busani jõudsime õhtul viie ajal. Kuna hotell oli kohe rongijaama kõrval, registreerisime end sisse ja lootsime õhtul veel ühe hopp on hopp off bussi linnatuuri teha. 
Meie suureks üllatuseks lõpetasid aga tuuribussid oma sõidu kella viie ajal, ehk et nägime vaid viimase bussi saba. Aga et Busanis sõidab ka öine tuuribuss paar tiiru, siis lootus oli, et näeme bussiaknast öist Busani. Kirjas küll oli, et nädalavahetusel (täna on reede) saab öisele tuuribussile ainult eelregistreerimisega, lootsime, et kui buss täis ei ole, siis ehk ikka  võetakse peale.
Et öine tuuribuss väljus meie hotelli eest kell 19, siis jalutasime paar tundi niisama ümbruskaudsetel tänavatel ja kell 19 olime tagasi. 

Buss täis ei olnud, aga meid peale ei võetud. Ei aidanud mingid palumised, bussisaatja oli konkreetne - kui ettetellimust ei ole, siis peale ei saa. Kahju, aga mis seal ikka, eks jalutame natuke veel ringi ja siis hotelli.
Et siiani oleme ainult söögikohtades õhtustanud, siis täna sai see päev olema, kus tutvume tänavatoiduga.
Kohe raudteejaama (ja meie hotelli) vastas oli terve tänav tänavatoidumüüjaid ja eks siis sinna suundusimegi.
Võtsime kahe peale 6000 woni eest karbi krõbekanaga, kõrvalt CU poest pudeli mahla ja raudteejaama esisele platsile õhtusööki nautima.

Vahemärkusena Korea kaubandusest. Ei pretendeeri absoluutsele tõele, aga tundub, et valdav igapäevase toidu ostmine käib pisipoodides, nagu CU või 7/11. Neid on igal tänavaristil ja võimatu on üle 100m käia, ilma et sa mõne sellise pisipoe otsa ei satuks.
Suuri kaubanduskeskusi, nagu meil, kus tänasel päeval toimub 99% kaubandusest, Koreas väga palju ei ole. Etteruttavalt võib öelda, et esimese 7 päeva jooksul me ei näinud mitte ühtegi. Ja esimesse jõudsime alles siis, kui olime tõsiselt googeldanud, et kas üldse Koreas sellist kaubanduskeskust eksisteerib. Eksisteerib, aga tundub, et väga populaarsed need ei ole. Tegu oli Lotte Mart kaubanduskeskusega. On veel Lotte Mall, kus müüakse ainult väga kallist brändikaupa ja Lotte Hi-Mart, kus müüakse elektroonikat. Muid kaubanduskeskusi vähemalt meil leida ei õnnestunud. Taas kord rõhutan, et mõtlen siin kaubanduskeskusi Eesti mõistes, kus olemas kõik eluks vajalik, mitte 10 korruselisi torne, millel igal korrusel maailmakuulsad ja kallid kaubamärgid.

Jalutuskäigule minnes nägime raudteejaama esisel platsil lava üles pandavat ja mingid lauljad tegid juba hääleproovi. Kui oma jalutuskäigult tagasi jõudsime ja oma õhtusöögikarbiga platsile jõudsime, oli kontsert juba täies hoos. Üks kohalik bänd mängis päris head 50-ndate Ameerika dixielandi ja kohe tuli ka üks kohalik B või C kategoori noortebänd peale. Nii et õhtusöök koos kontserdiga. Aga sellega päev veel ei lõppenud. Üks väike õlu päeva lõpuks oli vaja veel teha. Asi, mis söögikohtade rohkuse juure pole üldse lihtne teha. Lihtsaid, pubi taolisi kohti, kus süüa ostma ei pea, neid lihtsalt ei ole. Eelneva jalutuskäigu ajal kuskil küll silmasin ühte kohta, kus rahval õlleklaasid ees, aga millise tänava peal see oli, seda ei fikseerinud. Eks kõndisime siis sama marsruuti uuesti ja lõpuks leidsime ka otsitava. 
Nii et päev lõppes õlle snäkkidega.

Tähelepanekud:
1.autode värvid
Alguses ei pane tähelegi, aga mida päev edasi, seda rohkem tundub veidrana, et praktiliselt kõik autod on kas musta või valget värvi. Ok, mõned variatsioonid ka hõbeda ja tumetumehalli näol aga üldiselt ikka must ja valge.
Üks päev hakkasime teadlikult lugema ja nägime ka ühte kollast (oli mingi super sportauto), ühte punast Porchet ja ühte sinist Mini. Ja oli vist ka üks tumepunane Land Rover. Ülejäänud kõik mustad või valged.
2. Korealaste õhtused väljas käimised
Siin ka subjektiivne arvamus. Tundub, et õhtusi "kõrtsis" istumisi väga palju ei harrastata. Peale tööd käivad mehed õhtust söömas, mille kõrvale võetakse pudel sojut (lahjendatud viina taoline jook, kangusega 15-20 kraadi) ja siis koju. Mingi selgituse sain, et kontorites töötavad mehed kaua ja peale tööd peavad kõik koos välja sööma minema. Kui kaasa ei lähe, on see ülemuse solvamine. Nii et selline kollektiivne tööpäeva lõpp on peaaegu et kohustuslik. Noored küll istuvad, aga pigem kohvikutes, kui et alkoholiga söögikohtades.
Purjus inimesi ei näinud, kuigi seda paari erandiga ja mõlemad olid naised. Väidetavalt ei tehta sellest probleemi ja polevat mingi haruldus, kui mees oma naist, nagu jahukotti, seljas koju veab.

Nii et tänane päev lõppes kannu õllega. Homme rendime kolmeks järgnevaks päevaks auto ja läheme ka Korea loodust ja külaelu vaatama         

pildid:

1. Rongiga Seoulist Busani
2. Rongis
3. Üks paljudest Busani turgudest
4. Busani (vist) ainuke õllekas. Kristi ja Mart