Täna öösel magasin käterätt ümber jalalaba, et mitte voodit ja tekki ära määrida. Kand ikka nii piisavalt katki, et peab ootama, kuni haavale kärn peale kasvab. Ööseks ei tahtnud plaastrit ka peale jätta, nii et kõige lihtsam oli käterätik ümber jala keerata ja (juukse)kummiga kinni tõmmata. Natuke ebamugav oli, mitte et valus oleks, vaid alateadlikult hoiad jalga ja öösel ärkasin mitu korda üles lihtsalt selle pärast, et kontrollida, kas käterätik on kenasti ümber jala.
Hommikul nii palju oli, et tossusid jalga ei pannud. Plaaster haavale ja varbavahed jalga.
Tänane plaan on külastada Jagalchi kalaturgu ja siis sarnaselt eilsega, sõita mööda rannikut umbes 50-60 km linnast välja. Selle vahega, et kui eile sõitsime idarannikul, siis täna liiguks teisele poole, lääne suunas
Et siis kalaturule.
Jõudsime kiirelt kohale ja esimene küsimus, et kuidas ja kuhu auto parkida. Jätsime auto tänava äärde, natuke maad enne kalaturgu, et jalutame mõnisada meetrit. Kohe kui auto tee äärde parkisime, ilmus kõrvalt majast vanem naine ja hakkas midagi seletama. Aru ei saanud, aga pika jutu lõpuks saime vist nii palju aru, et sellel kohal autot parkida ei tohi, et peame edasi sõitma. Nii et taas segadused parkimisega.
Ok, autole uuesti hääled sisse ja vaikselt edasi liikuma. 50 m edasi sõitis tee äärest üks auto just ära ja sain tema koha endale. Kuna seal oli justkui parkimiskoht valgega märgitud, siis olin suht kindel, et pargin õigesti. Ja et keegi kohe õiendama ei tulnud, lukustasime uksed ja hakkasime kalaturu poole jalutama.
Seda vaatepilti on raske kirjeldada, mis see kalaturg tegelikkuses on. Ma arvan, et ei pane väga palju mööda, kui ütlen, et müügikohti oli seal vähemalt 2000. Ja pigem sellest rohkem kui vähem. Ja see kalavalik, mis seal oli, see on kirjeldamatu. Sadu erinevaid sorte kalu, karpe, krevette, vähke, krabisid ja kaheksajalgu. Lisaks hulgaliselt meretaimi ja muid loomsed või taimseid asju, millele ei osanud ei nime anda, ega ka arvata, millega tegu.
Kaks suurt angaari olid täis eluskala müüjaid. Suured akvaariumid ja kastid, milles pidev veevahetus. Kui tahtsid, võisid sealt kohe ühe kala osta ja teisele korrusele minna, kus siis kas ise küpsetad või lased selle kala valmis teha.
Edasi väliturg värske kalaga. Hommikul püütud kala, enamuses puhastatud, letil kliente ootamas. Mõnedele kaladele oli soola peale visatud, mõnedele voolas voolikust vesi peale, mõned olid lihtsalt letil. Massiliselt ostjaid näha polnud, nii et tekkis kohe küsimus, mis nendest kaladest saab, mis päeva jooksul maha ei müüda. Kas need töödeldakse mingil moel ringi või külmutatakse või veel mingi muu tehnoloogia kala säilitamiseks, see jäigi arusaamatuks. Aga küsimus, et mida tehakse päeva lõpus värske kalaga, mis on terve päeva 30+ temperatuuri juures seisnud, jäigi vastuseta.
Ja kolmandaks erinevate töödeldud kalade meretaimede müüjad. Ka neid oli piisavalt palju, kes pakendatud mereande müüsid.
Igal juhul on see kalaturg vapustav vaatepilt, eriti kogu selle elavate mereelukate paljususega.
Tagasi auto juurde jalutades oli mingi paber klaasipuhastaja vahele tekkinud. Selge pilt, nüüd parkimistrahv välja kirjutatud. Võtsin siis selle lipiku ja muud sealt ei leidnud, kui käsitsi kirjutatud paar märki. Ei osanud midagi ette võtta. Istusime juba autos, kui üks korea onu auto poole sibas ja ukse juurde seisma jäi. Onu oli vist parklavaht või teenis lihtsalt natuke taskuraha. Küsis meie lipikut näha ja nõudis 3000 woni (natuke üle 2 euro). Mis seal ikka, vaidlema ei hakanud ja maksime nõutud summa.
Tänane plaan oli mööda rannikut kaugemale sõita, nii et valisime kaardi pealt ühe 50 km kaugusel oleva saare, kuhu ka autoga sai ja liikuma.
Edasine, võib öelda, oli hommikuse kalaturu jätk. Kui alustasime kalateemaga, siis sellega ka jätkame. Sattusime kõige ehedamatesse kaluriküladesse, kus nägime nii kalalaevade saabumist merelt kui ka päevast vaikelu, kus mõni küla näib väljasurnud olevat, mõnes näed ainult mehi kohalikus söögikohas sojut joomas ja mõnes ka mõnda inimest küla vahel liikumas. Aga igas külas väikesed paadisadamad ja hulgaliselt erineva suuruse ja otstarbega kalapaate.
Kui juba kalurikülades liigume, siis teemakohane oleks ka lõunaks üks kalaroog süüa. Et paar viimast külakest olid inimtühjad ja ka avatud söögikohti polnud (mis Koreas tundub isegi imelik), siis auto ringi ja tuldud teed tagasi. Mõned külad varem olime näinud ühte normaalse välimusega söögikohta ja seda otsima läksimegi.
Vaevata leidsime selle söögikoha üles ja et oli lõuna aeg, siis vist pool küla seal söömas. Igatahes üks vaba laud vaid oli ja meid sinna istutati.
Väikeseks üllatuseks oli menüüs ainult üks kalaroog, angerjas. Mõtlesime, et võtame ühe väikese portsu prooviks, et iga üks saab natuke, aga perenaine tõstis häält, et NO-NO-NO. Hea küll, võtame siis terve kilo ära. Ka sellega poldud nõus. Anti mõista, et nelja inimese peale peab 2 kilo võtma. Mis sa vaidled, võtsime siis 2 kilo ja jäime ootama, mis juhtuma hakkab. etteruttavalt võib öelda, et juhtus üks imeline lõunasöök. Natuke läks aega mööda ja lauale hakati tooma kõikvõimalikke kausikesi erinevate lisandite ja maitseainetega, siis hõõguvad söed laua keskele ja siis kauss kaladega. 2 kilo tundus ikka päris palju, aga eks tuleb pingutada.
Ise me kaladega midagi teha ei osanud. Tõstsin arglikult ühe kala grillile ning ehmatasin, kui see sabaga vehkima hakkas ja rulli ennast keris.
Vahemärkusena, et selliseid söögikohti, kus ise grillima pead, on hästi palju ja ka teise päeva õhtul käisime ühes sellises. Laua keskel on auk, kuhu tuuakse pott kuumade sütega, sellele rest peale ja ise siis hakkad vastavalt tellitule omale toitu grillima. Laua kohal ka õhu väljatõmbe toru, mille saab kohe grilli kohale tõmmata, et suits kõik ventilatsiooni läheks. Liha grillimine on lihtne, eks iga üks on meist kodus lihalõike grillinud. Aga mida teha, kui tegu on mingi tundmatu toiduga, millest pole sul vähematki ettekujutust, et kui kuumalt, kui kaua ja mis moodi.
Üks teenindaja vist sai aru, et oma jõududega me söönuks ei saa ja tuli meile kiiresti appi. Kala lõigati pikuti pooleks, grilliti esmalt selja poolt, siis seest poolt, siis lõigati kääridega tükkideks ja tõsteti grilli äärele veel natukeseks järelküpsema. Samal ajal näidati, mis kastmete sisse kala kasta ja kuidas kõiki lisasid süüa. Täiesti fantastiline elamus. Ja hoolimata krõbedast hinnast, oli see selle reisi vist kõige parem ja nauditavam söögikord.
Kõht täis hakkasime tagasi linna sõitma. Aga et kõigil veel kohustusliku koju toomise kommid ostmata, hakkasime otsima mõnda kaubanduskeskust. Googeldades jõudsime järeldusele, et üheks kindlamaks ja vist ainukeseks võimaluseks on Lotte Mart. (kuskil eelnevalt kirjutasin sellest natuke pikemalt). Ühe Lotte Mardi Busani äärelinnast ka leidsime ja sinna paariks tunniks sukeldusime.
Õhtul viisime auto rendifirmasse tagasi ja et homme vaja hakata tagasi Seouli sõitma, siis väike jalutuskäik ka raudteejaama, et piletid ära osta.
Tähelepanekud:
1. Korealaste riietumisstiil
Kui autod on Koreas kahte värvi, kas must või valge, siis ega riiete osas olukord väga erinev olegi. Värve väga palju ei näe. Vanemad inimesed kannavad valdavalt kas halli, pruuni, beeži või mingeid sarnaseid toone, siis noortel näeb natuke rohkem värvi. On ka must ja valge ning natuke ergumaid toone, aga siiski suhteliselt pastelsed värvid ja mitte silmatorkavalt ergud. Nii et meie oma punaste ja siniste riietega nägime ikka päris erandlikud linnapildis välja. Ja riided on valdavalt laiad. Vist selle pärast, et õhk läbi käiks. Ning palju kantakse ka erinevaid peakatteid. Lihtsast sonimütsis laia kaabuni. Kindlasti on sellel ka oma praktiline pool. Kui ikka väljas +35 ja päike lagipähe paistab, siis ilma mütsita olla ei tohikski. Eriti, kui juuksed süsimustad.
2. Korealaste rahulikkus.
Eeldasime, et miljonilinnas elu keeb ja inimesed kihutavad, üksteist trügides, mööda kitsaid tänavaid, et õhk on närvilisi inimesi täis, aga nii see ei ole. Elu kuidagi kulgeb vaikselt, keegi ei kiirusta, keegi ei trügi, kõigil on aega, isegi rongi oodates võetakse perroonil järjekorda ja kui rong uksed lahti teeb, siis minnakse ükshaaval uksest sisse. Kuidagi ebaloogiliselt rahulik õhkkond nii ülerahvastatud linna kohta. Ja seda nii Seoulis kui ka Busanis.
Pildid:
1. Kalaturu valik
2. Kalaturu valik
3. Üks kalaturu eluskala müügi angaaridest
4. kalutiküla sadamas merikarpide mahalaadimist uudistamas
5. Lüunasöök kalutikülas
6. Meie lõunasöök enne pannile jõudmist
No comments:
Post a Comment