Namsan Tower on üks Seouli maamärkidest, mida võimalusel tuleks külastada. Asub see linna keskel ja avaneb sealt väga hea vaade kogu linnale. Kuna torn on ehitatud Namsani mäe tippu, ei olnud vaja ehitada ülikõrget torni. Mägi ise on merepinnast 243 m ja torn omakorda 237 meetrit, nii et merepinnast asub tornitipp 480 meetri kõrgusel. Vaateplatvorme on kolm ja kõrgeim neis 466 m kõrgusel. Sellest kõrgusest aga näeb juba väga kaugele. Vaja on vaid selget ilma, et vaatepilti nautida. Arvestades, et Seouli linnas on päris tihti sudu ja päris tihti ka pilved nii madalal, et tornitippu näha ei ole, siis peab hoolega valima päeva, millal torni külastada.
Meie külastuspäeval oli ilm suhteliselt selge, aga mitte ideaalne. Näha oli päris kaugele, kuigi silmapiir juba päris udune.
Kui aga päeva algusest alustada, siis hotellist pidime välja registreerima kell 12. Hommikul sai kõht munaputru täis söödud ja siis asju pakkima. kell 12 registreerisime hotellist välja, aga et lennujaama plaanisime liikuma hakata alles kell 16, siis jäi 4 tundi aega, et Seoul Tower läbi käia. Kesklinnast lennujaama sõit võtab üle tunni ja et kartsime ka võimalikke järjekordi lennujaamas, soovisime vähemalt 3 tundi enne väljalendu kohal olla. Igaks juhuks veel natuke aega varuks ja saimegi, et kell 16 võiks hotellist kohvrid võtta ja lennujaama poole liikuma hakata.
Nii et siis Namsan Seoul Towerisse. Kristi arvas, et tema läheks jala. GPS näitas torni jalamile 1,4 km, aga et torni saab köisraudteega, mille asukohta päris täpselt ei teadnud ja ei teadnud, kui palju peab eelnevalt mäkke ronima ning et ka ilm oli taas 34-35 kraadi ning et ka seljas olid juba tagasisõidu riided (sobilikumad põhjamaisesse kliimasse), siis igaks juhuks võtsime takso. Hiljem muidugi selgus, et köisraudtee alguspunkt oli veel lähemal ja tänavakõrguselt köisraudtee juurde sai ka liftiga, siis jalutada oleks olnud maksimaalselt 300-400 m.
Köisraudteega siis üles torni ja edasi tornitippu.
Vahemärkusena veel nii palju, et torn on omamoodi kultuurikeskus. Torni jalamil on 4 korrust, millest üks suur näitusesaal, lisaks mitu korrust söögikohti ja suveniiripoode. Torni hoovialal välilava etenduste jaoks jms. Ja tundub, et torn on ka koht, kuhu vastabiellunud oma õnnetabasid riputavad. Neid oli igal pool - kümnete trepikäsipuude küljes, spetsiaalsetel hoidikutel ja üldse igal pool, kuhu neid kinnitada võimalik on.
Üleval on 3 korrust vaateplatvormidega, 450, 460 ja 466 meetri kõrgusel ning lisaks veel pöörlev restoran viimase vaateplatvormi kohal, mis teeb täistiiru 1 tunni ja 40 minutiga.
Mart ja Kristi läksid natuke varem ära, et veel linna vahel käia, meie käisime torni alt viimase korruseni läbi. Küll väikese mööndusega, et pöörleva restorani osani ei jõudnud. Nii palju aega polnud, et 2 tundi seal veel olla.
Vaatepilt ülemiselt platvormilt oli võimas. Linnas ringi liikudes oli näha, et linn on pilvelõhkujaid täis ja rongiga sõites näed, et mitte ainult kesklinn, vaid ka äärelinn ja maakülad. Aga et pilvelõhkujaid nii palju on ja et nii võimsad ja kõrged, seda näed ainult tornist. Nii kaugele, kui silm võtab ja igas suunas, näed pilvepiirini ulatuvaid torne. Olles Eestis harjunud madalate ehitistega ja mõne kõrghoonega Tallinna kesklinnas, on Seouli panoraam ikka midagi sürreaalset. Mõistus lihtsalt keeldub uskumast, et ühe koha peal võib nii palju ja nii tihedalt pilvelõhkujaid olla. Lisaks veel see, mis alles ehitusjärgus. Valmivaid torne oli näha nii kesklinnas kui kaugemal.
Aega kulus nii palju, et napilt jõudsime kella neljaks hotelli. Kotid kaenlasse ja metroosse, et alguses raudteejaama ja sealt juba lennujaama ekspressile istuda.
Vahemärkusena üks täpsustus lennujaama ja linna vahel liikuva rongi kohta. Kui esimese päeva blogis kirjutasin, et lennujaamast linna sõitsime tund ja 45 min, siis tagasi saime 45 min kiiremini. Lennujaamast linna läheb nii lennujaama ekspressrong, millel lennujaama ja raudteejaama vahel 10 peatust, siis samas sõidab ka tavaline rong. Ei mäleta, kas see oli nr 1 või nr.4, aga peatuseid poole rohkem. Kui lennujaamas rongi peale istusime, siis veel imestasin, et miks osa inimesi rongile ei tulnud ja sõidu ajal imestasin, et miks nii palju peatusi, kui ometi kaardi järgi oleks pidanud olema oluliselt vähem. Nüüd muidugi asi selge, et me ei kasutanud lennujaama ekspressrongi, vaid tavalist aeglast rongi.
Linnas jätsime söömata, et teeme seda lennujaamas. Aega seal piisavalt ja küll leiab mõne sobiva söögikoha. Täielik iroonia. Kui linnas on söögikohti iga nurga taga, siis lennujaamas, selles osas, kus meie välja lendasime, oli ainult üks söögikoht lahti. No ei usu oma silmi, käisime veel terminali lõpuni, et peab ju kuskil veel süüa saama, aga ei. Üks söögikoht oli veel, aga seda just pandi kinni.
Mis seal ikka, jalutasime tagasi selle ainsama söögikoha juurde ja tellisime sealt. Nii palju küll oli, et ühel alal oli nii Korea, Hiina kui ka Vietnami köögid. Üks tellimispunkt ja natukese aja pärast said siis vastavast köögist oma taldriku kätte.
Mis lennujaamas kõige müstilisem ja arusaamatum, oli tõsiasi, et vett ja teisi karastusjooke polnud ka kuskil mujal müüa, kui selles ühes söögikoha. Et kui tahtsid pudelit pepsit, pidid seisma toidujärjekorra ära, et pudel pepsit saada. Täiesti ebanormaalne.
Lend väljus õigeaegselt ja järgmised 13 tundi pealpool pilvi. Hea vähemalt, et väljumine hilisõhtul ja jääb ehk lennukis magama, nii et ei peaks 13 tundi filmi vaatama ja raamatut lugema.
Tähelepanekud:
1. Korea koerad
Seda peab ka ise nägema. Kas on põhjus selles, et inimesed elavad kõrghoonetes või selles, et rohelisi alasid on linnas vähe, aga koeri näha ei ole ja need, mis näha, no need on Nähtused suure tähega. Enamus koeri on kassipoja suurused, valget värvi ja midagi puudli laadset. Reeglina on koertel soengud, koertel on karvad värvitud. Mõnel koeral on käppade otsad pruuniks värvitud, mõnel koeral peakarvad teist värvi jne jne, fantaasial piire pole.
Ja mis kõige üllatavam, koeri mitte ei jalutata, vaid sõidutatakse kärus. Lastevankrite sarnased kärud, aga natuke väiksemad. Midagi absurdsemat annab ette kujutada. Esimesel korral, kui Mare ütles, et nägi poeaknal koerakäru, ei suutnud ma seda uskuda, kui natuke hiljem nägin lapsevankrit, millel all koera jaoks koht, siis hakkasin juba kahtlema, et kas tõesti koerad kärudes. Kui aga natuke hiljem üks ema tütrega metroosse tuli ja enda ees koeravankrit lükkas, milles pisike puudel sees, siis tekkis küll mõte, et kuhu veel edasi, et milleks koer võetakse. Aga ju see on mingi moetrend seal, et kui koer, siis ka käru.
Sellega siis meie reis läbi sai. Tõenäoliselt mõne päeva päras kirjutan veel ühe osa, kus kogu reisi lühidalt kokku võtan, et mis kõige rohkem üllatas ja mis kõige rohkem meeldis või mis kõige vähem.
Ja eks laseme esmastel emotsioonidel maha jahtuda ja siis saab ehk natuke teise pilguga eelnevale 11 päevale vaadata.
Pildid:
1. Namsan Seoul Tower
2. Torni vaateplatvormil
3. Pilt linnale
4. Armastuse lukud
5. Seoul-helsingi
6. Marsruut
7. Koerake kärus
No comments:
Post a Comment