12. Päev - kiirkorras Lahtisse

XII Päev

Oulu – Lahti

Läbisõit 505 km

Tänaseks kokku lepitud üks kokkusaamine Lahtis, nii et igal juhul on vaja normaalsel ajal Lahtisse jõuda. See tähendab, et välja tuli sõita ülivara. Ikkagi üle 500 kilomeetri ja käruga mingeid megakiiruseid ei arenda.

Hommikul sai veel eilne blogitekst Zeppelini keskuses üles laadida ja teele. Praktiliselt kuni Lahtinini ei ole millestki kirjutada. Lihtsalt üks tühi sõitmine ning ainukesed peatused selleks, et bensiini juurde valada.

Natuke enne Lahtit sai ka ühe koostööpartneriga kohtutud ning pool tunnikest Lahti lähedases kohvikus veedetud ja seitsme paiku olime Lahtis. Kõige lollikindlam koht, kuhu Lahtis suunduda, on muidugi suusahüppemäe ümbrus ja sinna end ka parkisime. Terve suur spordi- ja messikeskuse parkla oli meie päralt. Ruumi nii palju et ei oska validagi, et millisesse äärde või kuhu nurka auto parkida. Et ka wifi levi oli parkla igas nurgas sama, peaaegu et olematu, siis jäimegi sinna samasse, kuhu alguses seisma olime jäänud.

Alustuseks kiire söök ja siis väike jalutuskäik telepildist tuttavatel suusaradadel. Et aeg oli hiline, siis suusahüppetorni vaateplatvormile enam ei saanud ja ka suusamuuseum oli kinni, nii et jalutasime niisama suusakeskuse ümbruses ja üritasime talviseid suusaülekannete pilte silma ette meenutada ja ära arvata, et kus kohas suusarajal me hetkel asetseme. Lihtne see ei ole, on ju suvine pilt sootuks teine kui talvel. Aga on üks koht, mille äratundmisega vist ühelgi inimesel, kes suusaülekandeid vaatab, probleemi ei teki. Nimelt finishi eelne teravnurk pööre metsast staadionile. Mare muidugi ei suutnud uskuda, et sama kurv, mis telekas tundub nii lai, et kaks meest saavad kõrvuti kurvesse siseneda ja ka koos väljuda, on tegelikkuses ülikitsas. Ning ka kõik laskumised ja tõusud on telekas palju madalamad ja kergemad.  Kokku saime pea paar tundi suusaradadel ja spordikeskuses tiirutatud, enne kui otsustasime, et nüüd aitab ja tõmbame tänasele päevale joone alla.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli üks tõsisem sõidupäev, mida niisama ette ei võtaks, aga et õhtuks oli vaja Lahtisse jõuda, siis lihtsalt olime sunnitud. Natuke ka Lahti suusahüppemägede ja suusaradadega tutvumist ja oligi kogu päev.

Homseks plaan ratastega Lahti linnale ring peale teha

Pildid:

1. lahti staadion

2. Suusahüppemäed

3. Finishieelne terav kurv

11. Päev - Taaskohtumine Ouluga

XI Päev

Vuotso – Oulu

Läbisõit 459 km

Taas Rovaniemi ja taas Oulu ja taas juba tuttav Zeppelini keskuse parkla ööbimiskohaks

Eile õhtul otsis Mare välja kõik Rovaniemi kaltsukad ja pani kaardil punktid paika ning kella üheksaks laulma, et üks kordki enne lõunat liikuma saaks hakata.

Aga alustaks hoopis sellest, et eile sai pingutatud, et juba tuttavasse Zeppelini kaubanduskeskuseni Oulu külje alla välja jõuaks. Põhjusi selleks tervelt kolm ja nii saigi natuke pikem sõidupäev tehtud. Esiteks (Mare põhjus), Zeppelini keskuse tualetis oli korralik privaatkabiin, kus tõsisem pesemine sai ette võtta ja et Mare polnud juba 3 päeva pead pesnud, siis oli vaja kindlasti kohale jõuda. Teiseks (minu põhjus), Zeppelini parklas on töötavad mootorisoojenduse vooluvõtu kohad. Et käru aku täis laadida, oleks see parim koht. Ning ka külmiku saaks voolu peale lülitada ja natuke gaasi kokku hoida. Et ainult üks balloon kaasas, siis ei oska päris kindel olla, et täiega kulutades gaasi koduni jätkub. Nii et võimalus 220 V pistik kontakti suruda. Oli küll selline taimeriga kontakt, et iga tunni aja tagant tuli uuesti sisse lülitada, aga aku täis saime. Ja kolmandaks, liikuda nii kaugele lõunasse, kui võimalik. Soov esimest korda pimedas magada oli nii suur, et oleks nõus olnud veelgi edasi liikuma.

Nüüd siiski järjekorras. Hommikul kell üheksa oli äratus ja et aega sai kulutada ainult hommikusöögile, siis enne kümmet oli meil käik sees ja sõit võis alata. Sõidu ajal töötas Mare veel kord Rovaniemi raamatud läbi ja söötis klaarale kõik aadressid sisse, kuhu minema peame. Ega väga palju polnudki – kaks kirbukat ja üks kaltsukas ning korraks ka Jõulukülla veel sisse hüpata. Mingeid asju on ka sealt vaja osta ja et tagsiteel jääb Jõuluküla täpselt tee peale, siis ei mingeid tiirutamisi. Nii et teoreetiliselt, kui kella üheks Rovaniemisse jõuame ja iga poe peale tunnikese raiskame, peaksime õhtul kümne paiku Oulus olema. Ei midagi hullu.

Esimene kirbuturg oli täpselt kesklinnas ja üllatavalt leidsime ka parkimiskoha täpselt kirbuturu ees. Mina sättisin end kenasti kärusse blogi kirjutama ja Mare läks kirbuturule ringi peale tegema. Et teine turg oli kohe samas, pidi ta ka sinna jala minema, nii et rehkendasin vähemalt pooleteise tunniga rahuliku kirjutamise peale. Et taas kaks eelnevat päeva kirja panema, lootsin mõlemad eelnevad päevad ja kui Marel pikalt läheb, siis ka tänase päeva kirja panna. Ilus unistus. Möödas oli vist 15 minutit, kui karavani uks lahti tõmmati ja uus aadress anti. Nimelt oli üks kirbukas olematu valikuga, millele isegi Mare 10 minutiga tiiru peale suutis teha ja teine sootuks kinni pandud. OK, ajasin end siis taas püsti ja sõit läks mingi äärelinna suure kaltsuka suunas. Venelastele mõeldud ajakirjas kirjeldati seda kohana, kus isegi rikkad käivad oma sisseostusid tegemas. Naljakas, aga eks vaatame siis üle. Sõitsime siis ühte äärelinna suurde kaubanduskeskusesse, kus terve kvartal suuri poode täis ja aadressi ja infotulba abil leidsime õige koha õige kiiresti üles. Kui kellelgi aadressi vaja, siis võin seda lahkelt jagada.

Edasine sama – mina uuesti kärusse blogi kirjutama ja Mare ostureisile. Sel korral sain rahulikult kirjutada vähemalt pool tundi, kui Mare tagasi kihutas ja teatas, et mina pean ka poodi tulema, et tal käru täis kaupa, mille kohta tal hinnangut vaja ja lisaks pidavat ka minu jaoks seal HÄSTI palju huvitavat olema. No päris huvitav teada, mida sel minu jaoks küll olla võib, aga et käsk on vanem kui meie, siis sokid jalga ja poodi. See riiul, mis mind pidavat huvitama, sisaldas ühte vana rösterit, paari DVD pleierit, paari vana taskuraadiot, ühte mahlapressi, paari laualampi, õhu ionisaatorit ja elektrilist leivanuga. Äga tore, käisin selle riiuli mõne minutiga põhjalikult läbi, vaadates igat üksikut asja väga pikalt, et äkki saab kodus kuskil kujunduselemendina kasutada, aga isegi kõige lennukamat fantaasiat appi võttes, ei suutnud ühelegi asjale otstarvet leida. Edasi Mare käru kallale. Paar väga huvitavat asja oli sees ja üks suur jänes. Selline hiigelsuur ja lontis kõrvadega jänes, nii et esimese hooga ei saanud aru, et milleks see. Kui mulle rumalale selgeks tehti, et seda saab padjana kasutada, jõudis ka mulle kohale, et tegu täiesti mõtetu asjaga. Et viimased 10 minutit oli Mare sabas üks kohalik plika käinud ja seda jänest igatsevate silmadega piidelnud, soovitasin lahkelt see loom sellele kurvale tüdrukule anda. Mare seda ka tegi ja vähemalt hetkeks suutsime ühe kohaliku tüdruku maailma kõige õnnelikumaks inimeseks teha. Aga paar asja ta ikka korvi jättis autosse tõi. Mida täpselt, seda ei saa praegust öelda.

Nii et kaltsukate tuur läks sel korral minu jaoks väga libedasti. Tund aega ja kõik linna kaltsukad-kirbukad läbi käidud. See aga tähendas seda, et nüüd polnud Oulu jõudmisega enam mingit probleemi ja täpselt nii juhtuski. Päike oli veel päris kõrgel taevas kui kohale jõudsime ja juba oma vana tuttava koha peale parkisime. Juhe vooluvõrku ja kaubanduskeskusesse blogi üles laadima.

Et toiduga täna aega ei kulunud, paar päeva tagasi grillitud liha sai panni peal kiiresti soojaks aetud, kartulid kõrvale praetud ja peaaegu, et pidusöök oli olemas.

Blogi teksti lõpetades avastasin, et üleeilse päeva, mille hetk tagasi kaubanduskeskuses üles laadisin, olin varustanud päev uuemate piltidega, aga et kaubanduskeskus oli selle aja peale juba kinni, siis viimane sissekanne jäi kuni hommikuni valede piltidega.

Et päevane kuumus oli natuke järgi andnud (terve päev näitas auto termomeeter 24-26 kraadi sooja) ja et ka ilm hakkas hämaramaks minema, oli loota heale unele. Ja etteruttavalt võib öelda, et viimase kolme-nelja ööpäeva ilusaim uni oli see kindlasti.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et me mõlemad saime täna oma unistused täidetud. Mare kaltsukates ja kirbuturul käia ning mina tagasi normaalsusse, kus öösel paistab kuu ja õues on pime ning päeval on taevas päike ja õues valge. Selle mööndusega küll, et Oulu on polaarjoonest ainult 220 km kaugusel ja pimedat aega väga pikalt ei ole, aga asi seegi.

 Pildid:
Et tänasel päeval pilte ei teinudki, siis valik eilseid meenutusi
1. KALAMEHE paat Inari järve ääres
2. Suure kivi sees
3. Paadisild
4. Öine päike
5. Rudolf

10.Päev - Sööme põhjapötra

X päev

70,41703N ja 25,14958E – Vuotso

Läbisõit 356 km

Eilne päev lõppes kalaga ja tänane päev algab kalaga. Seda korda siis külmsuitsu viilud ja saia peal. Ei tea, kas asi eelarvamuses, et kui Norra, siis värske ja hea kala, aga ka hommikused viilud saia peal tundusid väga head. Et uni oli hea ja magasime pikalt, siis äratus oli alles üheteistkümnest ja liikuma saime alles lõunast. Mingit erilist plaani ei olnud ja otsustasime lihtsalt vaikselt kulgeda. Etteruttavalt võib öelda, et vaikne kulgemine muutus päeva lõpuks päris korralikuks läbisõiduks ja ennekõike tõeliselt meeldejäävaks ja huvitavaks päevaks.

Esimesed 50 km liikusime mööda mere rannikut ja maapind ei olnud enam nii mägine, kui Nordkappis. Tee suht sirge, erilisi tõuse ja laskumisi polnud ning avar vaade mõlemale poole. Ehk et rahulik sõit piki rannikut.Kuna oli mõõnaaeg, siis meri oli taganenud mõnes madalamas kohas kuni 100 meetrit ja kogu selle ala kuivale jätnud. Mitu korda jäime seisma ja imetlesime taganenud merd. Meie jaoks ka see huvitav vaatepilt. Esimene suurem asustatud paik teel oli Lakselv, kus sai natuke tangitud ja tanklas kahte eesti tsiklimeest (üks tegelikult küll naine) kohatud. Tankisime täpselt nii palju, et Soome jõuda ja igaks juhuks mingi 5 liitrit rohkem, et halbu üllatusi tee peal ette ei tuleks ja taas sõitma.

Aga midagi läks arvestustes segi ja tegelikult jäi isegi 5-10 liitri jagu puudu. Eks mäed vist võtavad oma. Mingi 50 km enne Soome piiri oli selge, et hea kui Karasjokki jõuame ja kui 15 km enne Karasjokki viskas tabloole järelejäänud maaks 0 km ette, siis ei hakanud aurude peal sõiduga riskima (mine tea, kus tõusu peal päris otsa lõpeb) ja igaks juhuks valasin puutumatust tagavarast kolmveerand kanistrit paaki. Nii et igal juhul tasub hoida mingit varu autos.

Natuke Lakselvist väljas sai tee peal olevat Saami muuseumi külastatud, mis küll rohkem oli paari pildi tegemine väljas olevast Saami hurtsikust ja eelkõige fotojaht kahele põdrale, kes muuseumi territooriumil rahulikult sõid. Kui autodest on põhjapõtradel täiesti suva, siis inimesi nad väga lähedale ei lase. Nad küll ei põgene, aga neile väga ligidale minnes astuvad vaikselt eemale ja jäävad uuesti sööma. Täna sai ka selgeks, miks põhjapõdrad metsast välja tulevad ja teede ääres käivad. Õhtul mingit kohalikku soome raadiokanalit kuulates hoiatati autojuhte põtrade eest ja öeldi, et metsas teevad sääsed põtradele liiga ja nii nad sõiduteede äärde tulevadki. Nii et sõites tuleb kogu aeg väga tähelepanelik olla. Õnneks on põhjapõdrad rahulikud ja ei tee järske liigutusi, ehk et suudad hoo maha võtta, kui näed, et põder risti üle tee minema hakkab.

Enne Soome jõudmist tegime väikse peatuse ka Norra poolses linnas Karasjokis, vaatasime, kuidas kohalikud lapsed 16 kraadises jõevees müttavad ning saime mõned ilusad pildid vesilennukist ja mingitest imelikest, pikkadest ja kitsastest paatidest, millega vist turiste jõe peal sõidutatkse. Ja paarikümne km pärast tagasi Soomes olimegi.

Kuidagi kodune tunne on Soome jõuda. Täpselt nagu Euroopast tulles hakkab kodune tunne Leedu piiri ületamisega, sama on põhja poolt tulles Soome piiriga. Hoolimata sellest, et 1000 kilomeetrit veel sõita, oled peaaegu et kodus.

Kuna auto pardaarvuti näitas veel olemasoleva bensiiniga sõidumaaks üle 90 km ja et järgmine asustatud koht Soomes oli 80 km kaugusel, ei hakanud Soome poolsesse piirilinna tankimiseks sisse sõitma ja täiega edasi. Et tee oli ainult üles ja alla, siis kulu muidugi suurem ja mingi 40 km enne soovitud kohta viskas tule põlema, aga näitas, et täpselt jõuame kohale. 10 km edasi ja juba ees kiri, et ikka ei jõua kohale. Et paar liitrit bensiini kuskil kanistripõhjas olemas, siis väga ei pabistanud ja lülitasin bensunäidu hoopis välja. Kui lõpeb enne otsa, eks siis kallab kanistrist tilga peale. Paar kilti enne bensukat korraks vaatasin ja siis näitas igatahes nulli, aga bensukasse välja vedas ja värske koguse paaki saime.

Bensiinist veel nii palju, et eelmise aasta närvilisest kogemusest õppust võtnuna on nüüd alati 5 liitrine kanister kaasas, mis tõesti on ainult hädajuhuks ja kui vaja ei lähe, toon koju tagasi.

Ja täna seda vaja läks.

Nii et Soome. Algus oli tõeliselt igav – noolsirge tee, mis läks kord üles ja alla, nii et mõne kõrgema tipu pealt nägid kilomeetrite kaugusele teed ette. Ja ikka selline üles ja alla maastik.

Esimese peatuse Soomes tegime Inari linnas. Juba kaugelt oli näha suurt Saami muuseumi silti ja otsustasime vaadata. Et aga suvisel ajal on seal muuseumid lühemalt lahti kui talvel ja praegust pannakse see kinni kella viiest ja me jõudsime 10 minutit enne viite, siis muuseumi sisse ei pääsenud. Aga olime juba parklas, siis põhjalik kontroll suveniiripoes ja natuke jalutamist ning tunnike jälle kulunud. Suveniiripoest leidis Mare kohaliku lehe ja sellest kuulutuse, et natuke peale Inarit, pakutakse ühes teeäärses puhvetis, millel Karupesa nimeks, põjapõdraliha.

Käia niimoodi põhjas ära, et põhjapõdra liha ei proovigi, oleks patt ja nii meil järgmine peatuspaik teada. Ja ka menüü paigas – porokärysta, mis kujutab endast portsu kartuliputru, millel praetud- küpsetatud põhjapõdra liha tükid ja kastmeks pohlamoos. Kõrvale tükk saami leiba.

Minule jättis natuke lamba maitse suhu, nii et teist korda enam proovida ei igatse. Ei midagi hullu, aga ei mingit maitseelamust.

Karupesa aga osutuks niivõrd toredaks kohaks, et lihtsa õhtusöögi asemel veetsime seal kindlasti üle tunni.

Karupesa on koht, kus laudadest ehitatud rada läheb mäest üles ligi 85 meetri kõrgusele ja kogu see mäenõlv on täis suuri kive, üks suurem kui teine ja iga kivi ääres tuli ka pilti teha. Esimest korda elus nägin seest õõnsat kivi, kuhu sai lahedalt sisse ronida ja peaaegu et püsti tõusta.

Tore, põhjapõdra liha maitstud, ka mäkke ronitud ja suuri kive uuritud nii seest kui väjast ning lõpuks ka suveniiripood üle kontrollitud, oli aeg edasi liikuda ja öömaja hakata otsima. Et olime heade öömajakohtadega juba harjunud, oli kindel soov, et ööbima jääme vee äärde. Kaarti uurides saime aru küll, et sõita veel mingid 60-70 km, enne kui järved pihta hakkavad, aga et soov oli kindel, siis polnud midagi parata, tuli edasi sõita. Kuigi kell oli pool kaheksa, otsustasime tunnikese õhtust aega veel ohverdada, et vee äärde jõuda.

Kena koha leidsime Vuotso nimelises külas, millest voolas läbi järvi ühendav kanal. Sinna kanali äärde end parkisimegi. Ja et kohe külje all oli väike paadisild, siis katsime sinna tagasihoidliku piknikulaua valge veini, Kalevi kommide ja arbuusiga. Et õhtu oli imeliselt vaikne ja soe, siis plaanisime pikemalt õhtust päikest nautida ja kalade mängu vaadata, aga mingid väiksed putukad tõmbasid sellele kriipsu peale. Nii kohutavalt teravalt ammustasid, nagu nõelaga oleks keegi kogu aeg torkinud. Kannatad 5 minutit, kannatad 10 minutit ja läbi häda veel 10, aga sellega on ka kõik. Kõõlusime natuke veel paadisillal ja kobisime karavani peitu. Imelikud satikad, ise nii väiksed, et pole nähagi, aga selle eest kurjad.

Kuna kell oli kaugelt üle kesköö, siis magama. Mare on muidugi loodud igal pool ja igas asendis magama ja mingi päikesepaiste tema unele ei mõju. Minul aga on öö ja päev nüüd täiega segi, no ei suuda enam uinuda. Selline tunne, et terve öö uni ei tulnud, aga et hommikul kõige hullem olukord ei olnud, ju ma siis ikka magasin natuke. Aga jah, no ei suuda ma selle öise päikesega harjuda. Homme on teoreetiline võimalus ka hetkeks pimedamat aega näha, sest tahaks ikka üle polaarjoone jõuda ja äkki isegi natuke kaugemale kui Rovaniemi, ehk et juba sinna maale, kus päike ikka loojub ja mingigi öö olemas on.

Lisaks eelnevale tegi Mare täna õhtul Rovaniemi raamatutega tõsisemat tutvust ja leidis venelastele mõeldudreisijuhist mitme kaltsuka ja kirbuturu asukohad. Nii et äratuskell pandi kella üheksaks laulma ja hiljemalt kümnest peame siit kadunud olema, et kella üheks Rovaniemisse jõuda ja tõsisem ostumaraton ette võtta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli taas kord ilus päev. Oli küll palju sõitu ja oli ka palju vaatamist. Ja et hilja alustasime, siis ka hilja lõpetasime.

Karupesa on selline koht, kuhu soovitaks kõigil minna, kes Rovaniemist ülespoole liiguvad.

Ja veel, meile oli kätte sattunud ka üks venekeelne Rovaniemi tutvustus ja naera puruks, kui sealset teksti loed, eriti seda osa, kuidas soovitatakse Rovaniemis käituda. Mõned näited:

1. Ära joo rooli taga
2. Kasuta Hands freed
3. Kinnita turvavööd
4. Lase jalakäijad üle
5. Takso saab ainult spetsiaalsest ootekohast või telefoni teel kutsudes
6. Kui põdra alla ajad, ära seda kaasa võta
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   

9. Päev - Nordkappist ära

JX päev

Nordkapp – 70,41703N ja 25,14958E

Läbisõit 140 km

Ei tahaks veel liikuma hakata, aga midagi pole parata – peab käigu raske südamega sisse suruma  ja suuna kodu poole võtma. Mägede ilu, looduse kapriisid ja südaöised matkad ning ka päikese ootamine on oma jälje jätnud. Sellest, et öö ja päev on segamini, ei maksa rääkidagi. Tänase öö veedame suht kaugel põhjas ja kindlasti ei jõua veel ka homme polaarjoont ületada, nii et vähemalt kaks ööd saab veel, kui mitte päikesevalguses, siis vähemalt peaaegu et päevavalges  veeta. Ja hästi ei usu, et ka ülehomme Rovaniemist kaugele jõuame, nii et tegelikult on veel kolm valget ööd ootamas. Päris huvitav, kuidas järgmine nädal kodus hakkame saame kui juba enne südaööd pimedaks kisub. Tõenäoliselt tubased tegemised ja vara teki alla, et pimedat aega veidigi vältida. Aga eks seda näeb nädala pärast.

Täna hommikuks oli plaan kindel, magada lõunani ja siis vaikselt hakata laagrit kokku panema ning tagasi lõuna poole. Et magama sai kolme ajal, siis olin suht kindel, et enne lõunat ei aja mind ükski asi üles. Nagu eelmise sissekande lõpetasin, ärkasin mingi hetk üles ja selle peale, et päike vaatas kardina vahelt sisse ning kohe päris akna ülemise serva alt. Et tunne oli ka päris värske, ajasin end püsti, imetlesin aknast kristallselget taevast ja siravat päikest keset taevalaotust ming alles siis vaatasin kella. Kiruma võttis, kui numbreid nägin – kell oli 5:50. Egas midagi, uuesti teki alla ja järgmine hetk, kui kella vaatasin, näitas see 11:45. Et Mare oli vähemalt tund aega varem magama läinud, siis hommikul hakkas ta vabatahtlikult kohvi keetma.  Poole ühe paiku olime söönud ja mõned ka pestud. Kirjutasin viimased read eileöisest matkast ja laadisin need ka kohe üles ning oligi aeg karavan käppadelt alla lasta, lahkele peremehele lehvitada ja teele asuda.

Esimene peatus väga kaua oodata ei lasknud, paarikümne kilomeetri kaugusel olevas suuremas linnas, Honningsvagis, tegime väikse jalgsimatka – külastasime infopunkti ja sadamat, tegime trolliga mõned pildid ning edasi Rema 1000 poodi. Et Marel oli natuke üle 100 Norra krooni, mis vajasid kulutamist, suhtusime poe külastusse väga  tõsiselt. Korvi sattusid üks poolekilone lõhefilee, suitsulõhe viilud ja jäätis. Lõhe oli vist kogu poe peale ainuke, mille hinnavõrdlus ei ajanud ihukarvu värisema, kõik ülejäänud asjad olid vähemalt 50% kallimad. Jookidest ei maksa rääkidagi – nii õlle kui karastusjookide hindasid arvutades sai nii segadusse satutud, et mõistus ei suutnud kinni võtta, kas meie arvutusoskus on kadunud või on hinnasiltidel neli- või kuuspakkide hinnad. Aga milleks oma pead vaevata teemaga, millest nii või naa aru ei saa ja poest me välja astusime ja edasi sõitsime.

Enne poe juurest ärasõitu veel suht naljakas vahejuhtum. Tuleme välja ja meie ees väga uhke BMW tsikkel ning tsiklimees täidab oma reisipäevikut. Viskasin kiire pilgu numbrile, fikseerimaks, et tegu rootslasega ning hakkasin autosse istuma, kui rootslane viskab killu, et meil väga ilus auto (very nice car). Viisakusest vastasin samaga, et su tsikkel on ka ülilahe (mida see ka tegelikult oli). Rootslane aga räägib tõsimeeli, et ta mööda teed tagantpoolt tuli ja arvas, et Porsche on uue mudeli välja toonud Ja ta keeras sisse, et vaadata. Auto ette jõudes olevat alles Mazda märki näinud. Tema olevat alguses täiesti kindel olnud, et see uus Cayenne.  Naersime mõlemad, lehvitasime ja jätsime rootslase oma reisipäevikut edasi täitma.

Et päev juba kauge pealelõuna, ei olnudki erilist plaani pikalt sõita, tunnelist taas läbi suurele maale ja varsti võis öömaja kohta otsima hakata. Et nagu tulleski, lookles ka tagsistee mööda rannajoont. Mägede külgedel  polnud vaba platsi leidmine eriti kerge ja nii me sadakond kilomeetrit mööda rannikuäärt kulgesime, enne kui ühe suurema parkla leidsime ja parlast ka kitseraja avastasime natuke eemale minevat. Jalutasin sadakond meetrit mööda kitserada ja leidsin isegi koha, kus saaks ringi pöörata ja end rahulikult öömajale sättida.

Et külmikus oli värske lõhe, siis tänane menüü oli ette teada. Hoolimata sellest, et eile sai suurem ports (väga maitsvat) ühepajatoitu valmis keeta, ajasime suurele kuppelgrillile tule alla ja asusime lõhet küpsetama. Pool tundi ja tulemus oli midagi sellist, mida kirjeldada ei saa, seda on vaja maitsta. Midagi nii head saime viimati aasta tagasi Bergeni kalalaadal. Pool kilo lõhet kadus hetkega kõhtu ja näpud sai ka puhtaks limpsitud. Tegelikult ka, värske lõhe, mis ei ole veel sügavkülmast läbi käinud, on vapustavalt hea.

Et päike oli veel kõrgel, sai end mõnusalt päikse käes välja sirutatud ja päiksel nägu paitada lastud. Kaheteist paiku vajus päike kahjuks mingi kõrgema mäenuki taha ja meilgi oli aeg karavani kobida. Tunnike veel lugemist ja siis magama. Nagu juba eelnevalt mainitud, on päev ja öö natuke segamini, nii et kella ühe ajal magama minna on enesetunde järgi isegi veidi vara.

Ja veel, paar päeva tagasi oli meil üleval teema, et kas polaarpäeva ajal ka kuu näha on ja kuidas päike ja kuu koos on (ehk et kas samas ilmakaares, vastasilmakaares või mingil muul moel). Täna sain sellele vastuse. On küll kuud näha ja täiesti täiskuu oli taevas. Päikese suhtes umbes 50-60 kraadi ees. Nüüd uued küsimused, et kas päikese ja kuu asukohad omavahel ka muutuvad ja kas orbiitide kõrgused on väga erinevad. Küsimusi palju ja eks tuleb kodus natuke vaeva näha ja vastused leida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli tegelikult lühike päev, millest natuke sai sõita, natuke mööda Honningsvagi linna jalutatud, natuke shoppatud ja siis täiega mõnu tuntud värskest kalast.

Homme hommikul on saia peal värske suitsulõhe, see on kindlasti uus maitseelamus

Pildid:
1. Mõõn
2. Mõõn (Vol.2)
3. Sadamavalvur
4. Loomad Saami muuseumis

8. Päev - Järg

VIII päev – Järg

Öine (mägi)matk

Päris eraldi teemana võiks välja tuua eilse õhtu (pigem küll öö).

Kella 12 paiku öösel tekkis mõte, et roniks õige kõrvaoleva kõrgema mäe tippu ja teeks mõned pildid. Mõeldud tehtud, sobilikud riided selga ja matkatossud jalga ning üles.

Mare küll natuke kahtles, kas ikka päris tippu on mõtet minna, aga etteruttavalt võib öelda, et pärast oli ta väga rahul.

Võrreldes eelmise aasta Norra reisi mägironimisega, oli seekord tegu lihtsalt kerge matkaga – ei mingeid järske tõuse, ei mingeid ohtlikke olukordi. Käsi edasiliikumiseks vaja ei läinud, nii et tegu pigem kerge matkaga.

Ilus oli natuke kõrgemalt külale vaadata ja mäe tagant avanes vaade ka merele. Ja taas kord tuleb kiita Norra ilu – iga kurvi tagant algab uus vaatepilt ja iga mäe taga on täiesti uus maastik.

Mis täiega üllatas, oli rahva rohkus sel kellaajal. Allolev küla kajas laste kilgetest ja koerte haukumisest ning ka kämpas kees elu. Väsimusest ei märkigi. Ja ise samuti, nii erk ei olnud vist isegi päeval.  Et väljas oli täiesti valge, sai hulga pilte klõpsutatud ja et kaasas oli ka pikk toru, siis nii mõnegi päris huvitava hetke sai tabatud.

Ja siis, ühe künka tagant Marest pilt tehes, hakkas Mare äkki kummaliselt kätega vehkima ja imelikke liigutisi tegema.  Ta oli põhjapõtru näinud ja ei tahtnud vist kõvasti karjuda (meie vahemaa oli sel hetkel mingi 50 m ) ja nii ta märkide keelse selgeks üritas teha, et mis natuke eemal toimub.

Et täiesti uus olukord, olid momentaalselt uued mõtted peas – saada võimalikult põdrale lähedale, et mõned ilusad kaadrid jäädvustada. Ühe kivi tagant ilmus teinegi põder ja neid siis jälitama asusimegi.

Tundub, et kui autodest on põtradel täiesti ükskõik, siis inimesi nad veidi ikka pelgavad. Eks neil ole geenides nende asukoht toiduahelas ja lähemale, kui 30-40 m nad meid ei lasknud. Ei olnud paanilist põgenemist, vaid lihtsalt astuti mõned kiiremad sammud edasi ja hinnati olukorda. Lõpuks nad vist siiski tüdinesid meist ja jalutasid eemale.  Et öö ikka nii valge ei ole ja pildistada saab suht pika säriajaga, siis seda hetke, kui põder täiesti paigal on, on päris raske tabada, nii et põdrapildid ülearu teravad just ei ole, aga eks oma emotsiooni saab kätte ikka.

Kuna olime kõige kõrgema tipu juba vallutanud, olime tagasiteel kämpa poole ning tahtsin kõrvaolevast külast veel paar klõpsu teha. Et paremat kohta saada, tõusin mõne meetri kõrgemale ühe kivinuki peale ja sättisin kaamera küla poole, kui äkki silmanurgast mingit liikumist märkasin. Pöörasin ringi ja umbes 25 meetri peal sõid rahulikult kaks võimsate sarvedaga põdrapoissi. Esimese hooga ei teinud nad mind märkamagi, sõid rahulikult suu tühjaks ja alles siis hakkasid mõtlema, et mida edasi teha.  Tundus, et pildistamine neile väga ei meeldinud ja mäest alla nad liikuma hakkasid. Ise veel vaatan, et lähevad täpselt Mare poole, kes künka taga, natuke allpool. Tea, kas jalutatakse talle otse sülle.  Viimasel hetkel siiski muudeti natuke suunda ja käega Mare neid ikka katsuda ei saanud.

Selleks korraks siis loomi piisavalt näinud ja tagasi koju. Kämpasse jõudsime kahe ajal ja nagu ennegi, kihas kämpa elust. Osad alles tulid kuskilt, osad keetsid kohvi, mõni tatsas niisama fotokaga ringi – ühesõnaga elu nagu päise päeva ajal.

Kuna pilved hakkasid natuke hajuma, läks öö järjest valgemaks ja ühe mäe kohalt oli paista, et päike on pilve tagant välja ilmunud. Umbkaudu vaatasin, et mäenuki lõppemist arvestades  peaks päike mäe tagant välja ilmuma umbes poole tunni pärast ja nii ma veel päikest ootama jäingi. Ei ole päris kindel, kas nägin päikse ülemist äärt või oli see ettekujutus, aga sel ajal kui päike oleks pidanud nähtavale ilmuma, kiskus just samas suunas pilved üles ja kogu taevas läks uuesti tumedaks. Jalutasin veel välja ja sadakond meetrit eemale, et mäenuki taha paremini näha, aga juba oli pilv täiega ees ja see päris päike jäi sel öösel nägemata.

Kell oli kolm öösel kui voodisse sain ja esimest korda leidsin end mõttelt, et kas ma hakkan öö ja päeva omavahel segi ajama. Olek oli täiesti värske ja unest polnud jälgegi.

Et natukegi öist tunnet tekitada, üritasin kõik karavani aknad, nii hästi kui võimalik, kinni katta, aga ega sellest palju abi ole – sees ikka täiesti valge. Aga uni ikka tuli ja magama jäime.

Kelle kuue ajal ärkasin korraks selle peale, et ühest aknast paistis suur ja ere päike sisse. Nii et kokkuvõtvalt võib öelda, et öise päikese olen ära näinud.   

 Pildid:
1; 2; 3. - Matkalised
4; 5. - Hulkuvad põhjapõdrad
6.  - Euroopa põhjapoolseim kaluriküla kell 2 öösel

8. Päev - Nordkapp

VIII päev

Nordkapp

Läbisõit 27 km

Nüüd on see tehtud

Oleme käinud Euroopa kõige põhjapoolsemas tipus. Kohas, kus pool aastat paistab päike ja pool aastat on pime, kohas, kus ilma ei ole võimalik ette ennustada, kuna see muutub iga 5 minuti tagant, kohas, kus võib kohata turiste nii Euroopast, Aasiast ja Ameerikast ning kohas, mille servalt võib maakeralt maha kukkuda.

On see siis nii eriline, et selle nimel poolteist tuhat kilomeetrit maha sõita? Lühike ja otsekohane vastus on, et kindlasti on see seda väärt. Polaarpäeva ja külma ilma võib k palju lähemal kogeda ja mis vahe sel on, oled sa polaarjoonel käinud või Norkappis. Aga on vahe ja see vahe on nii silmaga näha kui terve kehaga tunda.

Esiteks, olla 300 meetri kõrguse kaljunuki otsas ja vaadata tühjusesse, teades, et eespool pole enam midagi, on päris müstiline tunne. Teiseks, kogeda sellist ilmastiku muutust ( seda ei näe juba 10 km sisemaa poole).  Sa näed, kuidas otse ees paistab päike, natuke vasemal sajab vihma ja natuke paremal on udu. See on midagi, mida kirjeldada ei saa – seda päeb nägema. Kuidas sa kirjeldad olukorda, kui näed, et sinu tasapinnast natuke allpool sajab otse ees vihma ja see läheneb sulle ning siis järsku on vihm kadunud. Vihm ometi oli ja mere pinnal oli vihma sabin selgelt näha. Kuhu see siis järsku kadus? Või näed kaugusest sinu poole liikumas sünget pilvemassiivi, mis järsku hajub ja laseb hoopis päikese paistma. Müstiline vaatepilt ja kogemus.

Ja kolmandaks, kõik see Norkappi kompleks on päris kenasti välja ehitatud ja väljapanekud on väärt uudistamist ning panoraamkino 15 minutiline film vaatamist. Film jättis sedavõrd hea tunde, et enne lahkumist vaatasime selle uuesti üle. Seda korda võtsime kohad oluliselt ettepoole, et panoraami efekt paremini tajutav oleks. 

Kahju ainult, et kiidetud valgusmängu saal kinni oli, see oleks kindlasti huvitav vaadata olnud ja vaevalt, et kunagi siia tagasi satub, nii et ju keegi teine kunagi kirjeldab, mis seal toimub.

Mis täiega üllatas, oli fakt, et Nordkappi ei olegi nii lihtne saada olnud, kui seda tänasel päeval. Ei räägi siin ajaloost, kui ainuke ligipääs oli laevaga merelt, vaid ajajärgust 20 aastat tagasi. Püsiv autotee valmis siia alles 1999 aastal, ehk et 14 aastat tagasi. Kuulus Nordkapi gloobus on küll paarkümmend aastat varem üles pandud, aga ju sai siis siia ainult matkates või talvel mootorsaaniga või põdrarakendiga.

Nordkappi on inimesed rännanud üle 300 aasta (esimene ametlik turist Francesco Negri, kes jõudis Nord Kappi 1664) ja eesmärk kõigil sama, olla ise Euroopa kõige põhjapoolsemal maanukil. Tuntumatest, kes Nordkappi oma jalaga on katsunud, on seesama Francesco Negri, kes kirjutas oma 8 reisikirja; Orleansi prints Luis Philippe ja Siami kuningas Chulalongorn. Hilisemast ajajärgust veel paljud ja paljud siniverelised.

 Norkapp on sellisel kõrgusel, et polaarpäeva pikkuseks on siin 76 päeva. Et täna on 22. Juuli, siis päike ei looju meie kõrgusel veel  7 päeva, ehk et esimest korda sel suvel saab kohalik elanik päikese loojangut vaadata alles nädala pärast ja seda kuni novembri kuuni, mil päike kaob mitmeks kuuks täielikult.

Ise küll sellises kohas elada ei tahaks, kus 24 tundi paistab päike või vastupidi. Eile õhtul hakkasin blogi kirjutama ja et paari viimase päeva osa oli kirjutama, läks veidi kauem aega. Lõpetasin kell pool kaks öösel ja väljas oli natuke valgem, kui mõned tunnid varem oli olnud. Et eile sadas päev läbi vihama, olid taevas suht paksud pilved ja ilm päris sombune. Õhtul hakkas selgemaks minema ja oligi olukord, et öösel kahe ajal oli valgem kui õhtul kümne ajal. Proovi siis magama jääda, kui päike kardina vahelt silma paistab. Hommikul ärkad üles ja võid ainult aimata, kas kell on kuus või juba kümme. Vähemalt praegust on sellega raske harjuda.

Veel üks moment, millel siinkohal tahaks peatuda. Nimelt fakt, et tegelikult ei ole Nordkapp see kõige põhjapoolsem tipp, vaid Nordkapist 4 km lääne pool asuv Knivskjelodden, mis asub 0,013 kraadi põhja pool.  Meiele arusaadavamalt tähendab see umbes 1,5 km. Kas tegu ajalooliste mõõtmisvigadega, või milles asi, aga et päris päris viimasel maanukil ära käia, peaks umbes 6-7 km jalgsimatka tegema. Rada on tähistatud ja algab see umbes 7 km enne Nordkappi.

Aga eks see ole nagu jõuluvanagagi, kelle tegelik elukoht peaks olema Korva Tunturil, aga mugavuse huvides on see toodud Rovaniemisse. Nii et kui oled Rovaniemis käinud, oled ka jõuluvana juures käinud. Sama ka põhjapoolseima punktiga. Kui oled Nordkappis käinud, oled ka Euroopa põhjapoolseimas kohas käinud.  Ja jutul lõpp.

Mõne sõnaga ka kohast, kus meie elame. Et Nordkapp ei ole midagi muud, kui koht, kuhu on tähis püsti pandud ja külastajate keskus välja ehitatud, siis ühtegi hotelli, motelli ega kämpingut seal ei ole. On küll suur parkla, kus matkaautod ka ööseks jäävad (kindel ei ole, aga tundus nii), aga lähimad hotellid ja kämpad asuvad 13 km kaugusel Skarsvagi külas ja 40 km kaugusel asuvas suuremas asustatud kohas  Honningsvagis (seal ka lennujaam ja kruisilaevade sadam). Meie olemegi Skarsvagi külas. Kirjade järgi on tegu Euroopa põhjapoolseima kalurikülaga ja nii see võib ka olla. Külas päris korralik sadam ja sadamas hulgaliselt erineva välimusega kalapaate ja väiksemaid –laevu. Ka maju tundus olevat päris hulga, aga mida ei näinud, olid inimesed. Olid küll mõned, aga arvestades küla suurust, oli neid ikka tõeliselt vähe. Tea, kas käiakse kaugemal tööl, ja et esmaspäev, siis kõik läinud või lihtsalt kodudes peidus.

Algselt olime plaaninud Nordkappis olla kaks tervet päeva ja kolmanda päeva hommikul hakata tagasi liikuma. Aga ilmselt homme mingit jalgsimatka ette võtma ei hakka, nii et suure tõenäosusega homme pealelõunal hakkame kodu poole tagasi liikuma. Aga hetkel muidugi päris kindel ei ole, igasuguseid mõtteid võib öö jooksul pähe tulla.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et reisi eesmärk on täidetud – põhjapoolseim euroopa tipp on vallutatud. Kui küsida, et kas see tasus sõitmist, siis vastus saab olla ainult üks, kindlasti tasus. Kolm peamist põhjust on eespool välja toodud, aga leiaks mõne veel. Nii et  oli täiega vapustav päev.

Lisaks eelnevale veel nii palju, et täna nägime ka kahte eestlaste seltskonda. Ühega saime kokku, kui meil pilti paluti teha ja siis selgus, et eestlastest motorändajad. Kuigi pikalt ei rääkinud, olid väga toredad inimesed, kes natuke külma ilmaga hädas olid, eriti viimasel sõidupäeval. Kuigi olid paksult riides, on lagedad väljad ja kõle vastutuul vist tsikli seljas päris ebameeldivad. Aga loodetavasti saavad nad varsti tagasiteel soojemat ilma näha ja edu neile.

Teine seltskond oli autodega perekonnad ning lausa ehmatava kogemuse osaliseks saime, kui üks ema oma lapsi kõva häälega riidles. Nendega küll mingit suhtlust ei soovinud ja vähemalt meie tegime nende lähedusest kiirelt minekut.

Pildid:
1. Täpsed koordinaadid
2. Nordkappi gloobuse ees
3. Vahelduv ilm
4. Nordkappi gloobuse ees (vol 2)
5. Madalad vihmapilved