9. Päev - Nordkappist ära

JX päev

Nordkapp – 70,41703N ja 25,14958E

Läbisõit 140 km

Ei tahaks veel liikuma hakata, aga midagi pole parata – peab käigu raske südamega sisse suruma  ja suuna kodu poole võtma. Mägede ilu, looduse kapriisid ja südaöised matkad ning ka päikese ootamine on oma jälje jätnud. Sellest, et öö ja päev on segamini, ei maksa rääkidagi. Tänase öö veedame suht kaugel põhjas ja kindlasti ei jõua veel ka homme polaarjoont ületada, nii et vähemalt kaks ööd saab veel, kui mitte päikesevalguses, siis vähemalt peaaegu et päevavalges  veeta. Ja hästi ei usu, et ka ülehomme Rovaniemist kaugele jõuame, nii et tegelikult on veel kolm valget ööd ootamas. Päris huvitav, kuidas järgmine nädal kodus hakkame saame kui juba enne südaööd pimedaks kisub. Tõenäoliselt tubased tegemised ja vara teki alla, et pimedat aega veidigi vältida. Aga eks seda näeb nädala pärast.

Täna hommikuks oli plaan kindel, magada lõunani ja siis vaikselt hakata laagrit kokku panema ning tagasi lõuna poole. Et magama sai kolme ajal, siis olin suht kindel, et enne lõunat ei aja mind ükski asi üles. Nagu eelmise sissekande lõpetasin, ärkasin mingi hetk üles ja selle peale, et päike vaatas kardina vahelt sisse ning kohe päris akna ülemise serva alt. Et tunne oli ka päris värske, ajasin end püsti, imetlesin aknast kristallselget taevast ja siravat päikest keset taevalaotust ming alles siis vaatasin kella. Kiruma võttis, kui numbreid nägin – kell oli 5:50. Egas midagi, uuesti teki alla ja järgmine hetk, kui kella vaatasin, näitas see 11:45. Et Mare oli vähemalt tund aega varem magama läinud, siis hommikul hakkas ta vabatahtlikult kohvi keetma.  Poole ühe paiku olime söönud ja mõned ka pestud. Kirjutasin viimased read eileöisest matkast ja laadisin need ka kohe üles ning oligi aeg karavan käppadelt alla lasta, lahkele peremehele lehvitada ja teele asuda.

Esimene peatus väga kaua oodata ei lasknud, paarikümne kilomeetri kaugusel olevas suuremas linnas, Honningsvagis, tegime väikse jalgsimatka – külastasime infopunkti ja sadamat, tegime trolliga mõned pildid ning edasi Rema 1000 poodi. Et Marel oli natuke üle 100 Norra krooni, mis vajasid kulutamist, suhtusime poe külastusse väga  tõsiselt. Korvi sattusid üks poolekilone lõhefilee, suitsulõhe viilud ja jäätis. Lõhe oli vist kogu poe peale ainuke, mille hinnavõrdlus ei ajanud ihukarvu värisema, kõik ülejäänud asjad olid vähemalt 50% kallimad. Jookidest ei maksa rääkidagi – nii õlle kui karastusjookide hindasid arvutades sai nii segadusse satutud, et mõistus ei suutnud kinni võtta, kas meie arvutusoskus on kadunud või on hinnasiltidel neli- või kuuspakkide hinnad. Aga milleks oma pead vaevata teemaga, millest nii või naa aru ei saa ja poest me välja astusime ja edasi sõitsime.

Enne poe juurest ärasõitu veel suht naljakas vahejuhtum. Tuleme välja ja meie ees väga uhke BMW tsikkel ning tsiklimees täidab oma reisipäevikut. Viskasin kiire pilgu numbrile, fikseerimaks, et tegu rootslasega ning hakkasin autosse istuma, kui rootslane viskab killu, et meil väga ilus auto (very nice car). Viisakusest vastasin samaga, et su tsikkel on ka ülilahe (mida see ka tegelikult oli). Rootslane aga räägib tõsimeeli, et ta mööda teed tagantpoolt tuli ja arvas, et Porsche on uue mudeli välja toonud Ja ta keeras sisse, et vaadata. Auto ette jõudes olevat alles Mazda märki näinud. Tema olevat alguses täiesti kindel olnud, et see uus Cayenne.  Naersime mõlemad, lehvitasime ja jätsime rootslase oma reisipäevikut edasi täitma.

Et päev juba kauge pealelõuna, ei olnudki erilist plaani pikalt sõita, tunnelist taas läbi suurele maale ja varsti võis öömaja kohta otsima hakata. Et nagu tulleski, lookles ka tagsistee mööda rannajoont. Mägede külgedel  polnud vaba platsi leidmine eriti kerge ja nii me sadakond kilomeetrit mööda rannikuäärt kulgesime, enne kui ühe suurema parkla leidsime ja parlast ka kitseraja avastasime natuke eemale minevat. Jalutasin sadakond meetrit mööda kitserada ja leidsin isegi koha, kus saaks ringi pöörata ja end rahulikult öömajale sättida.

Et külmikus oli värske lõhe, siis tänane menüü oli ette teada. Hoolimata sellest, et eile sai suurem ports (väga maitsvat) ühepajatoitu valmis keeta, ajasime suurele kuppelgrillile tule alla ja asusime lõhet küpsetama. Pool tundi ja tulemus oli midagi sellist, mida kirjeldada ei saa, seda on vaja maitsta. Midagi nii head saime viimati aasta tagasi Bergeni kalalaadal. Pool kilo lõhet kadus hetkega kõhtu ja näpud sai ka puhtaks limpsitud. Tegelikult ka, värske lõhe, mis ei ole veel sügavkülmast läbi käinud, on vapustavalt hea.

Et päike oli veel kõrgel, sai end mõnusalt päikse käes välja sirutatud ja päiksel nägu paitada lastud. Kaheteist paiku vajus päike kahjuks mingi kõrgema mäenuki taha ja meilgi oli aeg karavani kobida. Tunnike veel lugemist ja siis magama. Nagu juba eelnevalt mainitud, on päev ja öö natuke segamini, nii et kella ühe ajal magama minna on enesetunde järgi isegi veidi vara.

Ja veel, paar päeva tagasi oli meil üleval teema, et kas polaarpäeva ajal ka kuu näha on ja kuidas päike ja kuu koos on (ehk et kas samas ilmakaares, vastasilmakaares või mingil muul moel). Täna sain sellele vastuse. On küll kuud näha ja täiesti täiskuu oli taevas. Päikese suhtes umbes 50-60 kraadi ees. Nüüd uued küsimused, et kas päikese ja kuu asukohad omavahel ka muutuvad ja kas orbiitide kõrgused on väga erinevad. Küsimusi palju ja eks tuleb kodus natuke vaeva näha ja vastused leida.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli tegelikult lühike päev, millest natuke sai sõita, natuke mööda Honningsvagi linna jalutatud, natuke shoppatud ja siis täiega mõnu tuntud värskest kalast.

Homme hommikul on saia peal värske suitsulõhe, see on kindlasti uus maitseelamus

Pildid:
1. Mõõn
2. Mõõn (Vol.2)
3. Sadamavalvur
4. Loomad Saami muuseumis