10.Päev - Sööme põhjapötra

X päev

70,41703N ja 25,14958E – Vuotso

Läbisõit 356 km

Eilne päev lõppes kalaga ja tänane päev algab kalaga. Seda korda siis külmsuitsu viilud ja saia peal. Ei tea, kas asi eelarvamuses, et kui Norra, siis värske ja hea kala, aga ka hommikused viilud saia peal tundusid väga head. Et uni oli hea ja magasime pikalt, siis äratus oli alles üheteistkümnest ja liikuma saime alles lõunast. Mingit erilist plaani ei olnud ja otsustasime lihtsalt vaikselt kulgeda. Etteruttavalt võib öelda, et vaikne kulgemine muutus päeva lõpuks päris korralikuks läbisõiduks ja ennekõike tõeliselt meeldejäävaks ja huvitavaks päevaks.

Esimesed 50 km liikusime mööda mere rannikut ja maapind ei olnud enam nii mägine, kui Nordkappis. Tee suht sirge, erilisi tõuse ja laskumisi polnud ning avar vaade mõlemale poole. Ehk et rahulik sõit piki rannikut.Kuna oli mõõnaaeg, siis meri oli taganenud mõnes madalamas kohas kuni 100 meetrit ja kogu selle ala kuivale jätnud. Mitu korda jäime seisma ja imetlesime taganenud merd. Meie jaoks ka see huvitav vaatepilt. Esimene suurem asustatud paik teel oli Lakselv, kus sai natuke tangitud ja tanklas kahte eesti tsiklimeest (üks tegelikult küll naine) kohatud. Tankisime täpselt nii palju, et Soome jõuda ja igaks juhuks mingi 5 liitrit rohkem, et halbu üllatusi tee peal ette ei tuleks ja taas sõitma.

Aga midagi läks arvestustes segi ja tegelikult jäi isegi 5-10 liitri jagu puudu. Eks mäed vist võtavad oma. Mingi 50 km enne Soome piiri oli selge, et hea kui Karasjokki jõuame ja kui 15 km enne Karasjokki viskas tabloole järelejäänud maaks 0 km ette, siis ei hakanud aurude peal sõiduga riskima (mine tea, kus tõusu peal päris otsa lõpeb) ja igaks juhuks valasin puutumatust tagavarast kolmveerand kanistrit paaki. Nii et igal juhul tasub hoida mingit varu autos.

Natuke Lakselvist väljas sai tee peal olevat Saami muuseumi külastatud, mis küll rohkem oli paari pildi tegemine väljas olevast Saami hurtsikust ja eelkõige fotojaht kahele põdrale, kes muuseumi territooriumil rahulikult sõid. Kui autodest on põhjapõtradel täiesti suva, siis inimesi nad väga lähedale ei lase. Nad küll ei põgene, aga neile väga ligidale minnes astuvad vaikselt eemale ja jäävad uuesti sööma. Täna sai ka selgeks, miks põhjapõdrad metsast välja tulevad ja teede ääres käivad. Õhtul mingit kohalikku soome raadiokanalit kuulates hoiatati autojuhte põtrade eest ja öeldi, et metsas teevad sääsed põtradele liiga ja nii nad sõiduteede äärde tulevadki. Nii et sõites tuleb kogu aeg väga tähelepanelik olla. Õnneks on põhjapõdrad rahulikud ja ei tee järske liigutusi, ehk et suudad hoo maha võtta, kui näed, et põder risti üle tee minema hakkab.

Enne Soome jõudmist tegime väikse peatuse ka Norra poolses linnas Karasjokis, vaatasime, kuidas kohalikud lapsed 16 kraadises jõevees müttavad ning saime mõned ilusad pildid vesilennukist ja mingitest imelikest, pikkadest ja kitsastest paatidest, millega vist turiste jõe peal sõidutatkse. Ja paarikümne km pärast tagasi Soomes olimegi.

Kuidagi kodune tunne on Soome jõuda. Täpselt nagu Euroopast tulles hakkab kodune tunne Leedu piiri ületamisega, sama on põhja poolt tulles Soome piiriga. Hoolimata sellest, et 1000 kilomeetrit veel sõita, oled peaaegu et kodus.

Kuna auto pardaarvuti näitas veel olemasoleva bensiiniga sõidumaaks üle 90 km ja et järgmine asustatud koht Soomes oli 80 km kaugusel, ei hakanud Soome poolsesse piirilinna tankimiseks sisse sõitma ja täiega edasi. Et tee oli ainult üles ja alla, siis kulu muidugi suurem ja mingi 40 km enne soovitud kohta viskas tule põlema, aga näitas, et täpselt jõuame kohale. 10 km edasi ja juba ees kiri, et ikka ei jõua kohale. Et paar liitrit bensiini kuskil kanistripõhjas olemas, siis väga ei pabistanud ja lülitasin bensunäidu hoopis välja. Kui lõpeb enne otsa, eks siis kallab kanistrist tilga peale. Paar kilti enne bensukat korraks vaatasin ja siis näitas igatahes nulli, aga bensukasse välja vedas ja värske koguse paaki saime.

Bensiinist veel nii palju, et eelmise aasta närvilisest kogemusest õppust võtnuna on nüüd alati 5 liitrine kanister kaasas, mis tõesti on ainult hädajuhuks ja kui vaja ei lähe, toon koju tagasi.

Ja täna seda vaja läks.

Nii et Soome. Algus oli tõeliselt igav – noolsirge tee, mis läks kord üles ja alla, nii et mõne kõrgema tipu pealt nägid kilomeetrite kaugusele teed ette. Ja ikka selline üles ja alla maastik.

Esimese peatuse Soomes tegime Inari linnas. Juba kaugelt oli näha suurt Saami muuseumi silti ja otsustasime vaadata. Et aga suvisel ajal on seal muuseumid lühemalt lahti kui talvel ja praegust pannakse see kinni kella viiest ja me jõudsime 10 minutit enne viite, siis muuseumi sisse ei pääsenud. Aga olime juba parklas, siis põhjalik kontroll suveniiripoes ja natuke jalutamist ning tunnike jälle kulunud. Suveniiripoest leidis Mare kohaliku lehe ja sellest kuulutuse, et natuke peale Inarit, pakutakse ühes teeäärses puhvetis, millel Karupesa nimeks, põjapõdraliha.

Käia niimoodi põhjas ära, et põhjapõdra liha ei proovigi, oleks patt ja nii meil järgmine peatuspaik teada. Ja ka menüü paigas – porokärysta, mis kujutab endast portsu kartuliputru, millel praetud- küpsetatud põhjapõdra liha tükid ja kastmeks pohlamoos. Kõrvale tükk saami leiba.

Minule jättis natuke lamba maitse suhu, nii et teist korda enam proovida ei igatse. Ei midagi hullu, aga ei mingit maitseelamust.

Karupesa aga osutuks niivõrd toredaks kohaks, et lihtsa õhtusöögi asemel veetsime seal kindlasti üle tunni.

Karupesa on koht, kus laudadest ehitatud rada läheb mäest üles ligi 85 meetri kõrgusele ja kogu see mäenõlv on täis suuri kive, üks suurem kui teine ja iga kivi ääres tuli ka pilti teha. Esimest korda elus nägin seest õõnsat kivi, kuhu sai lahedalt sisse ronida ja peaaegu et püsti tõusta.

Tore, põhjapõdra liha maitstud, ka mäkke ronitud ja suuri kive uuritud nii seest kui väjast ning lõpuks ka suveniiripood üle kontrollitud, oli aeg edasi liikuda ja öömaja hakata otsima. Et olime heade öömajakohtadega juba harjunud, oli kindel soov, et ööbima jääme vee äärde. Kaarti uurides saime aru küll, et sõita veel mingid 60-70 km, enne kui järved pihta hakkavad, aga et soov oli kindel, siis polnud midagi parata, tuli edasi sõita. Kuigi kell oli pool kaheksa, otsustasime tunnikese õhtust aega veel ohverdada, et vee äärde jõuda.

Kena koha leidsime Vuotso nimelises külas, millest voolas läbi järvi ühendav kanal. Sinna kanali äärde end parkisimegi. Ja et kohe külje all oli väike paadisild, siis katsime sinna tagasihoidliku piknikulaua valge veini, Kalevi kommide ja arbuusiga. Et õhtu oli imeliselt vaikne ja soe, siis plaanisime pikemalt õhtust päikest nautida ja kalade mängu vaadata, aga mingid väiksed putukad tõmbasid sellele kriipsu peale. Nii kohutavalt teravalt ammustasid, nagu nõelaga oleks keegi kogu aeg torkinud. Kannatad 5 minutit, kannatad 10 minutit ja läbi häda veel 10, aga sellega on ka kõik. Kõõlusime natuke veel paadisillal ja kobisime karavani peitu. Imelikud satikad, ise nii väiksed, et pole nähagi, aga selle eest kurjad.

Kuna kell oli kaugelt üle kesköö, siis magama. Mare on muidugi loodud igal pool ja igas asendis magama ja mingi päikesepaiste tema unele ei mõju. Minul aga on öö ja päev nüüd täiega segi, no ei suuda enam uinuda. Selline tunne, et terve öö uni ei tulnud, aga et hommikul kõige hullem olukord ei olnud, ju ma siis ikka magasin natuke. Aga jah, no ei suuda ma selle öise päikesega harjuda. Homme on teoreetiline võimalus ka hetkeks pimedamat aega näha, sest tahaks ikka üle polaarjoone jõuda ja äkki isegi natuke kaugemale kui Rovaniemi, ehk et juba sinna maale, kus päike ikka loojub ja mingigi öö olemas on.

Lisaks eelnevale tegi Mare täna õhtul Rovaniemi raamatutega tõsisemat tutvust ja leidis venelastele mõeldudreisijuhist mitme kaltsuka ja kirbuturu asukohad. Nii et äratuskell pandi kella üheksaks laulma ja hiljemalt kümnest peame siit kadunud olema, et kella üheks Rovaniemisse jõuda ja tõsisem ostumaraton ette võtta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli taas kord ilus päev. Oli küll palju sõitu ja oli ka palju vaatamist. Ja et hilja alustasime, siis ka hilja lõpetasime.

Karupesa on selline koht, kuhu soovitaks kõigil minna, kes Rovaniemist ülespoole liiguvad.

Ja veel, meile oli kätte sattunud ka üks venekeelne Rovaniemi tutvustus ja naera puruks, kui sealset teksti loed, eriti seda osa, kuidas soovitatakse Rovaniemis käituda. Mõned näited:

1. Ära joo rooli taga
2. Kasuta Hands freed
3. Kinnita turvavööd
4. Lase jalakäijad üle
5. Takso saab ainult spetsiaalsest ootekohast või telefoni teel kutsudes
6. Kui põdra alla ajad, ära seda kaasa võta